Asutaja piinad. Levilale oli nime tarvis
Otsides seletavast sõnaraamatust viisi, kuidas öelda mingil õige uudsel moel, mis Eesti on, leidsin ma sellise sõna nagu “leviala”.
- Autor:Daniel Vaarik
- Illustratsioon:Joonas Sildre
- Avaldatud:09.2021
Ma olin nimemaailmaga ju kokku puutunud küll.
Aga Levila väljamõtlemine ei käinud siiski nii lihtsalt kui oleks tahtnud. Oli kiire. Firma tuli juba ära teha.
Ja mida me nimest üldse tahtsime?
Üldiselt, et:
- oleks eestikeelne;
- ei oleks ülbe ja mölisev;
- oleks natuke tunda ka katsetamist ja laborit;
- ei sarnaneks ühegi teise meediakanali nimega.
Uh.
Selge. Asi.
Alguses meiega pundis olnud Madis Ligema soovitas ühe “a” vahelt ära võtta ning sedasi sündiski Levila.
Levila kui millegi levikuala. Levila kui eesti keele ja Eestis sündinud lugude põhiline rääkimise koht.
Järgmine mure oli muidugi selles, et mida ütleb juba olemasolev aktsiaselts Levira? Levira pole küll meediaväljaanne, pigem selline ä-ä tüüpi firma (ärilt ärile, eks).
Regasime Levila kaubamärgina igaks juhuks kogu Euroopas ning Levira ei sekkunud ega ole kordagi midagi paha meie kohta öelnud. Üks Levira tüüp ütles mulle isegi spordisaalis tere.
Siis hakkasid aga kõhklused.
"Minu jaoks on see natuke liiga pilvedes... no nagu lõpeb mingi la-la," ütles Madis.
Need kõhklused on muide tavalised. Iga jumala nime puhul.
Aura mahla puhul mõeldi kunagi, et kuidas saab mahla nimes olla sõna "aurama".
Tuleva puhul mõeldi, et kas siis kui raha peaks vähemaks jääma, siis narritakse "minevaks".
Kuid enamasti on see ülemõtlemine. Mida rohkem inimesed nime näevad, seda rohkem nad sellega harjuvad. Täna ma ei kujutaks küll ette, et Levila nimi oleks midagi muud kui Levila.
Või kuidas sinuga?