Bürootöötaja. Silveri lugu

Ma räägin sulle loo sellest, kuidas ma ühes pealinna konsultatsioonibüroos rügades mõistsin, et töö võtab üle mu eraelu ning rikub vaimset tervist. Ja sellest, kuidas ma otsustava muutuse paremuse poole tegin.

Aga alustame algusest. Õppisin humanitaarteadusi, tegin välismaal kraadi ja tulin tagasi Eestisse, et ülikooli juures töötada. Mulle sai üsna kiiresti selgeks, et granditoetuste kirjutamine ja teadusprojektide sissetoomine ei ole minu tugev külg. Vähemalt ei õnnestunud see mul esimesel paaril aastal. Samuti tundsin, et nii palgatase kui ka töökoha säilimise kindlus polnud ideaalsed. 

Osalt seetõttu otsustasin õppida juurde teise eriala. See polnud põhitöö kõrval oluline koormus, sest sain palju ainepunkte VÕTA (varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine) abil üle kanda. Erialavahetus läks libedalt, sest mul oli tolleks hetkeks kaastudengitest suurem teadmiste ja oskuste pagas. 

Pärast praktikatel käimist pakuti mulle kohta ühes Tallinna konsultatsioonibüroos. Palk oli oluliselt suurem kui ülikoolis, ja kuna töö iseloom näis sobivat, võtsin koha vastu. Ülikoolist ma ära ei tulnud, aga vähendasin tublisti koormust. Lisaks astusin uuel erialal magistrisse.

Büroos hakkas esimese asjana silma see, et minu tiimijuht oli tohutu tööloom. Ta oli enamasti viimane, kes koju läks. Harva juhtus see enne kella 19-20. Ehkki keegi ei öelnud mulle, mitu tundi ma pean töötama või kui palju tunde kuus müüma, siis raske oli rahulikult võtta, kui oled uus, soovid jätta head muljet ning su tiimijuht on üliagar. Selgituseks: büroos on enamik inimesi palgamudeli peal, kus baaspalgale lisandub tulemustasu. Viimane sõltub sellest, kui palju tööd sa suudad arvele panna ja kliendile müüa. Ja kuna alati on võimalik aktiivselt uusi kliente otsida, mis tähendas samuti preemiat, oli selge, et sissetuleku lagi on väga kõrgel.

Büroos hakkas esimese asjana silma see, et minu tiimijuht oli tohutu tööloom.

Isegi kui ma oma peas mõtlesin, et „olen rahul sellega, mis mul on, ma ei pea end pigistama”, siis alati tiksus kuklas teadmine, et ma võiksin teha rohkem. Nii avastasingi end tihti olukorras, kus jõudsin koju alles kell 21. Või läksin nädalavahetusel kontorisse. Ja isegi kui ei läinud, siis tundsin, et peaks, mistõttu veetsin pool laupäeva süütundega kodus.

Ühelt poolt olid suurel koormusel ka objektiivsed põhjused: õppisin ju magistris ning õpetasin teises linnas. Teisalt tundsin üha enam büroos valitsevat suhtumist, et midagi pole garanteeritud ning tuleb kõvasti pingutada. Sest äkki paari kuu pärast kuivab turg kokku ning mis siis saab!? Asusin tööle vahetult pärast koroonapandeemia algust, mistõttu oli büroos ärilises mõttes palju hirmu ja ebakindlust, mis tagantjärele öeldes siiski ei realiseerunud.

Büroos oli alati kiire. Kui klient tööga sisse tuli, oli tuli takus. Kas sellepärast, et tööl oli kindel tähtaeg või sellepärast, et klient tahtis oma äriga kiiresti edasi minna. Kui mingi ülesanne minu lauale jõudis, valitses ikkagi vaikiv eeldus, et töö saab kiiresti tehtud. Klient ei tohi ju ootama jääda!

Lõpuks tundsin, et pean midagi muutma. Et ma ei saa enam hakkama. Ma kandideerisin ühele avaliku sektori kohale. Andsin sellest ka ülemusele teada. Toona visati mind rahapakiga, mistõttu otsustasin büroos jätkata. 

Samal ajal kahandasin veelgi oma kohustusi mujal. Aga kõik, kel on kogemusi mitmes kohas osakoormusega töötamisega, teavad, et 0,3 kohta venib alati 0,5 kohaks ning 0,5 kohta 0,8 kohaks. Mõnda aega oli uus asjade korraldus siiski rahuldav, kuid õige pea tulid vanad küsimused ja mured tagasi.

Toona visati mind rahapakiga, mistõttu otsustasin büroos jätkata. 

Tundsin, et minus pole vist piisavalt tuld ja tahtmist, et erasektoris jätkata. Märkasin taaskord, et avalikus sektoris toimub ühele minu valdkonnaga seotud ametikohale konkurss. Töökoht asus teises linnas, lisaks ei tundunud see nagu karjääris sammu tagasi astumine. Kandideerisin ja andsin taaskord sellest ülemusele teada. Taaskord üritati mind suurema palgaga meelitada, aga sel korral jäin endale kindlaks ning lahkusin uuele kohale.

Uuele töökohale minnes lubasin endale, et püüan vähem töötada ning mitte muretseda sellepärast, kas olen piisavalt agar ja kiire. Kui mingit tööülesannet ei jõua ametliku tööaja sees valmis, lükkub see homsesse ja ongi kõik. Muuhulgas jätsin täiesti teadlikult uue töökoha e-maili telefoni lisamata. Kirjavahetus toimub tööarvutis.

Praeguseks olen uuel kohal suvest saati töötanud. Kuidas mul läinud on? Siin on tihti nii, et kell 17:15 on kontor juba tühi. Keegi pole öelnud, et „tee rohkem” või „su panus pole piisav”. Mul pole olnud kordagi vajadust töötada nädalavahetusel. Puudub igasugune surve olla ülipüüdlik ja teha rohkem. Kliente ma püüdma ei pea. Tähtaegu ükski teine osapool ei sea. Õpetan jätkuvalt ülikoolis ja olen korduvalt lahkunud töölt poole päeva pealt, et anda loengut. See pole olnud mingi probleem.

Kui nüüd otseselt vaiksest lahkumisest rääkida, pean tunnistama, et olen töö juures kulutanud pool päeva sellele, et valmistan ette mõnd loengut. Või loen mingeid materjale, mis on küll valdkonnaga seotud, aga ei puutu minu tööülesannetesse. Olen mõelnud, et mõnd ülesannet ei tee ma võib olla sellise põhjalikkusega nagu ette nähtud, aga kuna minu nimi ega allkiri kuhugi ei lähe ning alati vaatab keegi mu töö üle ja annab omapoolse kinnituse, pole ma eriti muretsenud.

Paljud endised kolleegid on küsinud, kuidas mul läheb. Olen neile kõigile öelnud, et mu uus töökoht avalikus sektoris on lihtsalt imepärane! Tõsi, teenimise lagi on madalamal kui varem. Sellest hoolimata olen oma palgaga väga rahul ega näe vajadust rohkem teenida, sest pinge, surve, töömaht ja ootused on lihtsalt niivõrd erinevad. Kokkuvõttes on heaolu palju parem. Mul on isegi ette tulnud selliseid päevi – kui õigesti mäletan, siis kaks korda –, kus ma ärkan ega tunne end väga motiveerituna. Annan teada, et töötan kodust ning lõpptulemusel teen ehk kaks-kolm tundi tööd. Suures plaanis ei juhtu sellest midagi – tööülesanded pole kuhjunud, märkusi pole tehtud.

Paljud endised kolleegid on küsinud, kuidas mul läheb. Olen neile kõigile öelnud, et mu uus töökoht avalikus sektoris on lihtsalt imepärane!

Kui ma vaiksele lahkumisele korraks distantsilt vaatan, tuleks minu arust vahet teha kahel suhtumisel. Üks on see, kus töötaja ütleb, et „hoolimata sellest, mida personaliosakond püüab mulle maha müüa, ei ole suurfirma üks perekond. Ma olen väike hammasratas suures kapitalistlikus masinavärgis, mis püüab minust iga viimasegi tilga väärtust välja pigistada. Aga kuna olen üksnes töötaja ning mitte omanik, siis see pingutus tegelikult ei teeni minu isiklikku huvi. Õigupoolest on paras aeg, et mina kasutaks ära (exploit) hoopis omanikke ja tiksuks vaikselt edasi, et mu panus ja palk oleks paremini tasakaalus."

Ja teine on see, kus töötaja ütleb, et „minu töö on oluline ja vajalik ning ma hea meelega teeksin seda veel aastaid. Aga ma ei taha seda teha oma isikliku elu või vaimse heaolu arvelt. Seega ma pööran hoolikalt tähelepanu sellele, et ma üle ei pingutaks".

Muidugi eluliselt võib olla keeruline nendel kahel vahet teha ning need ei pruugi alati olla nii selgelt eristatavad, aga teises olukorras oleva inimese vaikseks lahkujaks nimetamine oleks minu arvates ekslik, sest ta pole ju lahkunud. Ta on hingega asja juures, lihtsalt mõne teise asja juures veidi enam.

*Nimi muudetud