La Prima petlik fassaad: “Nad kasutavad inimesi süüdimatult ära”

Grete sai eelmise aasta 23. detsembril ülemuselt sõnumi: sa oled vallandatud.

Noor naine töötas La Prima vanalinna restoranis ettekandjana. Just oli kuu aega täis saanud. Kõik oli olnud hästi. Aga nüüd, päev enne jõululaupäeva, mil Grete oli kodus gripis, heitsid ülemused talle järsku ette, et ta on pidevalt haige. Enamgi veel, teda olla nähtud haiguslehel viibimise ajal spaas “mitteadekvaatses seisundis”. Seetõttu on usaldus kadunud.

“See on täielik jama,” ütleb mulle Grete, kui temaga nüüd, pool aastat hiljem suhtlen. 

Möödunud aasta 15. detsembril, mil Gretel oli graafiku järgi vaba päev, läks ta õega Mustamäe Elamus Spasse. Nad lõõgastusid mullivannis ja tellisid jooke. “Jah, tunnistan, jäin purju. Ikka täitsa purju. Ma olen väike tüdruk, mõned tekiilashotid ja rohkem polegi vaja.”

"Ma olen väike tüdruk, mõned tekiilashotid ja rohkem polegi vaja.”

Äkki hakkasid siis mälus peaga tööandjat laimama, küsin vahele.

“Kindlasti mitte!” vastab ta. Seda võib kinnitada temaga kaasas olnud õde. Lisaks polnud tal põhjust La Prima kohta midagi halvasti öelda, sest töö sujus, tippi sai hästi.

Järgmisel päeval, mis oli samuti vaba, tundis Grete end kuidagi sandilt. See polnud ainult pohmakas. Ta tegi gripitesti, see näitas A-grippi. Ta kirjutas õhtul ülemusele, La Prima restoranide igapäevase toimimise eest vastutavale Karina Rõmarile, et on haige ja võtab homsest haiguslehe. Ta vabandas. Karina vastas, et andku teada, millal naine terve, siis saab graafiku üle vaadata.

Mõned päevad hiljem saatis Grete uue sõnumi, et ootab novembri palka. Kui ta tööle läks, lubati, et palk laekub 10.–17. kuupäeva sees. Nüüd oli juba 21. detsember. “Ma ei saa isegi rohtu minna ostma,” kirjutas ta. Vaikus. Karina ei vasta.

Kuni päev enne jõule tuligi saatuslik kiri.

Grete ohkab teisel pool telefonitoru. Ta lükkab ülemuste valed ükshaaval ümber. Esiteks, see oli La Primas töötades tema esimene haigusleht. Ta ei olnud pidevalt haige. Teiseks, ta avas haiguslehe pärast spaas käimist ehk 17. detsembril. See on tõendatud.

Kolmandaks küsib ta, et mis see üldse tööandja asi on, kui ta käib oma vabal päeval spaas ja võtab nina täis. “Kas ma olen Eesti peaminister või!? Ma olen fucking restorani ettekandja! Mis kuradi maine mul olema peab, lolliks olete läinud või!?”

Eriti imelikuna kõlabki Gretele etteheide, et ta kahjustas tööandja mainet ja kuritarvitas usaldust. “Nagu see ei kahjustaks mainet, kui sa oma töötajaid kogu aeg üle lased!?”

Novembri palk maksti Gretele hilinemisega välja, aga detsembrikuu töötasu jäigi saamata. Ta näitab mulle sõnumivahetust ülemustega, nii Karina kui ka La Prima teenindusjuhi Carmen Silleriga, kus ta pidevalt uurib, millal oma raha näeb. “Ma pean kohe üüri ja kommunaalid tasuma,” ütleb ta meeleheitlikult. Ta palub ka La Prima grupi omaniku ja juhi Urmas Luige kontakti, aga talle ei vastata. Teda poleks nagu enam olemas.

“Kas ma olen Eesti peaminister või!? Ma olen fucking restorani ettekandja!"

Jaanuari lõpus läks Grete töövaidluskomisjoni. Ta sai võidu. Tema kasuks mõisteti 2000 eurot saamata jäänud palka, puhkuseraha ja hüvitist, kuna töölepingu ühepoolne lõpetamine oli ebaseaduslik. Grete pole oma raha näinud. Ta plaanib asja kohtutäituri kätte anda.

“Ma olin pärast seda La Prima kammi omadega vaimselt täiesti läbi, jäin korteri eest võlgu, mul on maksehäired,” ütleb Grete, kes püüab oma elu nüüd taas rööpasse saada.

Tuntud ja tunnustatud

Urmas Luik ja tema abikaasa Marju Luik alustasid La Prima restoranidega 2013. aastal. Selle aja jooksul on nad avanud söögikohad Gonsiori tänaval, vanalinnas ja Noblessneris, kus pakuvad itaalia köögi klassikat – pitsat, pastat, mereande jne. Hiljuti lisandus gruppi Harkus asuv Italscand, hulgimüüja ja keskköök, mis varustab La Prima restorane toorainega.

Pealtnäha on kõik läinud justkui suurepäraselt. Restoranid on edukad, nende uksed on täis kleebitud silte, mis tähistavad kõikvõimalikke auhindu ja tunnustusi. Näiteks on Vanalinna La Prima praegu Tripadvisoris parimate Tallinna restoranide edetabelis 4. kohal.

Enamgi veel, nad on saanud Itaalia kaubanduskodade süsteemilt Ospitalità Italiana sertifikaadi, mida antakse väljapaistvatele restoranidele itaalia toidukultuuri kandmise eest. See pole küll päris Michelini tärn, aga siiski kõva tunnustus, mida ei saa niisama enese upitamiseks osta. Ühelgi teisel Baltikumi itaalia toidukohal sellest auhinda ette näidata pole.

Kui La Prima avas Noblessneris uue restorani Noble, toimus glamuurne pidu ja kohale tuli palju tuntud inimesi. “Kui igatsete itaaliapäraseid merelisi maitseid ja hõrgutavat kokakunsti, siis Noblessneri kvartali mereäärses Nobles leidub neid küllaga,” kiitis Postimehe toidukriitik.

Urmasest ja Marjust ilmusid positiivsed lood, kus neid kujutati paljulapselise pere vanemate ja ettevõtjatena, kelle jaoks restoraniäri on elustiil. Paar elas suure osa aastast Itaalias, tänu Marju itaalia keele oskusele olid neil head kontaktid kohalike toidutootjate ja veinimõisatega. Eestis käis Urmas eri allikate sõnul umbes korra kuus.

Urmast ja Marjut kujutati paljulapselise pere vanemate ja tublide ettevõtjatena.

Aga, nagu öeldud, siis see on vaid see, mis pealispinnalt vastu helgib.

Paari nädala jooksul teen intervjuud kümmekonna endise töötajaga, keda Urmas Luik on toorelt üle lasknud. Hämmastav on see, et nad kõik oskavad nimetada kolm-neli järgmist inimest, kel on samuti palk saamata või mõni muu jama. Petta on saanud teenindajad, kokad, pagarid, laotöötajad, sekretärid, müügijuhid, you name it. Nimekiri ei piirdu üksnes La Prima töötajatega, vaid ulatub kaubatarnijate, kodulehe arendajate ja investoriteni.

Nad tahavad oma raha tagasi. Kes töövaidluskomisjoni, kes kohtu kaudu. Kes veel mingeid hämaramaid teid pidi. Osa neist tahab aga Urmase oma elust igaveseks välja lõigata.

Kui hoolikamalt guugeldada, tulevad klantslugude kõrval välja ka artiklid, mis näitavad, et Urmas ja Marju Luige ebaausatel ärivõtetel on pikem ajalugu. Näiteks paljastas ERR-i uuriv venekeelne saade “Insight” 2020. aastal, kuidas restoranipidajad ei maksa töötajatele palka ega riigile makse. Kuigi söögikohtade nimed olid toona teised – nad on aja jooksul pidanud näiteks Loo Jangi restorani Rotermanni kvartalis ja Maitsete Tänavat Rocca al Mares –, siis muster paraku tuttav.

Vahepealsetel aastatel on olnud üsna vaikne. Tänavu aprillis ilmus aga Facebooki grupis “Eesti kokad” postitus, kus keegi anonüümne kasutaja hoiatas La Primas töötamise eest. “Kõigepealt meelitatakse sind kohale astronoomiliste palgalubadustega, millest jääte und nägema,” ütles ta. 

Võluv mees

Tõepoolest, ka minu tehtud intervjuudest tuleb välja, et algus oli nagu mesinädalad.

Merili märkas möödunud aasta augustis CV Keskuses töökuulutust, kus uude Noblessneri mereannirestorani La Prima Noble otsiti teenindusjuhti. “Palk oli selline, et mine hulluks, üle 3000 euro kätte. Tundus uskumatu, aga otsustasin kandideerida,” räägib ta mulle Telliskivis asuvas Nihe kohvikus, kus oleme äsja istet võtnud ja päevaprae tellinud.

"Palk oli selline, et mine hulluks, üle 3000 euro kätte."

Üsna pea kutsuti Merili töövestlusele. Ka see möödus roosiliselt. Urmas Luik jättis väga hea mulje. Ta rääkis “voolavalt”, aga samas usaldusväärselt, lubas, et tööaeg on paindlik ja alati võib mure korral tema poole pöörduda. Merili küsis eraldi ka palga kohta. Et kas seal on mingi konks. Teda rahustati, et kõik ongi täpselt nii nagu kuulutuses kirjas.

Merili polnud varem restoraniäris olnud. Ta lootis, et saab ülikooliõpingute kõrvalt tööd teha, teenida veidi lisaraha. Aga see tundus ikka täielik peavõit!

Paljud teisedki endised töötajad kinnitavad, et Urmas on väga charming. Pikk, sirge, kannab disainrõivaid. Sa tahad teda uskuda, temaga kaasa minna. Lisaks meelitas inimesi turu keskmisest suurem kuupalk või tunnitasu. Nad ei teadnud veel, mille arvelt see tuli.

Meriliga üsna samal ajal Nobles kokana alustanud Anna (nimi muudetud) töötas varem restoranis, kus olid palga maksmisega jamad. Seetõttu rõhutas ta töövestlusel La Primas eraldi üle, et vajab eelkõige stabiilsust, seda, et palk laekuks õigel ajal. Muidugi, vastati talle naeratades. Lisaks lubati, et kui ta õpib kiiresti, saab ta palgakõrgendust, ühe euro tunnitasule otsa.

“Alustasin hea tundega,” ütleb ta mulle ühe Tallinna hotelli fuajees istudes ja kohvi juues.

Lepinguga tünga

Kaunisse fassaadi ilmusid esimesed mõrad tavaliselt siis, kui töötajad küsisid töölepingut. Tööleping tähendab, et saad kindlal ajal kindlat palka, sul on tasustatud puhkus, ravikindlustus ja muud hüved. Kui Merili selle kohta tööpostil uuris, vastati talle, et tavaliselt nad seda ei tee. Teda ei võetud isegi töötamise registris arvele.

Kui ta oli kaks nädalat tööl olnud, sadas restorani sisse tööinspektsioon. Kõik pandi ritta istuma ja küsiti ID-kaarti. Kogu pundi peale oli vaid paar töötajat ametlikult registreeritud. Üks ukrainlanna tõusis püsti, tuli Merili juurde, kallistas ja jättis hüvasti. Kuigi ta oli La Prima restoranides juba pikalt töötanud, ütles ta end olevat proovipäeval.

Inspektsioon võttis Merili kui teenindusjuhi ette: miks on proovipäevalised registreerimata? Merilil oli nii halb tunne. Ta oli segaduses. Mis skeemidesse ta mässitud on? Miks ta tanki pandi?

Kui Merili oli kaks nädalat tööl olnud, sadas restorani sisse tööinspektsioon.

Merili helistas restoranide igapäevast tööd juhtivale Karinale ning ütles, et ta peab samuti lahkuma, kui teda kohe töötajaks ei registreerita. Viie minuti pärast oli asi korras. Kui Merili hiljem aga teatesse süübis, sai ta aru, et ta on jälle lohku tõmmatud. See polnud tööleping, vaid võlaõiguslik leping (VÕS), mis annab talle palju vähem õigusi. Näiteks pole tal puhkust ega ravikindlustust.

Kui teenindusjuht nõudis normaalset töölepingut, paluti tal pöörduda otse Urmase poole. Meeldivat ülemust, kes lubas töövestlusel mure korral kohe helistada, ei olnud järsku enam kuskil.

Ka Anna tundis, et talle tehti VÕS-lepinguga tünga. “Ma töötasin ju täiskohaga graafiku alusel. Mul olid kindlad ülesanded. Puhas töölepingu keiss,” ütleb ta. Karina rahustas ta aga maha, öeldes, et isegi kui töölepingut pole, tagavad nad kokale kõik hüved. “Muidugi seda ei tehtud,” sõnab Anna.

Vanalinna La Primas kokana töötanud Jonatanil (nimi muudetud) viskas normaalse töölepingu nurumine lõpuks üle. Tal polnud juba mitu kuud haigekassat. Nii teatas ta mullu novembris Urmasele, et kui homme lepingut ei tule, läheb ta minema. Restoraniärimees kirjutas vastu, et kui Jonatan talle niimoodi teeb, peab ta leidma lühikese ajaga uue inimese, tõenäoliselt 1,5 kordse palgaga. See arvutatakse aga Jonatani palgast maha.

“Mida kuradit, ma pole palka saanudki, kust sa seda maha võtad?” irvitab Jonatan kibedalt, kui ma temaga Narva kohvikus kohtun. Ta tellib keset päeva õlut. Ehkki toona lepingut ei tulnud, töötas ta pärast Urmase ähvardust La Primas kokana edasi. “Mis mul muud üle jäi, tööd oli ju vaja, talvel on keeruline midagi uut leida,” ütleb ta õlut rüübates.

Kuldsed tankistid

See, et töötajad avastasid end VÕS-lepingust, polnud aga ainuke üllatus. Nende töölevõtjaks oli märgitud tihti Resrenter OÜ – tundmatu Tartusse registreeritud firma, millel ei paistnud La Primaga mingit pistmist olevat. Äriregistrist hakkasid silma vaid punases kirjas maksuvõlad.

Selleks, et skeem lahti selgitada, alustan veidi kaugemalt.

Nagu alguses öeldud, kuuluvad La Prima restoranigruppi vanalinna ja Gonsiori restoran, samuti Harkus asuv keskköök Italscand. Mürtsuga avatud La Prima Noble pani aasta alguses vaikselt uksed kinni. Selle ümber käivast vaidlusest varsti lähemalt.

Iga koha taga on eraldi osaühing. Vanalinna restorani opereerib Resto Italy, Gonsiori opereerib Le Corti ja Harku keskkööki Italscand. Kõik nad kuuluvad omakorda haldusettevõttesse RAAC Capital. Kusjuures töökuulutusi avaldatakse just viimase alt.

Esmapilgul tunduks loogiline, et kui nõudepesija või kokk läheb tööle vanalinna La Primasse, sõlmib temaga töölepingu Resto Italy. Kui Gonsiorisse, siis Le Corti. Jne. 

Aga ei. Neljas La Prima grupi firmas on ametlikult tööl vaid kaks inimest. Kujutate ette, kaks suurt restorani ja keskköök-ladu, nende esimese kvartali käive kokku ligi pool miljonit eurot. Ja see kõik sünnib vaid kahe töötajaga, kelle pealt ei makstud sentigi tööjõumakse. Ehk nad ei saa ka palka. Võimas!

Neljas La Prima grupi firmas on ametlikult tööl vaid kaks inimest.

Küsitavale olukorrale juhtis hiljuti tähelepanu ka Toiduäri. Kui nad uurisid Urmas Luige käest, mis värk on, vastas too, et nad kasutavad “tööjõuteenuse sisseostmist”. Mis firma kaudu nad seda teevad, jäi aga portaalil tuvastamata.

Siin tulebki mängu Resrenter OÜ. Firma tegevusalaks on märgitud tööjõurent ja nad varustavad La Primat inimestega. Pealtnäha pole Urmas Luigel selle firmaga mingisugust tegemist. Ettevõtte omanik ja juhatuse liige oli pikalt Urmas Asi. Äriregistrist aga selgub, et päris võõrad Urmased siiski omavahel pole. Nad on olnud, küll eri aegadel, mitme firma, sealhulgas Italscandi juhatuses. Lisaks kuulub Asile Albaania ja Skandinaavia vahelisi kaubandussuhteid edendav MTÜ, mille juures tegutseb kodulehe andmetel ka Luik.

Üks restoraniettevõtja kunagine äripartner teab öelda, et Urmas Asi on Luige “kuldne tankist”. “Kui kuskil on mingi jama, siis lükatakse tema ette,” räägib ta.

Tänavu märtsis taandus Asi Resrenterist, tema asemel tõusis pukki aga veelgi värvikam tegelane – Martin Napa. Pealtnägija tegi Napast ja ta hiigelsuurest pankrotiasjast kümme aastat tagasi loo. Tema äripartnerid nimetasid meest “kõige laiema haardega aferistiks” Eestis. 

Püüan meestega ühendust saada ja küsida, miks nende firma La Prima töötajaid süstemaatiliselt tüssab. Urmas Asi ei vasta ei kirjadele ega ka telefonikõnedele. Martin Napa lubab sõbralikul toonil minuga rääkida, aga siis tulevad pidevalt mingid asjad vahele. Lõpuks annab ta telefon kohemaid kinnist tooni, mis viitab, et ta on mu numbri ära blokeerinud.

Resrenteril on äriregistri andmetel 27 töötajat. Samas tööjõumakse pole nad esimeses kvartalis maksnud. Deklaratsioonid on esitamata, maksuvõlad küündivad ligi 30 000 euroni.

See on saladus

Irooniline on, et kuigi töölepingud Urmasele ei meeldinud, siis ühe teise lepinguga meeldis talle vehkida küll. See oli konfidentsiaalsusleping, mis oli täis peenikest keerulist juurajuttu, aga lihtsalt ja lühidalt öeldes keelas töötajatel La Prima siseelust rääkimise.

Ühes minuni jõudnud lepingus seisab, et kui töötaja rikub konfidentsiaalsuskohustust, peab ta maksma viivitamatult 20 000 eurot trahvi. Lisaks tuleb kokal või nõudepesijal kinni taguda “saladuse avaldamisega” tekitatud kahju, näiteks firmale saamata jäänud tulu. 

“Ma ütlesin kohe, et istuge sisse endale see paber,” räägib Jonatan, kellele ükspäev leping nina alla visati. Seejärel kutsus Urmas Luik ta enda juurde ja üritas veenda, et allkirjastamine kaitseks ka töötajat ennast. Seekord pani kokk jala maha ja keeldus. “No minge persse, Urmasel ei tekkinud selle lepinguga mitte ühtegi kohustust, aga meid ähvardas hiigeltrahv.”

“Ma ütlesin kohe, et istuge sisse endale see paber.”

Ta saatis selle ka tööinspektsioonile, mis juhtis – küll väga vaoshoitult – samuti tähelepanu mitmetele puudustele. Näiteks tõid nad välja, et leppetrahvi suurust ei tohi tööandja ise välja mõelda, vaid see tuleb eelnevalt töötajaga kokku leppida. Seda Urmas mõistagi ei teinud.

Kuigi Jonatan pidas konfidentsiaalsuslepingut naeruväärseks, meenutab ta, et paljud muukeelsed inimesed, eelkõige ukrainlased ja venelased, keda töötab La Prima süsteemis väga palju, andsid oma allkirja. “Nad ei viitsinud isegi süveneda, vaid tegid, mis kästi.”

Revoluti kontod

Kõik endised töötajad, kellega vestlen, kinnitavad, et tööle minnes pidid nad tegema mõne välismaise pangakonto. Tavaliselt Revoluti, aga vahel ka Payserasse või Bunqi.

La Prima lubadus oli, et üks osa palgast kantakse Eesti kontole, et säiliks ravikindlustus, teine osa laekub välismaale. Eesmärk lihtne ja labane: maksta riigile nii vähe makse kui võimalik. “See ongi nende lubatud kõrgema tunnitasu saladus,” ütleb endine kokk Anna.

Iga töötaja tasuskeem oli natuke erinev. Harku keskköögis pagarina töötanud Karl (nimi muudetud) sai Eesti kontole miinimumpalga, ülejäänud tuli Revoluti. Raha laekus Resrenterist, aga ka Leedus registreeritud firmast Maremarket Cons. Karl on minuga vestelnutest ainus, kes sai kahe aasta jooksul stabiilselt töötasu. Ta arutleb, et kuna pagareid ja kondiitreid liigub turul vähem, hoiti teda ilmselt rohkem. 

La Prima Nobles teenindusjuhina töötanud Merili sai esimese poole kuu palga üksnes Revoluti. Kusjuures algselt välja hõigatud 3000 eurost polnud haisugi. Selle asemel öeldi talle moka otsast, et ta saab nüüd 11 eurot tunnis.

Stabiilset sissetulekut otsima läinud Anna palk jäi juba esimesel kuul hiljaks. Teisel kuul tuli raha veelgi rohkem oodata. Lõpuks oli viivitus juba 30 päeva. Eesti kontod jäid kuivale, kõik voolas Revoluti. Tal polnud ravikindlustust, tema pealt ei makstud ei töötuskindlustushüvitist ega ka pensioni.

Tuli ette päevi, kus mõni köögitööline rääkis, et ootab siiani üle-eelmise kuu palka.

Mustalt töötamine ja palga hilinemine ei meeldinud kellelegi. Aga töötajad kannatasid selle veel ära. Kõik lootsid – ja ülemused pidevalt ka lubasid –, et peagi läheb paremaks. Lisaks olid head tipid. “Võisin päevas vabalt saada 100–150 eurot jootraha,” ütleb vanalinnas teenindajana töötanud Grete, kelle kogemusega alustasime.

Kõik möönavad, et restoraniäris ongi praegu ülimalt keeruline. Kui tahad pinnal püsida, tuleb igasugu trikke teha. Samas ütlevad nad, et La Primas toimunu oli siiski next level.

Piano piano

Sest kõigi lood lõppevad paraku ühtmoodi: niigi vaevaliselt tilkuvad rahakraanid keeratakse viimaks täiesti kinni. Tavaline oli see, et kui töötaja ütles, et ta läheb ära, sest talle selline asjaajamine ei meeldi, jättis Urmas viimase kuu palga ja puhkuseraha lihtsalt maksmata. Või kahe kuu palga. Enamikul, kellega räägin, on saamata kuskil 1500–3000 eurot.

Isegi pagar Karl, keda hoiti teistest rohkem, jäi lõpuks tühjade pihkudega. “Ma ütlesin Urmasele, et sa ei karista ainult mind, vaid ka mu peret, mul on lapsed ja kodulaen. Aga ta nägi omal soovil lahkumist reetmisena.”

Isegi pagar Karl, keda hoiti teistest rohkem, jäi lõpuks tühjade pihkudega.

Kui töötajad sõnumite kaudu oma tasu nõutasid, vastas restoraniärimees tihtipeale muretute itaaliakeelsete tervitusega ciao, buongiorno või buonasera (tere, tere hommikust ja tere õhtust). Veel meeldis talle öelda piano piano, kõik saab korda. Rahu-rahu. Kui alguses võis ta tunnistada, et on võlgu ja lubas isegi ära maksta, siis pikapeale sigines eetrisse vaikus. Kes liiga palju pinda käis, blokeeriti ära. 

Lisaks alguses mainitud Gretele läks Resrenteri vastu töövaidluskomisjoni ka Merili. Ta võitis. Komisjon ütles ühena esimestest asjadest, et tegemist oli puhtakujulise töösuhtega.

Kusjuures mõlemal juhul pani Resrenter täielikult tuima – ei ilmunud kohale ega esitanud ühtegi vastuargumenti. Tööinspektsioon ütleb, et sel ja eelmisel aastal on Resrenteri vastu esitatud üheksa kaebust. Lisaks on kaks töötajat läinud kohtusse ja võitnud. Ühele mõistis kohus välja üle 7000 euro. Tegeliku niiditõmbaja Urmas Luige nimi pole aga kuskilt läbi käinud. Teadaolevalt pole ka mitte ükski töötaja oma raha näinud.

Nii ongi enamik löönud kaebuse esitamisele käega. Milleks raisata aega, raha ja närve?

“Kas ma tohin roppusi kasutada?” küsib Anna ja vaatab paremale-vasakule, ega keegi hotelli fuajees meie läheduses istu. “Urmas on fucking m***! Ta kasutab inimesi ära ja siis viskab minema. Kõik teavad seda, aga keegi ei tee midagi. See ongi kõige hullem.”

Ma suhtlesin loo tarvis valdavalt eestlastega või eesti keelt enam-vähem oskavate venelastega. Mõnel juhul olen kasutanud ka tõlgi abi. Ise tüssata saanud töötajad aga rõhutavad, et eriti räigelt kasutatakse ära just Ida-Virumaalt ja Ukrainast tulevaid muukeelseid inimesi, tihti noori. Sama lugu oli ju konfidentsiaalsuslepingutega. “Nad ei tunne oma õigusi. Urmas teab, et neil pole eriti kuhugi minna, nad on nagu orjad,” ütleb endine kokk Jonatan.

Eriti räigelt kasutatakse ära just Ida-Virumaalt ja Ukrainast tulevaid muukeelseid inimesi, tihti noori.

Tere, psühholoog

Möödunud aasta oktoobris teatas executive administrator Karina Rõmar grupivestluses rõõmsalt, et La Prima meeskonnaga on peagi liitumas uus inimene, kelle rolliks on tõsta motivatsiooni ja kasvatada tööheaolu. “Ta aitab meil paremini toime tulla stressiga, hoida positiivset meelt ning tugevdada meeskonnavaimu,” kirjutas ülemus.

Peagi lisati vestlusse Victoria Schumacher, kes on kodulehe järgi “emotsionaalse regulatsiooni spetsialist” ja “psühholoogilise suunitlusega jooga- ja meditatsiooniõpetaja”.

La Prima töötajad pidasid seda justkui halvaks naljaks. “Mis kuradi tuju üleval hoida? Makske lihtsalt normaalselt palka,” meenutab Anna esimest emotsiooni.

Tema sõnul käis psühholoogiks ristitud Schumacher mööda restorane ja päris töötajatelt, kuidas neil läheb. Anna, kellel oli palk saamata, vaatas talle suurte silmadega otsa ja küsis, kas ta teeb nalja. Psühholoog olevat äraseletatud ilmel vastanud, et jaa, palk, see on küll oluline, aga omanikud tegelevad sellega ja kõik läheb hästi, ärge muretsege.

“Ma ei tea, võib-olla nad tõesti arvasid, et me oleme idioodid,” ütleb Anna.

Ka kokk Jonatan mäletab, et ülemused ärgitasid Schumacherile oma muresid kurtma. Samas ei tahtnud keegi seda eriti teha, sest kartsid, et too kannab Urmasele ja teistele kõik ette. “Kas mujale pole raha panna? Kas meil tõesti läheb nii hästi, et võime siin psühholoogi pidada?” meenutab Jonatan Urmasele esitatud küsimusi.

"Kas meil tõesti läheb nii hästi, et võime siin psühholoogi pidada!?”

Umbes kuu aja pärast oli Schumacher La Primast läinud. Proovisin temaga ühendust võtta ja tema kogemusest rääkida, aga ta ei vasta. Pole teada, kas ta sai töö eest tasu või mitte.

Ülemuse raev

Töötajad kirjeldavad Urmas Luike äärmiselt mõjusa ja veenmisjõulise inimesena. “Müüb su ema ka maha. Suu ammuli kuulad, kui ta sulle oma projektidest või äriideedest räägib,” tunnistab Jonatan. Samas oli juttude põhjal just tema see, kes Urmasele enim vastu hakkas.

Pagar Karl meenutab seika, kui ta läks kunagi Urmase käest palka juurde küsima. Ülemus suutis ta aga niimoodi ära rääkida, et lõpuks hakkas Karl ise ka uskuma, et tegelikult on ta praegune palk väga hea. Ole õnnelik, et niigi palju teenid! “Super manipulaator,” ütleb Karl.

Ehkki näost näkku suhtluses oli restoraniettevõtja enamasti meeldiv, võis ta olla ka impulsiivne, teha järske otsuseid.

Kohtun Pärnu maantee Reval Cafés Ljuboviga (nimi muudetud), kes töötas Harku keskköögis laojuhina. Tema õlul oli tellimuste saatmine restoranidesse, toidu valmistamine oma maja töötajatele ja graafikute tegemine. Ta töötas mustalt, ilma igasuguse lepinguta. Mõne kuu möödudes hakkas ta aga Urmaselt vaikselt uurima, et äkki oleks võimalik leping saada.

Varsti pärast seda, ühel novembrikuu õhtul, mil Ljubov oli väljas kontserdil, saatis Urmas sõnumi, et helista. Naine helistas tagasi ja kuulis, et saab kinga. “Ei midagi isiklikku,” öelnud Urmas, kes lubas lõpparve ilusti välja maksta. Oma tasu sai Ljubov alles pool aastat hiljem ja mitte rahas, vaid veinis, vermutis ja viskis. Kokku 19 pudelit. Mingi võlg on aga ikka üleval.

Ljubov oli hinnatud töötaja, kelle põhjuseta vallandamine tekitas kolleegide seas pahameelt. “Häid töötajaid ei hoitud,” meenutab pagar Karl. “Urmas võis kellele tahes öelda, et ära enam homme tööle tule. See käis nii kergekäeliselt.”

Tuli ette ka vihahooge. “Ükskord tuiskas Urmas lattu, ütles, et ma ei saa päevapraadide tegemise hakkama. Et ma teen paska ja mis kurat üldse toimub!?” meenutab Ljubov. Ta oli jahmunud, sest varem polnud tema toidu üle keegi nurisenud. “Kui Urmas närvi läheb, siis on ta kuri mees,” leiab Ljubov.

Kõrged elustandardid

Harry Uustal räägib, et ta teab Urmas Luike terve oma elu. “Olime lapsepõlvesõbrad,” ütleb ta. Seetõttu otsustas ta 2023. aastal paati hüpata, kui Luik temaga ühendust võttis ja pani ette koos firma asutada. Ettevõtte nimeks sai juba varasemast tuttav Italscand OÜ, mis asus edasi müüma laia valikut Itaalia toidukaupa – oliiviõli, veini, pastat, juustu.

Firma omanikuks ja juhatajaks registreeriti Harry. “Selliseid inimesi nimetatakse eesti keeles tankistideks,” ütleb ta nüüd tagantjärele. Toona arvas ta, et nad on äripartnerid. Kuna Urmasel ja Marjul olid Itaalia kontaktid, suhtlesid nad kohalikega, Harry tegeles aga logistika ja transpordiga, vastutas, et kaup jõuaks klientideni. Kliendid olid peamiselt La Prima restoranid, aga ka mitmed Helsingis asuvad toidukohad, näiteks Yes Yes Yes.

“Selliseid inimesi nimetatakse eesti keeles tankistideks.”

Harry sõnul läks äril hästi, kaup oli kvaliteetne ja kliendid rahul. Ka Italscandi 2023. ja 2024. aasta majandusaasta aruandest nähtub, et käive oli korralik, ligi 700 000 eurot, ja ettevõtte teenis kasumit. Ühel hetkel lõpetas aga peamine klient La Prima kauba eest maksmise, meenutab Harry. See käivitas ahelreaktsiooni, kus Italscand ei jõudnud omakorda maksta partneritele, näiteks transpordifirmadele, kes veinid ja oliiviõlid Eestisse vedasid.

“Ma üritasin Urmast veenda, et see on sul üks väheseid toimivaid ja puhtaid ärisid, ära lase seda põhja. Aga ei midagi,” ütleb Harry. “Tema elustandard on nii kõrge, et ta võtab ettevõtte jooksva käibe pealt endale raha, et maksta uhkete autode, riiete ja elukoha eest.” Ehkki Urmas ostis kaupa justkui iseendalt, oli neil Harry sõnul potentsiaali äri laiendada.

Nii jäi Italscand võlgu partneritele ja töötajatele. Praeguseks on firmal üleval ka maksuvõlg. “Muidugi elasid kõik minul seljas, sest minu nimi oli paberitel,” räägib Harry. Nii otsustas ta mullu septembris firmast lahkuda. Ta ütleb, et Urmas on talle võlgu 30 000 eurot. Ta ei looda seda tagasi saada. “Eks ma olen juhtumiga rahu teinud ja võtan seda kui õppetundi.”

Harry helistab mulle veel mitu korda ja loetleb äripartnereid, kes on Urmaselt petta saanud.

Lukud vahetusse

Üks neist on ettevõtja Aleksei Nadõrov. Ka tema tutvus Urmasega ulatub aastate taha. Aleksei ostis Urmaselt 2015. aastal La Prima frantsiisi ja pidas koos naisega Gonsiori tänaval pitsarestorani. Hiljem läks koht Urmase kätte tagasi.

Kuna seni oli koostöö enam-vähem sujunud, otsustasid mehed 2024. aastal jõud ühendada ja avada Noblessneris uue Itaalia restorani. Peen La Prima Noble tegigi aasta lõpus uksed lahti. Ehitusäri taustaga Aleksei oli rahastaja ja valmistas ruumid ette, Urmas mõtles välja kontseptsiooni ja pidi hoidma restorani igapäevaselt käimas. 

Paraku läksid asjad juba algusest peale viltu, meenutab Aleksei. Kuna kliente nappis, pidi ta lisaks algsele investeeringule iga kuu restorani umbes 15 000 sisse eurot taguma, et ettevõtmine pinnal püsiks. Seejuures oli neil Urmasega kokkulepe, et viimane saadab talle iga kuu kassaaruanded ja raamatupidamise dokumendid. “Neid ei tulnud kunagi,” ütleb Aleksei.

2025. aasta lõpus otsustas Aleksei, et aitab, tema rohkem raha peale ei vala. “Ütlesin Urmasele, et tehke asjad korda, siis vaatame edasi,” meenutab ta. Tänavu jaanuaris panigi vaid aastakese tegutsenud restoran külastajatele uksed kinni.

Ent see ei pidanud siiski olema lõpp. Urmas otsustas muuta kontseptsiooni ja rentida restorani edaspidi välja eraüritusteks. “Meie juures korraldatakse ärikohtumisi, vastuvõtte ja isiklikke tähistamisi,” kuulutas La Prima tänavu veebruaris oma Facebooki lehel.

Ühel päeval läks Aleksei allesjäänud kokkadega rääkima, mida uus suund endast täpsemalt kujutab ja kas see end ka ära tasub. Tal oli endiselt Mare Blu OÜ-s, mis restorani pidas, 50 protsendiline osalus. Lisaks tegutses restoran tema firma üüritud ruumides.

Seejärel hakkas aga juhtuma. Juba järgmisel päeval kirjutas talle Urmas, et koostöö on lõppenud. “Ju ta pidas kokkadega rääkimist reetmiseks. Või ei meeldinud talle see, et ma endiselt aruandeid palusin,” pakub ta. Kuna Aleksei läks Saksamaale ärireisile, asunud Urmas tema sõnul restorani tühjaks kolima. “Ta viis osa toidukaupa ja pudeleid minema.”

Kui Aleksei välismaalt tagasi tuli, vahetas ta restorani lukud välja. “Ma pidin sellele vargusele piduri peale panema,” ütleb mees. Ta lisab, et ehkki Urmas lubas kogu kraami tagastada, pole seda juhtunud. Takkapihta jäi Aleksei ilma ka enda raha eest ostetud köögiseadmetest – külmkapist, nõudepesumasinast, viilutajast, vaakumpakendajast ja muust, mis seisavad Italscandi Harku keskköögis. Nende väärtus on tema sõnul umbes 50 000 eurot.

“Ma pidin sellele vargusele piduri peale panema."

Aleksei tegi politseile kuriteoteate, aga seda ei võetud menetlusse. Siiski on tal õnnestunud juristide abiga algatada Mare Blu pankrotimenetlus. Ta loodab, et tänu sellele saavad nad ligipääsu firma dokumentidele ja pangakonto väljavõtetele. “Et saaksime teha auditi, kuhu raha kadus,” loodab Aleksei. Kokku kaotas ta Noble avantüüriga üle poole miljoni euro.

“Urmas oli mulle nagu sõber,” ütleb ta lõpetuseks. “Käisime tal isegi Itaalias külas. Aga nüüd me enam ei suhtle.”

Aleksei, kellel on mitmeid teisi ärisid ja kelle päevaplaan on äärmiselt tihe, ei näi aga üleliia põdevat. Praeguseks on ta avanud samal aadressil, Vesilennuki 24 uue restorani Suzani, mis pakub Kesk-Aasia ja Lähis-Ida kööki. “Loodame, et sellega läheb paremini,” ütleb ta heatujuliselt ja vabandab, et peab nüüd kõne lõpetama, kuna siirdub trenni.

Pankrot ja ärikeeld

Nüüd peaks tulema Urmas Luige versioon sellest, mis toimus. Aga ta ei räägi midagi. Ta oleks nagu maa alla kadunud. Kuigi mees elas pikalt Itaalias, ei tea seda, kus ta praegu asub või mida teeb, minuga vestelnud inimestest päris täpselt keegi.

Pärast esimest vastamata kõnet saadab ta sõnumi “Please text me”. Kirjutan, et soovin teada, miks paljud töötajad on rahata jäänud. Vaikus. Kui paari päeva pärast uuesti kõne võtan, annab telefon kohe kinnist tooni, mis viitab, et ta on mu numbri ära blokeerinud.

Sama lugu on teiste La Prima juhtivtöötajatega. Urmase paremaks käeks nimetatud Karina Rõmar võtab esimese kõne isegi vastu. Kui ütlen, et olen ajakirjanik ja soovin rääkida, mõtleb ta veidi ja palub kümne minuti pärast tagasi helistada. “Siis on aega,” ütleb ta.

Rohkem ta mu kõnedele ei vasta.

Urmas Luik ja Marju Luik on 2023. aastast eraisiku pankrotis. Selleni viinud sündmusi ja keerdkäike me selles loos paraku avada ei jõua. Mai lõpus said mõlemad ka ärikeelu, mis tähendab, et nad ei tohi enam ühegi Eestis registreeritud firma juhatuses olla. Eestis ei panda ärikeeldu kergekäeliselt; hetkel kehtib see 92 inimesele. Selle eesmärk on ära hoida uusi rikkumisi ning äripartnerite ja võlausaldajate huvide kahjustamist.

Urmas Luik ja Marju Luik on 2023. aastast eraisiku pankrotis. Hiljuti lisandus ärikeeld.

Kuna Urmas ei saa enam ise ühtegi firmat ametlikult juhtida, on ta teinud La Primaga seotud ettevõtete juhatuse liikmeks ja omanikuks oma poja Robin Marcus Luige. Ka tema vaikib.

Paljud endised La Prima töötajad imestavad vestluse ajal korduvalt, kuidas on see kõik saanud nii kaua kesta. Neile ei mahu pähe, kuidas on Urmas ja La Prima seni üsna puhtalt pääsenud. Miks tööinspektsioon, maksuamet või politsei midagi ei tee?

Mitmed teavad aga rääkida, et maksuamet on siiski Urmase skeemid ette võtnud. Lisaks käisid inspektorid eelmise aasta septembris Harku keskköögis. Paar töötajat meenutavad muigega, kuidas nõudepesija, aga ka näiteks La Prima grupi peakokk Ivan Khorunzhiy olevat seepeale plehku pannud, kuna ei soovinud ütlusi anda.

Maksuameti kommunikatsioonijuht Andri Küüts vastab, et ühegi ettevõtte maksuasju nad avalikult ei kommenteeri. “Me ei saa kinnitada ega ümber lükata, kas mõne firma suhtes on alustatud uurimine,” ütleb Küüts.

Nii et mingis mõttes läheb tõesti kõik edasi. Suvi on ees, La Prima restoranid on avatud, ustel säravad Tripadvisori ja Silverspooni ja TableOnline sildid ahvatlevad uusi kliente. Selle loo kirjutamise hetkel on neil CV Keskuses kaheksa sädeleva müügijutuga töökuulutust. Näiteks otsitakse vanalinna ja Gonsiori restorani teenindusjuhti, kellele lubatakse kuni 4500 eurot palka. 

La Prima otsib teenindusjuhti, kellele lubatakse kuni 4500 eurot palka. 

Tuleb tuttav ette?

“Isegi kui ma oma raha kunagi ei näe, siis ma tahan inimesi, eriti noori, hoiatada ja teadlikkust tõsta,” ütleb Merili, keda meelitas samamoodi teenindusjuhi kõrge palk.

Täna töötab ta ühes teises tuntud Tallinna restoranis, kus vastutab inimeste töökogemuse eest. Tal on hingel, et kui noor inimene läheb oma esimesele töökohale, aga satub La Prima sugusesse süsteemi, kus teda ära kasutatakse, siis võibki tal tekkida arusaam, et kõik tööandjad on pätid. Või et ta polegi väärt palka saama. “See pole nii,” kinnitab Merili. “Aga kahjuks La Prima jaoks pole inimesed justkui inimesed.”