Asutaja piinad. Kas sulle meeldib Kersti Kaljulaid?

"Asutaja piinad" on tagasi! Ja ma kirjutan Levilale dokumentaalromaani. Rääkisin sellest ka Ringvaates.

No aga kas sulle siis ikkagi meeldib Kersti Kaljulaid?

Ojaa. Oo ei.

Me võiksime teha seda vana head trikki, et jagada inimesed kaheks. Need, kellele meeldivad ning need, kellele ei meeldi.

Kirjutada vihase raamatu neile, kellele ei meeldi. Kirjutada ülistava raamatu neile, kellele meeldib. 
Kuid hei ...

Sellised raamatud on igavad. Ja nüüd, kus ma kirjutangi Kerstist raamatut, mõtlen ma sellele, et ta oli viis aastat Eesti president.  Nii selle eestlase jaoks, kellele ta meeldis kui ka selle jaoks, kellele ta ei meeldinud. Need olid aastad, mil juhtus palju. 

Mäletad, et Eesti sai sel ajal saja-aastaseks?
Et Eesti oli Euroopa Liidus eesistuja?
Mäletad, kuidas üks minister kirjutas, et issid on tagasi? 
Ja kuidas nad siis enam ei olnud tagasi ning peaaegu kõigis Eesti tähtsaid ameteis olid korraga naised?
See on ajalugu. Meie ajalugu. 

Ma ei taha Kerstit ülistada ega tema üle kurta. 
Ma tahan lihtsalt rääkida lugu, mida ma nägin.
Mitte alati armastus, kuid enamasti mõistmine.

See ongi Kersti Kaljulaidist rääkiva Levila dokumentaalromaani mõte. 
Ja see ilmubki juba. Järjejutuna ja seejärel ka raamatuna. Kolm peatükki on juba väljas.

Selle romaani nimi on "Vapilõvi" ning see raamat on ka millestki enamast kui üks isik. See on võimust, presidentidest, ajaloost ja inimestest.

Me oleme üldiselt harjunud raamatutega, mis on popsti kaante vahel. 
Ilus esitlus raamatupoes.

Kuid kas selline asi pole igav ja vahel natukene surnud? Kas sa teadsid, et Eduard Vilde kirjutas romaani “Külmale maale” järjejutuna, mis ilmus Postimehe jutunurgas?

"Vapilõvi" sünnibki iga kuu ning olles küll juba üsna selge suunaga, võtab see raamat arvesse ka uusi arenguid. Iga peatüki jaoks kohtun ma jätkuvalt uute inimestega.

Kuigi ma tean, millest ma kirjutan, kuigi mul on sadu tunde salvestatud materjali, ei tea ma veel kõike. See on hea tunne.  

Daniel

Muide, see foto on tehtud Vilniuses ühel konverentsil, kus ma enda arvates suure eduga (kõik naeratasid) proovisin selgitada, mis asi on Levila ja miks seda nii väga vaja on. Ent peagi sain aru, et konverentsi kokkuvõtetesse minu jutt ei jõudnudki, seega vist ikka ei olnud nii selge. Tavalised asutaja piinad.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!