Saan kindlasti tööle, aga millal?

Kuivõrd on 44-aastasel ajakirjanikul lootust löögile saada? Meie endine kolleeg Janno Zõbin kirjutas ausalt üles, kuidas ta üritas mitme kuu vältel tööle saada uudistetoimetustesse, ühte pereajakirja ja veel mitmesse kohta kommunikatsioonijuhiks. Kas tuleb tuttav ette?

  • Autor:Janno Zõbin
  • Toimetas:Hille Saluäär
  • Avaldatud:03.2023

Ma olin ajakirjanik. Viimased viis aastat olin arvamusel, et suudan kirjutada emotsionaalseid, kaasakiskuvaid, inimesi päriselt huvitavaid uudiseid, portree- ja olemuslugusid. Et minu tööd hinnatakse, olen saavutanud teatava tuntuse ja mul ei teki vajadusel uue töö leidmisega probleeme.

Kõik oligi nii kuni eelmise aasta 15. juunini. Pärast mõnda aastat Tartu Postimehes olin saanud võimaluse töötada Levilas, väljaandes, kus sai tegeleda süvitsi peaaegu vaid ühe artikliga poolteist kuud järjest ja mõnel juhul rohkemgi. Näis, et tegu on ideaalse töökoha ja toimetusega. Ja see, mis nii paistis, oli seda nii mõneski mõttes. Ühes seal töötavate inimeste loomulike puuduste ja vooruste, plusside ja miinustega ideaalilähedane, aga mitte täiuslik. Näiteks ei kuulnud ma Tartust veebikoosolekul osaledes tehniliste probleemide tõttu sageli, mida Talllinnas toimetuses täpselt räägitakse. Või ei öeldud mulle piisavalt konkreetselt, et sul läheb lugudega liiga kaua aega.

Kui mind juunis koondati, olin esialgu muretu. Nautisin suvist vabadust, värsket õhku ja askeldamist maakodus. Jälgisin Levilas kirjutatu inertsist meedia sõjakajastusi ja teisi välisuudiseid. Hoidsin endaga rahulolevalt kätt ühiskonna pulsil ja võtsin töötu olemist kui ajutist perioodi elus.

Kuna olin olnud kõrgepalgalise ajakirjanikuna tubli maksumaksja, sain Töötukassalt neli kuud ligi 1300 euro suurust hüvitist. Suvel ei tundnud ma veel kitsikust ega märgatavat survet ja sain võimaluse otsida meelepärast tööd. Käisin töö- ja tutvumisvestlusel nii Eesti Ekspressis kui Äripäevas. Mõlemal juhul pakkusin välja ideid, millest kirjutada võiksin. Mõlemal juhul näisid vestlused hästi sujuvat ja jäin huviga ootama tagasisidet.

“Oli väga huvitav sinuga kohtuda, aga praeguseks on selgeks saanud, et meil on lapsehoolduspuhkusel olnud ajakirjanik tagasi tööle tulemas. Hetkel mul ei ole ruumi võtta juurde uut ajakirjanikku,” teatas Eesti Ekspressi peatoimetaja Merili Nikkolo. “Otsustasime, et sel aastal me ühtegi portaali juurde ei tee,” kirjutas Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi. Ta oli varem öelnud, et vajab minu abi võib-olla just ühe uue maakondliku meediaportaali käivitamisel. Olin küll veidi pettunud, kuid suurt motivatsioonilangust või meelehärmi ei tundnud. Siis ei teadnud ma veel, et suhtlen Nikkolo ja Hundimäega uuesti umbes poole aasta pärast, saavutamata konkreetset kokkulepet.

Mäletan, kuidas ma augustis koos teiste töötutega töötukassa ettevõtlusnõustamisel mõtteis märkmeid tegin: kellelgi neist inimestest siin pole olukord päriselt kriitiline.

Mäletan, kuidas ma augustis koos teiste töötutega töötukassa ettevõtlusnõustamisel mõtteis märkmeid tegin: kellelgi neist inimestest siin pole olukord päriselt kriitiline. See siin on justkui kiikumine pehmelt vetruval hüppelaual, kust rahulikult ja kindlalt järgmine karjäärihüpe teha. Osa neist asusid siiski teelahkmel ja arutlesid, mida eluga peale hakata ja kas tasub oma äriideega edasi minna. Nad kõik näisid tublid ja targad inimesed.

Mäletan veel, et nõustamisel istusime poolringis, endine väikeettevõtja Ly Kubenko proovis meid motiveerida ja kätte anda õiged niidiotsad. Osa meist kaalus töötukassa ettevõtluse alustamise toetuse abil oma ettevõtte loomist. Ka mina olin sellele mõelnud, kuid kaldusin eelistama palgatööd.

Kohal olid näiteks autoremondi ja transpordilogistika firmat kavandav Tõnu, ehituse alal tegutsev Steven, end Hunt Kriimsilmaks nimetav Skandinaavia keeli ja kultuure tudeerinud meditsiiniõde Liilia ning Tartu Pallase kunstikooli haridusega Liisi. Just viimasele ei andnud Kubenko eriti lootust. “Tekstiilivaldkond on Eestis alates 2020. aasta pandeemiast praktiliselt välja surnud. Enne seda suutsid väiketegijad veel kuidagi suurettevõtjatega konkureerida,” teadis ta. Ja lisas veidi aja pärast: “Loomingulisse valdkonda on sisse põimitud, et see on kuidagi ... mõeldamatu.” “Mhmh,” vastas Liisi tagasihoidlikult.

“Loomingulisse valdkonda on sisse põimitud, et see on kuidagi ... mõeldamatu.”

Miski liigatas minus. See stereotüüp häiris mind ja seda põhjusel, et mu abikaasa on metallikunstnik. Kas tõesti on Töötukassa ettevõtlusnõustamisel inimeste sütitamise ja motiveerimise asemel vaja neisse sisendada sellist lohutut pessimismi, mõtlesin isekeskis. Loetlesin peas kunstnikke, kes müüvad hästi. Mõtlesin tuttavatele, kes protsendikunsti hangetega kopsakaid summasid teenivad.

Nii pärast ettevõtlusnõustamist kui ka hilisemat karjäärinõustamist, mis siiski aitas veidi oma eesmärke seada, jäi mind saatma tunne, et tegelikult ei tunne nõustajad kommunikatsiooni- või ajakirjandusvaldkonna iseärasusi ja ainus, kes mind tööle kandideerimisel aidata saab, olen ma ise. Kuulutusi sirvides ei mõistnud ma ka, miks pakutakse just töötukassa töökuulutustes kõige madalamaid palku. Näiteks ehituse valdkonnas otsitakse spetsialiste 1300 euroga bruto, saidil CV.ee pakutakse aga analoogsetel töökohtadel tunduvalt paremaid palku. Ja selliseid näiteid oli teisigi. Muutusin töötukassa suhtes üha skeptilisemaks.

Pärast ettevõtlusnõustamist nägin telefonis vastamata kõnet, millele töötukassa koridoris kohe helistasin. Selgus, et mind oli püüdnud tabada Marko Püüa, Geenius.ee blogide ja sisuturundustoimetuse juht. Olin mõni päev varem saatnud ringkirja töösooviga mitmele meediaväljaandele ja juba keegi helistaski! “Pakun sulle sisuturundustoimetaja kohta. Kaugtöö sobib väga hästi,” teatas Püüa mu meeleheaks. Lubasin järele mõelda ja olin rõõmus. Mind hinnatakse ja minusse usutakse!

Leppisime kokku töövestluse mõne päeva pärast. Zuumikohtumisel saingi teada, mida sisuturundustoimetaja töö endast kujutab. See tähendas 30 geeniusmeedia stiilis lugu kuus. Võib-olla ka pisut rohkem. Töökoormus näis aga rängavõitu, muutusin ettevaatlikuks ja veidi pelglikuks. Uuel tööl näis mahv suurem kui Tartu Postimehe toimetuses üsna kurnavate nädalavahetuse valvetega kokku. 

Tagantjärele tuleb tunnistada, et zuumikohtumisel olin liialt sinisilmne ja ehitasin õhulosse. Pidasin Geeniust edukaks IKT-sektori või vähemalt sellega seotud ettevõtteks ja kui Püüa mu palgaootuste kohta küsis, ütlesin ettevaatlikult, et inflatsiooni ja hindade tõusu arvestades võiks see väikese puhvriga olla 3000 bruto. Sain hiljem aru, et Levila vist hellitas mind liigselt.

“Sellist palka ajakirjanduses küll kuskil ei maksta.”

Püüa oli kümme sekundit hämmeldunult vait ja teatas siis üllatusnoodiga hääles: “Sellist palka ajakirjanduses küll kuskil ei maksta.” Arutasime asja edasi ja ta märkis, et keskmine Eesti palk pluss mõnesajaeurone lisatasu oleks realistlik. Lubasin mõelda, kuid mind ei motiveerinud vaid sisuturundusele keskendumine. Samuti hirmutas suur töökoormus. Tahtsin siiski päris ajakirjandust edasi teha ja otsustasin pakkumist mitte vastu võtta. Siis ei teadnud ma veel, et nii head või üldse mõnda teist tööpakkumist ma lähima poole aasta jooksul ei saagi. Arvestades ajakirjanike töötasusid, oli Geeniuse pakkumine pisut üle keskmise. Nii mõnigi oleks minu asemel ilmselt selle töö vastu võtnud.

Võlgnen siin ka väikese selgituse. Miks ma Eesti keskmisest töötasust märgatavalt madalama palgaga pakkumist vastu ei võta? Eri põhjustel on meie peres kujunenud olukord, et vastutan neljaliikmelise pere rahaliste kohustuste eest lõviosas just oma sissetulekuga: korteri laenumakse, autoliising, kindlustused, lasteaiatasu, telefonid, internet ja teised püsikulud kokku on nüüdseks ligi 1400 eurot. Palgaga 1200 eurot või alla selle võiksin ma vaid mõne kuuga kuulutada välja eraisiku pankroti. Üritasin kangekaelselt mitte kärpida oma hädapäraseid kulutusi ja elada edasi inimväärset elu: hoida kinni lagunevast maamajast lootuses see kunagi renoveerida. Ja säilitada elukindlustuse, et ei peaks muretsema sellepärast, mis saab perest siis, kui minuga midagi juhtub.

Palgaga 1200 eurot või alla selle võiksin ma vaid mõne kuuga kuulutada välja eraisiku pankroti.

Töötukassa karjäärinõustamisel olin oma tuleviku asjus juba märksa pessimistlikum. Et end kuidagi vee peal hoida (loe: ellu jääda ja arveid maksta), olin hakanud tegema lihtsamaid ehitustöid tuttavatele ja kaalusin tööalast kannapööret  – ehitusse. Nõustaja sõnum aga oli üsna ühene: kui vähegi võimalik, katsuge jääda ajakirjanduse või kommunikatsiooni juurde. Kuna teistelt väljaannetelt mul vastuseid polnud, posu eitavaid tuli ametlike kandideerimiste peale ja üha ebatõenäolisem oli ka tööle saamine Ekspressi või Äripäeva, tabasid mind esimesed ebakindluse hetked. Tõsi, kui ühe või teise ehitustööga ühele poole sain, saabus siiski ajutine meelerahu ja taastus eneseusk. Nii kaua kui käed ja jalad on terved, saan ka siin hakkama! Ja teenin muidugi rohkem kui meedias.

Reaalsus, et mind ajakirjanikuna ei vajata, hakkas vaikselt kohale jõudma sügise hakul. Nagu ka teistel eluperioodidel on juhtunud, pakuti võimalust teha kaastööd honorari eest. Aga et honoraridest ära elada, peaks ühele artiklile kuluvat aega arvestades töötama inimvõimete piiril või omama tehisintellekti kiirust. See võimalus pigem hirmutas kui motiveeris. Ärevus, mis tulenes ebakindlusest tuleviku ees läheneval energiakriisi talvel, kasvas.

Kuna ma polnud ikka tööd leidnud, tegin siiski mõned kaastööd vabakutselisena. Postimehes oleks ju alati avaldamisvõimalus, aga see “saja euri kaupa pusserdamine” kahandas motivatsiooni veelgi.

Linnalegend, et ajakirjanduses on inimesi alati puudu, vastas tegelikkusele vaid osaliselt

Detsembris saatsin pea kõikidele Eesti meediaväljaannetele üha uusi kirju. “Otsin tööd ajakirjanikuna. Lisan manuses CV. Ehk saan teile kuidagi kasulik olla.” Sain taas mitu eitavat vastust. Linnalegend, et ajakirjanduses on inimesi alati puudu, vastas tegelikkusele vaid osaliselt. “Noh, toimetused on alamehitatud, töötavad läbipõlemise äärel, inimesi lihtsalt ei raatsita juurde palgata,” kirjutas Siim Nestor mu Facebooki seinal. See oli poole aasta pärast, kui sotsiaalmeedias lõpuks impulsiivses postituses oma “kurba” töötusaatust kurtsin.

“Ma ei tea, kas asi on tõesti minu isikus või mingites eelarvamustes, siis kuigi peetud on nii mõnigi vestlus ja telefonikõne, on jäänud kõik töökohad kättesaamatusse kaugusesse. Samas, lugedes ja süvenedes meediasse igapäevaselt rohkem kui normaalne inimene, näen ma ometi, et seal töötab väga erineva kirjutamis-, analüüsi- ja kriitilise mõtlemisvõimega isikuid. Mõne tehtud tööd ei kannata üldse kriitikat! Silma on jäänud ka see, et keskealise mehena ei ole ma tööturul enam nii atraktiivne, sest millist tööandjat ikka huvitab, et tegelikult tunnen ma hinges end umbes-täpselt kolmekümnesena ja kõik ühiskonnas toimuvad arengud ja muutused on üdini huvitavad ja inspireerivad kirjutama. Ehk siis: mul on tunne, et kuskil, kellelgi on minu osas ka mingisugused põhjendamata eelarvamused ja selle asemel, et anda võimalus proovida, seda lihtsalt ei tehta,” väljendasin lootusetust.

Olin kogu oma teadliku elu vältinud kollase ajakirjanduse tegemist ja sattumist tööle … näiteks Õhtulehte. Nüüd aga tundus töö Õhtulehe uurivas toimetuses ihaldusväärne. Seal töötav tuttav ajakirjanik Nils Niitra uuris asja ja vahendas toimetuse juhi Risto Berendsoni vastust. Kui ta mind praegu tööle võtaks, peaks võib-olla kevadel koondama hakkama. Vastus näis aus ja asjakohane. Veidi pettunult tõdesin, et seegi uks sulgus.

Sai selgeks, et mu senised tutvused ajakirjanduses ja muud kontaktid ei pruugi mind seekord aidata. Kandideerisin taas ametlike töökuulutuste kaudu, põhiliselt kommunikatsiooni, aga ka meedia alal. Järgnesid tagasilöögid. Eesti Lastekirjanduse Keskuse kommunikatsioonijuhiks. Konkurss oli tihe, ei valitud. Sotsiaalkindlustusameti kommunikatsiooninõunikuks. Seekord otsustati pakkumist mulle mitte teha. “Kandidaatide arv võimaldas teha valikuid lähtudes parimast vastavusest selle ametikoha profiilile.” Tartu Ülikooli liikumislabori liikuma kutsuvate koolide võrgustiku koordinaatoriks. Kuigi minu avaldus tõi välja mitmeid täidetavale positsioonile vajalikke omadusi, otsustati edasi minna kandidaatidega, kelle sobivus väljatoodud ootustele oli veel mitmekülgsem. Ja nii edasi. 

Sai selgeks, et mu senised tutvused ajakirjanduses ja muud kontaktid ei pruugi mind seekord aidata.

Kirsiks tordil kujunes Pere ja Kodu ajakirjaniku konkurss, mille kuulutusele reageerisin innukalt, sest minu profiil näis sellega sobivat ideaalselt. Jah, mul on kaks last, kellest noorem käib veel lasteaias. Jah, mind kõnetavad paarisuhte, laste kasvatamise ja arenguga seotud teemad ja tahaks neist vägagi kirjutada hästi, süvenenult ja kirega. Vestlusekutset ei tulnud, isegi mu kirjale ei vastatud. Tõsi, vastati seoses sama ajakirja veebitoimetaja töökohaga, kuhu samuti proovisin. “Kahjuks peame teavitama, et Teie kandidatuur ei pääsenud sel korral järgmisesse vooru,” kirjutas personalispetsialist Liisi Aaliste. Kuidas on see võimalik? Kui 2023. aasta veebruaris Pere ja Kodu toimetuse koosseisu kiikasin, nägin, et seal ei tööta ühtegi meesajakirjanikku. Miks? Kas ei võiks vähemalt proovida?

Viimase katse Delfi meediamajas tööle asuda tegin veebruaris. Minuni jõudis Delfi siselisti kiri, et otsitakse välisuudiste veebireporterit. Saatsin meili välisuudiste toimetuse juhi kohusetäitjale Kaarel Kressale ning et veenduda selle kohalejõudmises, võtsin temaga ühendust. “Delfi välisuudiste teema tundub teise profiiliga – Tallinnas, poole kohaga ja sobib eelkõige politoloogia- või ajakirjandustudengile ajutiseks tööks, kuna tegu ei pruugi olla ka väga pikaajalise gigiga,” kirjutas ta. Kressa teadis mind varasemast ajast bändimehe ja garaažirokkarina ning kasutas nüüd ka vastavat slängi. Tundsin, et ta lahterdab mind pelgalt kultuuriajakirjanike gildi. Seda ma olin kunagi, aga ammu enam mitte.

Seega tuli enda eest seista. “Sõja alguses kirjutasin Levilas sõjateemadel lühilugusid ja leidsin Ukrainast kaasautoreid. Mis Sa mõtled täpselt sellega, et see töö ei sobi mulle?” vastasin talle. Tundub, et suutsin Kressat lõpuks siiski veenda ja ta arvestas minu kandidatuuriga. Vähemalt esialgu. Teadsin, et pean rauad tules hoidma.

Mõne päeva pärast kirjutas ta: “Full background: välistoimetusse on tihe konkurents, sa isegi suht nimekirja tipus, aga mitte nr 1, nii et selle konkreetse pooliku koha teemal kindlat pakkumist ei tule homme. Aga suur firma, mingeid muid kohti on ka (alati) ripakil ja midagi ta sust tahab.” 

See “ta” tähendas Delfi peatoimetajat Urmo Soonvaldi, kes mulle varsti helistas ja teatas: “Hakkame siis tegema. Kaarel võtab sinuga ise ühendust ja räägib rahaasjad selgeks.” Minu optimism kerkis, peagi helistas ka Kressa tagasi. Rääkisime palgast. Küsisin, kas tuhat eurot bruto poole koha eest ikka saab? Peab ju kahest keelest tõlkima ja koostama uudiseid, kasutama mitmeid veebitööriistu, olema kiire ja operatiivne. Kuna Kressa ei tahtnud toimetuse koridori peal kõvasti karjuda, pidin palganumbri ise ära arvama. 750 bruto ja bingo. Küll üsna niruvõitu, aga et välisuudiste tegemine huvitas mind väga ja olin ise niikuinii sõjauudiste sõltlane, otsustasin siiski nõus olla. Pärast ehk annab Soonvaldiga toimetuses veidi läbi rääkida. 

Kuna Kressa ei tahtnud toimetuse koridori peal kõvasti karjuda, pidin palganumbri ise ära arvama. 750 bruto ja bingo.

Esimene õhtupoolik Delfi veebitoimetajana näis sujuvat. Istusin raamatukogus, sain vajalikud lingid ja tegin oma esimese välisuudise. USA välisminister Antony Blinken teatas, et Krimm on Putinile punane joon ja seda pole mõistlik tagasi võtta. Järgmise sellest, kuidas Komi noormees valis Ukrainas sõdimise asemel enesetapu. Jätkasin otseblogiga, mis ongi valvetoimetaja üks ülesannetest. Sama tööd tegin innukalt pühapäeval, kui olin veebivalves juba kaheksa tundi jutti.

Küsisin Kressalt järgmisel päeval, kuidas ta mu tööga rahule jäi. “No mul ametlikku otsust ei ole, aga ega selge on ka see, et saata sind üksinda Delfi onlainis Moldova riigipööret või 24. veebruari pommitamist kajastama ei ole realistlik. Et seda poolt kohta paraku pakkuda ei julge,” vastas ta. Ja lisas: “Mul on lihtsalt tugevam kandidaat, Cms-tarkvara valdamine ei ole ainuke teema (loe: puudus). Lihtsalt me mõlemad (Soonvaldiga) eeldasime ilmselt, et su Postimehe ja Levila kajastus annab suuremad eeldused online-reporteri tööks.” Järeldasin sellest, et jäin virtuaalse multitasking’uga, see tähendab navigeerimisega paljude väljaannete kodulehtede, Cms’i ja ühe tõlkeprogrammi vahel just kiirusega jänni. Koostasin ja avaldasin ilmselt uudiseid liiga aeglaselt.

Põdesin Delfi välisuudiste toimetaja kohast ilmajäämist paar päeva, kuid just kehva palga tõttu ei jäänud seda pikemalt taga nutma. Uus võimalus avanes ootamatult siis, kui pääsesin edasi SOS Lasteküla kommunikatsioonijuhi konkursi teise ehk lõppvooru. “Tunnen, et teeksin lastekülas tööd, mis on vajalik. Oleksin ühiskonna jaoks taas oluline ja seda rohkem, kui võimaldaks nii mõnigi teine töökoht,” kirjutasin vabas vormis koostatud kaaskirjas. See meeldis organisatsiooni personalijuhile Piret Paasile. Veebi teel peetud töövestlus kulges positiivses ja meeldivas toonis. Proovitööks pidin kirjutama lahti, kuidas ja millistes sotsiaalmeediakanalites organisatsiooni annetajaid tänada. Tegingi seda ja jäin elevuse ja uudishimuga ootama SOS Lasteküla vastust. Nädal aega meili ootamist, ent seegi vastus kujunes negatiivseks. Otsustamisel lähtuti sellest, et oli oluline leida inimene, kellel on arvestatavad kogemused töös eri sotsiaalmeediakanalitega. Ilmselt oli minu kogemus teiste omast lihtsalt väiksem.

Samal päeval, kui parajasti autoga ühest hoovist välja tagurdasin, tuli mulle aga ootamatu telefonikõne. Helistati politsei- ja piirivalveameti ajakirjast Radar, millele olin varem kaastööd teinud. Tehti ettepanek toimetada ajakirja üht numbrit. Ehk hakkab nüüd, lõpuks ometi, just siit midagi looma!

Selles, ligi pool aastat kestnud kandideerimissaagas on mulle olnud kõige keerulisemad motivatsiooni hoidmine ja need hetked, kui taas libises käest mõni hea töökoht.

Selles, ligi pool aastat kestnud kandideerimissaagas on mulle olnud kõige keerulisemad motivatsiooni hoidmine ja need hetked, kui taas libises käest mõni hea töökoht. Vaatamata ärevusele ja hirmule ebakindla tuleviku ees, aeg-ajalt peale tükkivale enesehaletsusele ja n-ö negatiivsele sisekõnele ei ole ma pidanud 2022. aasta juunist kordagi päriselt jääma võlgu elektri eest, jätma vahele mõnd enda või laste toidukorda või mis mõneti veelgi hullem: müüma võlgade katteks maha oma pangalaenuga võetud korterit või liisingus autot. Aga ma arvan, et vähemalt ühte neist on nii mõnigi eestlane viimase aasta jooksul teinud. Sisemine ebakindlus tabab sarnaselt minule neidki, kuid mul on vedanud ja ma pole päriselt hädas olnud. Oma tööotsinguil ja sellega paralleelselt toimuvas ellujäämisvõitluses on paljud inimesed minust tunduvalt nõrgemal positsioonil. Näiteks oma kohta Eestis leida püüdvad ukrainlased, töötuks jäänud üksikemad, inimesed, kes hooldavad oma erivajadustega lähedasi, või need, kes on kaotanud töö töötlevas tööstuses. 

Selle loo tegemise lõppfaasis kuulsin ma oma 55-aastaselt sõbralt, kes on kogenud projektijuht ja valdab ERP (ettevõtte ressursside planeerimise) programme, et vaatamata pooleaastasele aktiivsele kandideerimisele huvi tema kui kandidaadi vastu puudub ja seda just vanuse tõttu. “Kui kollektiivis on nooremad inimesed, siis kardetakse, et vanem ei sulandu kollektiivi,” ütleb ta. Selle üle, miks ta ikka veel tööle saanud pole, imestab isegi Töötukassa konsultant. Kuulisn ka lugu ühest Iraani päritolu tarkvara-arendajast, keda on varem kõrgelt hinnatud, kuid kes kuni veebruarini kuude kaupa eri ettevõttetele proovitöid tegi, enne kui ühes üldse jutule sai. Seegi ettevõte on aga pankrotti minemas ning tõenäoliselt peab ta sealt lahkuma. Nagu nõiaring..

Selle üle, miks ta ikka veel tööle saanud pole, imestab isegi Töötukassa konsultant.

Olen oma varasemas tööelus mitu korda arvanud ja öelnud, et töökoht ei saa kunagi olla päris ideaalne – töö tuleb lihtsalt kuidagi ära teha, et pärast seda tegeleda meeldivate asjadega elus. Nüüd, tööd otsides, olen siiski mõistnud, et tegelikult ma otsingi, vist paljudest märksa enam, just ideaalilähedast tööd. Ja võib-olla on just minu täiuslikkusepüüe ja rahutus see, mis ei lase seda leida. 

Ja päris lõpuks pean muidugi endalt küsima, mida on üldse erilist selles, et üks hea eluga harjunud, kuid nüüdseks töötu ajakirjanik peab tööle saamiseks senisest rohkem pingutama, võib-olla ümber õppima, uuesti kohanema ja ehk ka palga osas olema leplik.

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.

Kui saad pisut rohkem toetada, uuri lisaks siit!