Andesta, Kiviõli

Rohepööre käib, kuid kes seda juhib ja kes sellest räägib? Mida ootavad Ida-Virumaa inimesed ning mis saab tulevikus?

  • Autor: Eero Epner
  • Fotod: Erik Tikan
  • Toimetaja: Iisa Laan
  • Audiolugu loeb: Taavi Eelmaa
  • Helikujundus ja originaalmuusika: Konstantin Tsõbulevski
  • Avaldatud: 10.2021

Linn

Mardu ja Inna käivad nüüd igal õhtul jalutamas. Võtavad tunnikese ning kõnnivad linna vahel ringi. Nad ei liigu kiiresti, Inna saab varsti juba 90 ning Mardu on temast vaid kümmekond aastat noorem – aeg on liigestega teinud oma töö. Nad jalutavad Põllu ja seejärel Aasa tänaval. Kalevi ja Viru tänavale nad ei põika. Seal asuvad korrusmajad, kust viimased elanikud mõned aastad tagasi lahkusid. Sageli sedavõrd rutuga, et nende kunagistes kodudes on endiselt alles pildialbumid ja sektsioonmööbel, kirjavahetus sõpradega või sitsist laudlinad. Ühe korteri põrandalt leian kellegi proteesid. Pärast elanike lahkumist peksti kõigi korterite aknad ükshaaval segi ning ühte tühja elutuppa astudes näen parketil istuvaid narkomaane, süstlad veenides. Räägitakse, et varsti need majad lammutatakse – nagu veel kümned nendesarnased. Üle 200 korteri seisab siin linnas juba aastaid tühjana. Mitte väga ammu oli kõik teistmoodi.

Kui Mardu peaaegu sajand tagasi siinsamas lähedal sündis, elas Kiviõlis umbes 3000 inimest, kuid see arv peaaegu neljakordistus kiiresti. Linnake oli roheline, kastanialleed ääristasid peatänavat, väikestes aedades kasvatati aga kurke, sibulaid ja kõrvitsaid. Suveõhtuti oli siin niivõrd ilus, et linnatänavad täitusid justkui iseenesest inimestega, kes tänavate lühiduse tõttu saalisid edasi-tagasi, edasi-tagasi… Kui saabus talv, lükati tänavad regulaarselt lumest puhtaks ning kõrged lumekuhjad olid nagu kraed tänavakaelte ümber. Kuid need ei olnud valged kraed.

Linnakese ääres olevatest tehasekorstendest tõusis suitsu lakkamatult ning laskudes värvis see puulehed või lume tuhkjaks. Ka kõige staažikamad töötajad ei mäleta, et töö tehases oleks kunagi lakanud. Ainult kord 90ndate lõpul majandussegaduste aegu seisis tehas mitu kuud ja ükskord lõi välk sisse ning kogu tehas peatus, kuid mitte kauemaks kui pool tundi. Päeval ja öösel, nädala sees ning puhkepäevadel on see tehas aastakümneid väsimatult krigisenud, ägisenud ning puhkinud.

Kaevandusest toodi veoautodega põlevkivi, tükid kallati lindile, mis viis need mitmesaja meetri kaugusele tehase kõhtu. Seal põles hiiglaslikes veel sõja ajal ehitatud kateldes igavene tuli, mis oma meeletus kuumuses töötles põlevkivi millekski muuks. “Kui ma siia 2005. aastal tulin, siis erinevalt ülejäänud Eesti keemiatehastest oli kogu sisseseade nõuka-aegne,” ütleb üks tehase töötaja. “Mitte mingeid tehnilisi uuendusi ei olnud. Siin elati nagu 19. sajandis.” Tehases on aegade jooksul toodetud kõike. Lakke. Mastikseid. Isegi šampoone ja kapronsukkasid. Kuid kõige rohkem tehti põlevkivist õli.

Kogu selle hiiglasliku masinavärgiga olid aastakümneid seotud tuhanded töölised ning nende kaudu veel rohkem kui kümme tuhat inimest. Kogu linn tuksus tehase rütmis. Siin oli lasteaed. Tehasetööliste koor. Paraadid. Spordipäevad. Tegutses klubi ja keset linna asus restoran Kevad, mille ees looklesid õhtuti järjekorrad ning kus vahel sõid õhtust ka pidulikult riides Mardu ja tema abikaasa, taustaks mängimas kohalik bänd.

“Vaata, kui vähe inimesi jalutab,” ütles aga möödunud suvel ühel päeval Inna oma abikaasale. Terve Kiviõli on nüüd tühi. Restoran on ammu kinni pandud. Tühje maju on juba isegi peatänava ääres. Ühtegi paraadi enam ei toimu ning koor on laiali saadetud. Aiamaalapid on rohtu kasvanud ning garaažid maha lammutatud, kino suletud ja pank kolis minema. “Tihti olen mõelnud, et asjad lähevad paremaks,” ütleb bussipeatuses proua Urve, kes elab siinsamas kõrghoones. “Aga me läheme tagasi kiviaega.”

“Tihti olen mõelnud, et asjad lähevad paremaks. Aga me läheme tagasi kiviaega.”

Elanike arv on tänaseks vajunud 5000 kanti ning arvatakse, et umbes kümne aasta pärast elab siin taas ainult 3000 inimest, kuigi linna kavandati omal ajal 30 000 jaoks. “Ma ei saa aru, kuhu need inimesed kõik läinud on,” ütleb Väino. Linnakese sünnitusmaja on juba ümber ehitatud hooldekoduks. Tehase poole kõndides seisatan väikese jalgpalliväljaku ääres, kus üks mees proovib juhendada rohelistes vestides jooksvaid mudilasi. Ma loen nad kokku ja saan aru, et linnakesel on raskusi isegi laste jalgpallimeeskonna kokkusaamisega.

“Täna oleme me tõesti Eesti Siber,” ütleb Mardu mulle. Kui ta 90ndate alguses raadiost uudiseid kuulas, siis nimetati esimesena bensiinihindu Tallinnas. Siis Pärnus. Tartus. Rakveres. Võrus. Kilingi-Nõmmel. Ja nii edasi. Aga mitte kunagi Narvas, Kohtla-Järvel või siin – Kiviõlis. Suve hakul ootab ta vaktsiini ja vaatab nõutult õhtul uudistest, kuidas pealinnas käivad süsti saamas temast kolm korda nooremad inimesed. “Selline tunne jääb küll, et Ida-Virumaa ei ole Eesti,” ütleb Mardu. Kui ta õhtuti teleka kinni paneb, laskub tema majale vaikus. Ta ostis siia korteri aastakümneid tagasi.  Siis oli see samm elus edasi – ikkagi mitmetoaline ja kenas kortermajas. Nüüd on mitu korterit tühjaks jäänud ja seisavad hääletuna. Kui keegi tahaks, võiks ta need 500 või 1000 euro eest ära osta – kuid keegi eriti ei taha. Ainult Moskvast olevat viimasel ajal mõned prouad siia kolinud, käies ringi ja korrutades, et Kiviõli on paradiis – milline vaikus!

“Täna oleme me tõesti Eesti Siber.”

Tehas töötab endiselt, valmistab põlevkivist õli, kuid tema hiilgeajad on ammu möödas. Võimalik, et mitte väga kaugel tulevikus sulgeb tehas oma uksed sootuks. Seda ei tea ei Mardu ega keegi teine neist kümnetest inimestest, kellega Kiviõlis räägin. Nad on ainult kuulnud rohepöördest, kuid nendega pole sellest keegi rääkinud. Kui küsin, kas nad on näinud kaevanduses või tehase territooriumil mõnda pealinna ministrit või ametnikku, siis hakkavad paljud neist muigama, seejärel naerma. Rohepöördest ei räägi Kiviõli inimestega mitte keegi.

Kes suunab rohepööret?

Ümmarguste laudade taga istus umbes 25 inimest. Ametnikud erinevatest ministeeriumitest, mehed ja naised, jaotatud viide rühma. Nende ees kõndis rohepöörde läbiviimist nõustama kutsutud Tarmo Jüristo. Kogenud esinejana ilmestas ta oma juttu kätega ning pidas õigel ajal pause. Üks pausidest oli nüüd. “Millise mõõtmega sündmus on rohepööre Eesti jaoks?” oli Jüristo ametnikelt küsinud. Mõnda aega valitses ruumis vaikus. Siis tõstis keegi käe ja ütles: “See on nagu Euroopa Liiduga liitumine.” Kõik teised laudkonnad noogutasid. Midagi vähemat ei oleks keegi pakkunud.

Sa võid elada maal või linnas, olla rikas või vaene, sa võid olla rohepöörde poolt või vastu – see kõik ei oma tähtsust. Ühel või teisel moel jõuavad rohepöörde tagajärjed ka sinuni ja see kõik on juba käimas. Ent kui hakkan otsima riigis neid, kes suunaksid ja omaksid ülevaadet Eesti viimase 30 aasta ühest suurimast (kui mitte suurimast) muutusest, ei leia ma peaaegu kedagi. “Ühist arusaamist riigis ei ole,” ütleb LHV panga juht Madis Toomsalu. Nad hakkasid juba mõned aastad tagasi nii enda kui oma klientide käitumist roheliseks suunama ja sellel on olulised tagajärjed, sest miski ei suuna majanduse arengut rohkem kui pankade tingimused – ja riigi seadusandlus. “Erasektor ootas riigi poolt raamistikku, aga seda ei tulnud,” ütleb Toomsalu. “Parimal juhul sai rääkida ainult väikestest lõikudest, aga lõikude kohalt on seni katus puudu.” Toomsalu oletab, et puudu oli võib-olla ka julgus. “Ma kardan, et täna oleks aus vastus, et rohepööret ei koordineeri keegi,” ütleb Jüristo.

"Rohepööret ei koordineeri keegi."

Suve hakul saatis keskkonnaministeerium kirja riigikantseleisse ning palus neil üldine rohepöörde suunamine enda peale võtta. “Me tundsime, et riigi tervikvaade oli puudu,” ütleb keskkonnaministeeriumi asekantsler Kristi Klaas. Ministeeriumid tegelevad rohepöördega enda valdkondades ning kuna huvid on erinevad, ei pruugi tervik kokku tulla. Kuidas on võimalik rohepöördega edasi minna, kui näiteks majandusministeerium soovib üht ja keskkonnaministeerium vastupidist? “See on nagu kasside karjatamine,” lausub Jüristo.

Juuli alguses moodustaski valitsus rohepöörde juhtkomisjoni, kuhu kuuluvad paljud ministrid ning mida juhib peaminister. Võttis aga ikkagi peaaegu kaks kuud aega, enne kui komisjon lõpuks 1. septembril esimest korda Stenbocki majas kogunes ning paar tundi koos istus, et ühele lainele saada. 

Suvel moodustas riigikantselei Kaja Kallase soovil ekspertrühma, kuhu kutsuti ka Toomsalu. “Peaministril oli tunne, et rohepööre vajab paremat koordineerimist,” ütleb rühma juht Lauri Tammiste. Temaga koos töötavad paarkümmend teadlast, pangajuhti, arhitekti ning ettevõtjat, et veebruariks vastata küsimusele, mida Eestis rohepöörde all üldse käsitleda, millised on meie eesmärgid ning võimalused. Oktoobri alguses saadi esimest korda kokku. Istuti neli tundi, arutelu oli elav ja sisuline. “Mulle meeldis, et kutsutud olid ettevõtjad,” ütleb Toomsalu. “Kui kaks kolmandikku rohepöördest on ettevõtjate õlul, siis peab nendega dialoog olema.” Mingit maailmapäästvat lõpplahendust ei maksa Toomsalu sõnul oodata, aga ta tajub, et nende rühm pole iluasi, vaid valitsusel on tõesti soov teemaga edasi minna. “Me tahame olla valitsusele hea nõuandev partner,” ütleb Tammiste. Riigi häda rohepöörde juhtimisel ei ole tema sõnul mitte see, et inimesed ei tahaks, vaid ametnikud on lihtsalt mattunud teema massiivsuse alla. “Meie roll on aidata küsida, mis Eestis kõige tähtsam on, kus me oleme ja mida tegema peaks,” lausub Tammiste.

Riigi häda rohepöörde juhtimisel ei ole Tammiste sõnul mitte see, et inimesed ei tahaks, vaid ametnikud on lihtsalt mattunud teema massiivsuse alla.

Ent eksperdirühm saab kokku veel vaid neli korda. “Neid kohtumisi ei ole just liiga palju,” ütleb Toomsalu. Seetõttu tegelevad nad ainult strateegiaga ning pisiasjadesse ei lähe. Kas säärane rühm ka hiljem valitsuse juurde jääb, ei oska Tammiste öelda, kuid see tundub talle ainuvõimalik. Rootsis tegeleb valitsuse juures sarnane ekspertide grupp rohepöördega juba aastaid, igal aastal ilmub neilt vähemalt sada lehekülge materjale ja hinnanguid, ent kui küsin Tammistelt, miks Eesti on nii kaua viivitanud, soovitab ta vaadata positiivsemat poolt. “Vähemalt nüüd see rühm on,” ütleb Tammiste.

Olemas on veel ka asekantslerite koordinatsioonikogu ning riigikantselei soovib olla valitsuskomisjoni sekretariaat. Rohepöördega tegelevad ühel või teisel moel kõik ministeeriumid, rääkimata ametkondadest, kodanikeühendustest, kohalikest omavalitsustest ja nii edasi, valminud on ridamisi uuringud, toimuvad visioonikoosolekud ja arengupäevad. Lisaks ei maksa unustada, et see on Eesti – info saamiseks või läbirääkimiste pidamiseks piisab sageli telefonikõnest või jalutuskäigust.

Nii on ka ekspertrühma liige, Kiviõli Keemiatööstuse üks omanikke Marti Hääl sageli helistanud paljudele poliitikutele, teiste seas ka Kaja Kallasele. Nad tunnevad teineteist ammu, ühel hetkel oli Kaja Kallas isegi partner Marti Hääle advokaadibüroos. Hääl on rääkinud ka eelmise peaministriga ning veel päris mitme ministriga, kuid tal on tunne, et lahendus polegi päriselt kellegi üksiku teha, sest rohepööre on lihtsalt niivõrd totaalne. Kui ma küsin, kas see on midagi sarnast Euroopa Liiduga liitumisele, raputab Hääl pead. “See on veel suurem,” ütleb ta, “sest ei ole inimest, keda rohepöörde tagajärjed ei puudutaks.” Aga kui ma küsin, kuidas on siiani sujunud riigipoolne rohepöörde suunamine, vastab ta peaaegu sekunditki mõtlemata: “Täielik kaos.”

"Ei ole inimest, keda rohepöörde tagajärjed ei puudutaks.”

Hääl pole kindel, kas rohepööre on üleüldse miski, mida demokraatia suudaks lahendada. “Meil oleks vaja valgustatud monarhi, see tagaks kiiruse,” ütleb Hääl. Eesti peab alati natuke teistest eespool olema, kuid klassikaline demokraatlik protsess seda tema arvates ei võimalda. Viimased peaministrid ei ole Hääle sõnul midagi tegemata jätnud, aga nende tööriistakohvris lihtsalt ei ole vahendeid, millega rohepöörde kallale asuda. Sarnaselt teiste energiatöösturitega igatseb ka tema rohepöördele terve Eesti ühiskonna ühist arusaamist ja kokkulepet, ent ka eraldi rohepöörde minister oleks samm edasi. Kuni kõik jätkub samamoodi, ei näe Hääl Eestile muud tulevikku kui “koordineerimatu hääbumine.” Või vähemalt ootab see Ida-Virumaad.

Loodus

Väino püüab vahel Maidla jõest kala. Jonksutab õngega veidi soises vees, tõmbab siis kala välja ja viib koju kassile. Noor kolme lapse isa Aleksei on aga soovitanud sõpradele, et nad tuleksid Kiviõlisse elama, sest loodus on siinkandis ilus: mõtle vaid, mets, järved, isegi meri! Alles hiljuti tehases tööle asunud Andrei sõidabki sünnipäevade ajal pere ja sõpradega mere äärde. Toolid pannakse kõrgele pankrannikule, istutakse, tehakse lõket ja vaadatakse kaugusesse. Kaunis on! Andrei on reisinud kogu Eestis, ka Saaremaa kadakad on toredad, kuid üle kõige meeldib talle siiski siin – Ida-Virumaal. “Looduses on kõik ilus,” ütleb keskealine tehasetööline Marina. Kaks aastat tagasi käisid tal külas kursusekaaslased Moskvast. Nad ei jõudnud ära imestada: milline pärapõrgu! “Aga mulle meeldib,” ütleb Marina. “Vaikne, puhas, roheline kaevanduslinnake.”

Roheline on Kiviõlis tõesti. Kunagi enne sõda olid keset linna barakid. Kui need lammutati, kaevati kased ja vahtrad üles ning viidi kaasa uute kortermajade juurde, istutati maha ja seal kasvavad nad siiani. Barakkide endises asupaigas laiub aga suur vanade õunapuude välu, mis kevadeti lõhnab nagu segane. Ühes aias näitab naine oma abikaasa peenraid ja ütleb, et siin on üle 50 roosisordi.

Taimi on isegi Kiviõli keemiatööstuses. Laborites ja kabinettides, valvuriputkas ning sööklas on näha pottidesse istutatud aaloesid ning havisabasid. “Ise valisin,” ütleb valvur, “aga paraku on siin liiga palav, taimed kipuvad surema.”

Kui jässakas turris vuntsidega Heino kaevandusest lõpuks pensionile jäi, tegi ta sporti edasi – tõstis sangpommi, sõitis jalgrattaga. Paljude kolleegide kehad ei pidanud koormuse langusele vastu, vererõhk tõusis ja juba pool aastat pärast maa peale jäämist nad surid. Heino vaatas ringi ja mõtles Saaremaale kolida. “Seal on puhas keskkond,” ütleb ta. Vanasti käis ta jõe peal jääminekut vaatamas, aga nüüd jõgi enam ei jäätu, sest inimesed lasevad sinna solki. Rohepööre on Heino arvates kindlasti vajalik, aga tuumajaama ta ei taha. Kunagi käis ta Tšornobõlis ekskursioonil, vahtis vihma käes pikksilmaga linna, aga siis tuli päike välja ja nende grupp aeti minema, sest radioaktiivsus hakkas ohtlikuks muutuma. Heino kaevandas eluaeg põlevkivi, laskus sügavale maa alla ning raius, puuris, tõstis. Kogu tema elu – ja ka tema perekonna elu – sõltus põlevkivist. Kuid nüüd oleks Heino arvates vaja midagi muud, sest tulevik on tema sõnul looduses, mitte majanduses. Kuid mida?

Rohepööre on Heino arvates kindlasti vajalik, aga tuumajaama ta ei taha.

“Tuttavad Padaorus ütlevad, et tuulikute eest on kõik jalga lasknud, isegi hiiri pole enam näha,” ütleb üks Kiviõli elanik. Päikeseenergia on energeetik Vitali arvates mõttetu, sest päikest ei paista Eestis nii palju. Hüdroenergia jaoks puudub jällegi korralik jõgi. “Roheenergiast ei ole veel põlevkivi asendajat,” ütleb omakorda tema kolleeg Viktor, aga millest oleks, ei tea ka tema. “Hetkel me oleme ooterežiimil,” ütleb ta, “ootame riiklikke suuniseid.”

Ootel on ka kõik teised Kiviõli elanikud, kellega me seal viibides räägime. “Hirmu ma ei tunne,” ütleb Aleksei. “Me vaatame lihtsalt, mis otsus tuleb.” Ka Andrei arvates on rohepööre õige pööre. “Aga mis põlevkivi alternatiiv on?” küsib ta minu käest, sest talle pole seda keegi öelnud. “Kõik on selgusetu, perspektiiv on hägune, midagi konkreetset ei ole.” Tehase laboris töötava Anna sõnul on ökoloogia loomulikult tähtis, kuid loodusest oleks vaja kasutada seda, mida loodus meile annab. Anna ise kirjutab hetkel doktoritööd põlevkivist. Iga päev istub ta oma laboris, mille seadmed on suuresti välja mõeldud Eestis, sest kusagil mujal maailmas sel tasemel põlevkivi uurimisega ei tegeleta. Oma tööd Anna kaotada ei karda, sest häid inimesi on alati kusagil vaja, kuid rohepööret tehakse tema arvates ikkagi liiga kiiresti.

“Kõik on selgusetu, perspektiiv on hägune, midagi konkreetset ei ole.”

Kui sõidame tehasest mitte väga kaugele kaevandustesse ning ukerdame seal väikese bussikesega hiiglaslike kiviväljade vahel, ütleb üks kaevanduse töötaja, et ilma maavaradeta ei saa olla roheline. Põlevkivi tuleks edasi kaevandada. Ta ei ole siit pärit, kuid tema vanavanemad on. “See kant mõjub koduna,” ütleb ta.

Andrei nimetab end regiooni patrioodiks. Soovib, et siin oleks kõik puhas ja hästi, kuid oma lastele ta enam Ida-Virumaal tulevikku ei näe ning mõtleb Tartusse kolida. “Ma tahan, et valitsus meid märkaks,” ütleb Andrei.

Tööandja

“Ma ei tea.” Istume Marti Häälega, Kiviõli tehase ühe omanikuga pealinnas klaasseintega koosolekuruumis. Meie väikesele ruumile on pandud nimeks “Põlevkivi saal”. Plastikust sildile ukse kõrval on kirjutatud, et põlevkivi on Eesti olulisim maavara ning iidne energiakandja. Otse kontori vastas on tuntud nõia ennustuskaupade pood. Ent isegi sealseid vahendeid kasutades ei oskaks Marti Hääl vastata küsimusele, mis juhtub 1. jaanuaril 2026. aastal, kui peaksid kehtima hakkama uued nõuded. Kas Kiviõli tehas siis veel töötab või mitte. Neil on ideid, kuidas tehas peaks muutuma ning tema tegevus jätkuma, kuid see eeldaks kümnete miljonite eurode eest investeeringuid ja riske. “Tänases segases olukorras normaalne erainvestor seda ei tee ja pank ei finantseeri,” ütleb Hääl.

Hääl ostis koos kaaslastega Kiviõli tehase seitse aastat tagasi. Äri tundus hea, igal aastal maksti riigile maksudena kümme miljonit eurot, lisaks investeeriti veel miljoneid, sest tulevik oli selgelt tähistatud nagu lennurada pimeduses. Nad teadsid arvestada. Ette näha. Võtta laene ja kohustusi vastavalt sellele, mis pidi edasi saama. Aga siis muutus kõik. Ja siis veel kord. Ja kohe muutub jälle. Aga kuidas, millal ja mis, ei tea talle keegi öelda.

Marti Hääl ei ole rohepöörde vastane. Kodukandis Lahemaal tegutseb ta rahvuspargi juures ning tahab, et mändide all õrnal samblakattel tehtaks metsatöid edaspidi ainult hobustega. Tema ettevõttes põlevad aga sõjaaegsed katlad ja ragisevad lindid, tossavad korstnad ning lindile valatakse tonnide viisi maa seest kaevandatud põlevkivi. Mingit vastuolu Hääl selles ei näe. Maailm on tervik ja pealegi saaks põlevkivist teha õli teistmoodi või üleüldse teistsuguseid asju – kuid uue kaevanduse avamine maksaks umbes sada miljonit eurot ning mitte keegi maailmas ei tee säärast sammu, kui ta ei ole tulevikus vähemalt natukenegi kindel.

Kiviõlis töötavad Marti Hääle heaks üle 500 inimese ning koos perede ja teiste allhankijatega sõltub umbes 15 000 inimese saatus rohepöörde läbiviimise viisidest, aga Hääl tajub, et kui ta sellest räägib, süüdistatakse teda hirmutamises. “Ma ei hirmuta,” lausub Hääl, “me tahame lihtsalt vältida ettevõtte ja seeläbi kogukonna kokkuvarisemist.”

Ta räägib julgeolekuriskidest. Paned kinni ettevõtte Ida-Virumaal ja saad vastu mitte ainult tuhanded töötud, vaid tuhanded riigi peale juba varemgi veidi vihased inimesed, keda võib nüüd lihtsamalt kui kunagi varem ässitada, õhutada, suunata...

Hääl ei räägi kordagi tingimustest või summadest. Ta räägib ajast. Poliitik arvestab nelja aastaga, aga Hääl ei tee ühtegi arvestust lühema aja peale kui 15 aastat. Ja ometi on ainuüksi viimase viie aastaga muutunud kohutavalt palju. “Kes ütleb, et ta teab, mis saab kümne või isegi viie aasta pärast, see valetab,” sõnab Hääl.

Infopuudus algab juba Brüsselist. Alles äsja muudeti seal eelmiseid tingimusi, mis omakorda olid muutnud üle-eelmisi. Nende põhjused võivad olla vahel isegi arusaadavad – tuleb uut teavet, vaatad muutusi keskkonnas, mõtled ümber –, aga väga sageli ei ole. Üks hetk on puidust tehtud pelletid ideaalne bioenergia, aga lähevad mööda mõned aastad ja enam nad seda ei ole. Viis aastat tagasi otsustati üle minna biokütusele, aga siis selgus, et selle valmistamiseks võetakse džungleid maha ning asemele istutatakse õlipalmid ning ongi biokütuse nimel hävitatud looduslik mitmekesisus. Kutsutakse esile muutused, aga need muutused on ebaloomulikud.

Kas Eesti võitleb sellises sogases vees oma huvide eest? Marti Häälele tundub, et pigem eelistatakse vaikida. Kuid on ka neid, kelle sõnul ongi põlevkivist rääkimine Eesti jaoks keeruline, sest meil pole liitlaseid. Põlevkivi on ainult meil ning mitte kellelgi teisel. Meie tahaksime sellest teha midagi kasvõi 3D-printerite jaoks, aga ei saa, sest see, mis on meile rikkuse allikas, on muu Euroopa jaoks loodust reostav rõvedus. Kuidas nendes tingimustes ikkagi tööd teha? Ja miks info ei liigu? Miks ei räägita? Või kui räägitakse, siis miks eri suundades?

See, mis on meile rikkuse allikas, on muu Euroopa jaoks loodust reostav rõvedus.

Tuleb president ja ütleb, et kohe kaob põlevkivi kasutamine, õppige ümber. Siis tuleb minister ja ütleb, et päris nii see ei ole. Ilusal kevadpäeval saabub parlamendi esimees ning teatab, et kohe ei tohiks midagi juhtuda, peame arvestama inimeste toimetulekuga (selle uudise riputab Kiviõli Keemiatööstus ka oma kodulehele). Tema järel tulevad aga eksperdid, kes ütlevad, et see kõik eeldab, et Euroopa Liit teeb Eestile mingisuguse erandi põlevkivi kasutamiseks, aga seda päris kindlasti ei juhtu. Kuulab neid mõni tööline, kel on võetud laenud, laps kohalikku kooli pandud, äsja alustatud maja remonti, see on tema kodukant ja ta tahaks siin elada kogu elu – aga mis plaane sa sead, kui kõik muutub mitte aastatega, vaid nädalatega ning riigi esindajatest räägib üks üht ja teine teist? Ja kes üldse midagi räägib?

Kes räägib?

“Minu arvates pole Eestil oma kliimapoliitikat,” ütleb Anette Parksepp, “ja siis ei saa ka midagi kommunikeerida.” Ta töötas Eesti Päevalehes kolm aastat ning kirjutas pidevalt kliimateemadel, kuid sellega kaasnes alati mingil moel konflikt. “Pidev kliimamuutuste faktidega töötamine on ka vaimselt ja emotsionaalselt rusuv,” ütleb Parksepp.

Hommikuti näitas toimetuse suur ekraan kõige loetavamaid lugusid ning kliimateemad olid pea alati viimaste seas. Inimesi ei huvitanud. Sellest hoolimata oli toimetus teinud väärtuspõhise otsuse ning jätkab tänaseni kliima teemadel kirjutamist.

Otsuse kliimast rääkida on teinud ka erakonnad. Kevadel käis Kiviõlis Jüri Ratas ning ütles, et rohepöördega kiirustada ei tohi. Vähemalt ühel avalikul kohtumisel Ida-Virumaal on sama kõnelenud ka erakonna juhatuse liige ning riigihalduse minister Jaak Aab, kuigi ekspertide sõnul tähendaks see põlevkivitööstusele erandi tegemist, ja seda Euroopa Liit ei tee. “Ma ootaks hoopis tugevat sõnumit rohepöörde vajalikkusest,” ütleb Madis Toomsalu. “Praegu ei ütle mitte keegi, et rohepööre tuleb ära teha ja mida varem, seda parem.”

Rohepöördest räägivad ka ettevõtted. LHV hakkas juba paar aastat tagasi kampaaniaid tegema ning laenulepingutesse rohelisuse nõudeid sisse kirjutama. “Pangad on kapitalismi süda,” ütleb Madis Toomsalu, “miski ei mõjuta majandust rohkem kui pangad, kes finantseerivad ettevõtteid ja eraisikute kodusid ning autosid, mis võtavad kõige rohkem energiat.”

Põlevkivist õli, aga ka ravimite ja juuksevärvide komponente tootev Viru Keemia Grupp (VKG) täitis bussipeatused suurte reklaamidega, mis suunavad veebilehele, kus kõneletakse rohepöördest VKG vaatenurgast. Kiviõli Keemiatööstuse juhid pole kõiki töötajaid veel kordagi kokku kutsunud, sest Marti Hääl tunneb, et nad saaksid rääkida ainult osa tõest ning see suurendaks ärevust. “Ma ei saa bluffida,” ütleb Hääl. Seetõttu küll rohepöördest räägitakse, kuid proovitakse säilitada positiivsust.

Ainus, kes näib mitte midagi tegevat, on Eesti riik.

Ainus, kes näib mitte midagi tegevat, on Eesti riik.

“Me pole oma väikese meeskonnaga veel kaasa jõudnud lüüa,” ütleb riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni juht Hannes Krause. “Ilmselt seetõttu, et meil on lihtsalt viimane aasta-poolteist fookus muudel asjadel olnud.” (Loetud nädalad pärast meie vestlust lahkub ta riigikantseleist ja siirdub erasektorisse.)

Mõnede sõnul tegeleb rohepöörde kommunikatsiooniga keskkonnaministeerium, kuid nende hinnangul puudutab rohepööre kõiki valdkondi, mitte ainult keskkonda. “Meie vastutada on ainult osad teemad kogu tervikust,” ütleb asekantsler Kristi Klaas. Mingit läbimõeldud plaani kogu rohepöörde osas neil ei ole, sest teema on niikuinii alles algusjärgus, ütleb ministeeriumi avalike suhete spetsialist Agnes Aaslaid. Laiaulatuslikum kommunikatsioon peaks sündima alles juhtkomisjoni töö tulemusel ning seni, kuni komisjoni taga oodatakse, piirdutakse suuresti pressiteadetega ning erinevates kanalites esinemisega – juhul kui võimalus avaneb.

Eksperdirühma juhi Lauri Tammiste sõnul peaks aga riik juba täna väga selgelt kommunikatsiooniga tegelema. “Juba nüüd sõidab diskussioon kraavi ära,” ütleb Tammiste, “ekspertide komisjoni töö tulemusi ei saa ootama jääda.” Nemad hakkavad rohepöörde kommunikatsioonist rääkima alles oma viimasel koosolekul jaanuari keskel. Ühtegi kommunikatsioonieksperti nad oma komisjoni kaasanud ei ole. “Jah,” ütleb Tammiste, “ma olen mõelnud, et oleks pidanud kellegi siiski kohe algusest peale kaasama.” 

Rahandusministeeriumi vastav osakond soovitab neil teemadel rääkida aga Ivan Sergejeviga, kes on palgatud õiglase üleminekuga tegelema.

Seminarid vähestele

Ivan Sergejevi, noore reipa endise Narva peaarhitekti jaoks on Ida-Virumaa “minu piirkond” ning ta tahab “tõesti, et õiglane üleminek õnnestuks.” Ta räägib mulle superministeeriumi kõhus asuvas kohvikus, kuidas ta tajub rahandusministeeriumi täit tuge, kuid Ida-Virumaa õiglase ülemineku kohtumistele sõidab tavaliselt siiski tema üksinda. Sergejev on otsustanud, et õiglasest üleminekust ei ole mõtet rääkida ilma laiemat rohepööret selgitamata ning oma esitlustel pühendab ta esimesed neli slaidi laiemate kliimaeesmärkide tutvustamisele. Kuid neid näeb vaid kümmekond inimest mõneks lühikeseks minutiks.

Eelmisel aastal toimus Ida-Virumaal arvamuskorje, raamatukogudes ning internetis sai pakkuda ideid, kokku saadi neid umbes 1500. Toimusid seminarid ja konverentsid. Visioonipäevadel osales üle 400 inimese. Kaasatud olid MTÜd, haridusasutused ja kohalik meedia. “Oleme teavitamiseks proovinud kõike kasutada,” ütleb Sergejev ja palub meeles pidada, et rohepöörde selgitamine on langenud koroonaaega ning ulatuslike rahvakoosolekute pidamine kultuurimajades on olnud võimatu. Kitsastes oludes on toimunud kohtumised Zoomis ettevõtjate, ametiühingute, ametnikega, räägitud on lehtedes, televisioonis ja raadios. “Me päriselt ka üritame maksimumi anda,” ütleb Sergejev ja lisab: “Keegi pole kellelgi keelanud virtuaalselt osaleda Ida-Virumaa visioonikoosolekul.”

Tavaliste töötajate ning linnaelanike sõnul aga mingit riigipoolset innukat soovi Ida-Virumaa kohalikega suhelda Eestis hetkel ei ole. Ministrid käivad harva ja põgusalt ning kohalikega ei kohtu. Ka ajakirjanikud laiutavad käsi. “Ma ei mäleta ühtegi ametkondade algatust rohepöörde varaseks tutvustamiseks või ajakirjanike briifimiseks,” ütleb Anette Parksepp. “Mul pole olnud kokkupuuteid riigipoolsete algatustega rohepöörde alal,” ütleb ERRi uudistetoimetuse juht Anvar Samost. 

Ministrid käivad harva ja põgusalt ning kohalikega ei kohtu.

Kui 14. juulil avaldati Euroopa Komisjoni kliimapakett, siis korraldas keskkonnaministeerium kohe samal päeval pressikonverentsi, kuid mahukaid dokumente ei olnud veel jõutud läbi töötada ja paljudele küsimustele vastuseid polnud. Joanna Laast, kes toimetab Ekspress Meedias roheportaali, kirjutas artikli pressibriifi põhjal. Pärast ilmumist helistati talle keskkonnaministeeriumist, toimusid mõned kohtumised, kus täpsustati fakte ja anti taustu. See oli kõik. “Nad tegid rohepöörde kommunikatsiooni küll,” ütleb Laast, kes suhtleb rohepöörde asjus mitmete ministeeriumitega, “natuke juulis ja natuke septembris.” Muul ajal on enamasti saadetud pressiteateid kliimapaketi kõneluste ja edasiminekute kohta.

Suurte muutuste eel on nähtud ka hoopis teistsugust kommunikatsiooni. Kui Eesti pidi saama Euroopa Liidu eesistujamaaks, tehti ajakirjanikele välja lennureisid Brüsselisse, nendega kohtuti pressikonverentsidel ja palju isiklikuma formaadiga briifingutel. Liikusid nii info kui tikuvõileivad, ajakirjanikel olid vestluspartnerid riigi tasandil ning ministritega kõnelemine polnud mingi vaev. Kliimamuutuse ning rohepöördega on kõik teisiti. See toob segaseid või halbu uudiseid (või mõlemaid) ja seda väldivad poliitikud nagu koer tuld.

Kliimamuutus ning rohepööre toovad segaseid või halbu uudiseid ja seda väldivad poliitikud nagu koer tuld.

Parksepp mäletab hästi, kuidas ta ajas taga ametnikke ning ministreid, aga kohtumisi lükati edasi päevade, siis juba nädalate kaupa. Eesti Energia esindajad kutsusid ta pärast üht artiklit endaga kohtuma ja proovisid Parksepale selgeks teha, et põlevkivist loobuda on võimatu. Ametkonnad eirasid fakte, solgutati ja hämati. “See hakkas vaimsele tervisele,” ütles Parksepp. “Jäi tunne, nagu oleksin kliimateemad ise välja mõelnud.” Ja kui lõpuks saigi artikli valmis, ei viitsinud seda keegi eriti avada.

Keda huvitab?

“Kolm aastat tagasi polnud kliima veel mingi teema,” ütleb Parksepp. Keskkonnaministeeriumi asekantsler Kristi Klaas tajus toona, et teiste ametnikega kliimaneutraalsusest rääkides vaadatakse teda nagu hipit, lilled juustes. “See tundus liiga kauge ja liiga ambitsioonikas,” ütleb Klaas. Täna on olukord teine. “Võti on see, kui näidata, kuidas rohepööre võib kasulik olla,” ütleb Klaas. Ka Lauri Tammiste sõnul pole olukord muidugi veel ideaalne, kuid on toimunud väga suur arenguhüpe, rohepöördega seoses pöörduvad nende poole Stockholmi Keskkonnainstituuti ettevõtjad ja kohalikud omavalitsused igal nädalal. Paljud juhid on öelnud, et roheliste teemadega tegelemise algatus on tulnud hoopis töötajatelt või isegi nende enda lastelt. Probleemid on pärale jõudnud. Kuid segadus püsib.

Paljud juhid on öelnud, et roheliste teemadega tegelemise algatus on tulnud hoopis töötajatelt või isegi nende enda lastelt.

“Ma ei saa aru, kes mille eest vastutab ja kelle käest mida küsima peaks,” ütleb Parksepp. Joanna Laast pöördub näiteks kliimapaketi muudatustega keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna poole, ent Kristi Klaasi sõnul ei ole nemad kogu rohepöörde vedurid ega saa vastata kõigile küsimustele. “Meie asi on pakkuda teadmisi ja alusandmeid teistele,” ütleb ta.

Riigikantselei strateegiaosakonna juhataja Henry Kattago sõnul on põhjalikum kommunikatsiooniplaan väljatöötamisel ning rohepööre tuleb “suureks mängida”, kuid miks senine avalikkuse teavitamine piirdub nõunike meili teel saadetud pressiteadetega, kus pajatatakse juhtkomisjoni tööst, ta ei täpsusta. Ja kas see peabki olema riigikantselei ülesanne – kutsuda näiteks Kiviõli elanikud arutelule samasse rahvamajja, kus kunagi käis laulmas Georg Ots ning tegi vaheajal kohalikega trepi peal suitsu, rääkides naljalugu sellest, kuidas tal Soome presidendile Kekkonenile lauldes sõnad meelest läksid? Kuid kelle ülesanne see siis ikkagi on? Georg Ots käis Ida-Virumaal, aga Eesti riik ei käi. Ja kohalikele tundub see mitte ainult solvav, vaid ka ootuspärane. 

Ida-Virumaa

Endine kaevur Heino kuulab sageli raadiot. Mõni aeg tagasi sattus ta saatele, kus küsiti inimeste arvamust, kuhu võiks rajada tuumajaama. Helistati Haapsalust ja Pärnust ning mujaltki ja kõik arvasid: parim koht on Ida-Virumaa. “Aga enda kodukanti nad seda ei taha,” ütleb Heino. Ida-Virumaa on justkui Eesti jäätmaa, kuhu võib rajada kõike, mida päris-Eestisse ei taheta. “Ma tajun küll, et meisse suhtutakse üleolevalt,” ütleb Heino.

Ida-Virumaa on justkui Eesti jäätmaa, kuhu võib rajada kõike, mida päris-Eestisse ei taheta.

See ongi nii mitmegi arvates rohepöörde selgitamise üks valusamaid kohti Eestis. Ida-Virumaa on endiselt justkui kusagil mujal, kuigi Kiviõlisse sõidab Tallinnast rong kiiremini kui Jõgevale. “Ida-Virumaaga ei samastuta,” ütleb Hääl, “ja pealegi on kaevandused nähtamatuna maa all.” 90ndatel tõmbasid mõnedki Kiviõli elanikud kujuteldava Eesti piiri Sämisilla külla, mis on vaid viie minuti autosõidu kaugusel Rakverest. Nad tajusid, et seal lõpeb Eesti ja algab midagi muud. Mõned nimetavad seda Eestimaa Siberiks. Andrei tajub, et tema kodukanti nähakse kui “bandiitlikku regiooni.” Kuidas ka ei oleks, seda piirkonda ei nähta ja siia ei tulda. Asja ei tee paremaks ka nukker tõsiasi, et riigi tasandil rohepöördega tegelejate seas on siinse piirkonna inimesi – eriti siinseid venelasi – äärmiselt vähe.

Keskkonnaministeeriumi juhtkonnas pole ühtegi venelast. Henry Kattago sõnul “ei saa välistada”, et mõni inimene riigikantseleis, asekantslerite seas või eksperdirühma liikmetest on pärit Ida-Virust, kuid kindlat teadmist selle kohta pole – nagu pole selle nimel ka eraldi tööd tehtud, see pole olnud oluline. Valitsusse on ainsa idavirulasena sattunud justiitsminister Maris Lauri, kes on sündinud Kiviõlis.

Riigi tasandil rohepöördega tegelejate seas on Ida-Virumaa inimesi – eriti siinseid venelasi – äärmiselt vähe.

“Head tunnetust Ida-Virumaa suhtes riigijuhtimises veel ei ole,” ütleb Lauri. Asjad on küll paremaks läinud, kuid tasapisi. Lauri mäletab, kuidas ta aastaid tagasi pidi Reformierakonna fraktsioonis isegi häält tõstma, sest kõik arvasid – Ida-Virumaa, see on Narva, venelased ning tehased. “Aga seal on ka loodus ja ajalugu,” ütleb Lauri, “ja eestlased.”

Ta mäletab veel, kuidas peaaegu tema kodumaja juurest algas mets ning linnake ise oli väga roheline. Siis ehitati mõned kõrgemad hooned, Kiviõli ei tundunud enam päris see, natuke liiga palju imbus sisse suure linna mõtteid ja varsti lahkusid nad perega Kohtla-Järvele. Lauri mäletab ka, kuidas juba põhikoolis arutas ta koos klassikaaslastega, et põlevkivi mõjub keskkonnale halvasti. Tema isa oli matemaatik, tegi esimese põlvkonna arvutitega keerulisi tehteid ning aitas muu hulgas läbi viia uuringu sealsete inimeste tervise kohta. Mingit kahtlust ei jäänud: mida lähemal inimesed kombinaadile elasid, seda halvem oli nende tervis. Paljud lahkusid, sõitsid minema, kuid Laurid jäid. “Kolimine polnud nii lihtne,” ütleb ta.

Kuigi Lauri rääkis koos teismeliste klassikaaslastega juba aastakümneid tagasi põlevkivi kahjulikust mõjust, siis ta ei mäleta, et valitsuses oleks viimase kümnendi jooksul midagi sellest räägitud. “Kusagil jutud jooksid,” ütleb ta ainult. Nüüd on olukord teine. Igal valitsuse istungil veel mitte, kuid 1–2 korda kuus tuleb rohepööre siiski jutuks. Arutelu selle üle polevat valitsuses veel nii kirglik ja elav kui tuntud nakkushaiguse üle, kuid siiski juba märgatav. Arutatakse. Vaieldakse. Keegi ei eita midagi, ennekõike räägitakse meetmetest, seda ka väljaspool valitsust.

Kuid Ida-Virumaa inimesi on kõigi nende arutelude juures haruharva. “Ma ei ole kindel, et eelarvamused selle piirkonna suhtes kadunud oleksid,” ütleb Lauri. Laiemat Ida-Virumaa olude tajumist ning tundmist ei ole Eesti riigis juba aastakümneid, sealt pärit inimesed pole kaasatud juhtimisse ning selle hind võib rohepöördega kujuneda vägagi kalliks. Sest kohalikud tajuvad, et rohepööret juhitakse pealinna kabinettidest, mitte nendega arutades.

Kohalikud tajuvad, et rohepööret juhitakse pealinna kabinettidest, mitte nendega arutades.

“See ei ole nii,” vaidleb Ivan Sergejev ja ma tajun, et ta muutub emotsionaalseks. “Ma pole nõus, et rohepööre on Tallinnast juhitud.” Ta näeb sama asja juba mitmendat korda. Kui ta koos sõpradega hakkas mitu aastat tagasi korraldama Station Narva festivali, kaasasid nad palju kohalikke – kelle sekka loeb Sergejev endiselt ka ennast. Ja ometi kuulis ta aastaid, et Station Narva on tallinlaste üritus. Sama juhtus ka Narva taotlusega saada kultuuripealinnaks. “See on ajalooline pärand,” ütleb Sergejev ja räägib, kuivõrd keeruline on leida Ida-Virumaa enda venekeelsete noorte seast kõneisikuid. “Me pole jõudnud neid veel vormida,” ütleb ta. “Vähestele väga tegusatele on alati lisaootused ning nad peaksid jõudma väga palju,” lisab Maris Lauri, “kuid Ida-Virumaal eriti.” Siis ei jäägi muud üle, kui rääkima peavad teised.

Kuulata või rääkida

29. aprillil rühkis peaminister Kaja Kallase korteež Ida-Virumaa poole. Veidi pärast kella kümmet keeras see Jõhvis büroohoone ette ja algas kohtumine kohalike energeetikute ning kaevurite ametiühinguga.

Kui Kallasele tehti esimene päevakava, siis seda kohtumist polnud – küll aga oli plaanis tutvumine kohalike lahedamate iduettevõtjatega. Kui Kallas avaldas soovi rääkida rohepöördest, tehti päevakava ümber ning sinna suruti veerandtunnine auguke rohepöörde jaoks. Alles kolmandal katsel istutati Kallase päevakavasse enam kui poolteist tundi kestnud kohtumine kohalikega.

Sellel kohtumisel tegi Kallas ühe väga lihtsa, kuid põhimõttelise muudatuse: ta kuulas. Kallasel on kohtumistel sageli kaasas paks kummiga suletav märkmik ja nii ka seekord. Ta palus rääkida kohalikel ning tegi ise märkmeid. “Ida-Virumaa võiks varsti olla Eesti kõige arenenum piirkond,” ütleb ta nüüd. Ta on optimistlik.

“Ida-Virumaa võiks varsti olla Eesti kõige arenenum piirkond,” ütleb Kaja Kallas nüüd. Ta on optimistlik.

Kuuldavasti muutusid optimistlikumaks ka kohalikud, kogukonnas levinud sõnum oli palju reipam kui pärast kohtumist president Kersti Kaljulaidiga, mis oli kohalike sõnul möödunud nagu ikka Eesti riigijuhtide kohtumised Ida-Virumaal – ise rääkides, noomiva tooni ja teatava üleolekuga. Kohalike kuulamiseks polnud tol korral enam aega jäänud.

Ida-Virumaa tunneb seetõttu juba viimased 30 aastat, et neile soovitakse pähe määrida midagi pealinnast, aga nende häält ei kuula keegi. Segadus ja vaikus rohepöördega seoses pole nende jaoks midagi uut. Kusagil Tallinnas jälle midagi otsustatakse. Ja nemad samal ajal hääbuvad – ning kedagi ei huvita.

Me olime keegi

Päeva algust kuulutas vabrikuvile. Tööletõttajate kolonnid ummistasid tänavaid ning nii mõnigi võttis enne väravast sisseastumist putkast sada grammi sisse. Tehase territooriumil pihustusid nad laiali nagu sääsed tuules. Paljud kõndisid mööda väikesest purskkaevuga väljakust. Fontääni rajasid tehasetöölised ise, panid betoonist plaadid ümber ja fontääni tippu väikese kuldkalakese, kes võiks kunagi nende soovid täita.

Töö oli ränkraske. Masinad olid sõjaaegsed, müra on siiani kõrvulukustav, õhk tolmune, hiiglaslikes kateldes lõõmas meeletu tuli. Tervisega olid paljud kimpus. “Kui väravast sisse tuled, juba tervistkahjustav,” naerab praegugi tehases töötav Anatoli. Vahel toimus mõni õnnetus: keegi sai surma gaasiplahvatuses, keegi jäi tsisterni põhja liiga kauaks metanooli puhastama, ühele inimesele lükkas buldooserijuht kogemata kivid peale.

“Kui väravast sisse tuled, juba tervistkahjustav.”

Kui päev läks ilma jamata, oli juba hästi, aga kolleegidega olid suhted head. Kui keegi kolis – ütleme näiteks – Venemaale, siis jätkus kirjavahetus. Praegu tuuakse inimesed kohale bussidega, kõik istuvad oma telefonides, näod vahelduvad. Omal ajal keegi väga ära ei kippunudki, sest kõik olid juba samas puljongis nii kaua keenud ja kuhu siis ikka minna. Elu oli siin ju hea. Kaevuritele oli isegi spetsiaalne pood Vikerkaar, kus said Kiviõli tehase töötajadki käia. Seal aga, olge lahked: televiisorid, külmkapid… Toodang läks isegi Läände, sealt aga toodi miksereid ja värviteleviisoreid. Nende jagamiseks toimus loterii, kord oli näiteks terve tehase peale jagada kolm autorehvi, teinekord jällegi olid loosimisel apelsinid, mandariinid, sigaretid… Ehh!

Omal ajal keegi väga ära ei kippunudki. Elu oli siin ju hea.

Toimusid üritused. Vahel koguneti spordipäevale. Hoidsid näiteks täis õllekasti ja kui kaua hoidsid, oligi sinu oma. Tegutses koor, see laulis “Minu õde õhupuure / hüüab töö kultuuriks / Ainult see, / kes on kultuurne / meisterlikult puurib.” Väino hakkas segakooris käima juba ema kõrval, laulis tenorit, hiljem oli koori president, aga kooris eneses 50, 60, isegi 70 inimest. Käidi igal pool, aga täna enam koori pole. Pandi kinni, sest pole inimesi. Aga omal ajal! Näideldi, mängiti pilli, isegi operette tehti linnas – näiteks “Valge akaatsia.” Vaat see oli ilus!

Ja kui tuli suvepuhkus, viidi inimesed tehase kulul Kalvi mõisa. Seal aga – protseduurid, tennis, koroona, piljard. Spaa oli nii hea, et isegi väliskülalised kadestasid. Inimesed tundsid, et neid hinnatakse, neid on kellelegi vaja. Ülemused ütlesid koridori peal tere, tublimatele jagati aukirju ning medaleid, tehas tassis oma inimesi ekskursioonidele Siguldasse, Riiga, Peterburi...

Inimesed tundsid, et neid hinnatakse, neid on kellelegi vaja.

Töötas tehase klubi, lasteaedu oli kolm või isegi neli, kes neid kõiki üles lugeda jõudis. Ja ühes lasteaias oli isegi bassein! Rahvamajas olid iga kuu perepäevad, naistepäeval paluti kohale naised, peeti kõnesid, pakuti torti, lilli oli lõputult – vaat kus osati meeles pidada.

Järgmine päev aga jälle tööl. Kuumav tuli kateldes, kivide ragin lindil – kõik kordus. Oli hea, stabiilne. Iga kuu korralik palk, töö oli püsiv. Pärast tööd võisid teatrisse minna. Kõik käisid siin! Järvet, Baskin… Baskin käis ka kaevanduses, puuris paar auku ja küsis, miks see puur väristab nii palju? Legendaarsel kirjandusõpetajal Mairel on siiani alles kavalehtede hunnik. Käisid vaatamas “Veneetsia kaupmeest” või Ibseni “Kummitusi”, või siis hoopis lüürilisi stseene kahes vaatuses nimega “Hõbesalu.” Hommikul kell 9 toimusid juba esimesed kinoseansid, need olid õhtul kella 23ni välja, aga ikka ei piisanud. “Oi, millised järjekorrad olid,” ütleb Maire. Ta ise käis “Viimset reliikviat” viis korda vaatamas. 

Kui tahtsid hoopis sporti teha, siis palun. Võrkpalliplatsil oli koguni järjekord, aga kui sinna ei saanud, siis mängisid vutti või talvel mine uisuta, mängi hokit. Liuväljakuid oli kaks ja mees nimega Karu muudkui kastis neid. Seisis keset jääd ja kastis. Kõik imestasid, et kuidas mehe jalad küll ära ei külmeta, aga siis tuli välja, et puujalad olid.

Eramajade rajoonis oli üks väljak sattunud ilma puudeta, seal kiiguti igal õhtul, kurameeriti. Metsa all oli aga tantsuväljak, hüüdnimega loomaaed. Mängis ansambel, GAZ-52ga tassiti igal õhtul isegi klaver kohale. Võidupühade ajal toodi linna suured prožektorid, tantsuõhtud iga nurga peal, kord käis isegi Anne Veski!

Kõik kees, arenes. Rajati juba suur tee Püssi ja Kiviõli vahele, arvati, et seal hakkab kohe-kohe sõitma trollibuss. Rakvere tundus Kiviõli kõrval küla! Tõsi, oli muidugi see reostus. Kui rongiga sõideti Kiviõli poole, siis haisu tundes naerdi, et näe, kodu lõhn. Eriti läänetuulega viskas kibedat sisse. Kord tuli Toomase kass Vaska õuest, hüppas laudlinale ja jättis sinna neli musta laiku, mis ei tulnud pesuski välja.

Kõik kees, arenes. Rakvere tundus Kiviõli kõrval küla!

Ja joodi, see on tõsi. Iga nurga peal oli õllebaar, kust lapsed said jäätist, issid midagi muud. Kõige etem oli mäe jalamil olnud baar Vietnam, aga ka Roheline Konn oli sümpaatne. Ja pingeid siiski vahel oli. Ühe mehe õde ütles, et hea, et koolis olid eestlased teisel korrusel ja venelased esimesel, siis sai neile pähe sülitada. Õmblusvabriku raamatupidaja oskas eesti keeles ainult üht lauset: “Rjaha ei olje ega tjule.” Ja kui tuli keegi Venemaalt, siis võis juhtuda, et too tulnukas sai korteri enne kui mõni kohalik. “Võta kott ja sõida ära,” ütles tehases aastakümneid töötanud Vello ükskord ühele säärasele. Ei sõitnud.

Noh, ei sõitnud, ja siis. Mingeid suuri konflikte polnud. Kui seltskonnas oli kasvõi ainult üks venelane, räägiti vene keeles. Mairel ei ole siiamaani probleem küsida poes kaupu vene keeles, kuigi terve oma elu on ta siin linnas õpetanud kohalikele eesti kirjandust. No kuidas sa kakled kolleegi, sõbra, lähedasega? Saa neist ka aru.

Üks operaator tuli nii kaugelt Venemaalt, kus inimestele ei antud isegi passe. Ükskord küsis noormees proua Urve käest: kuule, mis see sinu ja minu vahe on? Ja Urve ütles: vaata, kui homme raadio ütleb, et sulle antakse Vladivostokis kolmetoaline korter ja kaks korda suurem palk, kas sa lähed sinna? Otseteed lähed! Aga kui mul võetaks palka kasvõi kaks korda vähemaks, mina ei lähe, sest see siin on minu kodu. See ongi minu ja sinu vahe. Vaat nii ütles Urve.

Aga ikkagi hakkas midagi kiiva kiskuma. Kalvil tuli 80ndate lõpul tuttav Tartust ja ütles, et pole kunagi näinud nii nigelat linna nagu Kiviõli. Ja siis veel 90ndad. Linnapea juures käis vahel oma muredega 300 inimest päevas. Tulid emad, panid lapsed laua peale ja ütlesid: neil ei ole raha lasteaiamaksuks. Tehti siis linnavalitsuse ette lastele telklaager, olgu seal.

Toodang enam müügiks ei läinud, tehasest lasti sajad töötajad lahti, paljud lahkusid üldse linnast. Heino jäi. Tema suguvõsa on Lüganusel olnud 300 aastat – kuhu ta siit ikka jookseb?

90ndate lõpus äritseti tehas kellelegi saamatule. Katlad jäid seisma, tehas vaikis, korstendest ei tulnud suitsuniretki enam. Ja sattus see kõik veel külmale talvele. Tehase ümber enam puid ei ole, need raiuti kõik tol talvel maha, tehase territooriumile tehti lõkked, et torud ära ei külmuks – näe, loodeti. Pätid tassisid värvilisest metallist tsisternid minema, aga päris kõike ei jaksanud. Ja kui tehas 90ndate lõpul uuesti maha müüdi, hakati tasapisi ka generaatorit kütma. Seal oli kõik katki: veeliinid lõhki, siibrid lõhki, ei uskunud keegi, et see masin, mis oli 70 aastat pausideta töötanud, uuesti mürisema hakkab, aga mehed olid kannatlikud. Ja kui said generaatori tööle, siis juba teisel päeval sulas koridori peal jää ära ja igal pool oli taas soe õhk. “Kodune tunne tekkis jälle,” ütleb Toomas.

Õli hakkas voolama, inimesed tulid tagasi tööle, maksid võlad ära ja linnatänavatele ilmusid taas autod. Tekkis lootus. Aga vaat siis, umbes paarkümmend aastat tagasi hakati juba massiliselt ära minema. Lapsed on nüüd Tallinnas, Pärnus. Ühe poeg on polaaruurija Peterburis, teisel mõlemad lapsed Saksamaal rekkajuhid. Mitmed eestlased on Kiviõlist kolinud miskipärast Türile. Toomas tegi pojale koju isegi jõusaali, aga poeg ikka ei jäänud. Üks proovis lapsi tagasi meelitada, aga nemad vastu – Kiviõli on oblast, pommiauk! Maire on teinud koolis statistikat: kõigist lendudest jääb kolmandik siia, aga kaks kolmandikku läheb kuhugi mujale.

“Oleks tööd, oleks Kiviõlisse jäänud,” ütlesid kolm last Toomasele. Toomas saab neist aru. Varem, kui ta mööda linnatänavaid tööle läks, marssisid lausa kolonnid, aga praegu mine üksi – tühjus ümberringi, puudes ainult tuul sahistab natuke. Elan nagu maal, ütleb Maire. Toomas käis nooruses Võrus, mõtles, et äkki sinna kolida, aga ühiselamus olid prussakad, need sõid mis hirmus, ja Toomas lõi käega. Pole ju mujal parem kui Kiviõlis. Siin ikkagi kodu! Igale poole jõuad veerand tunniga, aga Tallinnas kolista ummikutes, heal juhul oled alles “Aktuaalse kaamera” ajaks kodus. Aga jah, see tehas…

Umbes paarkümmend aastat tagasi hakati juba massiliselt ära minema.

Kui sureb tehas, sureb ka linn. Siis polegi enam midagi. Valdade kokkupanekuga juba läks elu nigelamaks, aga kui tehas kinni läheb, ei jää siia enam kedagi. Kusagil keevitatakse küll metalli ja pealinnast tuleb signaale, et tegelege turistidega, aga no kuulge, kas kõik need sajad tehasetöölised hakkavad siis turistidele klouni mängima ja metsaradadel seeni tutvustama? Nii et valige. Jätke tehas ellu ja jätate ka Kiviõli elama, mingigi lootuse. Aga pange tehas kinni ja ongi…

Kui sureb tehas, sureb ka linn.

Andrei imestab juba praegu Tallinnasse sisse sõites, et näe, majadel siin õhtuti tuled akendes põlevad. Tähendab, elatakse siin, ollakse. Aga Kiviõlis…

Tuleviku töö

“Esimese sammuna peaks riik tunnistama, et ta on läbi kukkunud,” ütleb Dougald Hine. “Riik peab aru saama, et see ei ole viga ja inimesi ei pea parandama, kui nad riiki ei usalda.” Kunagi oli Hine BBC ajakirjanik, kuid viimased paarkümmend aastat tegeleb ta majanduslike muutuste tõttu tühjenenud asulate ja nende inimestega. Saabub kohale mõnda Inglismaa või Saksamaa linnakesse ja proovib aru saada, mida kohalikud ise asjast arvavad. 2008. aasta majanduskriisi ajal kutsuti ta Londonisse andma ministritele nõu, kuidas kohalikega rääkida, ent majanduse elavnedes kutsed harvenesid ja lakkasid siis sootuks. Riik arvas taas, et teab ise paremini. 

“Riik peab kogukonnaga rääkima,” ütleb Hine, “aga mitte käituma nii, nagu tal oleks kõik vastused olemas.” Tule kohale. Anna aega. Tekita usaldus. Kasuta rituaale või paiku, mis on omased kohalikele, mitte sulle. Virtuaalkonverents ei ole neile omane. Rahvamaja, kohv ja keeks on. Räägi nendega. Ja ära tee nägu, et sina lahendad kõik nende mured, vaid tööta nendega koos. Ära pane kohalikke tundma, et neil on midagi puudu.

“Riik peab kogukonnaga rääkima, aga mitte käituma nii, nagu tal oleks kõik vastused olemas.”

Jah, pealispind ei pruugi enam töötada, sütt või põlevkivi enam kaevandada ei saa. Aga proovi leida midagi sügavamat, mis selles kogukonnas on. Sageli on selleks mitte äriidee, vaid tunne. Inimesed ei pruugi tahta tagasi kaevandust, aga nad tahavad tajuda, et neil on kogukond, mõte, väärtus. Kohalik jalgpallimeeskond või pasunakoor võib Hine’i sõnul lugeda palju rohkem, kui sa arvad.

Inimesed ei pruugi tahta tagasi kaevandust, aga nad tahavad tajuda, et neil on kogukond, mõte, väärtus.

Kui keskendud sellele, siis suudad sa ka aru saada, mis on nende inimeste oskused, tavad, soovid – ja siis leiad ka õiged majanduslikud lahendused. Hine räägib endisest kaevanduslinnakesest Inglismaal, kuhu riik tahtis rajada uued poed, kuid pärast mõnenädalast kohalikega suhtlemist tuli välja, et kõige õigem oleks avada hoopis uus pagaritöökoda. Selleks olid olemas nii oskused kui ka vajadus. See oli esimene samm, kuid õigesti valitud esimene samm töötas ja tasapisi tuli linnakesse elu tagasi.

Riik ei tohi tassida kogukonda oma kujutlusi, vaid peab saama aru, tooma välja ja viima edasi seda, mis juba olemas on, ütleb Hine. Ära suru peale midagi uut, vaid aita ümber sättida olemasolevat. Anna inimestele tagasi nende väärikus, uhkus ja enesekindlus, mitte ära kohtle neid nagu lapsi, kes ei tea, mis neile hea on. Inimesed ei taha rahakülvi, vaid nad tahavad tunda, et nende saatus sõltub nendest endast. Kuid selleks kõigeks pead sa minema ise kohale. Pead neid kuulama. “Keeruliseks teebki rohepöörde see, et siin on pärisinimesed,” ütleb Ivan Sergejev. “Me peame inimesi viima läbi kõrbe uude tulevikku ja see on raju teekond.”

“Me peame inimesi viima läbi kõrbe uude tulevikku ja see on raju teekond.”

Dougald Hine meenutab oma välimuselt hipit, ta räägib rahulikult ning naeratades ja rüüpab vahepeal suurest kruusist teed, mis – julgen oletada – on kindlasti isetehtud taimetee. Marti Häälele toob sekretär kliiniliselt puhtasse kabinetti masina poolt pressitud kohvi, kuid tema jutt ei erine palju Hine’i omast. “Ida-Virumaal on maailmas ainulaadsed teadmised, kuidas kaevandusi keskkonnasäästlikult teha,” ütleb Hääl. “Me peaksime selle ära kasutama. Me peame kasutama kohalikke teadmisi, oskusi ja soove.” Olemasolev tuleb ümber sättida, mitte asendada kõik täiesti uuega, mis pealegi on palju ressursimahukam – ja saastavam.

Sama soovitab ka mõttekoja Praxis analüütik Kaupo Koppel. Ta käis mõned aastad tagasi tegemas Ida-Virumaal uuringu jaoks intervjuusid ning märkas, kuidas inimesed muutusid tulevikust rääkides väga emotsionaalseks. Ent neid ei hirmutanud mitte niivõrd töökohad, vaid loodus – nad ei tahtnud, et nende vesi läheks veel sogasemaks, kui see juba on. Rohepöördest siis veel ei räägitud, see tundus mägede taga.

Täna soovitab Koppel, et riik kasutaks ära kohapealseid tehasetöö tipptasemel teadmisi ja kogemusi, arendades sealjuures ka teisi tööstusharusid peale energeetika. Ivan Sergejevi sõnul õiglane üleminek just seda silmas peabki. Tahetakse kasutada võimalikult palju kohalikke teadmisi, kuid teha “samm edasi” ning jõuda näiteks robotite valmistamiseni.

“Toetuste suund on üsna õige,” ütleb Ida-Viru Tööstusalade Arenduse juht Teet Kuusmik (tema isa Tiit oli kunagi Kiviõli linnapea ning mängis sealses restoranis Kevade kohalikele pilli). Tema ei tegele plastkõrte asendamisega pillirookõrtega, vaid räägib uuest veefiltrite supertehasest Narvas, mis hakkab eksportima kahe miljardi euro eest (põlevkiviga seonduvat eksporditakse kaks korda vähema eest).

Kuusmik räägib uuest lennuväljast Narva lähedal ning Kohtla-Järve tuulegeneraatorite tehasest, hiiglaslikust agropargist Auvere elektrijaama juures, kus kasvuhooneid hakatakse kütma elektrijaamade soojusega, mis praegu juhitakse jõkke.

Kuusmik peab läbirääkimisi maailma suurimate akude tootjatega ning räägib võimalusest, et kunagi hakatakse kogu Eesti tanklasüsteemi varustama koha peal toodetud kütusega. Kuid põlevkivi peab ta endiselt väärtuslikuks, see on meie ainuke kaevandatav maavara ning me ei tohiks põlevkivi vaadata kui “fossiilset jura”, vaid peame lihtsalt käituma põlevkiviga targemalt kui selle ahjus põletamine. “Põlevkivi kasutamine peaks jätkuma veel sada aastat,” ütleb Kuusmik.

Me ei tohiks põlevkivi vaadata kui “fossiilset jura”, vaid käituma targemalt, kui selle ahjus põletamine.

Tema ja teiste Ida-Virumaalt pärit inimeste ind kohaliku elu edendamisel on silmatorkav. Riigi poolt ta säärast indu alati ei taju. Bürokraatia on kohutav. Varem sai uue detailplaneeringu viie kuuga, nüüd läheb aastaid. Ühe meretuulepargi kavandamine on võtnud juba 17 aastat. Euroopa Komisjoni keskkonnapoliitika on tema arvates kampaaniapõhine ning “põllul ei ole käidud ja päriselust aru ei saada.” Kuid tema vaimustus, kui ta paiskab õhku uusi ja uusi võimalusi, mida kõike saab tulevikus Ida-Virumaal teha, on kordumatu. Ta on optimistlik.

Meeleolud

Kui Ivan Sergejev sõidab vahel hommikuti Ida-Virumaale mõnele koosolekule, on ta optimistlik. Kui ta tagasi tuleb, on ta mõtlik. “Lähed visiooniga,” ütleb ta, “aga kohapeal lisandub kontekst ja uued liinid.” Tema arvates nii see peabki olema. Arhitektina pidi ta kogu oma magistritöö ümber tegema ja otsast alustama, sest laua taga mõeldud kujutlus ei haakunud tegeliku eluga. 

“Ma loodan, et samamoodi edasi enam ei tehta,” ütleb Kaupo Koppel mõttekojast Praxis. “Ühtset sõnumit oleks väga vaja.” Ta on siiski optimistlik. Võrreldes eelmise valitsusega, kus üks partner üleüldse kliimamuutust eitas, on tehtud samm edasi, kuid see on alles pika teekonna algus. “Väga vähesed mõistavad, et kliimakriis ei ole lõpuga kriis,” ütleb Anette Parksepp. “Me peame jäämagi kohanema ja muutuma.”

“Kliimakriis ei ole lõpuga kriis. Me peame jäämagi kohanema ja muutuma.”

Ka Kristi Klaas on optimistlik, kuid tema sõnul võiks riik kõige muu hulgas näidata rohkem eeskuju. Mitte nõuda kogukondadelt muutumist, kui ka ise ei suudeta alati roheliselt mõelda. Häid näiteid on. Inimesed omavalitsustes vahetavad papptaldrikud pestavate vastu, kuigi keegi pole seda käskinud. Aga suured muutused on alles tulekul. Kõige ulatuslikumalt haarab tema arvates rohepööre transporti ja põllumajandust, ning just viimases on vaja leida uuenduslikke ideid, kuidas rohepööret ellu viia.

Anette Parksepp kliimast enam ei kirjuta. Huvi tunneb ta siiski endiselt ning meie kohtumisele tuleb ta kliimamiitingult. Kunagi sooviks ta leida kuu aega, et ühte artiklisse pikemalt süveneda. Sõita näiteks Ida-Virumaale ja uurida rohepöörde tagajärgi seal. Sest nende kolme aasta jooksul, mil ta Eesti ajakirjanikest kõige põhjalikumalt kliimast kirjutas, ei jõudnud ta sinna kordagi.

Inimesed pole aga kaotanud lootust. Endise korvpalluri, Narvas sündinud Reinar Halliku otsus rajada Iisaku gümnaasiumisse korvpallisuund päästis sealse kooli, aga tegelikult seeläbi kogu asula.

Kogukonnad vaatavad kaugemale kui poliitikute viis või ettevõtjate 15 aastat. Korporatsioonid tulevad ja lähevad, riik virvendab ja siis jälle ei virvenda, kuid inimesed linnades ning külades jäävad. Lootust pole kaotanud ka loodus. Vanades kaevandustes kasvavad juba männid ning kased.

Ilu

Puškini juubeliks toodi välja tükk Puškini ainetel, viimati töötati aga kuude kaupa “Kuningas Leari” kallal. Publikule see väga ei meeldinud, nimetati liiga euroopalikuks, kuid mõned käisid vaatamas Peterburi tähtsa teatri “Kuningas Leari” ja ütlesid, et Kiviõli trupi oma oli parem. Ja on ka neid, kes ütlevad: tehke ükskõik mida, meie ikka armastame teid. Meetoditest proovitakse mitte ainult psühholoogiliselt mängida, vaid katsetatakse ka näiteks biomehhaanikat. “Areng on oluline,” ütleb Natalia Tsikul. “Mitte kopeerimine, vaid isiklik areng!”

Tsikul on Kiviõli näitetruppi Otpad juhatanud viimased aastad. Temaga koos uurivad, mängivad ja arenevad veel soojusenergeetik, tsehhitöötaja ning teised. Dekoratsioonid, kostüümid, valgus ja heli tehakse alati ise, see toob kõik emotsionaalsemalt kuidagi lähemale.

Prooviaega kulub ohtralt, mõne lavastuse jaoks läheb poolteist aastat, sest inimestel on keeruline tulla töö kõrvalt arutama teatrikunsti üle. Mängida saab lavastust lõpuks ainult korra-kaks, rohkemaks publikut enam Kiviõlis ei jätku, kuid õnneks käiakse ka külalisetendustel – Eestit on esindatud isegi Monacos. Järelkasvu kasvatamiseks asutati noortestuudio, saadi isegi rahad, mõeldi välja programm, ainuke häda – noori pole. Lihtsalt ei ole enam siin linnas. Järgmisena mõtlevad nad Dürrenmati lavastamise peale. “See on absurditükk,” ütlevad Kiviõli teatritrupi liikmed. “See sobib hästi tänasesse päeva.” Kiviõlist enesest nad lavastust teha ei taha. “See pole aktuaalne,” ütlevad nad.

Kunstnik Jožikov teeb aga palju maale kodulinnast. “Iga kord otsin uut vaadet,” ütleb ta, ja leiab neid endiselt, kuigi on Kiviõli maalinud üle 50 aasta. Vahepeal elas ta Peterburis, aga kui tagasi tuli, oli iga puu kallis, kõik meenutas midagi, isegi kohalik joodik oli korraga imetlusväärne. “Mulle pole kallimat kohta kui Kiviõli. Ma tunnen siin iga kivi, tunnen austust ja tahan omalt poolt midagi tagasi anda,” ütleb kunstnik Jožikov.

Hommikuti kunstnik Jožikov ärkab, joob teed ja hakkab siis maalima. Läheb tänavale või sõidab Maidlasse, joonistab sealset mõisa. Vahel maalib mere ääres. Maalidel on ülekaalus rohekad toonid: ühel on tuhamägi, teisel üheksakordne maja, kolmandal moonid ja muud lilled.

Varsti tahab kunstnik Jožikov Kiviõli keskusesse püstitada kaevuri kuju. “Me oleme kogu elu siia andnud,” ütleb ta. Kiviõli kadumisse ta ei usu. See linn on kunstnik Jožikovi arvates nagu Firenze: see ei kao kuhugi. “Kui siia on nii palju armastust pandud,” ütleb kunstnik Jožikov, “siis ta peab elama kaua.”

Maris Lauri viimastel aastatel enam Kiviõlisse sattunud pole, sõidab tädile külla minnes ainult vahel mööda. Ta ei tea isegi, kas tema lapsepõlvekodu on alles või juba maha lõhutud. Aga ta näeb vahel Kiviõli unes. Mitte kunagi tehast, vaid kodutänava nurka ja raudteed. Või siis väikest linnas asunud karusselli. See ei töötanud kogu aeg. See karussell pandi käima ainult siis, kui keegi ise tuli. Aga kui keegi lõpuks tuli, keerles karussell keset linna. Keerles ja keerles. Vahel tundus, et ta ei peatu kunagi.

Intervjuud valmisid koos Sven Karja ja Elar Vahteriga. Venekeelseid intervjuusid aitas tõlkida Sven Karja.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Levila jõuab 2022. aastal tasuta rohkem kui 200 000 inimeseni Eestis. Sina saad aidata meil olla sama teravad, vabad ja sõltumatud ka edaspidi.

Me kasutame igat meile laekunud eurot selleks, et muuta Eesti ajakirjandus paremaks.

Toeta igakuiselt