Bussireis läbi Eesti narkotalve

Pealtnäha on see täiesti tavaline tumesinine Volkswagen Crafter, milliseid on Eestis sadakond. Kui buss mu kodu lähedal ristmiku ületab või Kristiine keskuse parklas ootab, tunnen ta ära üksnes katusele paigutatud kobaka kliimaseadme järgi. Aga iga kord, mil ma bussi külgmise ukse lahti tõmban ja põranda külge kruvitud üksikus reisijatoolis istet võtan, alustab liin, millesarnast teist Eestis ei leidu. See sõidutab mind läbi stimulantidest tulvil ööelu, peatub igapäevaste süstijate koduhoovides ja külastab sõltlaste tugigrupi koosolekuid.

Minu teejuhtideks on Margus Lõvi ja Mart Kalvet, pikaaegsed aktivistid, inimnäolisema narkopoliitika eestkõnelejad ja uimastikahjude vähendajad. Sõbrad juba üle 40 aasta. Koos on nad jahtinud nõukaajal põrandaalust narkokirjandust, suitsetanud taasiseseisvunud riigi alguspäevil metsikut kanepit, nii et järgmine päev kõhulihased valusad, ning ahastanud tänapäeva Eestis, et töötavad näruse palga eest läbipõlemise äärel, saavutamata narkopoliitikas läbimurret. Aeg-ajalt nääklevad nad nagu vana abielupaar, aga kui vaja, siis pakuvad üksteisele tröösti ja innustavad, sest neil on siiski ühine teekond, ühine võitlus, mis pole sugugi kergete killast.

Alustuseks kohtun Lõvi ja Kalvetiga novembri keskel Telliskivi Reval Cafés. Ma ei tunne isiklikult kumbagi, Kalvetit olen aga näinud ajaleheveergudel kanepi legaliseerimise teemal sõna võtmas. Lõvi kohta tean niipalju, et ta näeb Facebooki profiilipildil välja, nagu oleks Lydia Koidula ja John Lennon kokku pandud, päriselus meenutab ta siiski rohkem viimast.

Kalvet töötab Eesti psühhotroopsete ainete tarvitajate ühingus LUNEST, kus ta on juhatuse liige ja tugiisik. Lõvi töötab aga Convictus Eesti MTÜ-le kuuluvas kahjude vähendamise bussis, teisisõnu süstlavahetusbussis. Mõlemad mehed on ka tugiisikud programmis SÜTIK, mis aitab uimastisõltlastel taas rajale saada. Lisaks on nad asutanud osaühingu Reagentuur, mis pakub ööklubides ja festivalidel peoabi teenust ning aitab võimaluste piires testida narkootiliste ainete puhtust.

Lepime kokku, et jälgin paar kuud nende tööd, sõidan bussiga kaasa ja väisan sõltlaste tugigrupi koosolekuid.

Suur sahtlitäis kommi

Ühel novembrikuu hommikul ootan Merimetsa Selveri ees narkobussi – nii olen ma teda oma peas kutsuma hakanud. Kuna ma ei ole päris kindel, milline see buss välja näeb, käin mööda parklat ja uudistan kõiki suuremaid masinaid. Peagi keerab poe ette tumesinine Volkswagen, mille roolist tunnen ära Lõvi. Temaga on seekord kaasas noor naisterahvas Lera, kes on bussi sotsiaaltöötaja.

Lõvi teeb mulle bussis põgusa ringkäigu, näitab, kus asuvad uued ning kuhu käivad kasutatud süstlad. Regulaarne süstlavahetus on oluline, et ära hoida ohtlike viirushaiguste nagu HIVi ja C-hepatiidi levikut. Ta tutvustab ainet nimega naloksoon, mis aitab üledoosi saanud inimest elule turgutada. Oma sahtlike on kondoomidel ja HIV ja C-hepatiidi kiirtestidel. Kui Lõvi avab ühe suurema sahtli, vaatab sealt vastu sületäis kompvekke. Minu naljale, et narkomaanid saavad bussist tasuta kommi, vastab Lõvi pilguga, mis annab mõista, et ta on seda nalja oma paarkümmend korda kuulnud. Bussi seinad on täis infolehti ja telefoninumbreid, kuhu mure korral helistada. Oma valgete ja puhaste pindadega näeb kogu kupatus välja nagu ratastel arstikabinet, mida ta mingis mõttes ju ongi.

Bussi küljes pole mitte ühtegi silti ega märki, mis viitaks, et siit võiksid uimastisõltlased abi saada. Lõvi ütleb, et nad hoiavadki pigem madalat profiili, sest tarvitajad teavad nagunii, kes nad on ja kus nad asuvad. Tagaaknad on udutatud, nii et Selverist väljuvatel inimestel pole aimugi, mida siin sees tehakse. Mõistagi pole buss ainus koht, kus ohutuma süstimise tarvis vahendeid saab. Selliseid keskusi on Convictusel üle Eesti kokku viis. Ilmselt enim on kõneainet pakkunud Põhja-Tallinnas asuva Sitsi tänava süstlavahetuspunkt, mis avati 2017. aastal.

Narkobussi tagaaknad on udutatud, nii et Selverist väljuvatel inimestel pole aimugi, mida siin sees tehakse.

Kui Lõvi ja Lera on mulle umbes poolteist tundi bussist ja oma tööst rääkinud, avaneb suure hooga külgmine uks. Sisse astub kõhnapoolne keskealine mees, kes räägib vene keeles ja väga kiiresti, mistõttu ma ei saa temast suurt aru. Rutiinse protseduurina kougib ta koti põhjast välja kasutatud süstlad ja vahetab need uute vastu. Peagi hakkab mehe jutust kõrvu sõna „konfetõ”. Lõvi tõmbab võimsa kommisahtli lahti ja mehe suule tekib esimest korda õrn naeratus. Ta pistab alguses ühe käe sahtlisse, seejärel teise, nii et lõpuks on jope mõlemad taskud kommidest pungil. Seejärel ta lahkub, selgelt lõbusamas tujus kui tulles. Mulle paistab, et kompvekke tahtis ta igatahes rohkem kui süstlaid.

Kui ma seda Margusele ja Lerale mainin, räägivad nad ühest Pärnus elavast kliendist, keda nad kutsuvad Bolševikuks. Annad talle lisaks süstaldele hea portsu komme, nuudleid ja konserve, aga tema ütleb ikka, et bolše, bolše, bolše.

Seejärel arutame pikalt, kuhu lõunat sööma minna. Kas võtta midagi tanklast, poest või minna restorani. Lõpuks läheme Mustamäe teel asuvasse restorani Weis. Pärastlõuna on samuti väga rahulik. Sõidame mööda linna ringi, Lõvi roolis, Lera kõrvalistmel, mina üksikul reisijatoolil keset bussi, kust avab tänavale üsna ahtake vaade. Peatume mõne äärelinna kortermaja ees, passime kaubanduskeskuste parklas, aga kliente ei ole. Ka bussi telefon, kuhu osad tarvitajad helistavad ja meid kohale tellivad, vaikib. „Mõni päev ongi lihtsalt selline,” ütleb Lõvi. „Tühi”.

Küsin Lõvilt ja Leralt, kuidas seda bussi üldse kutsuma peaks. Narkobussiks seda nimetada ei ole vist kohane? “Me üritame vältida halvustavat sõnavara. Lisaks võib „narkobuss“ tekitada mõnes inimeses vale ettekujutuse, et pakume narkootikume,” muigab Lõvi. Isekeskis nimetavad nad bussi hellitavalt trööstiliikuriks. “Meie trööst ei ole küll jumalasõna, aga me pakume hätta sattunud inimestele ainelist abi: süstlaid, vahepeal isegi süüa.”

Kell 21 oleme bussiga Põhja-Tallinna Pelguranna Maxima ees ja meie kõhud on taas tühjad. Kuna kliente endiselt pole, algavad arutelud, kuhu pärast vahetust sööma minna. Lähedal asuv Dostojevski restoran on liiga kallis, Alfredi pubi on liiga kaugel, Tommi Grill on üldse alla käinud, sinna kindlasti ei lähe. Lõpuks jõuame veidi enne sulgemist Argo baari, kus Lera tellib suure hatšapuri, mida meiega jagab. Sööme, jutustame ja siis lähme koju. 

Käin bussiga veel paar korda kaasas, aga iga kord satun täpselt päevadele, kus pole mitte ühtegi klienti. Niisiis sõidame mööda Tallinna äärelinna tänavaid, arutame, kuhu võiks sööma minna ja vaatame jalgpalli MMi. Lõvi ütleb, et sellised päevad on pigem erandlikud. Tavaliselt on kliente küllaga, vahel isegi nii palju, et ei jõua söömas käia.

„Action’it tahaks, lähme Pärnu Bolševiku juurde!” pakun talle, kui ta ühel hilisel tunnil mind kodu juures maha paneb.

Libastumine või lõõgastumine

Novembri lõpus kutsub Kalvet mind vaatlema uimastitarvitajate tugigruppi, mida ta ise juhatab. See toimub LUNESTi kontoris Mustamäe teel. Väikeses ruumis ootavad mind Kalvet, üks tugigrupi liige, nimetame ta Robertiks, ning üllatuslikult ka Lõvi. Ma ei saagi aru, mis rollis ta siia tuli, kas läbiviija või osalejana. Kalvet, kes tõstab lauale suure portsu komme ja küpsiseid, annab delikaatselt märku, et kõik tugigrupis osalejad võivad LUNESTit toetada. Siis tõmbab ta väikese toa ukse kinni ja küsib hakatuseks, kuidas kellelgi on läinud.

Rohelise pusaga Robert, kelle ees laual on kaks nutitelefoni, mida ta kordamööda näpib, räägib katkendlikult, et ega midagi kiita pole. Seis olevat ebakindel, kuulda on, et tehases tulevad koondamised. Rohkem ta ei täpsusta.

Lõvi meenutab, kuidas ta nädalavahetusel sõbra juures väikesel olengul käis ja alkoholi pruukis, võib-olla rohkem kui tavaliselt. Kalveti küsimuse peale, kas see on Lõvi jaoks probleem, muutub viimane kuidagi tõrksaks. Ta ütleb oma tillukesi prille kõrgemale ninajuurele lükates, et õhtu oli meeleolukas ja ta ei süüdistaks kedagi alkoholi kuritarvitamises.

Kui ring saab täis, tõuseb Kalvet püsti ja sätib end tahvli ette. „Ma pole kuigi hea joonistaja, aga see on veidi kohandatud muutuste transteoreetiline mudel, mis peaks selgitama, kuidas inimene sõltuvusest välja tuleb,” tutvustab ta ja joonistab tahvlile etappe kujutava spiraali.

1) Muutuse kaalumise eelne etapp

2) Muutuse kaalumine/vaagimine

3) Muutuseks valmistumine

4) Muutuse elluviimine

5) Muutuse säilitamine

6) Libastumine või tagasilangus

„Viimane ehk tagasilangus,” rõhutab Mart markeriga tahvlile koputades, „on muidugi võimalik igas etapis.”

Järsku süttib minu kõrval istuv Lõvi. „Mulle see sõna „tagasilangus” kohe üldse ei meeldi! See on liiga halvustav, kõlab nagu anonüümsed alkohoolikud,” ütleb ta ja selgitab, et tema arvates võiks paljudes olukordades „tagasilanguse” asemel näha hoopis „teadlikku lõõgastumist”, mis on tunduvalt positiivsem väljend.

Seejärel algab Kalveti ja Lõvi vahel enam kui pool tundi kestev vaidlus, kas „tagasilangus” on hea ja õige sõna või mitte.„Kas ingliskeelne vaste relapse sobiks sulle paremini?” küsib Kalvet.

„Mulle see sõna „tagasilangus” kohe üldse ei meeldi! See on liiga halvustav, kõlab nagu anonüümsed alkohoolikud.”

Lõvi raiub, et tema arvates ei peaks asja üldse nii dramaatiliselt võtma: kui inimene korraks libastub, kui seda üldse libastumiseks võib nimetada, ei ole see maailmalõpp. „Me ei tohiks „tagasilanguse” sõna kasutada, see on nii stigmatiseeriv!”

Võtan laualt ühe küpsise ja kommi ja mõtlen, et kannan hiljem LUNESTile kümme eurot.

Kalvet, kes tugigrupi juhina püüab lepitust tuua, nõustub, et libastumisi tuleb tõesti ette, neid ei pea nägema nii traagiliselt. Aga sõna „tagasilangust” pole ta ise välja mõelnud, see on oluline punkt transteoreetilises mudelis, mille järgimine on aidanud paljudel inimestel oma sõltuvusest lahti saada ja neidsamu libastumisi või tagasilangusi minimeerida.

Lõvi pomiseb veel midagi vastu, paistab, et ta pole endiselt rahul.

Vaatan silmanurgast Roberti poole, kes on terve aja vait olnud.

„Robert, kuidas sinul läheb, mida sina meie diskussioonist arvad?” küsib Kalvet.

„Ma arvan, et see on täiesti mõttetu vaidlus. Mind ei huvita siuke asi absoluutselt,” ütleb ta kibedalt naeratades. Temal on päris probleem, aga on sunnitud kuulama, kuidas kaks inimest definitsiooni üle jauravad.

Selleks hetkeks avastab Kalvet, et kell on juba sealmaal, et seanss on läbi. Tahan Robertilt küsida, kuidas ta siia sattus, mis aineid tema tarvitab, mis on tema lugu, aga ta haarab laualt oma kaks telefoni ja teeb sääred.

Hiljem ütlen meestele, et koosolek ajas mul juhtme kokku. Ma ei saanudki aru, kas Lõvi etendas seal mingit rolli või mõtles kõike päriselt. Oli ta pahas tujus? Lõvi muigab, Kalvet ütleb, et eks iga kohtumine on erinev. Kui kellelgi on mure või küsimus, tuleb seda arutada.

Kärbseseenest metsiku kanepini

Järgmine kord näeme Kalveti ja Lõviga LUNESTi kontori all asuvas Pakistani restoranis Paprika. Vahepeal on mind hakanud huvitama, missugune on nende enda suhe narkootikumidega. 

Mehed alustavad algusest. Lisaks uuele muusikale, mida nad pidevalt taga ajasid, huvitusid mõlemad juba varajases teismeeas narkootikumidest. Mõistagi ei tähendanud see toona, kaheksakümnendate keskpaigas, nende tarvitamist, sest aineid liikus väga vähe. Pigem oli see kauge, aga seda peibutavam võlumaailm, mis jõudis nendeni peamiselt muusika ja kirjanduse kaudu. Kalvet meenutab, kuidas tema kätte sattus posu kaheksakümnendate teise poole Vikerkaari, kus räägiti Euroopa nõidadest ja põhjarahvaste kärbseseenekultusest. „Kogu see imagoloogia oli tihedalt seotud psühhotroopsete taimede ja seentega. Tegin sel teemal põhikooli bioloogia tunnis isegi ettekande,” naerab ta.

Lõvi kasvas üles esoteerilises keskkonnas ja hakkas tänu sellele juba varakult filosoofilise taustaga raamatuid lugema. Nende hulka kuulusid valgustusaja filosoofid, aga ka näiteks Tiibeti õpetlase Milarepa laulud, budistlikud teosed nagu „Mõtluse liha ja kondid” ja „Sinu ärkvelolek on uni”, samuti lääne legendaarse müstiku Carlos Castaneda traktaadid, mis olid kaheksakümnendate teises pooles Eestis puhas põrandaalune kirjandus. „Need olid põlve otsas tõlgitud ja kirjutusmasina peal ümber löödud,” ütleb ta.

Ehkki antropoloogid peavad Castanedat šarlataniks, kes plagieeris kümnete lehekülgede kaupa teiste autorite töid, suutis ta oma jutustamisoskusega publikule tohutut mõju avaldada. Noort Lõvi paelus see, et Castaneda andis mõista, et teatud psühhotroopsete ainetega eksperimenteerimine aitab kiiremini ja valutumalt sihini, mingit laadi valgustumiseni jõuda. „See tundus huvitav ja õilis. Et sa pole mingi suvaline narkar, kes kiiret laksu otsib, vaid tegeled tähtsa asjaga, oma taju avardamisega, mis võib aidata inimkonda paremaks muuta,” meenutab ta.

Teismelisena tekkinud intellektuaalne huvi narkokultuuri vastu muutus peagi praktiliseks. Kalvet proovis esimest korda kanepit 16-aastasena, ajal, mil Eesti taasiseseisvus. Temast oli saanud bändimees ja ta suhtles raskemuusikat viljelevate sõprade ja tuttavatega, kellest vanemad olid hakanud eksperimenteerima uue ainega, täpsemalt Venemaa ja Ukraina steppidest niidetud metsiku kanepi, cannabis ruderalis’e ehk anašaaga. „Tänapäevases mõistes suhteliselt lahja kraam. Peamiselt lehed, õit oli seal väga vähe,” meenutab Kalvet.

„Kuule, see oli kõige parem ganja üldse!” ütleb Lõvi vahele. Tema tegi kanepiga algust 1994. aastal, mil oli astunud Eesti Kunstiakadeemiasse. „Värvisime vastse kursavennaga ninaotsad hõbedase markeriga kokku ja kuulasime öö läbi reggae’t. Ega ma suur reggae fänn ei olnud, aga mäletan, et oli väga lõbus. Anašaa oli üldse kuidagi toredam, naersime nii, et kõhulihased valusad. Õie tulekuga muutus litter kuidagi tõsisemaks.”

„Siin, ma arvan, sa eksid,” lõikab Kalvet, kes on peatanud söömise ja urgitseb tikuga midagi hammaste vahelt.  

„Ja-jah, ma eksin oma elu suhtes,” vastab Lõvi irooniliselt.

„Mitte ei eksi, aga ma arvan, et sinu tolerants oli ajaks, mil Eestisse jõudis kanepiõis, sealmaal, et narkootikum ei mõjunud sulle enam sama eufooriliselt nagu alguses.”

Lõvi niheleb ja ütleb, et inimeste kogemused on ju erinevaid, kõiki ei saa ühe puuga lüüa, seda enam, et ta suitsetas sel perioodil anašaad ja õit läbisegi. 

„Kui nad on algajad, siis saab,” jätkab Kalvet enesekindlalt. „Teaduskirjandus on uurinud inimesi, kes alustavad kanepiga väga vara, aga jätavad selle kahekümnendates eluaastates maha, kuna nad ei saa enam sama kaifi, mis alguses. Nad tahavad, et kanep nad pidurdamatult naerma ajaks, aga see pole igavesti võimalik.”

Näiteks avastas ta pärast seda, kui lõkerdamisperiood üle läks, et kanepil on muidki, varjatuimaid omadusi. „Mul on mõned kerged, aga siiski kroonilised tervisehädad, mida kanep väga efektiivselt leevendab, ilma et sellega negatiivseid kõrvalnähte kaasneks,” räägib Kalvet, kes on ka MTÜ Ravikanep juhatuse liige.

Avastan, et viimane mõttevahetus peegeldab hästi kummagi mehe iseloomu: Kalvet on ratsionaalsem ja otsib alati teaduslikku lähenemist, Lõvi pigem emotsionaalsem ja põhineb intuitsioonil.

“Mul on mõned kerged, aga siiski kroonilised tervisehädad, mida kanep väga efektiivselt leevendab, ilma et sellega negatiivseid kõrvalnähte kaasneks.”

Elu esimene kallistus

Üheksakümnendate teises pooles proovisid mehed stimulante – amfetamiini, ecstasy’t ja kokaiini. Sajandivahetusel tulid mängu psühhedeelikumid, näiteks LSD ja seened. Mulle jääb hästi meelde üks Lõvi lause: „Olin juba üsna varakult vastu võtnud otsuse, et proovin kõik narkootilised ained ära. Tahtsin, et mu kursus oleks täielik.”

Samas tiksus Lõvi kuklas tunne, et kas see, mida ta proovib, on lihtsalt narkootikum või midagi enamat, midagi, mis avardab teadvust ja avab uusi tajuuksi. Seetõttu pole talle selliste opioidide nagu heroiini või fentanüüli pruukimine seni huvi pakkunud. „Need ained toovad peamiselt kehalise naudingu. Lisaks oli mul Castaneda lugemisest eelarvamus, et süstimine pole õige,” räägib ta ja lisab pooliroonilise muigega, et „see on nagu eeterliku keha katki torkamine”.

Kalvet on seevastu fentanüüli suitsetanud, aga ei pea seda kuidagi eriliseks kogemuseks. Võib-olla seetõttu, et tal oli enda sõnul õnnelik lapsepõlv ja hea läbisaamine vanematega, ta pole kunagi puudust tundnud inimlikust kontaktist ega lähedusest. „Pikaaegse tugiisikuna olen näinud, et inimestele, kel neid asju pole, võib esimene opioidikogemus mõjuda nagu sooja teki peale tõmbamine, veelgi enam, nagu kallistaks sind keegi esimest korda elus. Pole raske ette kujutada, missugune kiindumussuhe võib sellise kemikaaliga tekkida.”

Küsin uimastikahjude ennetajatelt, et kui nad on pea kogu narkomenüü ära proovinud, kas neil pole tekkinud probleeme, sõltuvust mõnest mõnuainest.

„Ma mäletan, et üheksakümnendate alguses, kui me kanepit suitsetasime, siis me aeg-ajalt arutasime, kas oleme sõltuvuses, kas oleme narkomaanid. Samas võisime mõnda aega ilma olla, võõrutusnähte ei tekkinud,” vastab Kalvet. Tõsisemat sõltuvust pole tal enda sõnul ka hiljem ette tulnud, vähemalt mitte keelatud ainetega. „Suitsetamisest õnnestus vabaneda, aga nikotiinist paraku mitte.”

Lõvi sekundeerib, et suuri isiklikke probleeme pole olnud, küll aga tunnistab ta erilist suhet LSDga. „Mul oli elus periood, kus valitses arusaam, et kui ma vähemalt korra aastas LSDd ei tee, läheb mu psüühika paigast ära, fookus nihkub valedele asjadele. LSD rännak pühkis väärtusruumi taas puhtaks,” kirjeldab ta.

Ehkki meeste endi sõnul on nad suutnud elu jooksul narkootilisi aineid teadlikult tarvitada, ei pruugi kõigil nii hästi minna. Võtame või kanepi. Kalvet ütleb veendunult, et kanep võib tekitada ränka sõltuvust, hävitada sotsiaalse võrgustiku, keerata inimese elu tuksi nii, et ta lõpetab trellide taga. See võib tunduda groteskne karikatuur, aga oma tööd tehes on ta seda näinud. „Sellest hoolimata ei tohiks see olla ettekäändeks, miks jätta kanep legaliseerimata. On ka inimesi, kelle jaoks tavaline annus ibuprofeeni on surmavalt mürgine. Me ei keela ju sellepärast valuvaigisteid ära!”

 „Olin juba üsna varakult vastu võtnud otsuse, et proovin kõik narkootilised ained ära. Tahtsin, et mu kursus oleks täielik.”

Iseäranis ettevaatlik soovitab ta olla LSDga. „See võib olla erakordne kogemus, värskendav väljasõit rohelisse, aga ka teekond põrgusse,” ütleb ta ja meenutab hiljutisi põrandaaluseid suvefestivale, kus nad abis käisid. Seal kohtasid nad pidulisi, kes olid liialdanud nii alkoholi kui ka LSDga, kusjuures mitmed neist proovisid hapet esimest korda. Tulemused olid õõvastavad, kulus palju aega ja energiat, et inimesed põrgutulest tagasi reaalsusesse tuua. Kalvet võrdleb LSD tegemist lemmiklooma võtmise, ja mitte lihtsa kuldkalakese, vaid jõulise tõukoera võtmisega. „See nõuab teadmisi, ettevalmistust ja õigeid tingimusi.”

Lõvi tõmbab paarimehe jutu peale taas kulmu kipra. „Kas see ei ole natuke sihitu hirmutamine?” küsib ta. „Sa räägid juhtumitest, kus tehakse kõike maksimaalselt valesti. Kui sa teed võõraste inimeste keskel elus esimest korda hapet, võtad kohe neli marki, siis on tõesti väga tõenäoline, et tuleb bad trip. Aga kui sa teed seda turvalises keskkonnas ja alustad väiksemate kogustega, ei juhtu ilmselt midagi halba.”

Kalvet nõustub. „Kui sa oled lähedaste inimestega ja sa tead, et sul pole kalduvusi meeleolu- ega isiksusehäireteks, on siiski suhteliselt turvaline psühhedeelikume proovida.”

Küsimusele, millised on nende uimastitarbimise harjumused praegu, vastavad mõlemad mehed, et pole eriti, millest rääkida. Kalvet võtab teema kokku nii: „Kuna puutume oma töös kokku sõltlastega, me nõustame ja aitame neid, siis on hea, kui me teame, millest me räägime. Samas ei saa me olla head eeskujud, kui me oleme pidevalt paugu all ja silmad pahupidi.”

Süstlabussist saab peobuss

Detsembri esimeses pooles saan Lõvilt sõnumi, et nad lähevad tuleval reedel kahjude vähendamise bussiga öist vahetust tegema. Vabatahtlikuna liitub ka Kalvet.

Nii olengi ühel reede õhtul veidi enne kella ühtteist Sveta ees. Mööda jalutab väike seltskond, ninamehel on hõlmad lahti ja pea paljas, peos keerutab ta liitrist viinapudelit. „Külm on ainult mõtteviis,” deklareerib ta. Kas need noored siin üldse hakkavadki drooge tegema?

Tahan minna Svetasse sooja, aga millegipärast on täpselt ukse ees nelinurkne veelomp, mille sees ulbivad väikesed jäätükid, nagu oleks keegi sinna talisupluseks augu raiunud. Räästast tilgub samuti mingit sodi krae vahele. Keeran otsa ringi. Õnneks näen Telliskivi poolt tulemas Kalvetit. Ta kannab juba tuttavaid vana laiguga sõjaväepükse ja suus on tal e-sigaret.

Umbes samal ajal keerab Balti jaama turu poolt lumevalli tagant välja ka tumesinine kahjude vähendamise buss. Koos Lõviga ilmub bussist veel Hendrik, õhukese pintsakmantliga noormees, keda tutvustatakse mulle kui üht peoabilist. Õige pea sigineb bussi külje alla veel mitu inimest, kel on eelseisvatel tundidel Tallinna ööelus oma roll täita.

See siin on väike osa Tervise Arengu Instituudi (TAI), Riigikantselei alla kuuluva Innovatsioonitiimi, Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ning klubi Halli algatusest, mille eesmärk on katsetada Tallinna ööelus uut rolli, nimelt peoabilise rolli. See peaks olema inimene, kes pole turvamees ega klubi personal, vaid usaldusisik, orgaaniline osa peost, kes püüab vähendada kahjusid. Näiteks pakub vett ning aitab, kui kellelgi on bad trip.

TAI narkoekspert Aljona Kurbatova selgitab, et see pole mingi saladus, et inimesed pidudel ja festivalidel uimasteid tarvitavad. Seda pole võimalik ära hoida, olgu kontroll kui tahes range. Seetõttu keskendubki peoabi programm kahjude vähendamisele. „Need kahjud võivad olla väga mitmesugused – ainete üleannustamine, mitme aine samaaegsel tarvitamisel tekkivad tervisehäired, joobes inimese seksuaalne ärakasutamine, kaklused, aga ka palju muud,” räägib ta.

Mullu augustis koolitati välja 12 inimest, kes nüüd uudset rolli katsetavad. Nad selgitavad välja, kas ja mida saaks paremini teha või kas sellist tegelast Tallinna ööellu ülepea on vaja.

Pärast väikest arutelu läheb iga peoabiline oma positsioonile. Üks paar suundub Sveta kõrval asuvasse D3e, kus on oodata kõva pidu. Üks tüdruk, kelle nimi on Marit, seab sammud hoopis Noblessneri sadama poole, kus teda ootab ööklubi Hall. Enne teele asumist võtab Marit bussist kaasa mõned joogikõrred ja pulgakommid. Meie – mina, Kalvet, Lõvi ja Hendrik – jääme hetkel siia valvama. Paneme bussi kapotile ja külgedele roosad magnetsildid, mis annavad märku, et meie käest saab abi.

Peoabiline on inimene, kes pole turvamees ega klubi personal, vaid usaldusisik, orgaaniline osa peost, kes püüab vähendada kahjusid.

Aga miks just Sveta, Hall, D3, ka Hollywood? „Sellest võidakse kergesti järeldada, nagu oleks nendes klubides uimastite tarvitamine levinum kui mujal,” vastab Kurbatova, nagu oleks seda küsimust oodanud. Ta lisab kiiresti, et nii see kindlasti pole. „See on probleem ööelus laiemalt. Ülalnimetatud klubide osalemine peegeldab hoopis nende julgust, edumeelset suhtumist ja vastutustundlikkust.”

Läbi Sveta akende kostub kuuekümnendate psühhedeelset rokki. Ehkki jääauk ukse eest on likvideeritud, paistab pidu rahulik ja rahvast liigub vähe. Tõeline tõmbenumber on hoopis D3s, mille ukselt lookleb pikk, enam kui paarikümnemeetrine saba, kus sumisevad varastes kahekümnendates noored. Keegi ütleb, et menu pole imestada, sest üles astuvad Villemdrillem ja Karl Killing.

Meie istume rahulikult bussis, noored ei paista meile suurt tähelepanu pööravat. Et end paremini nähtavaks teha, püstitame bussi kõrvale lipu. See on roosat värvi ja selle peal on kiri: KÕIK OK? ALL GOOD? Ja selle kohal logo stiilis kiri „Kahjude vähendamine” ja „Harm reduction”.

Kalveti ja Lõvi varajane huvi psühhotroopsete ainete maailma vastu on mul teada. Uurin nüüd, kuidas nad sellesse maailma igapäevaselt tööle sattusid.

„Ma olin umbes kümme aastat tugitooliteoreetik. Võtsin sõna foorumites, sotsiaalmeedias ja ajaleheveergudel. Kritiseerisin süsteemi kõrvalt,” räägib Kalvet, kes on bussi tagumisse otsa pingile potsatanud. Lühidalt öeldes heitis ta ette, et Eesti riiklik narkopoliitika on liiga karm ja karistav, põhineb müütidega hirmutamisel ja uimastitarvitajate häbimärgistamisel. Peagi hakati teda kritiseerima, et ta ei tea, mida räägib, kuna pole ise sõltlastega vahetult kokku puutunud. Et kui ta päriselt näeks, kui õudseid asju uimastid inimestega teevad, ei pooldaks ta nii kergekäeliselt nende reguleerimist ja legaliseerimist.

„Tahtsin õiendajatel suu kinni panna,” naerab Kalvet. Nii asutas ta koos mõttekaaslastega 2016. aastal MTÜ LUNEST, mis kaitseb uimastitarvitajate huve ja õigusi. Aasta hiljem avanes tal võimalus alustada tööd riiklikus programmis SÜTIK, mis saadab seadusega pahuksisse sattunud uimastitarvitajad vangla asemel tugiisiku vastuvõtule, kes aitab tal oma elu joone peale saada. „Selle aja jooksul pole mu vaade narkopoliitikale muutunud, pigem aina süvenenud.”

Lühidalt öeldes võtab ta oma arusaama kokku nii: „Sõda narkootikumide vastu on läbi kukkunud. Seda kutsutakse iron law of prohibition’iks: mida rohkem me keelame ja karistame, seda kangemaks ja mürgisemaks muutuvad ained. Kui Eestis üheksakümnendate lõpus heroiin välja juuriti, tuli turule fentanüül, mis on mitu korda kangem. Kui fentanüül välja juuriti, tulid asemele nitaseenid, mis nüüd, kombineerides ksülasiiniga, suurendavad üledoosi ohtu veelgi. Keelupoliitika süvendab, mitte ei lahenda probleeme.”

Selle tõestuseks toob ta statistika: eelmisel aastal suri Eestis üledoosi 79 inimest (see arv võib olla suuremgi, kuna statistika tuleb viitega), mida on kaks korda enam kui 2021. aastal. Võrdluseks, liikluses hukkus mullu 51 inimest. „Kahjuks ei ole näha, et olukord kiiresti paraneks. See on tõeline narkotalv,” ütleb Kalvet. Viimase, 2015. aastal avaldatud uuringu järgi on Eestis 15–44-aastaste vanusegrupis hinnanguliselt 8600 süstivat inimest.

“Sõda narkootikumide vastu on läbi kukkunud.”

Lõvi, kes istub rooli taga, ütleb, et tema vaatas Kalveti „sõda” esialgu passiivselt pealt. Talle meeldis sõbraga nende teemade üle arutada, aga ta ei viitsinud foorumites või sotsiaalmeedias lämiseda. Selle asemel otsustas ta käed külge panna. Nii liitus ta 2017. aastal SÜTIKuga, kus temast sai tugiisik, ning Convictusega, kus ta hakkas tööle sellessamas bussis.

Tasapisi ujuvad peobussi ligi esimesed uudistajad. Tuleb üks vägagi pehme keelega noormees, kelle ööklubi turvamehed olevat kainenema saatnud. Ta siunab kõvasti kaitseväge, kus ta parajasti aega teenib. Aga mida rohkem ajateenija kirub, seda kainemaks paistab ta muutuvat, nii et peagi suundub ta tagasi D3e. Tuleb ka tüdruk, kel hakkas pikas järjekorras külm. Lõvi pakub talle teed ja kommi. Tüdruk on vaimustuses, et selline buss ja teenus eksisteerib. Peagi leiab ta, et peaks oma kaaslastega siiski solidaarsem olema ja samuti järjekorras külmetama.

Kuidagi veereb jutt muusikale ning Kalvet meenutab, kuidas ta nõukaaja lõpus Soome raadiosaadetest, peamiselt „Metalliliittost”, metal- ja rokkmuusikat lindistas ning hiljem seda koos Lõviga õpilasmalevas kuulas. „Kui ilm oli pilves, levis signaal hästi ja kvaliteet tuli täitsa hea,” ütleb ta. Millegipärast lähevad mehed peagi vaidlema, mis aasta malevasuvel nad esimest korda Metallica „Enter Sandmani” kuulasid.

Nagu bussis juba tavaks saanud, avastame end peagi arutlemast selle üle, kuhu keha kinnitama minna. Seekord jõuame siiski üsna kiiresti lahenduseni, kaasa aitab ka tõsiasi, et söögikohti, mis ühe ajal öösel avatud oleks, pole eriti palju. Sõidame Staapi burgerite järele. Auklikul Tulika tänaval lendavad bussi küljest suure kaarega minema roosad peoabi sildid. Kammime öise uulitsa aeglaselt läbi, kuni tee pealt ja hangedest on kõik sildid üles leitud.

Tagasiteel Telliskivisse saan teada, et kaasvõitleja Hendrik töötab igapäevaselt kiirlaenuäris. Kuna tema süda ihkas ka missiooniga tegevust, läks ta suve lõpus vabatahtlike peoabiliste väljaõppele.

Auklikul Tulika tänaval lendavad bussi küljest suure kaarega minema roosad peoabi sildid. 

Umbes poole kolme ajal avaneb suure mürinaga bussi uks ja sisse astub ärgas noorhärra. Ta kurdab muret, suisa ebaõiglust, mis tema vastu toime pandi. Nimelt viskasid turvamehed ta klubist välja, kuna ta üritas õllepurgi pealt HHCd suitsetada. See aga olevat täiesti ennekuulmatu, kuna tegemist on igati seadusliku ainega, mille ta ostis vanalinnast, Müürivahe tänavalt. Ta võtab taskust väikese minigrip-koti, mille sees olev aine on silmaga vaadates äravahetamiseni sarnane tavalise kanepiõisikuga.

Kalvet selgitab noorsandile rahulikult, et tõenäoliselt oli turvameestel õigus, kuna aine väljanägemine ning viis, kuidas seda suitsetati, viitas otseselt kanepile. Seetõttu ei maksa tal sugugi imestada, et end ukse tagant leidis.

Küsin vahele, et mis loom see HHC üldse on. Kalvet selgitab, et tegemist on poolsünteetilise kannabinoidiga, mis näeb välja nagu kanep ning mille mõju sarnaneb kanepiga. Aga kuna ta on siiski oluliselt lahjem, ei kasutata seda niivõrd enese pilve tõmbamiseks, vaid krooniliste tervisehädade leevendamiseks. (Selle aasta jaanuari lõpus saatis Sotsiaalministeerium siiski välja eelnõu, mis HHC-kanepi edaspidi keelab, kuna selle mõju on põhjalikult läbi uurimata.)

Hoolimata kaastunde puudumisest ei lase noormees end rööpast välja viia ning räägib praalides, kuidas ta sellesama HHCga äri teeb, ostab grammi 8,5 euroga, aga edasi müüb 15–20 euroga, ostjaid leiduvat kuhjaga. „Kuradi pederast helistab,” ütleb ta oma telefoni järsku heledaks löönud  ekraani vaadates, kuid räägib edasi, kuidas ta ei tegele ainult HHC, vaid ka mitmete teiste, palju suuremate asjadega, näiteks auto varuosade müügi ja vahendusega. Õpib kutsekoolis, aga vahel käib ka turvameheks. „Tegelt ma rohkem mängin turvameest,” jääb ta krüptiliseks. Pidu, kust ta äsja naasis, olevat olnud aga „mõttetu pask”, kuna Villemdrillem ei laulnud otse, vaid mängis plaadilt vanu lugusid.

Mõtlen, et kui tüüp oleks omal ajal mõnda krimisaatesse sattunud, poleks ta kindlasti häbisse jäänud.

Enne lahkumist ütleb Lõvi, et poiss peaks tegelikult õnnelik olema, et turvamees talle politseid ei kutsunud. Noorsand näeb seda põneva väljakutsena ja hakkab mängima mõttega: „Mis sa arvad, kui mul oleks viis advokaati ja neil kümme advokaati, kumb võidaks? Aga kui mul oleks kümme advokaati ...”

Lõpuks tõmbab ta ukse kinni ja kaob. Aga mõne aja pärast on ta tagasi.

„Mingi tüüp on bussi kõrval hanges,” ütleb ta.

Kargame välja ja näeme, kuidas hanges olija end juba püsti ajab. Ta kõnnib meist mööda, isegi naeratab, nagu midagi poleks juhtunud. Selle peale ei oskagi midagi kosta.

Bussis teen ettepaneku, et võiks selle kahjude vähendamise kontseptsiooni lahti rääkida. Kalvet alustab definitsioonist. Lühidalt öeldes on see riiklik uimastipoliitika suund, mis aktsepteerib, et osad inimesed ei suuda või ei taha uimastite pruukimist lõpetada, mistõttu parim, mida teha saame, on tagada, et tarvitamine oleks võimalikult ohutu ja väikeste kahjudega.

Näide. Oletame, et igas süstlavahetuspunktis on politseinik, kes tarvitaja kinni peab, üle kuulab ja narkootilise aine omamise eest karistab. Sel juhul on ülimalt ebatõenäoline, et sama tarvitaja järgmine kord süstlaid vahetama tuleb. Tulemuseks on see, et tarvitajatel napib uusi puhtaid süstlaid, mis viib kasutatud süstalde omavahelise jagamiseni, mis omakorda tähendab suuremat haigestumist HIVi, C-hepatiiti ja muudesse haigustesse. Kokkuvõtvalt: nad ei lõpeta süstimist, vaid teevad seda lihtsalt suuremate kahjudega nii endi kui ka ühiskonna jaoks.

Ehkki ühiskonnas leidub inimesi ja gruppe, kes peavad kahjude vähendamist „narkarite poputamiseks” või veelgi enam, tarbimisele mahitamiseks, leiavad mõlemad mehed, et suhtumine on aastatega oluliselt paranenud. „See on võtnud kõva selgitustööd, aga õnneks mõistavad kahjude vähendamise vajalikkust üha enam ka poliitikud, ametnikud ja politseitöötajad,” räägib Kalvet.

Nii tema kui ka Lõvi on veendunud, et kahjude vähendamise oluline osa on ka uimastituru reguleerimine ehk lihtsamalt öeldes, kanepi ja miks mitte ka teiste narkootiliste ainete legaliseerimine. 

Kui kell saab pool neli, otsustame Telliskivist lahkuda ja Halli põrutada.

Kümnest kahurist rõõmuhormoone

Techno-klubi Hall asub Noblessneri sadamalinnakus, allveelaevatehase töötajate kunagises klubimajas. Vanas tellishoones tegutseb juba kuuendat aastat peokoht, mis on tuntud elektroonilise tantsumuusika ja tihti mitmepäevasteks venivate pidude poolest. Peobussi kohale jõudes põleb hoone taga raudtünnis lõke, mille ümber osa peokülalisi end soojendab.

Meid tuleb tervitama peoabiline Marit. Kuna bussis paistab rahulik öö tulevat, otsustan koos temaga klubisse minna. Tõmban helesinise pusa peale roosa särgi, mis peaks andma märku, et tegelen uimastikahjude vähendamisega. Marit täidab oma koti pulgakommide, joogikõrte, kondoomide ja muuga. Pilet Halli on sel õhtul 20 eurot, aga saan tasuta sisse. Turvamees kleebib mu telefoni kaamerate ette musta teibi, et ma ei filmiks ega pildistaks.

„Pulgakommid,” ütleb Marit mööda kitsaid, nõrgalt valgustatud treppe üles rühkides, „on selle jaoks, kui lõug sõidab lõunamaale.” Stimulandid, näiteks ecstasy, löövad adrenaliini lakke ja viivad kehast soolad välja, mistõttu võib nende tarvitamine kaasa tuua lõualuu krambid ja hammaste krigistamise. Pulgakommi imemine võib aidata neid kõrvalnähte leevendada.

Küsin Maritilt, kuidas temast üldse peoabiline sai.

„Tegelikult meeldib mulle ööhaldja nimi palju rohkem,” naeratab Marit. Seejärel räägib ta oma  Viljandi Kultuuriakadeemias tehtud uurimistööst, kus ta uuris narkootikumide tarvitamist Eesti festivalidel. Lisaks liigub ta ise samas skeenes, peab Halli üheks oma lemmikklubiks, kuna „siin ei tule purjus jorsid sind tantsupõrandal käperdama”. Nii et kui ta kuulis, et riik hakkab peoabilise ideed katsetama, ei mõelnud ta kaua. Mullu augustis algasid koolitused, kus vabatahtlikke hariti esmaabi, vaimse tervise, ööelu, erinevate narkootiliste ainete ja nende mõjude ning enesekaitse vallas.

Peobussi kohale jõudes põleb hoone taga raudtünnis lõke, mille ümber osa peokülalisi end soojendab.

Marit liigub nõtkelt mööda Halli hämaraid ja suitsuseid käike, ta on ilmselgelt sõiduvees. Ta saab inimestega sujuvalt jutule, paljud paistavad teda juba teadvat. Ühe soojaga jõuab ta küsida, kas kõik on hästi, tutvustada peoabi ideed ning pakkuda pulgakommi, mis pidulistel alati meele rõõmsaks teeb. Tõsi, ta on alates oktoobri lõpust pea igal nädalavahetusel siin ööhaldjaks käinud, mistõttu kogemust jagub.

„Eks see oleneb ka päevast,” räägib Marit kõrgendatud toonil, sest oleme jõudnud tantsuplatsile lähemale, „mäletan üht esimest korda, kui mõtlesin, et lähen loon inimestega kontakti. Istusin seltskonna juurde maha, küsisin, et noh, olete nüüd Hallis, kas tulite DJ pärast, mida te siin joote ... Natuke politsei tunne tekkis küll.”

Tõuseme järgmisele korrusele. Suitsuruumi kõrval põrkame kokku keskealise võõra paariga. Naine ütleb, et tal on lihtsalt nii hea tuju, ja küsib, kas ta võib Maritit kallistada. Muidugi võib, vastab Marit. Mees on vaoshoitum, aga temagi näolt vaatab vastu õnnis naeratus. Pärast suurt ja sooja kallistust pakub Marit paarile pulgakommi. Selle peale tahab naisterahvas veel ühe korra kallistada. Kõik paistab täiuslik.

„Ilmselt MDMA,” pakub Marit, kui ma küsin, mis ainega võis tegemist olla. See on droog, mille tarvitajad noolivad erakordset eufooriapuhangut, suurenenud lähedus-, ühtsus- ja õnnetunnet.

Korraga astub meile ligi üks tüüp ja küsib Maritilt viit kõrt, mida ööhaldjas talle lahkelt võimaldab. Siis kaob küsija koos oma seltskonnaga nurga taha. Uurin Maritilt, mida ta arvab mõttekäigust, et peoabi programm justkui muudab narkootiliste ainete tarvitamise lihtsamaks.

„Kui me räägime kõrtest, siis neid võtavad vastu inimesed, kes on otsustanud, et nad tahavad midagi ninna tõmmata. Muidu kasutaksid nad rahatähti, mis võivad olla ebahügieenilised. Me ei jaga kõrsi suvalistele inimestele ega mahita neid kokaiini tegema.”

Korraga astub ligi üks tüüp ja küsib peoabiliselt viit kõrt. Siis kaob küsija koos oma seltskonnaga nurga taha.

Ööhaldjas ütleb, et kõige ohutum on narkootikume üldse mitte tarvitada. Aga kui inimene on otsustanud seda siiski teha, tuleks tarvitada võimalikult ohutult. „See ongi meie roll. Ennetada suuremaid kahjusid. Anda infot, et kui midagi juhtub, siis on teada, kust abi saada.”

Marit rõhutab, et seni pole ta Hallis mitte ühtegi suuremat probleemi ette tulnud, rääkimata kiirabi või politsei kutsumisest. Peokülastajad, kes on otsustanud tarvitada, olgu alkoholi või midagi muud, teevad seda teadlikult.

Ühel hetkel kaotan ööhaldja silmist, lähen jalutan mööda klubi ringi. Ülakorrusel DJ puldi ees on osa rahvast nii äksi täis, et võiks käte peal tantsida, teised on pimedates nurkades ebamääraste diivanite ja tugitoolide peal lääbakil, vaevalt liigutavad. Treppide peal jalutavad vastu palja ülakehaga tegelased, aga kohtab ka ülikonna ja lipsuga härrasid.

Trepil võiksin kokku põrgata ka Marioga, kes satub Halli üsna tihti. Ma ei tea, kas ta on sel õhtul siin, võib-olla on ta mõnes teises klubis, näiteks 9/11s, võib-olla hoopis magab kodus. Igatahes on ta nõus mulle ükspäev oma suhetest ainete ja pidudega avatult rääkima.

Ta alustab sellest, et tegi seitse aastat tagasi alkoholiga lõpparve. „See ei sobi minu ajukeemiaga kokku. Olen üsna impulsiivne ja kui ma alkoholi tarvitan, ei suuda ma piiri pidada. Lähen kambajõmlusega kaasa, ühest dringist saab mitukümmend ja pärast ei jõua igasugu jamadega ära tegeleda,” räägib ta.

Nii on ta enda sõnul leidnud palju sobivama viisi, kuidas oma „ajukeemiat häkkida”. „Loon endale ainega kolmeks-neljaks tunniks hea peomeeleolu, jäädes seejuures adekvaatseks suhtlejaks. Võib olla olen veidi jutukam ja ülemeelikum kui kaine peaga, aga kõik jääb sündsuse piiridesse,” ütleb ta ja lisab, et seab end sel hetkel pjedestaalil tunduvalt kõrgemale mõnest „purupurjus idioodist, kes midagi aru ei saa ja kõiki tüütab”. Mario nimetab alkoholi üldse üheks halvimaks peomeeleolu loojaks ning talle tundub, et üha suurem osa ühiskonnast saab sellest aru.

Mario, kes on 38-aastane ja töötab IT-valdkonnas, suitsetab regulaarselt kanepit, pidudel tarvitab ta kas ecstasy’t või MDMAd. Palun tal kirjeldada oma tavalist kaifi ööklubis. „Vaata, me kõik kasutame Shazami või Spotifyd, et mõnd kuuldud muusikapala tuvastada. Teen seda tihti ka peol, kui olen aine mõju all. Kui ma paari päeva pärast kodus sama lugu üle kuulan, mõtlen: mida kuradit, mis keskpärane kraam see on!? Aga sel hetkel, kui oled tantsupõrandal tossu ja laserimöllu sees, su keha läbistavad bassivõnked ja aju tulistab rõõmuhormoone kümnest kahurist korraga, võib tunduda, et muusika on maailma parim.”

Lisaks tantsimisele hindab Mario lähedus- ja ühtsustunnet, mida MDMA ja ecstasy luua aitavad. „Puudutused on ekstaatilised ja tähendusrikkad, sõbra käsi õlal võib jätta kustumatu emotsionaalse mälestuse,” kirjeldab ta.

Küsin, kas ta järgmisel päeval tõesti mingisugust pohmelli ei tunne. Kui ta saab vähemalt 5-6, või veelgi enam, 8 tundi magada, pole tal enda sõnul ühtegi füüsilist sümptomit, mis oleks võrreldavad alkoholi järelmõjudega. Küll aga võib tunda teatavat emotsionaalset tuimust ja loidust, eriti kui nädalavahetus on pikale läinud. Ehkki tavaliselt tõmbab Mario 6-7 ajal peole joone alla, pole harvad korrad, kus mõnuained pruugitakse sama soojaga pühapäeva õhtuni välja. „Sel juhul pole esmaspäev ja teisipäev tööl tõesti eriti teravad,” tunnistab ta.

Mario suhe narkootiliste ainetega võib tunduda roosiline, aga ta paneb südamele, et seda ei võetaks kriitikavaba eeskujuna. Ta teab oma tuttavate pealt, et ained võivad halvasti mõjuda, eriti kui neid kombineeritakse alkoholiga. Kui inimesel on vaimse tervise häireid või palju lahendamata probleeme, tuleks olla väga ettevaatlik. Lisaks on teada, et liiga tihti stimuleerivaid ained tarvitades väheneb keha võime ajukeemiat ise reguleerida, n-ö õnnehormooni toota, mis võib viia tujutuse, loiduse ja depressioonini. Ta rõhutab, et tarvitab narkootilisi aineid teadlikult, valides selleks aega ja kohta, mistõttu pole see tema elu negatiivselt mõjutanud. „Aga valvas tuleb alati olla,” lõpetab ta.

“Olen üsna impulsiivne ja kui ma alkoholi tarvitan, ei suuda ma piiri pidada. Lähen kambajõmlusega kaasa.”

Mario, kes on jätnud alkoholi ning valinud lõõgastumiseks narkootilised ained, pole loomulikult üksik näide. TAI viimastel andmetel on elu jooksul mõnd narkootikumi tarvitanud 13-25 protsenti Eesti inimestest, neist 6 protsenti on teinud seda viimasel kuul. Kaugelt enim tehakse kanepit, järgnevad rahustid/uinutid, ecstasy, amfetamiin ja kokaiin. 

Saalin paar korda Halli korrused läbi, aga kuna ma ööhaldjat ei leia, otsustan tagasi bussi minna. Seal on seis endiselt rahulik, ükski hädas peoline pole abi küsima tulnud. Peagi naaseb ka Marit, kes ütleb, et jagas täna välja rekordarvu pulgakomme. Pärast kella viit hakkame vaikselt tagasi liikuma. Kalvet on end bussi pingi peal juba pikali visanud, käed rinnal risti. Räägime Eesti narkopoliitika tulevikust, aga on tunda, et see on uinumiseelne ümmargune mõmin. Umbes poole kuue ajal peatub buss mu kodu ees. Reis on jõudnud öö lõppu. Pidu Hallis kestab aga edasi, selles pole mingit kahtlust. Kuskil pidutseb ilmselt ka Mario.

Väljasõit suvepealinna

Uue aasta hakul teatab Lõvi pidulikult, et tuleval pühapäeval sõidame Pärnusse süstlaid vahetama. Lõvi on vahepeal selga saanud musta, maani ulatuva jope, mis muudab tema välimuse veelgi imposantseks. Hõlmade vahelt paistab Pettunud Kodaniku bändisärk.

Minu lootus on see, et ehk on Pärnus rohkem kliente, kuna süstlabuss käib seal vaid korra nädalas, ja küllap räägivad nad tõenäolisemalt eesti keelt. Ja mis seal salata, tahaks ka Pärnu Bolševikku näha. Päev varem on bussi telefonilt saadetud kõigile klientidele sõnum: tuleme, pange end valmis!

Oleme umbes poolel teel Pärnusse, kui Bolševik võtabki meiega ühendust. Esiteks annab ta teada, et toogu me süstlad otse tema maja ette, ei meetritki kaugemale. Siis käib tema jutust mitu korda läbi sõna „podarki”. Ta tahab kingitusi. Lõvi vastab, et jõulud on möödas.

„See on juba uus tase,” muheleb kahjude vähendaja pärast kõne lõppu ja keerab Rock FMi valjemaks. 

Esimene peatus on Pärnu äärelinnas ühe ripakil puumaja hoovi peal. Majas elabki teiste hulgas Bolševik. Viimane olevat Lõvi sõnul muidugi nii härg mees, et tihti ta ise bussi ei tulegi, saadab hoopis kulid järele.

Seekord tuleb peakangelane siiski ise, näppude vahel väike kollane ämbrike, mis on kasutatud süstlaid täis. Mulle tundub ta pealtnäha üsna rahulik, ei mingit pulbitsevat kuraasi. Kui Lõvi on talle uued nõelad ja muu süstimiseks vajaliku kraami kätte jaganud, muutub Bolševik korraga uudishimulikumaks, tahab igale poole vaadata ja käsi sisse toppida. Lõvi rahustab teda ja ütleb, et annab ise. Nii täitub Bolševiku must kilekott peagi lihakonservidega, kommide, tee ja muu nodiga, mis Lõvil õnnestub bussi sahtlitest leida.

„Aga kiirnuudlid?” uurib Bolševik. Ei, neid seekord pole. 

Õige pea ilmuvad samast majast välja teisedki mehed, kõik riietatud musta, pead langetatud, näod kurnatud ja veidi kahtlustavad. Lõvi jagab neile kannatlikult välja süstlad ja muud tarvikud. Oleme natuke nagu autolavka.

Järgmisena peatume linnas sees, ühel vaiksemal tänaval suure paneelmaja ees. Bussi ukse avab vanem kõhn mees, nokamüts peas. Ta toimetab kiiresti, ta pilk liigub vilkalt nagu oraval. Õige pea on ta vanad süstlad üle andnud, uued asemele võtnud ja valmistub lahkuma. Kuna ta räägib eesti keelt, haaran tal nööbist. Ta kiidab Lõvi ja kahjude vähendamise bussi, kuna siit saab alati head ja paremat, isegi kingitusi. Süstlaid ei võta ta ainult endale, vaid ka paarile-kolmele sõbrale. Süstivad nad kergemaid aineid, peamiselt amfetamiini. „Mina ei taha kangemaid teha, olen kuulnud nii paljudest üledoosidest,” ütleb ta tõsinedes.

Aga kuidas on tervis? „Tervis on hea, käin ametlikult tööl, olen abielus, ei ole häda midagi,” vastab klient ja paljastab naeratades oma pikad ja kõverad hambad. Jään uue küsimuse esitamisega veidi jokutama ja juba ta tõuseb istmelt. „No kena, head teed teile tagasi,” ütleb ta ja lööbki bussiukse kinni.

Lõvi näitab mulle kasutatud süstalde ämbrit, mille äsja lahkunud mees tõi. Selle peale oli kirjutatud 134. See olevat amfetamiinisüstjate puhul sümptomaatiline, nad on sellistes asjades väga täpsed, peaaegu obsessiiv-kompulsiivsed. Lisaks on neil kogu aeg kuhugi kiire. Opioidsõltlased ei vaevu kunagi süstlaid üle lugema. Umbes 20–30, ütlevad nad ükskõikselt.

Amfetamiinisüstjad on väga täpsed, peaaegu obsessiiv-kompulsiivsed. Lisaks on neil kogu aeg kuhugi kiire.

Seejärel pargime bussi Kuursaali lähedale parklasse. Peagi peatub meie kõrval helesinine sõiduauto, mille roolis on mees ja kõrvalistmel naine koos väikese, umbes aastase lapsega. Naine ulatab lapse mehele, väljub autost ja tuleb bussi.

Tal on eelmiste klientidega võrreldes üksikasjalikumad soovid, ta küsib mingite filtrite kohta, mida bussis seekord ei ole. Veel uurib naine pikalt ja põhjalikult, kas nõelad on ikka õige jämeduse ja pikkusega. Siis tuleb tal meelde, et tal on vaja spetsiaalseid pabereid kräki suitsetamiseks.

„Kas kompvekid ikka said?” üritan nalja teha.

„Jah, pane komme ka,” vastab naine, kes võib olla umbes kolmekümnene. Ta on sõbralik, aga loid ja kuidagi äraolev.

Naine räägib, et tarvitab kanepit ja amfetamiini. Lisaks on ta suboksooni asendusravil, mis peaks sarnaselt metadooniga ravima opioidsõltuvust. Süstib, aga mitte iga päev. Vaatan bussiaknast välja, püüan tabada helesinist sõiduautot, kus ootab tema väike laps, aga see on vaateulatusest väljas.

„Kas mees ka tarvitab?” uurin ettevaatlikult.

„Mees ei tarvita, käib Tartus tööl.”

„Aga sina, kas sina töötad?”

„Hetkel mitte. Ootan märtsikuud, mil laps läheb lasteaeda. Ei jõua seda ära oodata. Siis lähen tööle.”

Järsku tuleb naisterahvale meelde, et eile tegi ta C-hepatiidi kiirtesti, mis oli positiivne. Margus soovitab tal igaks juhuks arsti juurde minna ja korralik test teha, siis on tulemus kindel.

Kui kogu „poenimekiri” on üle käidud ja vajalik varustus kotti pakitud, naine tänab ja ütleb head aega. Näen bussiaknast, kuidas nende helesinine auto parklast väljub, väike laps nagu pamp tugevasti naise süles.

Sätime end minekule, aga siis heliseb Lõvi telefon. Helistajaks Mart Kalvet, kes uurib täiesti ehku peale, ega sõber Pärnus satu olema. Ta ise tuli siia ühe tugigrupi kliendiga kohtuma, aga sinna on veel mõned tunnid aega. Äkki teeks enne ühe lõunasöögi?

Kuna Aleksandri pubi on remondis, kohtume Endla teatri taga asuvas kõrtsis Bum Bum. Missugune kokkusattumus, ütlen Kalvetile, kes jõuab söögikohta veidi hingeldades, suur punane seljakott seljas. “Kusjuures seda on varemgi juhtunud, et näeme kogemata Pärnus,” vastab Kalvet rahulikult. 

Satumegi kohe klientidest rääkima. Küsin, kui paljusid inimesi on nad aastate jooksul aidanud. “SÜTIKu programmi kaudu olen tegelenud umbes 40 kliendiga,” räägib Kalvet. Neid on olnud igasuguseid. Ühed leiavad juba pärast esimest kohtumist endas motivatsiooni ja saavad ree peale. Teised ei suuda tarvitamist lõpetada ning surevad.

Tihtipeale on tugiisik sõltlase jaoks ainuke inimene, kellega üldse rääkida. „Hiljuti andsin ühe oma esimestest klientidest kolleegile edasi, kuna meil tekkis liiga isiklik suhe. Ei midagi ebameeldivat või sündsusetut, aga pisiasjad, näiteks jäi tal üürist puudu. Tugiisikuna ma ei tohiks talle seda 10–20 eurot anda, aga kuidas sa sõbrale või heale tuttavale ära ütled,” räägib Kalvet.

Siiski on tavaline, et tugiisikud oma kliente praktiliste muredega aitavad. Kalvet meenutab üht tänaseks meie hulgas lahkunud sõltlast. Ta elas kuskil varemete vahel, oli külm talv, ta tervis oli väga halb – HIV ja C-hepatiit, mida ta ei ravinud. Siis varastati talt selja- ja magamiskott. „Tegin sotsiaalmeedias üleskutse, saime talle ühe päeva jooksul korraliku kasutatud varustuse, ilma et keegi oleks pidanud raha kulutama. Või teine näide: sama klient oli leidnud endale lõpuks elukoha, aga tal jäi üürist paarkümmend eurot puudu. Leidsin ühe tuttava, kel oli aastatega kogunenud väga palju taarat. Ta ütles, et kui klient viitsib taara ära viia, saab ta raha endale. Jälle väike mure lahendatud.”

Kas see pole vaimselt muserdav? Puutuda iga päev kokku raskete sõltuvustega, lugematute tervisehädadega, ka surmaga. 

„Ma ütleks, et pigem ohustab meid ideoloogiline läbipõlemine,” vastab Kalvet, kes taas tikuga hammaste vahel urgitseb. „See pole igapäevane tööstress, kus sa ei taha hommikul tööle minna, sest sul on vastik ülemus või nõmedad tööülesanded. Vastupidi, töö on väga põnev! Meil on lihtsalt oma idealistlik nägemus, mis üsna tihti ei klapi paraku riigi narkopoliitikaga. Sa pingutad, aga siis tuleb riik ja keerab kraani, mis kellegi elu paremaks tegi, lihtsalt kinni.”

Ta toob näiteks HHC-kanepi, mida riik keelustada soovib. „Tavatarvitajate jaoks on ta igav, aga inimestele, kel on kannabinoidravi vajadus, kelle jaoks musta turu õis on liiga kallis ja liiga võimsa kaifiga, on ta sobilik ja vajalik,” leiab Kalvet. Ta möönab, et aine on lõpuni läbi uurimata, aga väidab, et see, mida temast teame, ei anna alust arvata, et ta võiks olla ohtlikum kui kanep. „Pigem vastupidi. Ka Euroopa Uimastiseire Keskus analüüsis HHCd ja leidis, et keelustamine pole põhjendatud. Aga Eesti tahab jälle paavstist endast katoliiklikum olla!”

Lõvi toob sisse veel ühe valusa teema. Ta käis hiljuti Lidlis, kus talle jäi silma reklaam, et poekett otsib uusi töötajaid. “Isegi alustava müüja katseaja palk oli suurem kui see, mida saavad enam kui viieaastase kogemusega uimastikahjude vähendajad. Selline asi paneb väga tõsiselt mõtlema. Ühelt poolt on see töö, kus saab midagi muuta, kellegi elu paremuse poole mõjutada. Teisalt annab see signaali, et sa jääd alati põhjakihiks. Töötad sisuliselt miinimumpalga eest ja üritad revolutsiooni teha. Vahepeal mulle tundub, et see on hea viis, kuidas meie häält vaigistada,” räägib Lõvi.

„Võib-olla on Marguse läbipõlemise risk veidi suurem,” arutleb Kalvet, „aga teisalt kaitseb teda tema üleüldine pragmaatiline pessimism. Seevastu mina olen jällegi liiga optimistlik ja kui mingi kõvem tagasilöök tuleb, varisen võib-olla esimesena kokku.”

Tõesti, avastan, et iga kord, kui oleme riigi narkopoliitikat kritiseerinud, tahab Kalvet optimistlikul toonil lõpetada. „Peaga vastu seina jooksmise tunnet tuleb tihti ette, aga üldiselt liiguvad asjad siiski õiges suunas. Kolm sammu edasi ja kaks tagasi, aga vähehaaval läheb siiski paremaks,” ütleb ta seegi kord.

“Isegi alustava müüja katseaja palk oli suurem kui see, mida saavad enam kui viieaastase kogemusega uimastikahjude vähendajad.”

Kuldsete kätega mees

Kui lõunasöögid keres, vaatab Kalvet kella ja ütleb, et peab minema, klient ootab. Kuna Lõvi on kliendi ja tema elukaaslasega varasemast tuttav, otsustame samuti läbi astuda ja tere öelda. Sõidame bussiga suure eramu ette, mis asub otse Pärnu jõe kaldal. Maja teisel korrusel võtab meid vastu lõbus keskealine paar, kes on just ahjust sea sisefilee välja võtnud. Kõrvale pakutakse nii õlut kui vahuveini. Ei tundu nagu süstlabussi tavalised kliendid.

Senikaua kui Kalvet naisterahvaga teises toas vestleb, istume meie kolmekesi köögilaua taga ja ajame juttu. Maja peremees räägib pikalt ja laialt autodest, mootorratastest, jahtidest ja muudest sõiduvahenditest, mudelite iseärasustest ja tehnilistest probleemidest, aga mis peamine, kõiksugu nutikatest abinõudest, mis on aidanud tal neid probleeme lahendada. Märkan, et tema käelabad ja randmed on täis väikseid arme, mis annab kätele moondunud ilme. Jutu seest lipsab läbi, et ta on aastaid vangis istunud. 

Kui oleme tunnikese-poolteist vestelnud, heliseb mehe telefon. „Selge, tuleme kohe alla,” ütleb ta ja hõikab elukaaslase ja Kalveti samuti kaasa. Selgub, et tema aias vedeleb suur ports armatuuri, mis tuleb hoovi tagurdanud külalise haagisele laadida. Tassime pool tundi pikki metallvardaid, riided roostega koos, enne kui end bussi minekule sätime. „Muide,” sõnab võõrustaja, kes tuli meile heatujuliselt nägemist ütlema, „mul sai täna tingimisi vangistus läbi.” Õnnitleme teda. Ehkki öeldu võiks kõlada kui ilus lõppakord, käivitab see millegipärast Kalveti ja Lõvi vahel elava arutelu politsei rolli üle narkopoliitika jõustamisel.

„Nad teevad lihtsalt oma tööd, täidavad seadusi,” räägib Kalvet, kes on bussi tagumises otsas pingil koha sisse võtnud. Ta toob näite, et kui nad käisid suvefestivalidel narkootiliste ainete puhtust testimas, andis politsei märku, et nende tegevus ei pruugi olla lõpuni seaduspärane. „Taas kord, probleem on puudulikes seadustes ja määrustes.”

Jõuametite suhtumine, tõdeb ta, on viimastel aastatel aga oluliselt paranenud, juhtivatel kohtadel töötavad politseiametnikud on mõistnud kahjude vähendamise olulisust. Näiteks: selle asemel, et väikese koguse narkootilise aine omamisega vahele jäänud noor trellide taha saata, suunab politsei ta esialgu SÜTIKu programmi. Äkki õnnestub probleem heaga lahendada. 

Lõvi ei taha päriselt nõustuda. Ta ütleb, et seadusi on igasuguseid, paljud neist väga mõistlikud. „Probleem on tihti just jõustamises. Üritatakse ära kasutada inimeste teadmatust ja hirme. Tihti ei oska mittekriminaalne tavakodanik organitega õigesti suhelda ega oma õiguste eest seista ning need on varmad seda ära kasutama, veendes inimesi end ise üles andma või olematut süüd tunnistama. Politsei väidab, et sõltlaste karistamine pole eesmärk omaette, aga nende tegevus näitab häirivalt sageli vastupidist,” leiab Lõvi.

Siis on veel politsei avalikud sõnumid, mis neil mõnikord harja punaseks ajavad. Kalvet toob näiteks peidikud, mis on narkokaubanduses uus trend. Kui varem kohtusid diiler ja tarvitaja tänaval või pargis, siis nüüd algab suhtlus sõnumiäpis Telegram. Ostja tasub uimastite eest krüptorahas, mille peale annab müüja koordinaadid, kust tarvitaja oma kraami leiab. Seda nimetataksegi peidikuks. Peidik võib olla laste mänguväljaku kõrval, kivi taga, põõsas, kus iganes. „Politsei taob endale vastu rinda, et see on nende hea töö tulemus, et keegi ei taha enam tänaval kaubitseda. Aga nüüd on meil ju uus probleem! Kuidas me peidikud välja juurime? Mis peale neid tuleb?” küsib Kalvet.

Või teine näide. Kolm aastat kirjutasid Eesti meediaväljaanded, et turule on jõudnud uus narkootikum alfa-PVP ehk ufo. Politsei ütles, et tegemist olevat üliohtliku ainega, mis „sööb tarvitaja piltlikult öeldes seestpoolt ära”. Kalvet kirjutas juba toona Facebooki lehel, et alfa-PVP pole Eesti turul kaugeltki uus aine ja ehkki üledoosi on lihtsam saada kui amfetamiiniga liialdades, pole ta kaugeltki nii ohtlik kui heroiin või fentanüül. „Pasundamine, et see on äärmiselt eluohtlik ja sööb tarvitaja seestpoolt ära, on skandalistlik hirmutamine, mis probleemi lahendamisele kuidagi kaasa ei aita, vaid pigem võimendab seda,” ütleb Kalvet.

“Politsei väidab, et sõltlaste karistamine pole eesmärk omaette, aga nende tegevus näitab häirivalt sageli vastupidist.”

Väljas on juba ammu pime, kui pererahva ja Kalvetiga hüvasti jätame. Tallinna jõuame umbes kella kaheksa paiku. Nagu ikka, peatub buss seegi kord täpselt minu kodu ukse ees. Ütlen lahkudes Lõvile, et kutsugu nad mind järgmine kordki kaasa. Siiski jääb see minu viimaseks käiguks.

Kuidas seda reisi hinnata? Mida öelda teejuhtide kohta? Mina olin pelgalt töövari, ajakirjanik, kes sõitis bussiga mõne korra kaasa, nautis teejuhtide head ja asjatundlikku seltskonda ning kohtus inimestega, kellega muidu ei kohtuks. See buss pole minusuguste turistide jaoks. Mida mina arvan või ütlen, polegi tähtis. Seetõttu lõpetaksin ühe uimastitarvitaja, bussi pikaaegse kliendi sõnadega:

„Riik võiks Marti, Margust ja nendetaolisi inimesi rohkem toetada. Et nad ei teeks kõike ainult heast südamest, sisemisest põlemisest ja missioonitundest. Sest üks hetk väsivad nemadki. Tänu sellele, et see sinine buss ringi vurab, on elus paljud inimesed, keda muidu meie hulgas poleks. Olen ise koostöös bussi ja seal töötava personaliga päästnud vähemalt kaks inimest kindlast surmast. Helistasin bussi ja nad tõid 10 minuti jooksul naloksooni, mis on vastumürk opioidide üledoosile. Kiirabi kutsumisega on alati see risk, et kaasas on politsei, kes võib teha abikutsujast kriminaali. Veelgi enam, kui abikutsuja on kriminaalhooldusel, pole tal muud võimalust, kui enne kiirabi saabumist minema joosta. Seetõttu on bussil ülimalt tähtis roll.”

SELGITUS

Kõik artiklis mainitud inimesed, kes kahjude vähendamise bussi külastasid, on anonüümsed. Convictus Eesti MTÜ palub rõhutada, et see jääb nii ka tulevikus. Ühegi kliendi isikut ega andmeid ei avalikustata. 

MURE KORRAL

Tervise Arengu Instituudi anonüümne narko.ee tugiliin on kõigile, kel narkootikumid tekitavad küsimusi ja valmistavad muret. Tugiliini vaimse tervise spetsialistid pakuvad tuge nii narkootikume tarvitavatele inimestele kui ka nende lähedastele, lisaks jagavad nad infot olemasolevate abivõimaluste kohta ja suunavad abiteenustele.

Tuge saab eesti ja vene keeles ööpäev läbi:

• helistades lühinumbril 1747 (või Eestist ja välismaalt helistades +372 641 4110)

• kirjutades e-posti aadressil 1747@narko.ee

• kirjutades narko.ee veebilehe vestlusrakenduses