Eero Epner Eesti koroona vastu kaotajad pesumasin Joonas Sildre illustratsioon

Nemad kaotasid

Levila ööbis tühjades hotellides, sõitis tühjade laevadega, rääkis kliendid kaotanud väikefirmadega, et aru saada, mis on juhtunud koroonakriisi ajal Eesti majandusega.

Tekst: Eero Epner
Pildid: Joonas Sildre
Audiolugu luges: Tambet Tuisk
Heli kujundas: Janek Murd

Eesti koroona vastu III osa

30. augusti hommik 1976. aastal oli päikesepaisteline. Juba veerand kuue paiku hakkas päike soojendama Tondi ümber puistatud väikeseid rohulapikesi ning õhus levis värskeltniidetud muru lõhna. Umbes veerand kaheksa paiku sulges Eve Koppel enda järel aiavärava, jalutas mõnisada meetrit bussipeatusesse, ootas veidi ning astus siis bussi number 28. Veerand tundi hiljem buss peatus, ta jalutas Mustamäe viiekorruseliste paneelelamute vahel, jõudis vabariikliku pesumaja ette, avas ukse ning astus sisse. 

Järgmised 44 aastat on Eve Koppel pesnud pesu. Impeeriumid on tõusnud ning langenud,sõjad on puhkenud ja raugenud, Elvis suri ja Sven Mikser sündis, ent Eve Koppel on kõik need aastad püüdnud määrdunud froteerätikust saada välja väikest vastikut plekki. Pesumaja omanikuna on ta kalkuleerinud ja investeerinud, juhtinud ja värvanud, motiveerinud ja suunanud, aga igal suvel, kui hiigelsuurte masinate vahele kallatakse tohututes kogustespuuvilla ja polüestri segust voodilinu, tekikotte ja padjapüüre, mille nurka on pressitud väikesed värvilised lained või veest väljavaatav hüljes, ronib ka Eve Koppel masinate peale ning peseb koos oma töötajatega − oma perekonnaga, nagu ta ütleb − pesu. 

See ei ole kerge töö. Kui varem töötasid tema juures peamiselt naised, siis nüüd mehed, kes on üle võtnud märgade saunalinahunnikute tõstmise ning keerukate pumbasüsteemide jälgimise, mis tagavad ökoloogilise pesuvahendi täpse doseerimise. Pesu, mida siia tuuakse, ei ole eriliselt must. Inimesed ei ole muutunud räpasemaks, mõned aastad tagasi pühiti kajutist väljudes isegi oma kingi padjapüüri sisse, ent nüüd juhtub midagi säärast harva. Sellest hoolimata meeldib Eve Koppelile iga päev käia läbi kogu oma pesumaja ning vaadata, kas masinatest väljavalguvad käterätid ja voodilinad on tõesti plekitud, enne kui nad tagasi laevadele saadetakse. 

Eve Koppelile meeldivad laevad. Vahel on ta käinud ise sadamas tuttuute aluste esimest saabumist vaatamas. Ta mäletab siiamaani, kuidas horisondi tagant hakkas paistma Romantika ning kuidas sadamas lõid kõlama võimsad laevaviled, mis tervitasid uut tulijat, mis oli täis sadu kajuteid ja tuhandeid padjapüüre. Eve Koppel vaatab mulle otsa ja tema silmadesse tungivad pisarad. See on ilus mälestus. Ta mäletab ka laevu, mida tänaseks enam polegi, nad on ammu lõigatud vanarauaks ning nende tükid on sulatatud. Ta mäletab aegu, mil ta pidi kinni maksma oma töötajate alkoholismiravi, need olid kohalikud inimesed, kes pigem jõid kui pesid, kuid tänaseks on ka see minevik. Tal on nüüd enam kui sajaliikmeline perekond, kus iga kolmas on pärit mõnest teisest riigist, nad ei oska kohalikku keelt ja Eve Koppelil on selle üle hea meel, sest siis ei pea nad kuulma, kuidas vahuse suuga poliitikud neid sõimavad − neid, kes töötavad iga päev hommikust õhtuni, et saada plekk välja mõnest käterätist. 

Eve Koppel mäletab ka aegu, kui laevafirma juhtkond tema teeneid enam ei tahtnud, nad läksid mujale, pesumaja hakkas vaikselt hääbuma, kuid Eve Koppel oli kannatlik − ta teadis, et keegi ei pese laevade pesusid nii hästi ja nii kiiresti kui tema. Tal oli õigus. Laevade omanik tuli tagasi tema juurde ning taas löödi masinad käima, nende ragin täitis suured paekivist seintega ruumid ja pikkadel lintidel liigutati iga päev kümneid tonne pesu. Kuid enam mitte.

“Kui me seisame Eve Koppeliga tema pesumajas, on seal haudvaikus. Ühtki töötajat pole näha. Ükski masin ei liigu.”

Kui me seisame Eve Koppeliga tema pesumajas, on seal haudvaikus. Ühtki töötajat pole näha. Ükski masin ei liigu. Kord nädalas pannakse nad küll tööle, ent kui varem pesti 40 tonni pesu päevas, siis nüüd viis tonni nädalas. "Nii kurb see elu meil ongi," ütleb Eve Koppel mulle peaaegu kuuldamatult. Siis me läheme tema kabinetti. Tavaliselt kostab sinnagi masinate mürin, kuid täna on siin sama vaikne kui tema armsate laevade kajutites. 95 protsenti tema pesumaja tööst on seotud nende laevadega. "Armasta oma tööd, siis töö armastab ka sind," ütleb Eve Koppel, kui ma tema käest küsin, mis teda kõik need aastakümned pesu pesemise juures on hoidnud. Siis vaatab ta mulle otsa. "Aga praegu töö mind ei armasta," ütleb ta. Tema silmadesse tungivad taas pisarad. Esimest korda pärast 1976. aasta augustikuud tunneb Eve Koppel, et tema töö on teda maha jätnud. 

Paavo Nõgene jaoks oleks võinud kriis alata 9. jaanuaril. Üks kolleege juhatusest oli jäänud koju, köhis ning tõusnud oli palavik, mõned nädalad varem oli ta saabunud tagasi Aasiast, kuid tol hetkel ei oleks osanud mitte keegi Eestis − ning peaaegu kogu maailmas − ära tunda koroonat, seda enam et terve maailm uskus, et koroona on tol hetkel veel ainult Hiinas. Aga ta ei olnud. Haigus oli hakanud reisima kiiremini ja agressiivsemalt kui turistid.

Läks mööda veel mitu nädalat, kui korraga langesid pidurdamatu laviinina Aasia turistide suvised broneeringud. "Meil oli väga kiiresti selge, et sel suvel me poolt miljonit asiaati siin ei näe," ütleb Nõgene oma vaikses nurgapealses kabinetis, mille suurtest akendest paistab kauguses kitsas mereriba, kus harva midagi sõidab. Tallink reageeris kiirelt, nad keerasid oma turunduse uuele kursile ning proovisid kaotatut kompenseerida venelaste ning sakslastega, sest mitte miski ei ennustanud neile seda, mis juhtus vaid paar nädalat hiljem: terve Euroopa keerati lukku. "See oli meile täielik üllatus," ütleb Nõgene, tema kõrval riiulis tukub suur raugete silmadega tehisvigri.

Kuigi siinsed haiglad olid juba jaanuaris hakanud valmistuma koroona tulekuks, ei hoiatanud keegi ettevõtteid: nende jaoks saabus katastroof ootamatult. Kuulen sageli väljendeid nagu "päevapealt" või "noaga lõigatult", nädala alguses sinu äri veel õitses ja reedeks olid sellest alles ainult riismed. Koroona võrdlemine tsunamiga ei ole kohatu, aga mitte seetõttu, et see haigus oleks sama tappev, vaid tema põhjustatud piirangud saabusid sama mastaapselt ning sama kiiresti nagu mõni hiidlaine. Sa ei saanud selleks valmistuda, mitte keegi ei jõudnud ronida päästvale mäetipule ning enamik ei jõudnud isegi selle poole jooksma hakata. Tallink ei olnud siin erand. 

Laevad seiskasid oma mootorid ning jäid kaide äärde loksuma. Partneritele saadeti laiali teated, et edaspidi makstakse arved mitte kuu aja, vaid kolme kuu jooksul. Madrused jäid kaldale ja tüürimehed koju, hotellid ja taksod tühjenesid, kaubanduskeskustes asuvad veel avamata burgeriletid kaeti kilega. "Maailm on turbulentne," kirjutas Paavo Nõgene oma tuhandetele töötajatele, "ja meil puudub selge teadmine, kui kaua see kõik kestab." Ettevõte, millega on seotud 13% Eesti majandusest, jäi seisma nagu täistuules sõitnud laev, mille purjedes on tuul sekundiga raugenud. 

See ongi ettevõtjate jaoks selle kõige juures kõige raskem taluda. Sa ei ole teinud valearvestusi, sinu plaanid on olnud mõistlikud, vahel muidugi ka mõni raskus, kuid oma taibu, kire ja tulevikuvaatega on need ületatavad. Ent seda majandusblokaadi ei ole põhjustanud nemad − ja nemad seda ka ei kontrolli. Mitte midagi sellest. Sinu äri on jooksnud karile, ja sa ei saa mitte midagi teha. Peaaegu mitte midagi.

Kord sõitsime koos Paavo Nõgenega Roomast ühelt kunstinäituse avamiselt koos tagasi. Udu tõttu seisis lennuk tunde Fiumicino lennuväljal ning kui me lõpuks Franfurdis piki kõledaid koridore jooksime, märkasime, kuidas sinistesse toonidesse maalitud lennuk on juba siirdumas hoovõturaja poole. Mina jäin seisma. Nõgene võttis telefoni, valis kellegi numbri ja küsis, kas poleks võimalik lennuk tagasi väravasse suunata. 

"See kõlab väga tema moodi," ütleb mulle Megastari kapten Vahur Sõstra, kui ta Helsingi sadamas väikese pastakasuuruse puldiga mitmesaja meetri pikkuse laeva sentimeetri täpsusega kai äärde on parkinud. Ma vaatan, millise kadestusväärse osavusega ta kolossi liikumist kontrollib ja saan aru, kuivõrd võõras võib see tunne olla praegu siinsetele ettevõtjatele, kes ootavad juba mitmendat nädalat iga päev mingitki konkreetset sõnumit valitsuselt. Ja ometi seda ei tule.

Eero Epner Eesti koroona vastu  Joonas Sildre illustratsioon laev väikeettevõtjad

"Ärge andke meile kuupäevi," ütleb mulle ühel aprillihommikul Viljar Arakas, kui me sööme talle kuuluvas hotellis hommikust, "aga andke meile lootust." Sel hetkel polnud ta seda saanud, vaakuva ettevõtte päästmiseks oli ta kuulnud vaid juhiseid pesta käsi ka sõrmede vahelt ning igal pühapäeval, kui telekasse ilmus sinimustvalgesse sooja salli mässitud peaminister, oleks ta tahtnud puldi telekasse visata. Üks juba aastaid Soome kõrgeimate poliitikutega tihedalt suhtlev inimene ütleb, et "pole mingit kahtlust", et Helsingis asuva valitsuse loidus turistide liikumapäästmisel on tingitud Mart Helme kontrollimatutest solvangutest. Küsimus pole ainult selles. Meil on paljude sõnul ametis valitsus, mis on rohkem maailmast isoleeritud kui ükskõik milline varasem valitsus. Puuduvad isiklikud kontaktid. Pole otseühendusi. Mõeldakse Naissaareni, aga mitte kaugemale. Muidugi on üht-teist välja kujunenud peaministril, rääkimata kaitseministrist, kuid ülejäänud valitsus istub oma kaevikutes ning ei tahagi suhelda − ja ei taheta suhelda ka nendega. Ja see maksab kätte. Maskihangetel pidid appi tulema eraettevõtjad ja vähemalt üks endine peaminister, et õnnestuks luua mingeidki sidemeid. Oleme tasapisi vajunud rahvusvahelisse üksindusse, hulbime oma kaevikupõhjas ning keeldume aru saamast, et nii meie töökohad kui ka elud sõltuvad mitte ainult kohalikust teelehest, vaid ka sellest, kellega, kuidas ja millest me räägime. Koroona on rahvusvaheline kriis, kuid seda püütakse lahendada lokaalselt − ja see ajab mitmed ettevõtjad peaaegu et hulluks.

Kuid nad ei anna alla. Nad otsivad lahendusi. Proovivad päästa. "Me teame, et kui ühel hetkel eriolukord läbi saab, soovime me taas koheselt merele minna," kirjutas Nõgene märtsis oma kolleegidele. Nende tulud olid langenud paari nädalaga 85% − see pole enam tsunami, see on vabalangemine, käes rauast alasi. 

Ent Nõgene teadis, et erinevalt teistest majandussektoritest on see nende jaoks alles algus. Sõna, mida ma kõige sagedamini laevaomanike ja hotellipidajate, mineraalvee tootjate või toateenindajatega rääkides kuulen, on "suvi". Kaupmeestel on jõulud, aga neil on päikese, puhkuse ja sooja veega täidetud imeilusad suvekuud, mil siia tunglevad sajad tuhanded inimesed, kes ummistavad sadamates laevalepääsusid ning täidavad linnades tube ja toodavad tuhandetele hotellidele, motellidele, hostelitele, turismitaludele, ööbimispaikadele kasumi, mis aitab neil aasta lõpuks vee peal püsida või korralikku tulu teenida. Kuid mitte enam. See suvi on täidetud tühjusega ja see tähendab, et sa kas sured − või leiad viisi, kuidas pidada vastu järgmised 12 kuud. 

Paavo Nõgene töötas mitu aastat kultuuriministeeriumi kantslerina. Ta teab ja tunneb inimesi nii ministeeriumites kui ka poliitikas, mõned neist on tema telefonis kiirvalimise all, ent kui ma küsin, mis aitas teda riigiga suhtlemisel enim, ütleb ta: juhus. Just selle aasta alguses oli ta hakanud ringi käima sooviga vähendada meremeeste maksukoormust nagu kõigis naaberriikides. "Me võiksime minna Läti lipu alla ja säästa aastas üle 15 miljoni euro," ütleb ta, "aga me ei taha seda." Ta pidas koosolekuid. Kohtus. Rääkis jälle ning jälle Tallinkist kui "Eesti majanduse ökosüsteemist" ning loetles ilmselt samasuguse kiirusega numbreid nagu meie kohtumisel. 1,8% SKPst. Makstud makse 83 miljonit eurot. 6800 seotud ettevõtet, nendes kümned tuhanded töötajad, neil sajad tuhanded pereliikmed. "Poliitikute jaoks oli Tallinki mõju Eesti majandusele üllatus," ütleb ta, "aga kõik said sellest aru." 

Nõgene päevad on pikemad kui tavaliselt, ta ärkab kell viis hommikul ning kiirustab peaaegu kohe kontorisse, kus teda ootavad meilid töötajatelt (kas mind koondatakse?) või partneritelt (kas saaksite maksta arve?), kuid ta keeldub võtmast piinatud kolossi juhi rolli. Nagu nii paljud teised ettevõtjad, näib ka tema lähtuvat samasugusest põhimõttest nagu laevad suurte tormide ajal − kõige ohtlikum on jääda sadamasse, sest lõppkokkuvõttes jätab sind ellu hoopis see, kui sa sõidad merele märatsevate tuulte kätte.

Muutused ei toimunud nagu tavaliselt majanduses aastate või kvartalitega, vaid tundidega. Kui Tiit Pruuli veebruaris Hispaaniasse läks, siis asju pakkides ta muigas, kui leidis sealt kardioloogist väimehe pandud näomaskid. Milleks need? Veel vabariigi aastapäeval kinnitas ta oma reisifirma juhtidele, et paanikaks pole põhjust, kuid juba päev hiljem mainis ta, et "sellest võib tulla väike SARS", ning vahetult enne naistepäeva kirjutas: "Mul on tunne, et olukord turismisektoris võib muutuda tõeliselt halvaks." Kui ta eriolukorra väljakuulutamise päeval Hispaaniast naasis ning läbi Tallinna lennujaama jalutas, oli talle selge, et tegutseda tuleb kohe, sest kõigega on juba hilja. Bussid pandi seisma. Reisibüroode kontorid suleti. Jõgeval hoiti seda ühe päeva hommikul veel lahti, et anda inimestele signaal "me oleme endiselt siin", kuid pärastlõunaks oli selge − nemad võivad ju olla siin, kuid inimesed ei ole. 

“Küsimus on neis kümnetes tuhandetes, kes töötavad üle kogu Eesti pagaritöökodades, metalliettevõtetes või puhastusfirmades ning kes endalegi aimamatult on tegelikult ühe laevafirma palgal.”

Korraks tõsteti nende Balti jaamas asuvas peakontoris lauale ka ettepanek ehitada hotell ümber kontorihooneks, kuid nende järele on hetkel sama väike nõudlus kui sviitidele. Hotellis suleti enamik korruseid ning Tai reiside asemel hakati pakkuma inimestele võimalust minna metsavendade radadele või otsida viikingite jälgi. 

Tallink arendas aga kõigest kahe nädalaga välja veebis oma ekspresspoe. Reorganiseeriti kogu taksondus. Suleti hotellid. Lätis alustati koondamistega. Käiakse eri riikide valitsuste juures. Tegeletakse sääraste teemadega nagu likviidsus ja finantseerimine. Meie kohtumise ajal võtab Nõgene korraks telefoni ning räägib inglise keeles numbritest ning kasutab väljendit "pall on nende väljakupoolel" (seejärel küsib ta vestluskaaslase abikaasa tervise järele, kas tal avastati või ei avastatud koroona). Ma ei tea, mis pallist ta räägib. Tallink on hiiglaslik korporatsioon, neil on palju võimu ja ma ei tunne erilist nukrust, kui neil järgmised poolteist aastat peaks veidi kehvemini minema. Korporatsioonid jäävad alati ellu, isegi tänased reisilaeva päästepaadid on sama suured kui need laevad, millel avastati Ameerika, Helsingisse sõites näevad Tallinki kaptenid merel sama palju kaubalaevu kui varem, maailma majandus ei ole surnud. 

Ent küsimus ei ole praegu Tallinkis. Küsimus on neis kümnetes tuhandetes, kes töötavad üle kogu Eesti pagaritöökodades, metalliettevõtetes või puhastusfirmades ning kes endalegi aimamatult on tegelikult ühe laevafirma palgal − koroona nähtamatud ohvrid.

19. aprilli hommik 1973. aastal oli päikesepaisteline. Juba hommikul mõned minutid enne kuut hakkas päike soojendama Värskasse viivat kruusateed ning sealsed männimetsad lõhnasid vaigu ning roheluse järgi. Oli neljapäev. Maie Jaroslavskaja seisis koos veel mõne noore inimesega ning vaatas, kuidas väikesed kokkumurtud paberilehed kausikeses vaikselt sahisesid, kui nende sees sobrati. Siis sirutas ta ka oma käe, võttis ühe paberilehe, voltis selle lahti ning luges "Etikettide liimija". Seejärel astus Maie Jaroslavskaja pika kummist lindi juurde ning vaatas, kuidas ragisevast masinast ilmus välja esimene väike pooleliitrine klaasist pudelike − kõige esimene Värska vesi.

Järgmised 47 aastat on Maie Jaroslavskaja pühendanud iga päev kaheksa tundi selleks, et meie teiega võiksime juua veidi soolaka maiguga kihisevat vett, mis taastab meie organismis soolad ja mikroelemendid. Ta on näinud kõige erinevamaid aegu. Maailmas algasid ja lõppesid sõjad, leiutati arvutid ning langesid müürid, pealkirju tegid AIDS, MTV ja Tšernobõl, aga Maie Jaroslavskaja on avanud kõik need aastad iga esmaspäeva hommikul oma vanemate talu väikese aiavärava ning jalutanud mõned sajad meetrid läbi vaikse männisalu, kuni ta on jõudnud tehaseni, kus iga päev voolab tuhandetesse pudelitesse tervislikku imevett maakoore sügavusest. 

Maie Jaroslavskaja tunneb oma töö üle uhkust, see vesi on tema arvates oma ning hea, ta joob juba peaaegu 50 aastat iga nädal köögilaua taga istudes ka ise seda vett ning kui tal lubataks, töötaks ta siin hea meelega veel palju aastaid. Kolleegid on tulnud ja läinud, minevikku on vajunud laupäevakud ja ühised jaanipäevad, juba ammu ei tõsteta trepile lumemütsiga pudelitekaste, et need hiljem täidetuna Veriora jaamas rongi peale panna, läbi Värska jooksevad uued teed ning neid valgustavad säravad lambid, kuid Maie Jaroslavskaja töötab endiselt iga päev selle nimel, et tollele kõige esimesele hea veega täidetud pudelile järgneksid üha uued. 

Kuni tänaseni. Maie Jaroslavskaja teab, et kõik on mööduv, ning ta püüab säilitada optimismi, kuid temagi on kuulnud, et kuigi tootmine jätkub, siis klaaspudelite liin seisab juba mitmendat nädalat. Ruum, mille keskel suurte kompuutrite poolt juhitud lindil tulid tihedalt üksteise kõrval seisvad sajad ning tuhanded pudelid, on mattunud esmakordselt vaikusesse, sest sadade kilomeetrite kaugusel on viisakad söögikohad suletud ning suured laevad seisavad jõuetult sadamas. 

Eero Epner Eesti koroona vastu  Joonas Sildre illustratsioon mahajäetud laev karaoke

Kui ma mööda pikka tühja koridori laeva peale kõnnin, kiirustab mulle vastu ohutusvestiga tütarlaps. "Te ikka tulite," ütleb ta mulle lahkelt ning jalutab minu kõrval laevani. Mind ei ole kunagi säärase tähelepanuga siin tervitatud, olen trüginud massi sees nagu anonüümne konnakulles, kuid ma tean, et täna ei ole asi minus − asi on selles, et laeval, millega tavaliselt sõidab üle lageda vee kolm tuhat inimest, on täna reisijaid täpselt kolm. See tütarlaps tunneb kõiki meid nime- ja nägupidi, ent kui ma küsin, kas see olukord on väga harjumatu, ta naeratab ja ütleb, et ta ei soovigi sellega harjuda, sest siis säilib lootus: kohe on kõik taas nii nagu varem. Laevale astudes noogutan turvamehele ning jalutan siis hiiglaslikus ujuvas pilvelõhkujas üksinda ringi. Seda tunnet ei ole kerge kirjeldada. Tühjade istmeridade ette tõmmatud tavaliselt kuriteopaika markeerivad värvilised lindid. Poodide ning baarilettide ette langetatud rauast võred. Tummad mänguautomaadid. Lagedates ruumides vilkuvad ekraanid, kust kantakse eikellelegi üle mälupilte kaotatud maailmast − jalgpallimatš Inglise kõrgliigas, jutusaade Eurovisioonist, Lembit Ulfsak mängimas kodumaises seriaalis. Ühel ekraanil nuusutab armadill vaikides surnud kitse. Õue ei saa, sest ukse ette on tõstetud prügikast ning hiiglaslikul ekraanil vahelduvad värvilised selfie'd reisijatest, kes on siin kunagi olnud, kuid keda enam ei ole. "Me oleme kummituslaev," ütleb mulle üks meeskonna liige − ja naeratab.

Värska vee pudeleid ma ei näe. Kui ma järgmisel päeval nende Tallinna-lähedassetööstushoonesse lähen, konutab maja ees ilma kabiinita reka, Värska vee logod külgedel. Nende klaaspudelite müük on kukkunud 93 protsenti, liinid seisavad juba poolteist kuud ja sadakond inimest kaugel Setomaal ei tea, millal nende müük taastub. Just kasvasid mahud. Just võtsid restoranid järjest sisse nende uusi tooteid. Just tehti esimene läbimurre Soome turule, sest soomlased olid laevadel ära harjutatud vee soolase maitsega. 

Kaheksa aastat kestnud teekond esimestest spetsiaalselt restoranidele ning laevadele suunatud elegantsetest keeratava korgiga klaaspudelitest lõppes märtsis kõigest mõnekümne tunniga. 50 000st liitrist, mida igakuiselt Tallinki laevadele viidi, on alles jäänud 500 ning vähe pakub lohutust teadmine, et iga kord, kui me vaatame mõnda koroonapressikonverentsi, haaravad närvilised kõnelejad mikrofonide kõrval ootavate Värska vee pudelite järele. See on maine, aga see pole maht. "Kõike tuleb alustada nullist," ütleb nende turundusjuht Rauno Jõgeva, Värskas sündinud mees, kelle mõned lapsepõlvesõbrad istuvad iga päev suurte rekade rooli ning veavad mööda koduvabariiki mineraalsooladega ülekülvatud veepudeleid. See on väike ökosüsteem, kogu Värska aleviku elu keerleb ühe puurkaevu ümber, mis on nii sügav, et sinna mahuksid kaks nina peale keeratud Tallinki laeva, kuid Tsätska nulga elu sõltub omakorda Shanghai turistidest, kes kas tulevad või ei tule Eestisse. Ja sel suvel nad ei tule. "Mahavisatud tegevus," ütleb Jõgeva ja vaikib.

Ent ta ei kurda. "Me oleme optimistlikud," ütleb ta − ja seda lauset kuulen ma hotelliomanikelt ning ettevõtjatelt, toateenindajatelt ning majutusjuhtidelt rohkem kui üks kord. Keegi ei plaani alla anda, kuigi nende korrustel haigutab koletu tühjus ning nende ustavad töötajad peavad passima kodudes või on juba lahti lastud. "Aga omavahel öeldes − me jääme ellu," saan ma ühel õhtul Paavo Nõgenelt sõnumi. Sel hetkel on alles poolteist nädalat läinud mööda päevast, mil reedel ja kolmeteistkümnendal kuulutati välja eriolukord. Samal päeval sai Nõgene 40. Kaks päeva varem oli ta sõitnud koos sõpradega kaunile kookospalmisalude ja smaragdroheliste riisipõldudega kaetud Ko Samui saarele, ent sünnipäevahommikul pani ta akupanga laadima ning kustutas Facebookis oma sünnipäeva, et saaks tegeleda ainult tööasjadega. 14. märtsi hommikul kell neli tõusis lennuk ja tõi ta tagasi Eestisse, kus ta nüüd igal hommikul kell seitse oma kabinetti astub ning vahel vanast harjumusest pool tundi hiljem aknast kitsast tühjaksjäänud mereriba vaatab. Ent ta pole alla andnud.

Ettevõtjad ongi optimistliku natuuriga, ütleb mulle Go Group juht Jüri Etverk. "Me oleme kohanejad," lisab Arakas, "ja ellujääjad." Ilmselt on neil õigus. Kõik, kellega ma kohtun, võitlevad. Eve Koppel on selles äris olnud mitukümmend aastat, ta on näinud kõike − ja ometi tungivad tema silmadesse pisarad, kui ta räägib oma töötajatest, kes ikka ja jälle tema juurde astuvad ning küsivad: "Ega sa ei koonda?" Tal ei ole neile head vastust. Ta proovib mitte koondada, kuigi 95% tema ärist on kokku varisenud. "Kui sa oled sünnitanud lapsed," ütleb ta, "siis sa ei viska neid ju ära." Sest ka tema loodab. Vahel tunneb ta end neil päevil nagu surmamõistetu, kes läheb poomisele − kuid isegi nemad ju loodavad, et midagi juhtub ja ta siiski pääseb. Ta on hetke vaikselt, vaatab mulle siis otsa ning loeb rahulikult mõned luuleread, mille lõpus kõlab rõhuga lausutud "on vaid hetk, milles viibime praegu". 

Ent hoolimata ettevõtjate ja töötajate võitlemisest viiruse tagajärgedega, nende maadlemisest lootusetuse ja hirmu, paratamatuse ja ettemääratusega on raske joonistada nendest portreed kui koroona kangelastest. "Kas sa oled kunagi kuulnud väljendit "armastatud ettevõtja"?" küsib minu käest Viljar Arakas, kui ta endale kuuluva hotelli lobby's kile sisse mässitud leivaviilu lahti pakib. Ma ei ole. Tema ka ei ole. Ja ilmselt see nii ei saagi olla. Nad keelduvad ka nimetusest "ohver", see solvab nende ettevõtlikku meelt ja nad kõik suudavad oma jutu sisse põimida ka lause "teistel läheb veel halvemini". 

Nemad, kes on kaotanud koroona tõttu oma mahud, turud, kliendid, töötajad ja vähemalt aasta, ei soovi ometi midagi kuulda sellest, et kuigi nad pole rindel, on ka nemad langenud. Nad on selle sõja nähtamatud ohvrid, sest majandus on nagu terror − siin muutub üksikisik ilma näota statistikaks ning me võime vaid oletada, kui paljud kaotavad mitte ainult töö, vaid ka midagi sedavõrd ebamäärast nagu enesekindlus, lootus või tahe. Paljud kaotavad ilmselt ka elu − eelmise majanduskriisi tippajal tappis ennast Eestis 220 inimest aastas, mõni aeg hiljem vähem kui 150 −, ent kuidas mõõta kümnete tuhandete kurba meelt, masendumist, pettumist ja viha? Meditsiin on dramaatiline, arstide higi ning surijate ohked tõmbavad meie kõigi tähelepanu, sest katastroofil on haiglavoodi-kujulised kontuurid, ent kuidas kirjeldada majanduses toimuvat väljaspool numbreid? Mis annaks siin meile kätte selle tunde, et midagi on väga valesti? Ma ei tea. Pärast Tallinki peakontorist väljumist, kotis valge pehme vigri ning kinkekaart kahele laevasõiduks Helsingisse, ei ole ma korraks kindel, kas see on ka eetiline. Ma alustasin seda lugu lootusega, et õnnestub näidata väikeste inimeste lugusid suure ökosüsteemi sees, ent kuidas ma ka ei pingutaks, varem või hiljem jõuavad kõik lood tagasi siia − ökosüsteemi keskpunkti, Tallinki peakorterisse, kuhu jooksevad niidid 6800st Eesti ettevõttest.

Ühe tehnikafirma juht ütleb, et nende selle aasta suurim projekt oli seotud Tallinkiga, nad olid just hakanud jälile jõudma, kuidas aidata Tallinkil tehnoloogia timmimise abil kokku hoida märkimisväärne summa, "oluline tööhõive aastateks," kirjutab ta mulle − ning nüüd pole midagi. Meresõitude lõppemisega lõppesid päevapealt ka revüüetendused ja koos sellega kaotasid töö kümned tantsijad ning koreograafid, aga ka näiteks 34 õmblejat. Tallinki tellimused on elus hoidnud originaalrevüüde loomist, nüüd on sellel kriips peal. "Tõsiselt minoorne," ütleb nende korraldaja Jaak Põldma meeleolu kirjeldades. 

“Hiiglaslikul ekraanil vahelduvad värvilised selfie'd reisijatest, kes on siin kunagi olnud, kuid keda enam ei ole. Me oleme kummituslaev.”

Ettevõte, mis hooldab suurkööke, on kaotanud oma Tallinki teeninduskäivet 29 korda ning seadmete müükidest kolmandiku. "Kõik plaanid on hetkel külmutatud või tühistatud," kirjutavad nad, "väikese ettevõtte jaoks on need kaotused tohutud." Summad, mida kaotatakse, kuna laevad ei sõida ja turistid ei käi nende klientide juures söömas, on nende sõnul "hoomamatud". Sõbra isa rekafirma käive on kukkunud kolmandiku võrra. Kui varem sõideti ühes kuus laevaga üle lahe 300 korda, siis nüüd napilt 200. Juhuslikult lapsepõlvesõpra nähes räägib ta, et nende pagarifirma mahud on kukkunud 70%, sest hotellid ja laevad on ära langenud ning ta istub teist kuud kodus, lüües aega surnuks põõsaste juurimise ning toruühenduste uuendamisega. "Ma olen mõelnud, et kui palju nende ettevõtete töötajate peredest elaks teistsugust elu, kui Tallinkit poleks," kirjutab Nõgene ühel pärastlõunal. "Seda aga ei saa teada kunagi. Saab siis, kui me poe kinni paneme." Ent kogu selle rodu sees on mõned ohvrid siiski suuremad kui teised.

10. oktoobri hommik 2005. aastal oli udune. Päike tõusis kolmveerand kaheksa ning proovis läbi udu soojendada Kalamaja väikeseid hoove. Õues levisid sügise ning rahunemise lõhnad. Jana Niglas jalutas piki natuke kõveraid tänavaid, ületas raudtee ning jõudis kuuekorruselise maja ette, mis meenutas ristkülikut. Jana Niglas avas ukse, astus sisse ning jäi ootama. Ta vaatas uksi, millest voorisid sisse ning välja inglise, saksa ja vene keeles kõnelevad inimesed, käes suured rasked kohvrid. Siis tuli maja perenaine, juhatas ta üles ning avas tema ees esimese numbritoa ukse. Jana Niglas astus üle läve ning hingas sisse. Tema ninasõõrmetesse tungis puhtuse lõhn. Seda lõhna ei unustanud Jana Niglas enam kunagi. 

Järgmised 15 aastat on Jana Niglas töötanud Go Hotell Shnellis toateenindajana. Majandus on tõusnud ja langenud, valitsused on tekkinud ja lagunenud, inimesed on surnud ja sündinud, kuid kõik need aastad on Jana Niglas igal hommikul kell kümme astunud esimesse numbrituppa ning asunud tööle. See pole kerge töö. Tal on aega 20 minutit, et teha korda suur tuba, tualett ja dušinurk. Ta peab olema kiire ning tugev: vahetama voodiriided, pühkima põrandad, küürima vannituba. Iga päev käib ta selles majas umbes kümme kilomeetrit ning ta on tähele pannud, et mõne aja pärast hakkavad kõik koristajad kandma paar numbrit väiksemaid riideid ning haigused neid enam ei võta − füüsiline trenn on teinud oma töö. 

Ent läheb koguni kaks aastat, kuni algajast saab tõeline toateenindaja, sest Jana Niglase arvates ei piisa, kui tuba on puhas − see peab olema ka ilus. Sama arvavad ka kliendid. Kui vaadata maailma korraks läbi toateenindaja silmade, siis näeme, et viimase kümne aastaga on inimkond muutunud üha nõudlikumaks ja järjest hooletumaks. Paljud meist jätavad viimasel ajal kohvrid koridori, astuvad tuppa ning kergitavad madratsinurka ja kui seal peaks olema kellegi brünett juuksekarv, nõutakse toa vahetamist. Koristaja suhtes armulikkust ei ole, tahetakse ainult parimat, sest selle eest on ju makstud, aga mida rohkem raha meil on, seda rohkem on meil sellest kahju − kui kümme aastat tagasi jätsime padjale lahkelt toateenindajale tänutäheks mõned eurod, siis juba ammu enam mitte. Selle asemel jätame sinna aina sagedamini hoopis suuri pruune lätakaid, mille toon harmoneerub põrandal vedeleva tuima prügiga. Võib-olla see polegi puhtus ja kord, mida me hotellides ootame. Võib-olla tahame me hoopis kuuletumist ja allumist ning tunnet, et meie privileegid on õiglased ning miski siin maailmas allub veel meie nõudmistele.

Jana Niglast see ei häiri. Ta on optimistlik inimene. Kui hotelli klientuur kokku kuivas, asus ta tegema seda, millest oli juba ammu oma südames unistanud − suurpuhastust. Kaks ülemist korrust on juba tehtud, kõik näeb välja nagu uus ning Jana Niglast teeb see õnnelikuks. Ilu, mida ta siia majja proovib luua, trambitakse iga päev võhivõõraste poolt poriseks, tolmuseks ning määrdunuks, kuid Jana Niglas alustab ikkagi igal hommikul taas võitlust puhtuse ja korra tagasivõitmise nimel. Tõsi, viimased nädalad on ta teinud seda teistmoodi kui kunagi varem. Tuppa astudes on ta kätte tõmmanud kummikindad ning tema näo ees on mask, ta avab akna ning taganeb siis uuesti välja. Alles poole tunni pärast siseneb ta taas, eemaldab musta pesu ja tõmbab tolmuimejaga, kuid nüüd alles koristamine algab. Jana Niglas võtab välja desinfitseerimisained ning hakkab nühkima sellega pindu, millega klient on kokku puutunud − ja kliendid puutuvad kokku kõigi pindadega.

Seejärel läheb Jana Niglas vannituppa ja nühib kloorilahusega üle põrandad, seinad ning lae. Käed üleval ja pea kuklasnühib ta kahhelkividest laotud lage, ninna tungimas kloori kirbe lõhn, kuni iga ruutsentimeeter on läbi käidud. Siis võtab ta duši ning pihustab igale poole kuuma vett. Võimalik, et kuuma auru sees ringi vaadates mõtleb Jana Niglas ka harjumatule vaikusele, mis hotelli on saabunud, või koju jäetud kolleegidele, kes talle iga päev helistavad ning on tuleviku pärast paanikas, või sellele soomlannale, kes pärast neljapäevast hotellis viibimist ütles lahkudes, et temalgi on koroona.

Eero Epner Eesti koroona vastu  Joonas Sildre illustratsioon tööpuudus koondamine

Võimalik, et ta mõtleb hollandlasele, kes on siia juba kuuks ajaks lõksu jäänud ning peaaegu hetkega kaotanud lootuse ning inimliku väljanägemise, või oma kätele, mis on tänu pidevale desinfitseerimisele puhtamad kui kunagi varem. Aga võimalik, et ta mõtleb hoopis sellele, et ta pole juba ammu enam saanud basseini, et seal natuke ujuda ning unustada, et kui mujal läheb kõik peatselt paremaks, siis neil mitte. Kuid ma ei ole kindel. "Ma ei mõtle halbadele asjadele," ütleb Jana Niglas, "ma proovin leida ka halvas alati midagi head." Siis ta tõuseb, tõmbab kätte kummikindad ning läheb uuesti looma seda puhtuse lõhna, mida ta tundis esimest korda 15 aastat tagasi.

"Just neid peabki valitsus aitama, kes sõidavad Bentleyte ja Porschedega ning kelle ainus probleem on see, et hanemaks on Stockmannist otsas." Radissoni hotelli omanik Viljar Arakas istub minu vastas ja naeratab − irooniliselt. Ta ei mõtle seda lauset tõsiselt, kuigi on kõige suurem ärikinnisvara omanik Baltimaades, tema valitseda on 46 hoonet Tallinnast Vilniuseni, kus on üle 1200 üürniku, kes igakuiselt maksavad talle piisavalt häid tasusid, et tema fond võiks igal aastal saada miljoneid kasumit ning ta ise võiks sõita tuusa hübriidautoga, mille ta kinkis endale pärast raske haiguse seljatamist. 

Veel selle aasta sõbrapäeval raporteeriti, et ainuüksi eelmise aasta viimase kolme kuuga saadi peaaegu miljon eurot tulu: see on iga päev üle 11 000 euro, iga tund peaaegu 500 eurot puhast. "See maja munes kuldmune," ütleb Arakas, "see hotell oli muusika." Nüüd on see kõik juba minevik. "Mul on aega palju," kirjutas varem niivõrd hõivatud Arakas, kui küsisin kokkusaamisaega. Tema äri kuivas kokku loetud tundidega selle aasta märtsis − piisas väikese bakteri suurusest koroonatammist ning tema äri laiast voolavast jõest sai hetkega kuivanud nire. Ja ometi ei tulnud ta siia selleks, et rääkida endast. 

"Eile õhtul jäin magama mõeldes, et tänaseks on Eestist kadunud umbes 100 000 töökohta," ütleb ta, "ja enamik neist inimestest ei leida järgmise poole aasta jooksul mingit tööd." See ei põhine ühelgi arvutusel (neid lihtsalt polegi kellelgi), see on tema "persetunne", aga samast allikast pärit tundega on ta ehitanud üles kogu oma äri ning see pole teda alt vedanud. Küsimus ei ole tema jaoks ainult töötuses. Eelmisel õhtul on saatnud mulle kümne aasta taguse lingi, mis rääkis enesetappude lainest. Selle laine põhjuseks oli töötus. Üle saja inimese poos end kodulähedases metsatukas üles, lasi endale kuuli pähe või neelas arutul hulgal tablette, sest nad ei näinud endal enam mingit perspektiivi. Ja sama juhtub varsti Eestis uuesti. "See viirus võtab vanu," ütleb Arakas, "aga temaga võitlemine võtab tööealisi." Iga päevaga meenutab tänane maailm talle üha enam tulekahju: ühelt poolt nilpsab meie ühiskondade alustalasid tuli ja teiselt poolt lammutab selle seinu tule kustutamiseks pealekallatav jahe vesi. Ta vaikib. Vaatan hotelli baaris nõutult istuvat baarimeest, tema näo ette on tõmmatud mask, meie ümber lasub vaikus ja meie peade kohal kõrgub 25 korrust kasutut tühjust.

Arakas ise tühjuse kujundit ei armasta. Tema võrdleb seda kõike tuumatalve ning pimeda tühja metsaga − sa tead, et iga puu taga on oht, kuid sa ei näe teda. Sa ei tea, millal miski juhtub või kust tuleb järgmine löök, ning ainus, mida ta oskab seal uidates paluda, ei ole mitte riigilt raha saamine, vaid lootus. "Selle viiruse ravi on hullem kui haigus ise," ütleb ta. Ärge mõistke valesti. Ta ei naeruväärista arstide pingutusi. Hetkel, mil tema numbritoad tühjaks jäid, kutsus ta sinna tasuta ööbima kõiki arste ning nii mõnigi ütles talle hiljem, et nad oleksid läinud tagasi Soome, kui nad poleks saanud kogu selle koroonatsunami ajal turvaliselt hotellis elada. Kuid see oli vastastikku kasulik: arstide tulek tõstis hotelli täituvuse aprillis viie protsendi peale ja kuigi see ei toonud kaasa raha, tõid täidetud toad ja uste taha tõstetud kandikud vähemalt illusiooni, et kõik ei olegi jäädavalt kadunud. See tõi lootuse.

Esimene asi, mida ma sisse astudes kuulen, on vaikus. Seisan keset oma neljatärnilist numbrituba ning ei kuule mitte midagi. Keegi ei häälitse. Ükski masin ei surise. Puuduvad kõlksud, sahinad, prõmmud, plaksud. Mitte midagi. Koridoris toa poole kõndides tekkis mul korraks tunne, nagu viibiksin juuraajastus − maailm on juba valmis, pind on loodud, aga elu pole veel tekkinud. Keegi tundmatu on loonud pikad lõpmatusse suunduvad koridorid ja sumedad ripplae sisse uuristatud lambid, kuid see kõik seisab justkui kellegi või millegi ootel − või millegi järel. Hiljem tunnen, nagu kõnniksin mööda noorelt surnud inimese keha. Kõik siin hotellis on töökorras, kõik funktsioneerib, miski pole kulunud või väsinud, uksed avanevad ja sulguvad hääletult, lift kiirendab nõtkelt, maitsekas skandinaavia stiilis interjöörikujundus rõhutab pastelseid toone ning minimalistlikke vorme, ja ometi puudub siin igasugune elu. On tunne, nagu oleks elu siit tervest kehast lahkunud hääletult, hirmunult ja nii kiiresti kui võimalik.

Ma tean, et samasugune vaikus on veel 280s numbritoas minu ümber. Vaikus lasub koridorides ja lobby's, söögisaalis ja terrassil. Fuajees pean retseptsionisti ootama veerand tundi, siis ta ilmub ja vabandab viisakalt − ta ei olnud oodanud, et siia hotelli võiks veel keegi tulla. Ma ei kuule kordagi nende paari päeva jooksul, et keegi tõmbaks kusagil vett. Kuigi mu tuba on lifti kõrval, kuulen vaid kaks korda liftiuste avanemist (kuid samme ei järgne kummalgi korral). Kui ka keegi mõnda tuppa on varjunud, istub ta seal sama hääletult nagu see hiiglaslik hoone, mis tardunult kõrgub keset meie pealinna südant. Ma seisan Eesti peaaegu kõige kõrgemas majas ja see on inimtühi. Kusagil all tänavatel tormab ringi koroona, lööb oma surmavaid käsi kokku ja kihutab inimesi ükshaaval oma kodudesse.

12. mai öö 2001. aastal oli soe. Heli Kauniste pani suunatule sisse ning keeras Laikmaa tänavale. Ta oli peaaegu juba kohal. Raadios loeti veel viimaseid punkte, kuid Heli Kauniste teadis − Eesti on juba võitnud. Suure pöördukse ees ta peatus, tuli autost välja ning kiirustas sisse. Ta noogutas retseptsionistile ning kiirustas trepist üles, mööda hiigelsuurest maalist, millel veidi nõutu näoga mees hoiab käes abstraktset kriipsujukut ning mille autor ostis hotelli käest saadud honorariga ning ämmalt veidi juurde laenates oma elu esimese auto − Opel Astra. Siis jõudis Heli Kauniste oma kabinetti, istus maha ning käivitas arvuti. Ta teadis, et juba lähitundidel hakkavad tulema broneeringud. Eurovisiooni võit on suur asi, tuhanded tahavad nüüd siia tulla ning Radisson peab selleks valmis olema − hinnad ei tohi olla liiga odavad. Väljas paistis läbi ööhämaruse Tallinna vanalinna siluett ning Heli Kauniste teadis, et säärast vaadet pole ühelgi teisel hotellil pealinnas. Ta teadis, et inimesed ei jäta kunagi siia tulemata.

Järgmised 19 aastat on Heli Kauniste töötanud Radissoni käibejuhina. Talle meeldib tema töö. Iga päev peab ta langetama mitte üks-kaks, vaid sadu otsuseid, mille tulemused selguvad sageli alles aasta hiljem. Kui kallis mõni tuba mingil kuupäeval on. Mille järgi tekitada erinevaid tasemeid. Kuidas reageerida kõigest minutitega sellele, kui välja kuulutatakse Rammsteini kontsert või Barack Obama tulek.

Heli Kauniste töötab nüüd kogu aeg − ja talle meeldib see. Tema töö on tema jaoks sama põnev, kui siis, kui ta peaaegu 30 aastat tagasi hotellinduses alustas ning numbritube tuldi paluma nii väikese juustu kui ka meetrise vorstiga. Nüüd on kõik teistmoodi. Nüüd peab tema otsima kliente ja selle juures on toa hind sageli kõige määravam. Ent kui ma küsin tema käest, mis on lõpuks see, mille alusel ta päevas sadu ja aastas kümneid tuhandeid otsuseid teeb, vaatab ta mulle otsa ning ütleb: kõhutundega. Poolteist miljonit otsust viimase pea 20 aasta jooksul − ning kuigi nende taga on analüüs, tabelid, mudelid ja muu säärane, siis lõpuks on ta need kõik langetanud tänu oma kogemusele ja kõhutundele. 

“Me võime vaid oletada, kui paljud kaotavad mitte ainult töö, vaid ka midagi sedavõrd ebamäärast nagu enesekindlus, lootus või tahe.”

"Kõike ei ole lihtsalt võimalik süsteemi panna," ütleb Heli Kauniste, sest isegi kui on välja töötatud hinnastamisrobotid ja muu säärane, siis on inimkäitumises endiselt hulgaliselt lahterdamatut ning tema tööks on selle aimamine. Mida inimene mõtleb. Mis talle meeldib. Millega ta on valmis nõustuma. Seda eriti nüüd, mil inimkond on jõudnud tema perspektiivist vaadatuna punkti, kus ollakse üha teadlikumad iseenese väärtusest ning enam ei lepita heaga, vaid tahetakse parimat. Suuremaid tube. Puhtamaid linu. Tervislikumat hommikusööki. Massaaže ja hoolitsusi. Laevadel paremaid revüüsid, kus esinejate sära ja aktiivsus oleks suurem kui kunagi varem. Ja miks ei peakski see nii olema. Me oleme kõik kordumatud ning Heli Kauniste, kes on seisnud varahommikul kell viis George Bushi kõrval ja tema kätt surunud, teab seda hästi − tema jaoks on iga klient hinnaline ning ta on leidnud alati igaühe jaoks lahenduse. Kuid enam mitte. 

Juba jaanuaris märkas ta broneeringute süsteemis anomaaliaid, mida ta ei suutnud põhjendada. Veebruaris ütles oma reserveeringu üles rahvusvaheline telekommunikatsiooniettevõte. Siis üks pank. Siis tarkvaragigant. Ja siis veel üks pank. Natuke aega hiljem kohtus ta Nizzas teiste käibejuhtidega üle Euroopa ning kuulis, et kõik Skandinaavia hotellid on juba peaaegu käpuli. Heli Kauniste ei suutnud seda uskuda. Kuidas saab üks viirus meie elu nii palju mõjutada. Ta keeldus lootmist lõpetamast, märtsi alguses jooksid majas ringi veel noored iluuisutajad üle kogu maailma ning talle tundus, et ehk päris nulli ei langeta ning juba maikuus võiks alata uus tõus. Seda ei juhtunud. 

Radissoni jaoks saabus nullpunkt 10. märtsil kell pool viis õhtul, mil hotelli juhtkond vaatas viimast prognoosi ning sai aru, et kõige uskumatum on ometi teoks saanud. Kahe päevaga oli oma tuleku ära öelnud 35 rühma, märts oli tühi ning aprill veel tühjem. Kõik olid jalga lasknud. Direktor Kaido Ojaperv võttis telefoni ning helistas naabertänaval oma kontoris istunud Viljar Arakale. "Me ei prognoosi enam midagi," ütles ta Arakale, ja pani toru ära. Enamikul korrustel keerati küte maha, toad suleti, remondiplaanid külmutati ning mõned kuud hiljem koondati peaaegu sada inimest. "Tühjus on hinges," kirjutas Viljar Arakas paar päeva pärast seda. Tühjus.

Kui ma ühel öösel kella kahe paiku Radissoni lobby's istun, olen ma seal ainuke. Kõik on hämar, inimeste puudumisel pole põhjust tulesid süüdata. Kui ma tahaksin, võiksin ma baarileti juurde sammuda ja endale midagi valada. Telekas mängib hääletu haiglasaade, ma näen maskides arste. Vaatan õue. Kaugusest paistavad tulikirjad, kõige eredamalt helendab läbi kõleda kevadtühjuse Coca-Cola silt, kutsudes inimesi suletud kinno. Tänavad on tühjad. Hetkeks tundub linn kunstiteosena: ta on vaatamiseks, aga mitte osalemiseks. Sama kehtib ka hotelli kohta. Mõned Radissoni töötajad väldivad koridorides kõndimist, nende jaoks on tühjus muutunud "psühholoogiliselt keeruliseks". Korraks tekib tunne, nagu oleks pannud pea vee alla, kaugel all läbi hägusa kuma on korraks kuulda üksiku bussi häält, kuid siis on ka seal taas vaikus.

Tunnen vaikset kurbust. Ma tean, et selle maja tippu on püstitatud hiiglaslik punakas püstkülik. Legend räägib, et seda tehti soovist saada Tallinna kõrgeimaks hooneks. "Nii see küll ei ole," ütleb mõni päev varem selle maja arhitekt Vilen Künnapu mulle telefoni. "See tõmbab hoopis kosmosest energiat." Kui nad koos Ain Padrikuga seda maja projekteerima asusid, saadeti nad Euroopasse, kus nad sariööbisid peaaegu kõigis Radissoni hotellides. Vaatasid tube. Jalutasid koridorides. Tajusid majade võnkeid ja energiat. Nad on selle poolest tuntud. 

Siitsamast hotellist on näha üks Narva maantee äärne hoone, ka selle tegi Künnapu, ka selle külge on ehitatud tornid, mis on ühenduses kosmiliste energiavoogudega. Ühes mõne aasta taguses artiklis nimetatakse teda "võlurpreestriks" ja räägitakse, kuidas ta oli kolleegile soovitanud suitsetamine maha jätta, sest see tõmbab energiaklapi kinni. Ta tajub selliseid asju, ja ilmselt ka tema partner Ain Padrik, kes arhitektiameti kõrvalt õpetab Lilleorus kriya hatha joogat ning veab Elulille pargi rajamist. Nad tegid selle hotelli jaoks mitmeid kavandeid, ühel hetkel sõitsid mööda valgustatud fassaadi üles-alla liftid, ent siis pöördusid nad üha rohkem "kohaliku vibratsiooni" leidmise poole. "Meie ülesanne on hoida energeetika korras," ütleb Künnapu lakooniliselt, ning sellel eesmärgil püstitati katusele ka see torn. "Vaata New Yorgi pilvelõhkujaid," ütleb Künnapu ühel kevadisel õhtupoolikul, "neil on ka energiatornid või kosmilised antennid katustel − neid on lihtsalt vaja."

Ja ometi pole see viimase paari kuu jooksul aidanud. Punakas püstkülik kõrgub endiselt üle vaikusesse mattunud suurlinna, kuid kosmos näib olevat selle maja unustanud. Künnapu ei ole selle − või millegi muu pärast − ärev. "Ma arvan, et meil on inimkonnana käes restart," ütleb ta. "Ja just seda maailm vajabki." Mõned päevad varem oli ta jalutanud Viimsis ühe suure kivi juurde. Seal oli ka Vene perekond, lapsed jooksid ringi ja korjasid puuoksi, vanemad hakkasid Künnapuga rääkima. "Koroona on väga hea," oli see mees öelnud. Maailm ootas seda, isegi vajas. Seejärel oli mees auto juurde jalutanud ning enne autosse istumist pojale öelnud, et too jätaks puuoksa − "oma sõbra" − metsa ning ütleks talle "aitäh". Künnapu nägi selles märki muutustest. "Trillalaa kestiski liiga kaua," ütleb ta, "teadvuse dimensioon peab muutuma ning muidugi käib see valuliselt. Ja koroona on alles algus."

Eero Epner Eesti koroona vastu  Joonas Sildre illustratsioon normaalne peegel puhtus

Kõik läks just väga kenasti, ütlevad mulle kõik. Käes olid reisimise kuldsed ajad. Mõned hotellid kahekordistasid käibeid vaid mõne aastaga. Plaaniti remonte ja laienemisi, sisse olid antud tellimused nii uutele laevadele kui hiigelsuurte majakarpide täielikule renoveerimisele. Ühe hotelli direktor tunnistab, et teda oli tabanud igavus, sest kõik läks pidevalt hästi. Inimesed tahtsid ringi liikuda, tahtsid suhelda − kuid siis tuli viirus, mis tahtis täpselt sedasama. Koroona on kutsumata turist, metafoor sellest masside mässust, mis viimastel aastatel nägi inimeste tungimist kõikjale.

Mõned ütlevad, et see haigus ongi reaktsioon. Ta tuli, et meile midagi õpetada. Põhiväärtuseid. E-lahendusi. Alandlikkust. Me peaksime hakkama elama teistmoodi. Vähem reisimist ja vähem globaliseerumist. Vähem broneeringuid hotellitubades. Vähem kokkupuuteid teiste inimestega. Me võime vaadata üksteist ka läbi ekraani, me ei vaja teise inimese kohalolu või iseenese tassimist üle maailma.

Ma ei ole selles kõiges kindel. Ma ei ole kindel, et üks Hiina nahkhiir nakatus eetilistel põhjustel. Meie eelmine kriis oli põhjustatud meie enda poolt, "olime juua täis," nagu Viljar Arakas ütleb, ning saime õppetunni. Kindlasti juhtub midagi ka nüüd. Mõned võrdlevad seda põõsa tagasilõikamisega − kaovad need ettevõtted, mis olidki võimalikud vaid pöörase majanduskasvu tingimustes. Mõttetud ärikoosolekud kolivad ehk netti. Reisimist tõmmatakse koomale ning mõneks ajaks väheneb suurlinnade kohal sudu. 

Aga ühtlasi lähevad pankrotti mõned elutööd. Pärast eriolukorra kehtestamist ilmusid loetud päevadega tänavatele kiirlaenude reklaamid, "vereraha", nagu ütleb Arakas. Kriips tõmmatakse peale ka looduse säästmisele. See on olnud inimestele oluline teema. Tallinki laevadele hakkasid viimastel aastatel reisijad helistama ning uurima, kui palju süsihappegaasi laevad õhku paiskavad, ning nad rõõmustasid, kui töötati välja laevakere, mis tekitab väiksemaid laineid. Ent nüüd on juba hotellides tagasi plastnõud ja kütusesäästlikumate lennukite arendamine lükkub ilmselt aastaid edasi. See on üks selle kriisi vastuolusid − rõõmustades toidukullerite üle ning pidades seda meditsiinilistel põhjustel moraalsemaks kui ise poes käimist, oleme lakanud tähelepanu pööramast nende toodud plastnõude ökoloogilisele jalajäljele. Miks? Sest koroona moraal on juba kord säärane: talle alluvad kõik teised moraalid.

Ent kui me kleebime ühele haigusele külge eetilise sõnumi, otsime me keerulistele probleemidele lihtsaid lahendusi. Me tahame näha ühte apokalüpsist ega soovi näha ühte teist apokalüpsist. Me soovime vana maailma lagunemist, kuid me ei taha tegeleda selle tagajärgedega. Me igatseme, et keegi teine lahendaks meie eest meie probleemid ja annaks meile meie õppetunnid, tunnistades sellega inimkonna enese õppimisvõime läbikukkunuks. Võib-olla nii ongi. Võib-olla me ei oskagi õppida oma vigadest. Kuid ma ei ole kindel, et seda on öelnud meile koroona. Ainus, mida koroona meile on suutnud õpetada, on käte pesemine ka sõrmede vahelt. Või kui koroona tõesti tuli selleks, et meile öelda, et senine elu peab päevapealt lõppema − siis kellele ta täpselt seda ütlema tuli?

Maie Jaroslavskaja võtab koju jõudes labida ning hakkab maad kaevama, tehes ruumi erinevatele lillesibulatele. Tema lemmikute − gladioolide − õitsemiseni on veel mitu kuud aega, ent juba praegu hakkavad end näitama tugeva varre ning tulipunaste õitega tulbid. Eve Koppel niitis juba aprilli lõpus esimest korda muru, see rahustas. Vahel võtab ta õhtuti pesumasinast värskelt pestud pesu, laotab lina lina haaval triikimislauale ning surub kuumava raua vastu niisket riiet. See võtab tema päevast tunnikese, oma pesumajas kuluks selle kõige peale kõigest viis minutit, kuid ta tahab teha seda ise − vaadata, kuidas tema ja tulise triikraua koostöös saabuvad kortsulisse kaosesse kord ning ilu. Hiljem riputab ta linad oma aeda kuivama ning nende kõrval seistes tunneb värske pesu oivalist kuivamislõhna. Jana Niglas sammub loodusesse või mõtleb tagasi oma viimasele käigule Kumusse. Ta käis seal varem sageli, jalutas maalide ees ning lihtsalt vaatas neid. Ta ei otsinud kuulsaid nimesid, ta ei uudistanud teoste pealkirju, ta vaatas seda ilu, mis tema silmadele avanes ning unustas kogu ülejäänud maailma. 

“Mõned ütlevad, et see haigus ongi reaktsioon. Ta tuli, et meile midagi õpetada. Põhiväärtuseid. E-lahendusi. Alandlikkust. Me peaksime hakkama elama teistmoodi.”

Jüri Etverk käib loodusfotosid tegemas. Viimati peitis ta end põõsasse ning tegi fotoseeria kolmest karust, üks tumedam, teine heledam, kolmas peidus. Tiit Pruuli on pannud müüki purjelaeva, kuid planeerib ometi juba järgmisi reise. "See on inimese jaoks nagu sugutung," ütleb ta. Me tahame liikuda. Me tahame kokku saada. Viljar Arakas läheb nagu ikka juba pärast "Aktuaalset Kaamerat" voodisse, kuid mõtted kihutavad peas ringi ning uni tuleb alles kolme paiku öösel. Ta jalutab viimasel ajal palju, sinna ja tänna, nädalavahetuseti istub aga sõpradega, et natukenegi mõtteid mujale suunata. Paavo Nõgene on otsustanud, et kunagi läheb ta tagasi Ko Samuile ning viib lõpule oma poolelijäänud sünnipäeva. Ta ei tea, millal see juhtub, võib-olla alles aasta pärast. Ta magab öösiti kuus tundi, ärkab hommikuti kell viis ning igal õhtul väntab ta trenažööri peal kilomeetreid, et kulutada päevasest istumisest tekkinud rasvakihti, kuid sellest hoolimata on ta märganud, et on võtnud viimastel nädalatel juurde mitu kilo. Rattaga sõites mõtleb ta vahel oma Paldiskis elanud vaarisale, kes oli reeder ning kaotas sõja tulles kõik oma laevad. "Pisike on see maailm," saadab ta ühel õhtul sõnumi. Mulle tundub, et tal on õigus.

Loo autor sai kirjutamise käigus hüvedena kaisulooma vigri, laevapileti kahele Helsingisse, kaks peaaegu tasuta ööd Radisson Blu hotellis ning kuus pudelit Värska Vett.

Tänan abi eest Alver Pupartit, Kaido Ojaperve, Katri Linki

VAATA FOTOSID
Fotograaf Gabriela Urm saatis Levilat loo valmimisel. Tema fotosid saad vaadata Levila Facebooki albumis.

Veel Levila lugusid: