Ema, ma ei tule koju

Keeruline on kuskilt alustada. Mälus on ju kõik segamini. Ja kirjutades tulevad uued seigad meelde. Aga ma teen proovi. Võite seda võtta kui päevikut. Või kirja sulle, ema. 

Nüüd ma siis olengi see. Julm, julm, julm, süüdi, tänamatu, ebameeldiv, barbaarne, kohutav, maailma ja vestlusi valesti tajuv-kuulev, kõik nii vitusti ära rikkunud. Sina oled aga endiselt kõige ennastohverdavam ema maailmas, ilma igasuguse kahtluseta. Ma tegelikult jubedalt armastan sind, ausalt. Või, noh, miks ma peaks seda üldse tõestama, see ju on nii.

“Sinu pärast mul pole tööd olnud, sinu pärast pole mul sõprussuhteid, sinu pärast on mul kõht loperdav…” ütled sa. Ja sul pole olnud vähemalt arusaadavalt erilist aimu, et mu “kõik nii vitusti ära rikkunud jäärapäisus” on olnud suht ainus asi, mis mind elus on hoidnud. 

“Sinu pärast mul pole tööd olnud, sinu pärast pole mul sõprussuhteid, sinu pärast on mul kõht loperdav.”

Me oleme natuke ühesugused ka. Ma teen vahel mõeldes seda su ebameeldivat, huuled-kramplikult-ette-punsutatud-nägu. Muie on üsna sama. Mustad pikad ripsmed sain isalt. Kulmukuju on sul terav ja laskuv nagu kurja kavatsust rõhutavas grimmis, aga tegelikult ilus ka; isal on kulmud silmade ligi. Mul niimoodi kaarjalt üsna parajal kõrgusel. Hääl on natuke samasugune. Mingisuguseidki rindu minul ei ole, pepu on; mul pole õrna aimugi, kust see tuli. Sõrmed ka painduvad natuke naljakalt pahupidi. See on küll vist rohkem nooruse värk.

Mõlemad armastavad sõnu. Mina armastan keerulisi ja lustakaid, sina selliseid vanamoodsaid, unustatuid. Ja ma tahaksin, et saaksin siiralt naeratada inimestele, kes ütlevad, et küll on tore, et mõlemad kirjutavad või nii. Sahtlisse ja mujale; võiks isegi öelda, et edukalt. Sinu saavutuste üle olen ma väga õnnelik. Ilma irooniata, ausalt, aga no sa nagunii ei usu mind, sest pea iga kord, kui midagi Facebooki postitad, kirjutad mulle kahe-kolme minuti pärast etteheitvalt, miks ma pole su pilti laikinud. Kui juba imekombel olen, siis “miks sa pöidla panid, mitte südame?” No kehita siis õlgu ja maiguta suud.

Ma olen täheldanud küll, et ainsad korrad või perioodid mu elus, mil sa oled oma kivistunud vaimselt pjedestaalilt alla laskunud ja mind inimese moodi vaadanud, on siis, kui mul on sitt aeg. Näiteks, kui mul oli ärevushoog ja ma füüsiliselt ei suutnud olla. Siis sa kummardasid üle diivani seljatoe, ütlesid midagi rahuliku häälega ja tõid vist mulle köögist vett. Ükskord ma nutsin ja palusin vabandust, et olen “nii halb laps olnud”. Sina muigasid rahulolevalt ja noogutasid, lisades midagi sellist, et “no tõepoolest, aga hea, et sa nüüd aru saad”. Võib-olla mäletan seda sinu meelest valesti. Võib-olla mitte. Aga et mul juba sellised mälestused on, siis vähemalt millestki pidid need tekkima.

Nutetud jõuluraamat

Ükskord sõitsime autoga ühele üritusele ning sa hakkasid tühja koha pealt norima, et mu valitud eriala on lollakas. Üldse on kõik meie tülid olnud meeletult absurdsed. Iga kord sellest terapeudile rääkida püüdes jään nõutult suud maigutama, kuna ma lihtsalt ei oska midagi taaselustada, ja siis kardan, et äkki ta mõtleb, et olen ise midagi välja mõelnud. Ka sina oled mulle ette heitnud, et mõtlen asju välja. Ja mida ma siis oskan öelda või mõelda – ma tükk aega ei uskunud isegi iseenda mõtteid ega võtnud oma tundeid tõsiselt. Tegutsesin enda vastu, ja et mitte valu tunda, töötasin üle ja põlesin totaalselt läbi.

Ma tunnetan kõiki asju väga sügavalt ja ma vajan lahkhelide või pingete korral rahulikku mahaistumist ja läbiarutamist, mõistlikku analüüsi. Lilli on tore nuusutada ja vanaisade aias puudele laulda, olla see omamoodi imetletud looduslaps, aga need lilled ei olnud ju hoidev ema. Samas ei olnud nad ka see ema, keda pidin meeleheites nuttes mõnikord anuma, et palun, ära kihuta meid surnuks. Neid kihutamisi oli üldse palju. Siis ma tavaliselt põimisin oma näpud risti-põiki tugevasse sõrmseongusse. Justkui palvesse. Ma siiamaani teen kätega sama žesti hambapesu lõpus. Obsessiiv-kompulsiivne häire ilmselt. Vaikselt hakkan ka ilma hakkama saama.

Kui olin umbes 14–15, ostsime Apollost ühe imekenade piltidega jõuluraamatu. Maja Lunde oma vist. Katkise servaga, järelikult allahinnatud nurgaletist. Ja siis mingil viisil kerkis tüli; mind süütas ebaõiglus ja absurdsus; mõistliku analüüsi võimatus ajas meeleheitele. Sina karjusid ja kihutasid meie naabertänavasse mu õpetaja maja ette, röökisid: “Mine välja ja karju akende all, kui loll sa oled!!!!” Ma anusin ja anusin ning viimaks kihutasime koju tagasi. Siis olime vait. Ja nagu alati, täitis seda vaikust mingi lollakas laskesuusatamise või jalgpalliülekanne. Ma lugesin raamatut ja nii kohutav tunne oli; ma nutsin selle ilusad lehed märjaks; tüli aina vindus. Lahendust leida püüdes läks see aina suuremaks; sa röögatasid mu peale, kui nutsin. Nutta kõvasti, aga hääleta, on nii väsitav. Me ei saanud öid magada. Ma olin nii kurb ja vihane, et selle ilusa jõuluraamatuga sõbrunemise aeg sai niimoodi solgitud.

Ma ei mäleta, kas oli see sama või juba mingi muu tüli, aga ükskord sa viskasid mind mu kammiga; see tabas elutoa loojangupoolset akent. Kamm läks katki. Ja sinust mul oli ammu kahju, sest ma ju nägin, et ka sul on valus. Kuigi ma vahel kartsin, et äkki on sinus niisama mingi pime vaim sees, et sul polegi ehk inimlikke tundeid. Näiteks siis, kui ma nutsin ja sa vaatasid mind nautiva pilguga.

Ükskord sa viskasid mind mu kammiga, see tabas elutoa loojangupoolset akent.

Elsa ja Anna

Kuskil 2. klassis pärast kehalist kasvatust küsisin, kas me saaks mu parima sõbranna ka koju viia. Sa ütlesid, et tulge peale; läksime. Kui sõbranna oli koju viidud, sõitsime oma linnaosa poole, ma ütlesin midagi stiilis, et oh, tahaks limonaadi… Soe koolilõpp oli. Sa peatasid auto kinni meie kodulähedase kooli ees, bussipeatuses; ma istusin su kõrval; sa viskasid mu poole termose; see tabas autoakent. Teisel pool tänavat bussipeatuses kõik lapsed vaatasid.

Kuskil 4.–5. klassis mängisin sama sõbrannaga oma vanaisa-vanaema kambris. Seal oli jurakas lauaarvuti, suur kast laua all pingi peal, mida tuli nupust vajutada ja see hakkas kõvasti möirgama. Sa olid armas ja tõid meile mingid odavad Poola kõrrejoogid, Elsa ja Anna pildiga. Me olime sõbrantsiga parajasti jubedas detektiivivaimustuses, igasugu asju meeldis uurida ja lugusid välja mõelda. Guugeldasime seda kõrrejoogi brändi ja vana arvuti avas poolakeelse kodulehe. Ahhetasime elevusega, et oii, võlu-mürgijook! Pärast sõbrannat koju viies seletasime seda sulle erutunult. Kui sõbranna oli autost välja läinud ja meie nurga taha keeranud, hakkasid sa kurjustama, et miks ma su panust ei hinda. Lambist. 

Kord, kui sõitsime kodu poole, seisis ühe kooli ees rodu politsei- ja kiirabiautosid. Ja ühe lähedal asuva elumaja lipuvardas oli leinalint. Koolitulistamine oli olnud. Muud ma sellest ei mäletagi. Veider raputus väikelinnale, mida ma eriti hoomata ei osanud. Sa vist ei selgitanud ka midagi. Eks me kõik olime šokis. Samal perioodil käisin kord sinu ja su Hiina meditsiini võimlemisrühmaga kohvikus. Teised rääkisid tulistamisest. Meeles on fraas “kaks lasku pähe ja üks kõhtu”. Võib-olla oli teistpidi ka. See ootamatu traagiline sündmus justkui liitis meid veidi. Midagi välist halba, mille peale teineteisele asjalike nägudega noogutada.

Sa olid alati minuga suht üksi, aga tundus, et sellest Hiina rühmast – kuigi ta oli jube kummalise koosseisuga – sa midagi siiski leidsid. Mul oli selle üle hea meel, ehkki sa vahel kaotasid end sinna õpetuste maailma liialt sügavale ega tulnud mu hirmuks sealt enam välja. Ükskord sa lamasid elutoas vanal diivanil õndsa kõigutamatu naeratusega teki all ega nõustunud minuga rääkima. Naersid. Praegu ütleksin, et seestunult. See läks creepyks ja ma võtsin sahtlist vanaema antud kommiraha, sirutasin selle su poole, et palun-palun, ainult räägi minuga. Sa ei tulnud sealt kuskilt ikkagi välja. Aga sa vajasid midagi hingele, olen mõelnud. Täitsa inimlik. Me olime ikkagi ääretult isoleeritud. Ma ei taha sind ju hukka mõista. Aga valus on olnud, ja kurb. Iseendas rahu leidmiseks ma seda päevikut kirjutangi.

Selle alternatiivmeditsiini grupi juht oli ka omamoodi nõustaja ja ka mina käisin seal põhikooli alguses. Ükskord läksime kõik koos kolmekesi, isa ka. Te muudkui karjusite; isa kehitas õlgu, sina nutsid ja süüdistasid. Ma istusin vaikides ja mingil hetkel küsis nõustaja, et mis mina arvan, ma olen ju kõige targem. Ma vist ei öelnud midagi. 

Teinekord, juba põhikooli lõpu poole tahtsin ma oma voodis lugeda üht Mika Keräneni Supilinna-sarja jagu. Ma ütlesin midagi, mis sulle ei meeldinud; sa nõudsid mult raamatu käest ja viisid selle salaja raamatukokku tagasi, kus see jälle pikas järjekorras oli; karjusid, et see muudab mind kurjaks. Ja ma olin nii segaduses. Sa oled emme, sa peaksid olema loogiline, sa peaksid nagu… aru saama?

Ma ütlesin sulle kunagi tüli ajal, et mina olen noor, lase mul see aegki elada ja tee mulle "mu põhjustatud raskused tagasi", kui olen vanem. Sa siis ütlesid, et ei, see ei tööta nii, mina pean kannatama nüüd ja kohe kui sinagi.

Sa oled emme, sa peaksid olema loogiline, sa peaksid nagu… aru saama?

Koolis käies hakkasingi vaikselt tajuma, et loogikasüsteem, milles ma elanud olen, on suht haige. Et need veidrad seltskondadest väljavabandamised ja õigustamised ei ole justkui normaalsed. Vahel ma tundsin su pärast piinlikkust, kui koolis mingid aktused või autasustamised olid. Sa tõusid kord keset aktust ilma nähtava põhjuseta püsti ja traavisid aula uksest välja, mina sinu järel. Tagasi sisse minna, nagu pidanuks, oleks olnud meeletult piinlik, nii et ma ei läinudki. Või siis need tähtsust täis ja suursugused “vabandamised”, et vestlustest lahkuda – “Ah jaaaa… Ma lähen üht asja tegema.”

Kotletid prügikastis

Mäletan, et kui sain 12, olid sa rahulolev ja teatasid, et nüüd saan hakata käima sinuga suurte inimeste asju vaatamas. Ehkki tegelikult me ei käinudki eriti kuskil. Üks kord kontserdil, aga sa keeldusid plaksutamast, lambist. Ütlesid, et sulle ei meeldi plaksutada. Niisama huvitav mälukild. Nüüd tagasi vaadates tundub, et sa lootsid minust omale sõpra, aga tingimusel, et ma nõustun kõigega, mida sa teed ja ütled. Vahel tülide ajal karjusid mulle, et kuna ma olen su laps, siis sa ei saa mind oma elust välja lõigata ja ma kasutan seda su vastu ära… Et see on koduvägivald… Et sa ei saa mind maha jätta ja ma olen selles süüdi.

Ma ei imestanud eriti kunagi, kuidas sa tööl ei käi, aga koolis hakkasid teised lapsed mult aegamööda küsima, mis tööd sa teed. Ma ei osanud vastata ja vahel mõtlesin mingi poolvale kokku. Et sa alles õpid, või midagi sellist. Me elasime vanavanemate ehk sinu vanemate rahast. Nüüd tean, et sina enne mindki. Põhimõtteliselt kogu su elu. Samas vanaema sa miskipärast põlastasid, põlastad siiamaani. Seetõttu suhtusin ka mina vanaemasse nooremana veidralt, et ah, ta ei saa aru, ta on imelik, segane, ülemuretseja… Vanaema pani meile vahel süüa kaasa, imehäid kotlette, aga ükskord, kui me tagasi koju kõndisime, viskasid sa need nuttes bussipeatuse prügikasti. Ma olin segaduses, kuna ahastasin oma raudse loogikaga, et täiesti korralik toit läks ju raisku.

Helistasin ühel ööl mõnda aega tagasi vanaemale. Ma ei saanud magada. Ma tahtsin vabandust paluda, et ma aru ei saanud ja su vihkamisega kaasa läksin. Vanaema ütles, et ta saab ammu aru. Nüüd tean, et igal aastal küpsetab vanaema emale sünnipäevaks koogi ja katab laua, kuigi ema alati ütleb, et ta ei taha süüa. Ma mõtlen, et see ongi emaarmastus, et sa teed oma lapsele aastakümneid sünnipäevalauakese ja igal aastal loodad, et äkki seekord… äkki seekord on rahulik ja normaalne. Aga jälle ei ole.

Vanaema pani meile vahel süüa kaasa, imehäid kotlette, aga ükskord viskasid sa need nuttes bussipeatuse prügikasti.

Mina ka lootsin alati. Kui oli tüli olnud, kui imeilusast ilmast hoolimata nägin taas  su näos seda kibedat seestunud ilmet. Et äkki sa muutud, koorud sealt kuskilt välja. Ja kui harva oligi tore olemine, siis ma peaaegu unustasin, et midagi oleks kunagi üldse halvasti olnud – nii hakkamas olin ma, et neid õudusi kohe mälust kustutada, oleks vaid ometi midagi head ka. Aga mitte kunagi kauaks.

Mina olen igal oma sünnipäevaõhtul vaikselt nutnud. Ma ei taha kinke; ma tahan lihtsalt, et kõik oleks rahulik ja tülideta ja et ma tunneksin, et mind päriselt armastatakse. Punusin endale põhikoolis pappraamile lõngast unenäopüüdja. Mul oli kombeks võtta enne und unenäopüüdja hellalt kätte, sulgeda silmad ja sinna peale puhuda. Ja iga kord, kui mul elus midagi suurt juhtus, tegin seinal rippuvasse lõngajuppi keeru. Sünnipäeva- ja muudel õhtutel panin unenäopüüdja südamikku sõrme otsas oma pisaraid.

Kogu su nostalgia, kui sul on parasjagu meeleolutõusud, puudutas mind ainult väiksena. Et, oh, kui nunnu laps; sulle meeldisid need Karupoeg Puhhi koomiksid, jne. Aga mis saab minust praegu? Kas sa ei arvestanud, et ma saan suureks, mul tulevad oma mõtted ja tunded, ja ma tahan öelda, mis mulle haiget teeb? Omal moel sa vist ikkagi armastasid mind. 

Sa ju ostsid mulle mõnikord kohukest. Ja me tegime siiski vahel kalapulka ja üritasime jalutamas käia, kuigi sellest ei tulnud kunagi midagi välja; alati kerkisid absurdsusest välja päevased, isegi nädalate- ja kuudepikkused tülid. Jalgpalliülekanded täitsid neid tüliaegseid vaikuseid. Vahel ostsid sa pitsat ka, ehkki see muutus ajapikku pigem laisaks žestiks. Ajapikku tegime aina vähem päris süüa.

Ringi võis väikeses korteris käia väga vaikselt, sest sa püüdsid pidevalt tukkuda ja sind ajas kõik üles. Mida aeg edasi, seda vaiksemalt pidi olema, köhidagi ei julgenud. Meil ei käinud kunagi külalisi; kapis olid hapukoor, leib ja viiner. Ja pliidil toidu tegemine, alates kella kuuest õhtul, tegi su jaoks liialt lärmi. Aga siiralt, toit ei olnud mingi probleem; probleem oli see, et ma tundsin kurnavalt tihti, kuidas trauma minusse siseneb läbi mu naha, silmade, kõrvade; penetreerib vastikult neid viimaseid soppe, mida püüdsin vägisi kõigest hoolimata hellana hoida. Ma kogu aeg lootsin ja kogu aeg olin hirmul, et iga vähegi hea hetk või olemine saab maha tambitud. Saigi…

Kole nukk

Kuna kodus kadus mu teismeea niigi habras enesekindlus, ei olnud mingit kaitset ka koolis. See maalis mu seljale justkui nähtamatu märklaua. Mind hakati põhikoolis kiusama. Kandsin kaltsuriideid, pikkade varrukate ja kõrge kaelusega pluuse, kortsus seelikut, sukki ja odavaid tantsususse. Puberteet aga tabas mind nagu Hiroshima; päevad algasid kooli vetsus; nätserdasin pükstesse karedat kätekuivatuspaberit; higi hakkas päevapealt kõvasti lehkama ja ma ei saanud seda kuidagi pidama. Haisunaljadest ma ei saanud kunagi lahti – demonstratiivsed üle klassi minu suunas köhimised ja muu. That KiVa (kiusamisvastane programm koolidele) ain’t shit. See, et te neoonvestidega koridori peal ringi tatsasite, aga nähtavalt põlatud last oma klassi ees ka ise mõnitasite, polnud moraalselt kuigi ilus, või mis?

Kuna kodus kadus mu teismeea niigi habras enesekindlus, ei olnud mingit kaitset ka koolis. See maalis mu seljale nähtamatu märklaua.

Meil oli ääretult rõve klassijuhataja – korpulentne, ja ta nahk lõhnas vastumeelselt, kui ta käsitöötunnis üle minu kummardus ja mu kudumistööd sõimamise saatel lahti kiskus. Ta vist esialgu püüdis isegi minu vastasseisu ülejäänud klassiga kergelt lepitada, aga ma sain õige varsti aru, et ta suht jälestab mind. Näiteks istusin kord vanas puumajas, kus õmblemas käisime, avatud akna all. Õues oli 22 miinuskraadi ja mina olin T-särgis. Küsisin casually, kas tohiksin akna kinni panna. 

Klassijuhataja, kes oli ühtlasi meie käsitööõpetaja, vaatas mind lõualoti laperdades põlglikult ja porises jämedahäälselt üle oma pisikeste kriipshuulte: “Miks sa nii õrnake oled?” Ja mu ümber istuvad ninatarkadest mimmud muidugi vaatasid mind, nagu mulle oleks just kohtus mõistetud karistus koera tapmise eest ning nemad oleksid kohtuniku paremad käed, kes rõhutatult laitvat nägu teevad. Alles gümnaasiumis tabas mind mingi sisemine heureka-hetk, kui mu klassikaaslane ütles mu nime ja üle aaaaastate oli see öeldud normaalselt, isegi heakskiitvalt, mitte nii, nagu olin harjunud seda kuulma – nagu ütlejal oleks suus halvaks läinud juust.

Ükskord õmblesime põhikoolis nukke. Ma olin enda oma kallal öö otsa nokitsenud. Sama õpetaja võttis hommikul enne tunde hämaras sööklas mu nuku oma lihavate, pikaküüneliste sõrmede vahele, heitis sellele kõrgi pilgu ja ütles vaid ühe sõna: “Kole.” Ja lajatas selle söökla lauale ning kõndis minema. Kui imeline pedagoogika kasvavatele ja emotsionaalset regulatsiooni õppivatele ajudele, kellest mõnel pole mitte kuskil turvalist pidepunkti!

Mingil viisil oli mu ärevus ajas nõiaringina niivõrd lakke tõusnud, et ka mu voolus tungis kaua toolil istudes läbi pükste ja jättis siis tõustes toolile nähtava väikse niiske laigukese, mis hullupööra haises. “See hais on niiiii rõve!” kõlas mu esimese armastuse suust, samuti “Ütle, miks sa nii ärahellitatud oled?” Need jäävad vist igaveseks meelde. Sa käisid mul autoga koolis veidi liiga kaua järel. Iseseisvusin ühest küljest emotsionaalselt väga vara ja teisalt eluliselt väga hilja. Sa hoidsid mind selles tihedalt ümber kootud võrgus ja ega ma seega paremat ei teadnudki.

Ma olen viimased aastad olnud hirmust meeleheitel ja vihane varjupaiga ukse ees istuv koer, kartnud su armastusest ilma jääda, tahtmata uskuda, et olen selle ta õigel kujul vist juba ammu kaotanud. Kui sa mõned aastad tagasi uue elukaaslase korterisse tõid, ignoreerisid sa mu ehmatust ja hirmu, et keegi võõras tuleb meie väiksesse ruumi. Ma nutsin meeleheitlikult, aga sa karjusid mu peale, et teed, mida tahad. Ma siis karjusin vastu, et tee, aga ma kardan, ja ma tahan sinuga enne lihtsalt rahulikult rääkida! Muidugi ma kartsin; sa olid ju mu oma isast kui mehest alati halba rääkinud.

Mingit normaalset emotsioonide reguleerimist ei olnud. Ma olen terve elu rääkinud küllaltki dramaatiliselt ja kipun enda väiksemaidki seisukohti meeleheitlikult kaitsma. Olen harjunud, et kui ma oma jutust juba eos spektaaklit kokku ei keera, siis sa mind ei kuule, kuulamisest rääkimata. Ma justkui ei jõua sinuni. Mingi külm, kivine sein on ees.

Tiiger ja põõsas

Gümnaasiumis pingutasin üle. Olin loomingulise õpilase musternäidis, kõiges peale reaalainete super – juhtisin podcasti, tegin ajakirjandust koolis ja koolist väljas, filmisin, orgunnisin festivale, jne. Lihtsalt selleks, et mul poleks aega midagi tunda. Kohati magasin neli tundi ja sõitsin varavalges teistesse linnadesse, noorematele õpilastele koolitusi andma või kuskile vabatahtlikule tööle. Aga ma olin tühi nagu plastnukk; reaalselt ei tundnudki midagi. Ühel õhtul bussilt tulles seisin meie vannitoa külmal kivipõrandal ja vaatasin hämaras oma varbaid. Sirutasin käe katlakivisse mattunud kraani alla ja viskasin varvaste peale vett. Püüdsin end tunda natukegi elusana. 

Ma olin tühi nagu plastnukk, reaalselt ei tundnudki midagi.

Ükskord külmetusin filmivõttel ja pärast seda soojendasin telgis teetopsi ümber oma kangeid sõrmi. Ja siis võttis miski minu üle võimust. Ma muutusin nõrgaks, hakkasin kontrollimatult värisema; süda tagus nii, et löökidel polnud vahet; silme eest läks mustaks, ja ma ümisesin toanurgas keldrikorruse külmas voodis istudes ühetooniliselt, et end teadvusel hoida. Kiirabi tuli ja pani keelele tilgad. Ma pole end enam ühelgi õhtul võõras linnas nii kohutavalt õrna ja kaitsetuna tundnud. Helistasin sulle. Seekord olid sa isegi veidi kaastundlik; see kõlas su häälest. “Jutusta mulle, palun. lugu… Ma nii kardan,” palusin nõrgal häälel. Sa ütlesid, et ei oska. Mitte niimoodi nõutult, vaid et ei taha. “Sa võid võtta ükskõik, mille… Näiteks võta tiiger ja põõsas!” panin ette. “Tiiger ja põõsas,” ütlesid sa vastu tahtmist. “Ära dikteeri, mida ma ütlema pean!” 

Lohutamistega oli sama lugu. Sa ütlesid, et sa ei ole lohutaja inimene. Ma vahel meeleheitel ja nutust kopse kuivaks ahmides anusin, et emme, palun, lohuta mind, kas või korraks… Siis sa tulistasid tuimalt, et “mis ma ütlema pean?” Ma siis kimbatuses vastasin, et näiteks võib öelda “pole hullu” või “kõik saab korda”. Lasteaias ma ei käinud, aga ma multikatest ja elust enesest olin ju kuulnud, et inimesed lohutavad, kui keegi nutab. Siis sa võisid seda öelda, aga arusaadavalt sarkastilise häälega. 

Tükk aega rääkisin oma koolipsühholoogile, et kõik mu probleemid tulid ületöötamisest. Nüüd tundub mulle, et mul on mingit laadi ümberpööratud nartsissism. Minu puhul väljendub see selles, et isoleerituna kasvanud laps, kes on pidanud lapsevanema tundeid tema eest juhtima ja saanud kõige eest süüdistusi, on harjunud üle mõtlema ja kontrollima iga oma liigutust ja sõna. Ma seostan kõiki vähegi halbu asju endaga. Ja see on kuradi kurnav – mu suurim hirm on see, et mind peetakse egoistiks.

Ma tahan lihtsalt olla mina. Terve elu on mul olnud selline paratamatu kahestumistunne – soov olla mina ise ja siis justkui iseenda ema, et mitte hulluks minna. Üks pool tunneb, nagu peab, teine pool mõttes või sosinal lohutab, on olukorrast üle. Inimesed siiamaani ehmatavad vahel, kui oleme kõigepealt midagi analüüsinud, ja siis nad saavad teada, kui noor ma olen. Aga mul oli kombeks iseenda haavadele musi anda ja vaikselt edasi rühkida. Ma vist lihtsalt olin sunnitud liiga vara liiga palju mõtlema.

Põgenenud ja õnnelik

Kui suhtesse astusin, avastasin aegamööda, et vajan magama minnes enda kõrvale kaaslast. Ehk ma olen nagu jonnine ja siiralt hirmul laps, kui tean, et pean jääma üksi magama ning partner laekub koju teadmata ajal. Ootan teda; kell aina tiksub; lähen vaikselt nii tema kui ka enda peale vihaseks; mõtlen, et homne tööpäev on raisus. Samas saan mõistusega aru, et ma võiks ju vabalt magada. Keegi pole mu silmi ju lahti naelutanud. Ja siis tunnen end kaaslase ees süüdi, sest minu sõnumid stiilis millal-sa-kas-või-umbes-koju-tuled ahistavad tema ajaveetmist ja lõõgastumist oma sõpruskonnaga. 

Ma olen nagu jonnine ja siiralt hirmul laps, kui tean, et pean jääma üksi magama.

Ma polnud seda probleemi enda sees isegi analüüsinud enne, kui meenus, et pisikese korteri tõttu magasin emaga samas toas vist kuni 14. eluaastani. Ema oli uneprobleemidega ja ettearvamatu ning see tramburai koos öiste tülidega süstis minusse palju unega seotud ärevust. Üldine ärevus ja süvenev sundhäire ei andnud mulle füüsiliselt rahu ja vahelduva intensiivsusega pommitasin sind enne uneaega küsimustega, kas ikka pliit sai välja, jne. Kui sa sellest arusaadavalt kettasse läksid ja ükskord vihahoos oma tissid mu voodijalutsis paljaks rebisid, siis sa karjusid mulle, et mul on sundhäire, häire, häire!! Ja ähvardasid psühholoogiga! 

Õnneks olen vaikselt õppinud oma haavadele leebema pilguga vaatama. Õnneks olid antidepressandid mulle täpselt õige match. Ja keskkond, thank god, on rahulik. Võiks isegi öelda, et nüüd, kus ma sind enam seaduslikult alaealisena ei vaja, tunnen end “põgenenuna” päriselt õnnelikult. Sina võtad seda kui reetmist. Sest sa arvad, et tunned mind väga hästi, eks ole. Aga sa pole näinud, kuidas ma tunnen, et mu hing on õide puhkenud, kui olen sinust eemal ja – nagu poleks kunagi arvanud – ma küpsetan rõõmuga oma toataimedele lauldes kooki. Sa pole näinud, milline hirm ja ärevus mind valdavad, kui saan sinult sõnumi. Sa ei ole näinud, et kui ma küpsiseid leivakotis vastu kappi pudiks taon, imestan endamisi, et ma enam ei võpata kõvemate helide peale. Sa pole näinud mu loomalikku hirmu, kui kuulsin, et võib-olla plaanid mulle järele kolida. Sa ei hakka kunagi päriselt aru saama, miks ma nimetan seda salamisi oma pääsemise linnaks.

Ma näen, et ma ei pea pidevalt enesekaitses olema, oma tundeid ja hirme põhjendama ja kaitsma. Ma näen, et tegelikult on kõik hea, hoidev ja chill, et kõik saab loogiliselt ja ilusti lahendatud. Ei ole absurdsust. Ma saan nutta ja rääkida ja joosta ja naerda ja analüüsida, kui tekib lahkheli. Ja ükski olukord ei saa maha vaikitud; ma saan oma lähedaste inimestega rääkida, kuni enam ei ole paha tunnet alles.

Eks põhikooliga seoses on minus palju kirglikult põlevat viha. Kõik need rikastest peredest lapsed, kes näppisid mind nii verbaalselt kui füüsiliselt nagu tunneteta laborieksperimenti. Kui gümnaasiumisse astudes meie klassi Messengeri grupist lahkusin, saatsid nad järgmisel päeval kooli peale oma “ninamehe” välja küsima, miks ma lahkusin. Bro, sa parem ole rahulik, et ma alles nüüd vahel fantaseerin teie läbi peksmisest. Noh, tegelikult ma olen väga about peace and love, aga lihtsalt, tra – mina küll õpetan oma lapsed vihaseks. Mina ei juuri neist välja jäärapäisust elu ees. Viha hoiab ja tuletab sulle endale meelde, et sa oled midagi väärt; ära ole nii alluv! Ära lase end nii palju torkida ja väntsutada, ütle ometi midagi vastu!

Samas, ema… sinu pärast ma kardan lapsi saada. Kõik need süüdistused, et laps rikub elu ära – need ei ole ju mu alateadvusest kadunud. Ning lisaks perses maailm takkapihta. Kui ma vaatan fotot oma esimesest koolipäevast, näen, et ma olen ainus tüdruk, kellel on teksapüksid, valge pluus ja sporditossud. Heh, omamoodi cool ka. Aga sa ei teadnud paremini. Ja ma ju ei vihka sind seepärast. Kahju on hoopis. Aga ma olen kaua valutanud ja see valu pidi nüüd siia välja voolama, et ma viimaks saaksin teha ruumi sellele elule, mida mina tahan elada.

Ema, sinu pärast ma kardan lapsi saada. Kõik need süüdistused, et laps rikub elu ära – need ei ole ju mu alateadvusest kadunud.

Ema, kui sa seda mingil viisil siit loed – antidepressantide tarneraskuste tõttu loodan, et sa seda ei tee –, siis ma tean, et sa tahaksid mind tolles vihas peaaegu et ära tappa. Sa pole sugugi rumal – vastupidi, ääretult intelligentne. Ja seda hirmsam on mul olnud ja on edasi, sest sa tundud olevat vägagi teadlik, mis on toimunud, ja see õõvastab. Nii et, jah, ma leinan. Seda väga ammust ja väga ajutist sind, kellega sai naerda ja olla, kartmata, et kohe tuleb ei-tea-kust mingi välgunool. Kui ma sedagi õigesti mäletan. Sa ei tunne mind. Sa pole mind kunagi päriselt tundnud, ma kardan. Aga kibedaim klomp on nüüd minust väljas. Sest ma tõesti tahan lõpuks elada. 

“Sure you moved out years ago but that doesn’t matter. You will always be in your mother’s house. Sometimes when good things start to happen you start to wonder if things were ever bad. Maybe you just exaggerated. Your mother always says you exaggerate things. She says it’s the writer in you. Your mother is a very good liar. You learned from the best.” (Tsitaadi autor teadmata).

Loo autor on toimetusele teada.