Kes küll, miks ometi, toetab Reformierakonda?

Nende toetus püsib hoolimata sellest, et selle loo kirjutamise hetkel astuvad EKRE rahvuskonservatiivid oma reitinguga oravatele juba peaaegu kandadele ja Reformierakonda on aastaid tajutud peenhäälestusparteina, kel napib uusi ideid. Soovisin mõista, miks Reformierakonda toetatakse, kuid ka seda, miks osa eestlasi neid kindlasti ei vali. Mul tuli süveneda inimeste mõtetesse ja hoiakutesse: külastada väikeasulaid ja erakonna kontorit ning rääkida seni varjus olnud kandideerijate ja partei värskete liikmetega, aga ka juhuslike inimestega tänaval ja turul.

Reforminoored

On 31. augusti hommik. Reformierakonna kontor Tartu kesklinnas on usaldatud partei noortekogu pressisekretärile Karoliina Lorenzile (21). Ta istub laua taga üksi, on riietatud üleni musta ja võtab vastu telefonikõne. Helistajat kuulab Karoliina pikalt ja tähelepanelikult ning annab seejärel lühikesi, kuid asjalikke ja konkreetseid vastuseid.

Pressisekretäri ülesanne on suhelda veebi- ja plakatikujundajatega, kes aitavad erakonnal teha kampaaniat oktoobris toimuvateks kohalikeks valimisteks. Just täna saabub Tartusse Reformierakonna värvides kampaaniabuss, mis peatub kaubanduskeskuste juures selleks, et tutvustada erakonna ideid ja kutsuda inimesi valima.

Karoliina õpib Tartu ülikoolis riigiteadusi. Vanemad – meditsiinikõrgkooli õppejõust ema ja ehitusettevõttes töötav isa – on talle alati sisendanud, et unistada tuleb suurelt. Juba põhikooli kõrvalt käis Karoliina kunstikoolis ja trennis ehk tegi asju, mis talle päriselt meeldisid. Tartu Jaan Poska gümnaasiumis õppides lõpetas ta ka Elleri muusikakooli ning töötabki nüüd kitarriõpetajana. „Olen alati olnud toimekas ja võimalustest kinni hakkaja,” ütleb Karoliina.

Põhikooli ajal arvas ta, et temast saab eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Jõudnud gümnaasiumisse, tundis neiu, et talle on meelepärane Reformierakonna maailmavaade: „Noort inimest paelub vabadus ise otsustada, vabadus ise valida, aga ka vabadus ise vastutada.”

Kui gümnaasiumi ajal oli üle-eestiline töövarjupäev, tahtis Karoliina rohkem teada saada just poliitika kohta ja läks Kaja Kallase töövarjuks. „Paljud valisid mõne oma tuttava, ent mina tundsin, et kui varjutan Kaja Kallast, saan sellest palju rohkem.”

Need neli või viis Kallase kohtumist, millel Karoliina osales, avaldasid talle muljet. Mõjus seegi, et tipp-poliitik ei suhelnud gümnaasiumiõpilasega mitte ülevalt alla, vaid saatis ta lahkudes koguni ukseni. Just Kaja Kallas soovitas tal valida eriala, mis endale rohkem meeldib. Kohtumine Kallasega sai Karoliina elu pöördepunktiks.

Karoliina tunnistab jutuajamise jooksul mitu korda, et ei pruugi olla oma hinnangutes objektiivne, sest on ise Reformierakonna liige, kuid toob siiski ühe näite Reformi- ja Keskerakonna põhimõtete erinevusest. Sellest kuulis ta Kaja Kallase, Jüri Ratase ja ajakirjaniku raadiodebatis 2018. aasta suvel.

„Keskerakonnas peaksid sa nagu koolis ootama nõrgemat klassikaaslast järele ja olema tema mahajäämusest sõltuv, aga Reformierakonnas ei panda tublimale kätt ette. Saingi aru, et ma tahan teha ise oma valikuid. Tahan ise olla oma edu peremees,” rõhutab Karoliina.

Kuidas siis ikkagi jääb mahajääjate aitamisega? „Ka nende peale mõeldakse. Lihtsalt seda, kes tahab saavutada rohkem, ei takistata,” ei lase noor poliitik end eksitada. Karoliina täpsustab, et tema toodud näide käib just kitsamalt hariduse kohta. See on valdkond, milles ta tunneb end kõige kindlamalt.

“Saingi aru, et ma tahan teha ise oma valikuid. Tahan ise olla oma edu peremees.”

Palun Karoliinal analüüsida Eesti poliitilist kultuuri. „Mind häirib see viimasel kahel-kolmel aastal tohutult. Eestis on üks laia valijaskonnaga erakond, kes naeruvääristab ja alavääristab nii naisi, arste kui ka Soome peaministrit.” Ta saab aru, et EKRE jaoks on see võimalus teha promo, aga EKRE ei taju, mis kaal nendel sõnadel on. Karoliina küsib kirglikult: „Miks ei tegeleta päris asjadega?” 

Ta on näiteks veendunud, et alaealised peaksid saama psühhiaatrilt abi ka ilma vanema nõusolekuta. EKRE on seevastu väljendanud seisukohta, et noori peaks lubama ilma vanema nõusolekuta psühhiaatri juurde ainult teatud eranditega. Nii oleks see näiteks nende laste puhul, kelle peres on asjad korrast ära või keda lähedane väärkohtleb. 2019. aasta suvel tekkinud poliitiline väitlus sai lahenduse tänavu märtsis, kui riigikogus võeti vastu seadusemuudatus, mis lubas alaealised iseseisvalt psühhiaatri vastuvõtule. 

See, et Keskerakond ja Isamaa üldse alustasid EKREga koalitsiooniläbirääkimisi, oli Karoliina arvates suur viga.

Reformierakonna noortekogus on Karoliina ja tema kaasteelised praeguse haridussüsteemi suhtes aeg-ajalt kriitilised. „Kui gümnaasiumi ajal oleks räägitud, kuidas kuueelarvet planeerida või mida peaks õpilasfirma loomisel tähele panema, oleksin ma selles valdkonnas praegu juba palju targem. Või kui oleks selgitatud investeerimisvõimalusi, investeeriksin ma nüüd palju suurema turvatundega,” selgitab ta.

Karoliina on oma erakonna üle uhke. Talle meeldib, et Reformierakonna tuntuimad poliitikud suhtlevad noortekogu liikmetega otse, on neile lähedal ja kuulavad neid. „Meie noortekogust sai algimpulsi see, et juba 16aastased saavad hääletada kohalike omavalitsuste valimistel,” teatab ta uhkusega.

Kuid kriitikud on korrutanud, et erakonnal napib uusi ideid ja tegu on peenhäälestusparteiga. Näiteks kui kaua me peame ootama paremat tulevikku, pääsu viie rikkaima riigi hulka? „Kui me võtame digivaldkonna, siis oleme ju täitsa tipus,” leiab Karoliina.

Räägin ka teise reforminoore, Tallinna tehnikaülikooli esimese kursuse IT-tudengi, Viljandist pärit Ursula Ilvesega (18). Ta ütleb, et jälgis erakondade noortekogude tegevust esialgu kõrvalt ning jõudis järeldusele, et Reformierakonna oma on kõige elujõulisem ja tegusam. Temast sai noortekogu liige. Sealt läheb hulk inimesi erakonda edasi ja just seda erakond soosibki.

„Inimesed, kes Reformierakonda valivad, juba teavad, mida nad saavad, näiteks ettevõtluse arendamise ja digiteemadesse uskumise.”

„Meil on palju inimesi, kes on tugeva majandusharidusega. Ei minda kiirete trendidega radikaalselt kaasa, vaid valitakse tasakaalukam pilk ja mõeldakse, kuidas mõjutavad otsused majandust,” kiidab ta „Inimesed, kes Reformierakonda valivad, juba teavad, mida nad saavad, näiteks ettevõtluse arendamise ja digiteemadesse uskumise.”

Ursula on kriitikaga Reformierakonna pihta osati nõus. Aastaid on rõhutatud digiriigi edulugu, ent viimasel ajal ei näi Eesti IT-valdkond enam kiiresti arenevat. Ka tema ülikooli avaaktusel rääkis aasta vilistlane, elektroonikainsener Mart Min sellest, et tiiger on haigeks jäänud või magab sootuks. „See teema peaks olema rohkema tähelepanu all, enam me ei ole siin esirinnas. Ei tasu jääda mugavustsooni ja arvata, et kõik on valmis,” on Ursula kindel.

Kaasas kampaaniabussiga, Maxima juures

Tartus on Karlova ja Ropka linnajao piiril Sõbra keskuse Maxima kaupluse juurde pargitud Reformierakonna buss, mida ehib Kaja Kallase suures plaanis nägu ja kiri „Paremini hoitud Eesti”. Ei ole kahtlust, et Maxima klientide seas on inimesi, kelle sissetulek on alla Eesti keskmise ja see arv on sageli kõigest kolmekohaline.

Kaks esimest poest väljuvat inimest, keda ma kõnetan, kinnitavad, et on pikka aega valinud just Reformierakonda. Ave (55) teeb seda põhjusel, et usaldab ühte nende poliitikut, kelle poolt ta alati hääletab, aga ei soovi öelda, kes see inimene on. Pensionär Udo Lüüs (66) räägib, et varem hääletas ta Isamaa poolt, kuid nende poliitika talle enam ei meeldi. Reformierakond seevastu armastab poliitikaga tegeleda ja see ongi põhjus, miks on oravapartei nii populaarne.

Mõni nädal hilisem korduskäik sama Maxima juurde toob ka teistsuguseid arvamusi. Pensionär Inge Linnas (66) on EKRE pooldaja, sest selle erakonna poliitikud on ausamad, otsekohesemad ja täpsemad kui Reformierakonna omad. Tema arvates valivad oravaid ennekõike noored, kes on kõvad IT-toetajad.

„Reform on natukene liiga ülbeks läinud,” torkab autode tehniline ülevaataja Lauri Linginen (58). Alates üheksakümnendate keskpaigast on ta valinud oravaid, kuid nüüd hääletab Isamaa poolt, kes seisab rohkem riiklike väärtuste eest.

Vahet pole, kas Tallinnas Kesk või Tartus Reform: viimane on lihtsalt tulnud korruptsioonijuhtumitest välja puhtama nahaga ja ajanud kahtlaseid asju rafineeritumalt. „Reformierakond ja Keskerakond said nüüd seljad kokku ning see liit kestab igavesti. Ma ei näe jõudu, kes neile vastu saaks,” muigab Lauri.

Üliõpilasele Deloona Hookile (21) tundub Reformierakond suurtest parteidest kõige mõistlikum valik. „Olen Pärnust. Seal on olnud Reformierakond kaua võimul – ju nad siis teavad, mida teevad,” ütleb ta.

„Ükskõik, kelle käest küsid, keegi Reformi ei poolda, aga pärast nad ikka võidavad.”

„Ükskõik, kelle käest küsid, keegi Reformi ei poolda, aga pärast nad ikka võidavad,” aasib üle keskea mees, kes hoiab saladuskatte all nii oma vanust kui ka eesnime. „See on jah müstika,” lõikab tema kõrvalt samuti anonüümseks jääda sooviv naine. Reformi pole ta kunagi valinud. Ta on paljudes parteides pettunud ja praegu on tema liisk langenud Keskerakonnale, sest see suhtub sotsiaalvaldkonda kõige soosivamalt.

Peagi astub minu juurde üks Reformierakonna kampaaniategijatest, naeratab sõbralikult, ulatab voldiku ja küsib: „Kas Te ei julge meie juurde tulla?” Julgen. Just selline plaan mul ongi.

Selgub, et see omapärase välimusega naine – valged juuksed, sinine lilleline õlarätik ja suur kikilips – on roma-ukraina-valgevene-juudi päritolu Irina Hella Kolomiets (67). Ta juhib Tartus valgevene seltsi Spadki, käib talisuplemas, osaleb mustlastantsude ansamblis Maljarka, laulab klubis Lada ja tagatipuks näitleb Idee teatris, kus praegu valmib mononäidend temaga peaosas.

Irina ütleb, et poliitiliselt küpseks sai ta alles mõni aasta tagasi, mil liitus oravatega. „Reformierakond on haritud, intelligentsete inimeste erakond,” rõhutab ta. Irina lisab, et temalgi on peale meditsiinikooli hariduse veel kaks kõrgharidust: põllumajanduse mehhaniseerimise ja vene filoloogia alal.

Põllumajanduses töötas ta ligikaudu kakskümmend aastat Tartu lähistel Saadjärve kolhoosis koos meestega ja tema sõbradki on olnud peamiselt mehed. „Kuna sõbrannad on mind elus mitu korda reetnud, näen ma meessõpru ja meeskolleege naistest paremas valguses. Nad ei kadesta näiteks su välimust ega seda, et sa oled aktiivne,” mõtiskleb Irina. Seevastu Reformierakonnas on nii mehi kui ka naisi ning ta saab nende kõigiga hästi läbi.

Kuni kolmanda klassini ei olnud Irina tunniplaanis Tartu 12. koolis eesti keele tunde. Eesti keele õppis ta ära alles siis, kui läks Eesti põllumajandusakadeemia üliõpilasena pärast kolmandat kursust Rakkesse traktoristipraktikale. Ta valis keelebarjääri murdmiseks meelega koha, kus enamik inimesi kõneleb üksnes eesti keelt. „Räägi kodus gruusia, usbeki või armeenia keelt, aga kui lähed kooli, siis õpi seal eesti keelt – kui sa soovid siin elada. Kui ikka tahad, siis saad selle selgeks,” on ta resoluutne.

Muu hulgas õpetas Irina Tabivere koolis viisteist aastat vene keelt ja on alates 1997. aastast tegelenud Hiina meditsiiniga, mida ta kogu aeg juurde õpib. „Kui keegi pöördub minu kui ravitseja poole, siis ma ei ütle talle kunagi, et ära enam võta arsti määratud ravimeid. Meie, Neijingi koolkonna tervendajad teevad inimese heaks paralleelselt seda, mis teha annab,” sõnab ta. Irina on ühtlasi sada protsenti kindel, et vaktsineerida viiruste vastu tuleb.

Tabiverest tuli Irina Tartusse elama aastal 2004, kui pere lõhki läks. Abikaasa tegi sõna otseses mõttes sigadusi. Naine tõdeb, et nüüdseks, linnas elades, on ta jõudnud järeldusele, et maal pole elu. Kui ta oli noor, ei seisnud maa niisama ega jäänud kasutamata. Igale poole oli midagi külvatud: nii kolhoosimaale kui ka inimeste endi haritavale maale. Temagi käis kartuleid müümas nii Pihkvas, Narvas kui ka tollases Leningradis. 

Aga miks siis Reformierakond ei hoolitse selle eest, et maaelu areneks ka tänapäeval, pärin temalt seepeale. „See on hea küsimus. Meie bussituuri üks eesmärk on see, et me saaksime inimestelt kriitikat, et me saaksime teada, mida võiksime teha veel paremini,” vastab Irina. Ta lisab, et maaeluprobleemidele lahenduse leidmine pole päris tema pädevuses.

Küsin Irinalt veel, kas on lootust, et me jõuame viie rikkaima riigi hulka, ehk kui kaua me peame helgemat tulevikku ootama. „Mulle selline lähenemine ei meeldi, sest elasime ju nõukaajal helge tuleviku ootuses: vaid looda ja oota. Tuleks hoopis olla rahul sellega, mis praegu on, ja üritada nii palju kui võimalik teha kõik, et tulevik tuleks parem,” räägib ta.

Järgnen Reformierakonna kampaaniabussile ka päeva teises pooles ja teen Tartu kaubamaja vastas juttu sealsete lillemüüjatega. Üks neist, nime mitte mingil juhul avaldada sooviv keskealine naine ütleb, et on kogu aeg orav olnud ja aastaid Reformi ka toetanud.

„Mulle on meeldinud liberaalsem suhtumine. Võtame näiteks EKRE, kes tahab, et paneksime Eestile piirid ette ja kõik kinni. Sa ei suuda niimoodi eksisteerida, maailm peab olema kõigile vaba. Sul on ju vaja reisida ja kaupu vahetada,” seletab ta. Kaabud ei tule tema meelest kõne allagi, sest see oleks täielik katastroof.

Naine lisab, et Reformierakonnal on siiski ka negatiivseid omadusi. Näiteks ei meeldi talle erakonna juhtide suhtumine koroonaviirusesse ja sellega kaasnevad piirangud. „Koroona ei ole ju mitte hull, vaid hoopis leebe haigus,” torkab ta. Ta on lugenud raamatut, mille järgi levib see viirus energeetiliselt ja tabab neid, kes seda kardavad, või nakatab inimesi, kes olid juba varem haiged.

Naine küsib: miks salastas Kaja Kallas koroonakriisi olulised ülevaated viieks aastaks? Tõsi, Kaja Kallas on väitnud, et need olidki mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks. „See ei ole aus mäng. Kaja lihtsalt laseb Euroopal endale pähe istuda.”

Tartus valib ta sellegipoolest oravaid edasi ja on rõõmus selle üle, et nad siin alati võidavad: „Urmas Klaas lõi need haisukotid õnneks minema”. Haisukottide all peab ta mõistagi silmas sedasamust tselluloositehast (või nende käsilasi), mida Tartusse ehitada taheti. „Hiinlaste kõrvad juba paistsid,” resümeerib naine.

 „Aga see, et nad Kersti Kaljulaidi presidendikandidaadina kõrvale jätsid, on seatemp. Kaob ära igasugune usaldus!”

Varem Elva vallas Kaimi koolis õpetajana töötanud pensionärist lillemüüja Eeva (76) ütleb, et on siiani kogu aeg toetanud Reformierakonda ning esmajoones sellepärast, et mitte olla EKRE ja mitte olla Kesk. „Aga see, et nad Kersti Kaljulaidi presidendikandidaadina kõrvale jätsid, on seatemp. Kaob ära igasugune usaldus! Kui nad müüsid tema maha, miks nad siis meid ei võiks müüa?”

Kahele teisele lillemüüjale, kes käivad vahepeal Reformierakonna telki uudistamas, ei meeldi Tartusse südalinna kultuurikeskuse ehk Süku ehitamine, Sellele on andnud rohelise tule Riigikogu nii eelmise kui ka praeguse koosseisu kultuurikomisjon. 

Lillemüüjad on näinud pilte suurest kastikujulisest majast ja ei usu, et kui see koloss valmis tehakse, siis park alles jääb. Nad kardavad koguni, et arendus jätab lastega pered pargist sootuks eemale. Aga kasti ega mingisugust kolossi Reformierakonna kampaaniategijate kinnitusel ei tule. Nad lubavad, et kõik huvirühmad, kes on siiani kaubamaja kõrval pargis tegutsenud, saavad seda teha ka tulevikus.

Avinurme puiduettevõtja ja Võru haigla juht

„Kas Te olete üksi?” küsib Verner Mölder (48) ja tema hääl kajab Avinurme tühja kultuurimaja seintelt vastu. Suundume hoone ülakorrusel asuvasse pilliruumi, kus tunnevad Verner ja tema juhendatavad puhkpilliorkestri liikmed end koduselt. Kord nädalas käivad nad seal harjutamas. Lisaks mõeldakse järelkasvule: kohalikus koolis tegutseb Mustvee muusikakooli pilliõppe puhkpilliharu. 

Avinurmes sündinud ja kasvanud Verner võõrustab ajakirjanikku võileibade ja kohviga, on külalislahke ja jutukas. Ta oli kaheksateistkümneaastane, kui 1991. aasta augustis tulid Tallinna tänavatele tankid. Verneril oli plaan minna õppima Soome metsanduskooli, kuna aga ajad olid segased ja viisat ei saanud, tuli sellest mõttest loobuda. Ka ei teostunud hilisem plaan omandada muusikaharidus.

Aasta hiljem sai Vernerist Eesti vabariigi kaitseväelane ja ta nägi kaitseväe loomist lähedalt. Eestlastest ohvitserid kohtlesid ajateenijaid märksa paremini kui nõukogude armees. Varustust nappis, alul polnud sõduritel isegi vormi selga panna.

Pärast ajateenistust jäigi Verneril kooli minemata, selle asemel on ta olnud pidev iseõppija. Ta on käinud mitmesugustel kursustel, kuid jäänud ikka puutöö juurde. Selle sai ta selgeks perestroika ajal oma isa Olavi kõrvalt, kes omakorda oli oskused omandanud oma isalt. Olavi töötab pereettevõttes siiani. Koroonaajal on nad põhiliselt tootnud lipuvardaid, saunatarbeid ja kalmistupinke.

Vahetult pärast nõukogude aega kohanesid paljud Avinurme inimesed muutustega, sest kolhoosi kõrvalt oli lubatud niinimetatud abitootmine: puutöö, millega teeniti endale raha. „Kes oskas teha korvi, kes kaseluuda. Inimesed said sügisel portsu asju valmis, kolhoos oli vahendaja ja neile läkski siis eraettevõtja pisik sisse,” selgitab Verner. Tema pere valmistas kolhoosile tööriistavarsi.

Tänu abitootmisele said paljud endale lubada näiteks maja ja autot. „Oli neidki, kellele oli üleminek raske ja kes ei kohanenud uue korraga. Nad murdusid ja hakkasid rohkem pudelisse vaatama,” tõdeb Verner. 

Ettevõtjana on ta 2001. aastast toetanud Reformierakonda. „Minu jaoks on põhiline, et ei takistataks vaba mõtlemist ja tegutsemist.” Kuid poliitika on tema hinnangul läinud tavainimesele keeruliseks ja raske on aru saada, kes mis rida üldse ajab. 

“Mul on olnud hetki, kui olen mõelnud, kas ma olen ikka õiges erakonnas. Ma ei ole Reformierakonna padu-usku.”

„See teater kipub sageli üle võlli minema ja ei oskagi enam poliitikat objektiivselt hinnata, kohati kaob poliitikutel vastutustunne. Mul on olnud hetki, kui olen mõelnud, kas ma olen ikka õiges erakonnas. Ma ei ole Reformierakonna padu-usku,” sõnab Verner. Taavi Rõivase peaministriks olemise aega näeb ta pigem paigalseisuna.

Oma kodukohas on Verner saanud loota reformierakondlasele Rein Aidmale, kes oli aastail 2003–2011 Riigikogu liige. Siis sai Avinurmes mõnigi asi ära tehtud, näiteks soetas kool katuseraha toel ligikaudu miljoni krooni eest uue mööbli. Tollal oli Reformierakonna poliitiline tegevus kohapeal aktiivsem, kui see on praegu. „Reinule ei olnud tähtis, et tema on selle raha siia toonud. Ta käitus kohalikega riigimehelikult,” kiidab Verner.

Sellest hoolimata ei arva Verner, et katuseraha läheb alati õigesse kohta: parem oleks, kui seda poleks ja raha tuleks otse riigieelarvest. „Kohalik poliitik ei peaks käima seda lunimas nagu kerjus, käsi pikalt ees.”

Reformierakonda kuulumisest hoolimata kandideerib Verner selle aasta kohalike omavalitsuste valimistel siiski valimisliidu Mustvee Vald 2035 nimekirjas. Tema kandi oravarakuke on nõrk ja lõppeks pole erakondlik kuuluvus kohalikel valimistel nii tähtis, sest valitakse ennekõike inimesi.

Verner räägib pikalt Mustvee valla probleemidest: investeeringuvajadusest, aga ka väheste õpilastega koolide ümberkorraldamise vajadusest. Volikogus on esindatud eri piirkondade ja inimeste isiklikud huvid. Tema jutu kokkuvõte on, et tegu on vägagi keerulise vallaga. Ühe aasta oli ka ta ise volikogu asendusliige.

Kui räägime Reformierakonna üle-eestilisest mõjust ja võimalikest headest otsustest, toob Verner partei teenena esile vanemahüvitise kehtestamise, sest see on maainimesele abiks.

Ta ei pelga oma erakonnale veidi tuhka pähe raputada – eeskätt põhjusel, et maapiirkonnad on arengus maha jäänud. On olnud ajajärke, mil regionaalpoliitikale oleks võinud pöörata palju rohkem tähelepanu. „Maapiirkonnad sõltuvad riigi almusest, aga niipea, kui mõnel piirkonnal hakkab hästi minema, kärbib riik toetust. See ei motiveeri omavalitsust pingutama.”

Probleemid maal on seotud just taristuga. Kui inimene läheb Eesti Energiasse ja tahab elektrivõrguga liituda, küsitakse ulmelist summat. Sama kehtib kiire interneti kohta. Valguskaabel on Avinurmes riigimaantee ääres maas, ent mõne meetri eest majani oleks vaja maksta kosmilist hinda.

Inimesed põrkuvad seega probleemide taha, mille lahendamine võiks olla riigile elementaarne ja mida peaks püüdma lahendada poliitikud. Verner on kindel, et Reformierakonna kohalikel poliitikutel on see tahe olemas. 

„Maainimesi ei tohiks alahinnata, sest tegelikult on nad ettevõtlikud. Neile tuleks luua võimalused ja arendada eelkõige infrastruktuuri,” leiab Verner. Inimlikul tasandil aga ei pruugi linnades tegutsevad poliitikud maapiirkondade probleemidest aru saada, sest neid muresid ja valusid nad omal nahal ei tunne.

Paremat tulevikku tasub Verneri arvates loota ainult siis, kui teha ühiskonna arengu heaks midagi ise ära. „Kolm aastat tagasi käis meil külas sajaliikmeline orkester Hollandist. Nad ütlesid, et kõik panustavad selle tegevusse ja orkester maksab ise näiteks oma dirigendi palga. Riik ei pea kõike ette ja taha ära tegema. Kui me seda ootama jääme, ei jõua me isegi saja rikkaima riigi hulka,” seletab ta.

Ta lisab, et rikkust ei peaks mõõtma pelgalt rahas – tähtis on ka vaimsus. Praegusaja noorte mõtlemine ei ole Verneri meelest enam nii küüniline, et kõik on kinni rahas. Just siit paistab lootusekiir.

***

Lõuna-Eesti haigla parkla, mis asub ligikaudu viis kilomeetrit Võru kesklinnast eemal Meegomäel, on autodest tulvil, kuid haigla fuajees valitseb vaikus ja liigub vaid mõni üksik inimene. Kõrge männimetsa keskel, idüllilises paigas asuvas Nõukogude ajal ehitatud hoones on korraga ravil keskmiselt kaheksakümmend patsienti.

Haiglajuht Arvi Vask (61) ei jää meie vestluse jooksul pelgalt ametlikuks ja asjalikuks. Kui palun tal meenutada esimesi iseseisvuse taastamise järgseid aastaid tollase Elva haigla peaarstina, elavneb ta hetkega ning muutub rõõmsaks ja jutukaks.

See oli Arvi arvates äge aeg, ent olud olid väga keerulised. Ta oli esimene, kes muutis 1991. aastal oma juhitava haigla munitsipaalettevõtteks. Seejärel sai ta kõik juhtimisotsused iseseisvalt vastu võtta.

“Oli veebruar, viisteist kraadi külma, ja ma küsisin, mis nüüd saab, patsiendid on ju haiglas sees. Staabi pealik Pušin ütles, et nüüd peab igaüks ise vaatama, mis saab.”

1991. aasta talvel tuli kütusekriis, tanklad olid tühjad. Elva haiglat köeti küttepetrooliga ja kui oli alles veel kahe-kolme päeva varu, pidi ühendust võtma Tartu maavalitsuse küttekriisi staabiga Kärknas, et sealt kütet eraldataks. „Kui ma tegin staapi järjekordse kõne, öeldi, et pole midagi eraldada. Oli veebruar, viisteist kraadi külma, ja ma küsisin, mis nüüd saab, patsiendid on ju haiglas sees. Staabi pealik Pušin ütles, et nüüd peab igaüks ise vaatama, mis saab.”

Kiiresti kutsus Arvi Vask kokku arstide koosoleku. Doktor Aime Seppius pakkus välja oma tuttava, Gennadi Arumetsa, kelle kaudu tekkis võimalus kütust sebida. Nagu selgus, arveldas see mees ainult sularahas, ehkki samal ajal oli ka sularahakriis. Haiglal pangas raha oli, aga seda oli võimatu välja võtta. Sularaha pidi kooperatiivilt ostma 11-protsendise teenustasuga. 

Arumets sõitiski, kilekott raha täis, Tartu Raadi lennuväljale, kus Vene sõjaväelased, kes polnud veel Eestist lahkunud, võtsid kaugpommitajatele mõeldud petrooli öösel salaja lennukipaakidest välja ja müüsid Arumetsale maha. Haigla mahutitesse tõi kütuse traktor. Haiglas maksis Arvi Vask juba Arumetsale ja nii sai hoone kevadeni köetud. „Ma olin noor mees ja nägin, millised võimalused avanevad, kui inimeste initsiatiiv vabaks lasta,” võtab Arvi loo kokku.

Ta on Reformierakonna asutajaliige. Talle sümpatiseeris Siim Kallas juba tookord, 1994. aastal. Arvi on siiani erakonnas nimekirjas, kuid ühessegi vallavalitsusesse ega volikokku ei kuulu.

Arvile avaldasid muljet Siim Kallase teened Eesti krooni tulekul ja tema sõnavõtud. Erakonda kutsus teda poliitik ja spordiarst Toomas Savi, kes koondas inimesi Tartus. Nagu paljud teised tollased ühiskonnaelu tegelased nii luges ka Arvi huviga majandusteadlase Milton Friedmani raamatuid: see kõik tundus uus ja huvitav. Siiani peab ta tähtsaks isikuvabadusi ja arvab, et Friedmani põhimõtted on rakendatavad ka tänapäeval.

Arvi usk vabasse turumajandusse pole kõikuma löönud, ent samas on Eestis praegu liiga palju bürokraatiat, palju sellist, mis on üle reguleeritud. Näiteks kui mõni uus ettevõte tahab tulla turule eratervishoiuteenusega, on paljud nõuded absurdsed. „Miks ei võiks Eestis olla ravimiautomaadid? Ei saa, sest keelud on lihtsalt peal,” tunneb ta end häirituna. „Olen need teemad tõstatanud, aga nõudeid pole saanud muuta, sest Reformierakonnal on olnud liiga vähe võimu.”

Oravad on olnud valitsuses kaua ning seda parteid on Arvi meelest toetatud tugevate ja kogenud eestvedajate ja maailmavaate pärast. Nad on seisnud isikuvabaduste, turumajanduse ja vaba initsiatiivi eest. „Ma arvan, et see on omane suurele osale eestlastest, see on omamoodi luterlik.” Arvi ei pea õigeks tasuta asjade – näiteks tasuta ühistranspordi – jagamist.

Provotseerin veidi ja väidan, et Reformierakonna suhtumine valijasse on selline, et valijat huvitab ainult raha, ja sellele ehitab erakond üles ka oma valimiskampaaniad. „Eks muidugi on poliitika muutunud loosunglikuks ja igaüks peab loosungeid välja hõikama. Suur osa inimesi teeb oma valikuid puhtalt emotsiooni pealt,” nendib Arvi.

Solidaarsus inimeste suhtes peab tema arvates säilima ja abivajajaid tuleb aidata, kuid viimasel ajal on õpitud abitust liiga palju. Inimestel kaob ära isiklik vastutus, näiteks oma tervise suhtes, mida Arvi näeb haiglajuhina tihti. „Võtame kasvõi selle, et ülekaalulisuse epideemia levib laialt: kui haigus on seotud inimese enda eluviisiga, siis võiks talle jääda ka mingisugune oma vastutus. Haigekassa ei peaks kõike kinni maksma,” arvab ta.

Näiteks Soomes ei hakka haigekassa ülekaalulisusest tuleneva teise astme diabeedi põdejale kohe tablette kinni maksma. „Kõigepealt ütleb arst, et nüüd on aeg hakata kaalu langetama. Kui sa sellega toime tuled, siis antakse sulle ka tasuta ravi.” Seda näidet nimetab Arvit intelligentseks vastutuseks. Tervishoiuteenustesse peaksid ka inimesed ise rahaliselt panustama. Teisisõnu: patsient võiks arsti juurde minnes maksta rohkem kui pelgalt viis eurot visiiditasu.

Kaja Kallas, keda on kritiseeritud kui nõrka poliitikut, Arvi Vasele meeldib: „Peaministriamet eeldab kogemust, aga kogemus tuleb samas koos ametiga. Kogemust ei ole võimalik õppida.” Arvi on praeguse olukorraga rahul, sest naised toovad valitsusse naiselikku tarkust, mitte kukkede ärplemist. Siis on kõvatamist vähem ja seda just vaja ongi. Haiglas tunneb juhataja end samuti hästi siis, kui kõrval on arukad ja pädevad naised.

Reformierakonna Achilleuse kanna, maaelu päästmise kohta sõnab Arvi, et kuigi Soome doteerib Lapimaa elu sadade miljonite eurodega, on lõpptulemus ikkagi see, et elu koondub Helsingisse ja selle lähistele. „Eestis on nii, et kui Tallinn saab rikkamaks, veab see kaasa ka suurema osa ülejäänud Eestist. Kui nüüd tõusid pealinnas kinnisvarahinnad, läks see nii ka Võrus.”

LGBT-kogukonna õigusi Arvi toetab. Homoseksuaalsus on bioloogiliselt määratletud ja tema jaoks on asi lihtne: miks ei võiks need inimesed olla õnnelikud? „Propagandat ei tohiks teha, aga ainuüksi nendest asjadest koolis rääkimine ei ole propaganda.” Ka loomariigi populatsioonides eksisteerivad sellised suhted ja on kogu aeg eksisteerinud. „Heteromehena minule homod konkurentsi ei paku,” tõmbab Arvi teemale joone alla.

Ta on nõus minu väitega, et Reformierakonna asutajate põlvkond ehk vana kaardivägi on tagasi tõmbunud, samal ajal kui uut võimekat põlvkonda pole veel peale kasvanud. „Eks me oleme kõik natuke vanaks jäänud, kuid ma usun küll, et uus laine tuleb.”

Oma põlvkonna tööst rääkides toob Arvi paralleeli loodusest. Kui lind korjab usse, tõuke ja üraskeid, siis teeb ta seda ikka enda ja oma järeltulijate jaoks, ent kasu saab sellest mets. „Inimühiskonnas peaks samuti olema nii, et anname panuse enda ja järeltulevate põlvede jaoks, aga sellest tegevusest saab kasu kogu ühiskond.”

Külas Reformierakonna toetajatel Hiiumaal

Ester Tammise (79) ja Toivo Platovi (73) abielu on kestnud üle kolme aastakümne. Külg külje kõrval elasid ja töötasid nad varem Harjumaal ning viimased kakskümmend viis aastat on nad olnud Hiiumaa püsielanikud.

Kui nõukogude aja lõpus tekkis ettevõtlusega tegelemise võimalus, kasutasid seda mõlemad ja – nagu Ester väljendub – kokutama ei jäänud. Toivo oli Harju KEKis autojuht, lisaks sõitis õhtuti Moskvitšiga taksot ja tegi kartulisalatit. Ester pidas autobaaside juhtidele loenguid isemajandavast Eestist (IME) ja küpsetas pannkooke. 

Mõlemad mäletavad hästi ka perestroikaaega, mil käidi Tallinna linnahallis Rahvarinde koosolekutel. „Kus oli ikka rahvamass ja kuidas hoiti kokku!” kiidab Toivo.

Kui Eesti taasiseseisvudes lasti alkoholimüük vabaks, hakkas napsuäri Eestis õitsema. Näiteks müüdi Vasalemma-Keila maantee ääres südaööl tabureti pealt viina ja šampust – peaasi, et oli raha ja tahtmist. Isegi politsei ei puutunud kaubitsejaid. 

Ent vaba tulumajandus kadus sellisel kujul peagi, kui Mart Laar kehtestas 3000kroonise alkoholimüügimaksu. Estri sõnul oli tagajärg see, et kangemad joogid muutusid defitsiidiks. Kui ta käis oma poja, nüüdse Hansa Grupi juhatuse esimehe Neeme Tammisega Alutaguse metsades seenel ja sai rästiku käest sutsaka, polnud talus, kus nad peatusid, ega lähipoodideski kompressi tegemiseks viina. 

„Roomasin mööda mustasõstrapõõsaste aluseid ja hõõrusin jalga mullaga. Oli tunne, et organism ei mahu roiete vahele ära, olin nii paistes,” meenutab ta. Oleks viinakompressi kiiresti peale saanud – teisisõnu, oleks Mart Laar jäänud paduliberaalse alkoholipoliitika juurde –, oleks võinud Estril ehk pareminigi minna.

Kui 1996. aastal sättis elu abielupaari paika Kassarisse Hiiumaal, ostsid nad kehvas seisus Vetsi mõisatalli, millest olid hästi säilinud ainult müürid. Nad taastasid hoone täielikult ja töötasid ühiselt seal kõrtsi pidades kakskümmend üks aastat, elades ise talli ülakorrusel.

„Saime seal nii palju tööd teha, et isu läks ära. Väga kaua see vaimustas meid, aga lõpuks tappis,” meenutab Ester. Märkan, et tema käed on rakkus ja krobelised. Kujutlen, kuidas needsamad käed on kandnud ette sadu vaagnaid, pesnud tuhandeid nõusid, lakkamatult küürinud ja koristanud.

Rügamisest on elus ka kasu olnud. „Kui sa lähed hommikul kell kuus tööle ja suitsetad päevaga nelisada ahvenat, siis saad muidugi raha,” ütleb Toivo. Kõrtsis higi ja vaevaga teenitu eest kerkis üksteist aastat tagasi siiasamasse loodusidülli keskele kahekorruseline maja: kivikatusega ja ruumikas, kuid siiski mitte nii suurejooneline, et seda võiks pidada villaks või uusrikaste eramuks.

Kassaris käivad Estril ja Toivol külas lapsed, keda on kokku kaheksa: kõige noorem on kolmekümne seitsme ja kõige vanem kuuekümne kahe aastane. Ükski neist pole abielupaaril ühine. „Meil oli juba nii suur kärgpere, et mõtlesime, et ei hakka enam lastega jamama,” kommenteerib Toivo.

Ester on külaliikumise Kodukant Hiiumaa haru juht ja algusest peale Reformierakonna liige. Kui poleks olnud IMEt – isemajandavat Eestit –, poleks ta ilmselt nii kiiresti parteiga liitunud. Paljud autobaasijuhid, keda Ester kaheksakümnendate lõpus koolitas, lihtsalt ei uskunud isemajandavasse, ilma plaanimajanduseta Eestisse: „Aga sellised mehed nagu Tiit Vähi ja Enn Sarap said hoobilt asjale pihta.” 

Kui rääkida maailmavaatest, siis aegade jooksul pole olnud ühtegi teist erakonda, kel oleks Estri arvates olnud reformaritele midagi vastu panna. Ta kirjutab alla nende sotsiaal-, haridus- ja välispoliitikale, kuid on mures, et erakond räägib maaelust nii vähe. Nüüd on küll ka maaelu juba programmi sisse kirjutatud.

Külaliikumine Kodukant koondab Estri algatusel Hiiumaal inimesi, kirjutab projekte ja korraldab üritusi, näiteks iga-aastast Hiiumaa külade päeva. Võrreldes üheksakümnendate lõpuga on Hiiumaa külaliikumises praegu madalseis. Tublisid ja aktiivseid inimesi, kes suudaks liikumist vedada, jääb üha vähemaks: „Keegi ei taha enam teha nii palju tasuta tööd.” On küll noori, kes tulevad kodusaarele tagasi, paraku osalevad külaliikumises neist vähesed. 

Võrreldes üheksakümnendate lõpuga on Hiiumaa külaliikumises praegu madalseis. Tublisid ja aktiivseid inimesi, kes suudaks liikumist vedada, jääb üha vähemaks.

Ester ütleb, et Hiiumaa juhtivad reformierakondlased on saanud siiani saare jaoks vähe teha, sest neil pole üleriigilist mõju. Selle aasta alguses pääses aga volikogu esimees Aivar Viidik Riigikokku ja saab nüüd juba toeks olla. Näiteks aitas ta tänavu juulis Saaremaa liinilt tagasi tuua praami Tiiu, mis hakkas nädala sees uuesti Hiiumaa vahet sõitma. Ester kiidab ka sotsiaalvaldkonda, mis areneb tema hinnangul Hiiumaal hästi just tänu selle valdkonna juhile, reformierakondlasest Riho Rahuojale.

Ta ei arva, et aastal 2021 on Reformierakond ainult võitjate või eliidi partei. „Küllap see oli nii pikka aega, aga erakonna juhtimise juurde tulevad uued inimesed ja ka see on muutumises.”

27. augustil korraldas Ester Hiiumaal Orjaku külamajas kogukonnapäeva. Seal räägiti teemadel, mis on tema jaoks olulised, näiteks sellest, kuidas saaks kogukonnad enda eest kosta, ja sellest, mida teha, et küladel oleks rohkem häält. 

Just selle sihiga on Hiiumaal loodud haldusreformi eel tegutsenud väikeste valdade asemele mitteformaalsed osavallakogud, mis üritavad pidada vallavolikoguga dialoogi. Sedalaadi lähenemine annab paraku tulemuse üksnes siis, kui vallavolikogu osavallakogusid kuulab. Estri sõnul seda ei toimu ja selle mängu võiks üldse ära lõpetada.

Kuigi Estrisse ja Toivosse on ettevõtlikkus aastate jooksul juurdunud, sõnab Toivo: „Kui tahad kohalikega hästi läbi saada, pead nendega ühte punti minema. Kui neil on abi vaja, siis mine ja aita, aga raha ära võta.” Inimeste aitamise ja äri vahele tuleb tõmmata piir.

Ester on püüdnud Toivotki Reformierakonda meelitada, kuid siiani pole abikaasa vedu võtnud. Oravate veendunud toetaja on Toivo sellegipoolest. Omal ajal, taasiseseisvuse esimestel aastatel, võlus teda nii jutu kui ka tegudega Siim Kallas. Ester nimetab IMEga seoses enda tollase eeskujuna veel majandusteadlast Erik Terki.

Reformierakonda hiidlaste paar igas aspektis siiski ei ülista, vaid teeb ka kriitikat. „Eks me mõlemad saame aru, et kohati on Reformierakonna valitsuse juhtimine praegu liiga leebe,” leiab Ester. Konkreetse sõnaga mehi ja naisi napib ning just seepärast tahab Toivo, et oravaid asuks juhtima Jürgen Ligi.

„Kaja Kallas sattus peaministrina muidugi raskesse olukorda, sest see, mis Jüri Ratase valitsuse ajal eelarvega tehti, oli ikka õudne küll. Häbematu lugu, kuidas Martin Helme kirjutas eelarvesse tühje ridu, ja siis veel ütleb, et nüüd on kõik halvasti. Mees, kus sa olid ja mis sa tegid?” pahandab Ester.

Konkreetse sõnaga mehi ja naisi napib ning just seepärast tahab Toivo, et oravaid asuks juhtima Jürgen Ligi.

EKRE puhul häirib Estrit esmajoones lai ja laamendav käitumine. Reformierakond on EKREst hulga sallivam, arvab ta. Liberaalse ja konservatiivse maailmavaate vastandumine ning lõhe suhtumises näiteks LGBT-kogukonda jääb silma ka saarel elades. Õnneks see siinset elu väga ei puuduta. 

„Hiiumaal selliseid lipulehvitajaid pole. Homodel ja lesbidel võiks olla omavahel varaline leping, mitte abieluside,” arvab Ester. Toivo on märksa karmim ja otsekohesem: „Nende suhtes tuleb võtta kasutusele nõukogudeaegne seadus: homoseksualism peaks olema keelatud.”

Räägime edasi maaelust. Väidan, et elanike nappuse, väljarände ja kehva taristu tõttu on paljudes maapiirkondades ettevõtlusega tegeleda keeruline ning Reformierakond ei suuda maainimesi kõnetada. Hiiumaal on isegi hästi läinud.

„Hiiumaal on läinud paremini seepärast, et saareinimene ongi teistsuguse suhtumisega. Sa pead arvestama sellega, et sulle ei tule keegi kuskilt appi. Ellu jääb siin sitke. Kui sa oled üks igavene mökukene, siis sa siin hakkama ei saa,” selgitab Ester.

Araabia keele lektori kodus ja Tartu turu väravas

Hollandist kuus aastat tagasi Eestisse tulnud ja siia elama jäänud Imar Kutšukali (27) õpetab Tartu ülikoolis araabia keelt ning teda võib linna peal sageli näha humanitaartudengite ja loomeinimeste seltskonnas. Ta on intelligentne, sotsiaalselt terava huumorimeelega, šarmantne ja äratab tüdrukute tähelepanu, huvitav vestluspartner ning tõeline seltskonnahing. Eesti keelt räägib Imar vabalt ja peaaegu vigadeta. 

Oma doktoritöös uurib ta ühiskondlikke muutusi Araabia poolsaarel pärast islami levikut 6. ja 7. sajandil. Eestisse sattus ta esimest korda tänu juba teismeeas tärganud muusikahuvile, kui ta võttis Viljandis osa pärimusmuusikalaagrist.

Imari korteris annab endast aeg-ajalt näugudes märku kass Seeba, kes on saanud nime piiblitegelase, kuningas Saalomoni naise järgi. Endise maakassina on tal ette tulnud kasvuraskusi ning tal on suur tähelepanuvajadus. Seebat on nähtud õhtuti omapäi mitmes Tartu lokaalis ja selle poolest on ta oma peremehega sarnane.

Imari kodu asub Supilinna servas Emajõe ääres. Kui meie vestlus rändab kliimateemadele, nendib ta, et ka tema maja võib tulevikus vee alla jääda. Ta on Reformierakonna uue põlvkonna toetaja ja liige. Kliimakriis on Imari ja ta eakaaslaste suurim mure, millega lihtsalt peab tegelema. Ühtlasi on Imar aru saanud, et Euroopas on palju noori, kes leiavad, et sotsialistlik ühiskonnakorraldus on keskkonnale parem kui kapitalistlik: „See on äärmiselt naiivne ja ohtlik.”

Imari alžeerlasest isa Mohammed Anvar tuli Euroopasse siis, kui asus Pariisi õppima. Seal tutvus ta Imari tulevase ema Marjolijnega, kes on põline hollandlane ja kasvas üles anabaptistide peres.

Imari isa oli küll moslem, kuid käis mošees harva ja rääkis religiooniteemadel vähe. Tema suhe usuga oli isiklik. „Kui USAs toimus 11. septembri terrorirünnak, olin kaheksa-aastane. See jättis inimeste kultuurimällu katastroofilise jälje ja ma tajusin, kuidas meedia moslemeid kajastas: potentsiaalsete terroristidena. Minu kogemus isa ja sugulastega oli sellest kuvandist väga erinev. Mõtlesin, et mu isa ei ole ju üldse Osama bin Ladeni sarnane,” meenutab Imar.

Mohammed Anvar oli alžeerlaste inimõigustega tegeleva büroo juht, samuti viroloog, kes ohjeldas Prantsusmaal muu hulgas marutaudi. Ta lahkus meie seast 2019. aastal ja uue üleilmse pandeemia levikut oma silmaga ei näinud. „Huvitav oleks olnud isaga just praegu rääkida,” ütleb Imar.

Imari isa sattus Alžeeria valitsusega konflikti ja põgenes seetõttu kodumaalt kaks korda. Teisel korral, üheksakümnendate alguses, jäigi ta lõpuks Hollandisse. „Ta oli inimene, kelle põhimõtted tegid ta elu tihti väga raskeks,” selgitab Imar.

Teismelisena hakkas Imar islami kohta lugema juba populaarteaduslikku kirjandust ja see mõjutas noormeest astuma Utrechti ülikooli, et õppida araabia filoloogiat. 

Erinevalt oma isast, kes oli nooruses kommunist, usub Imar, et kapitalism ja vabad turud on vajalikud ja head. „See majanduslik süsteem, mille me oleme viimase saja viiekümne aasta jooksul loonud, on muutnud inimeste elu märksa paremaks. Just see riik, mis ei sekku majandusse ja inimeste ellu liigselt, soodustab ka inimõigusi.” 

Imar on rahul, et on sattunud riiki, kus puudub sotsialismiihalus. „Eestis ei ole mitte ühtegi mittepatriootlikku erakonda: kõik erakonnad usuvad mingil määral isamaalisi ideaale. Kui sa ütled Hollandis, et oled patrioot, siis peetakse sind natsiks. Siin on võimalik olla patrioot ja samas olla ka avatud.”

Räägime edasi Imari isa elust ja tegevusest, lisaks Alžeeriast, Iisraelist ja sealsete palestiinlaste olukorrast. Sel alal tunneb Imar end rohkem kodus kui enamik eestlasi, kuid mulle üllatuseks teatab ta: „Need teemad on huvitavad, aga ei ole minu jaoks väga olulised.” 

Rohkem puudutab teda kohalik elu ja näiteks teadmine, et eelmise, see tähendab Keskerakonna, Isamaa ja EKRE valitsuse mõjul on poliitika kultuuriline tase masendavalt langenud. Eesti poliitika on muutunud küüniliseks, jämedaks ja ebameeldivaks. 

„Kui Kaja Kallast üritati umbusaldada, jälgisin ma seda laivis ja lihtsalt ei suutnud uskuda, et Riigikogus kasutatakse selliseid termineid. Näiteks nimetas Mart Helme Kaja Kallast vaimse häirega inimeseks. Kõige masendavam on, et see töötab ja kõnetab inimesi,” on Imar nördinud. „Inimesed ei karda enam öelda asju, mida öelda ei kõlba.”

Imarit kõnetab maailma välispoliitikast rohkem ka inimsõbraliku linna areng, millega läheb Tartus paremini kui Tallinnas. Just sellepärast ja lootuses, et kodulinnas jõuaks edaspidi igale poole viieteistkümne minutiga, on tema jaoks üks põhiküsimusi rattateede võrgustiku arendamine. Tartus on nimelt veel kohti, kus rattatee lõppeb ja kust edasi sõita on keeruline. Hollandlasena tõuseb Imari vererõhk ka siis, kui ta näeb, et mõni liikleja ei oska rattaga hästi sõita. Sellegi teemaga peaks tegelema.

Uurin, kas religiooniuurijana tahaks või viitsiks ta siis tõesti tegeleda kommunaalpoliitikaga. „Filosoofilised, sotsiaalsed ja taristuküsimused ei ole üksteisest lahus. See mõte, et igaüks peab olema võimeline jõudma kohale igale poole, põhineb võrdõiguslikkuse filosoofial,” selgitab ta. „Inimene ei peaks olema eelistatud siis, kui tal on auto.”

Võimalus oma parteid kritiseerida näitab Imari arvates erakonna head tervist. 

Imar tõdeb, et teiste reformierakondlastega põrkub ta aeg-ajalt just rattasõbraliku ja rohelise linna arendamise asjus. „Aga Reformierakonnas võid sa vahepeal ka mitte nõustuda Kaja Kallase valitsuse otsustega,” rõhutab ta. „Meie suurim košmaar on näiteks maksude tõstmine, millega ma üldse rahul pole.” Võimalus oma parteid kritiseerida näitab tema kinnitusel erakonna head tervist. 

Oravad on olnud Imari arvates kaua võimul põhjusel, et liberaalne majanduspoliitika toimib ja kõnetab inimesi. „Kõik tahavad rohkem teenida, kes ei tahaks?” 

Väites, et Reformierakonna laev hulbib poliitilisel merel seisvas vees ja ei kosta maaelu eest, on Imari jaoks oma tõetera. „Piisab sellest, kui sõidad läbi mõnest väikesest asulast ja näed, et seal pooled majad lagunevad. Võib-olla on Reformierakond teinud vahepeal otsuseid, millel on olnud ettenägematud tagajärjed.”

***

Küsitlen inimesi ka Tartu turu väravas, peatudes üle Emajõe kulgeva Turusilla, niinimetatud Ansipi purde juures.

„Ma olen olnud kogu aeg Reformierakonna valija, kuid nüüd see lõpeb, sest nad ei toetanud Kersti Kaljulaidi,” räägib õpetaja Maarika (46). Naisküsimus on talle tähtis, nagu ka teadmine, et Kaljulaid on naisena toonud esile üliolulise teema: koduvägivalla.

Maarika on otsustanud valida seekord hoopis Eesti 200t, sest nemad pole jõudnud veel otse öeldes sitta keerata. „Äkki neil on midagi uut öelda,” loodab ta, ent jätkab: „Ma ei usu, et nad saavad vastu hakata. Inimesed koonduvad ikka peavoolu, Reformierakonna või EKRE järgi.”

Invaliidsuspensionär Andres (44) arvab, et EKRE-l on Reformierakonnale vastu panna palju. „Jõhker, mis on pagulaste sissevoolu tõttu saanud Rootsist,” ütleb ta. Seda hoiab ära just EKRE, mitte Reformierakond. Seevastu majandust tunnevad Andrese arvates hästi mõlemad erakonnad. Otseselt tal Reformierakonna vastu midagi polegi.

„Vaadake, kuidas maksud kogu aeg tõusevad. Reformierakond istub rahva kukil.”

Meditsiiniõde Kristiinale (45) meeldib kindlalt EKRE, sest rahvuskonservatiivid on inimlikumad kui reformierakondlased. „Vaadake, kuidas maksud kogu aeg tõusevad. Reformierakond istub rahva kukil,” on ta rahulolematu. EKRE pigem langetab makse.

Arvamust, et usaldus Reformierakonna vastu on löönud kõikuma, kohtan veelgi.

Jaanus Teras (54), kes juhib Jõgevamaal põllumajandusettevõtte Vaimastvere Agro tööd, räägib, et on pikka aega olnud Reformierakonna toetaja ja kandideeris veel 2017. aasta kohalikel valimistel nende nimekirjas ka ise. Viimastel aastatel ei ole ta osanud oravate suhtes enam seisukohta võtta. Maaeluprobleeme ei ole suutnud nad kuidagi ära hoida, näiteks postkontorid on kadunud ja talvel on probleeme teede lahtilükkamisega.

Üks reisifirma omanik, ligikaudu seitsmekümneaastane naine, kes ei soovi oma nime avaldada, ütleb, et kuigi ta on Reformierakonda kogu aeg toetanud, on koroona toonud kaasa selle, et päevapoliitikale ja poliitilistele valikutele ei jõua ta enam üldse mõelda. Kogu energia kulub nüüd elus püsimisele ja sellele, et saada uutes oludes hakkama.

Matemaatikuharidusega tartlane Marju Unt (62), kelle missioon on olnud aidata leida inimestel ettevõtluskoolituste kaudu üles oma anded, on samuti Reformierakonna suhtes kriitiline. Parteid tervikuna ei saa tema meelest usaldada eelkõige Tartusse tselluloositehase loomise plaani tõttu. Just selle ärahoidmiseks pidas Unt kirglikku võitlust. Praegu, mil see lahing on võidetud, on tal vähemalt enda elule õigustus olemas: „Ma vaatasin toona, et nüüd kukub Tartu, ülikool ja Eesti vabariik takkajärgi.”

Üks on selge: nagu kõik teised suured erakonnad, nii on ka Reformierakonna toetajad väga erinevad ja arusaam, et oravad on ainult edukate inimeste või ettevõtjate erakond, ei pea paika. Mitmed Reformierakonna ridades kandideerijad võiksid oma ideedega kuuluda hoopis mõnda teise erakonda. Ja veel: paljud inimesed võivad olla oma lemmikerakonnale ustavad valijad samamoodi, nagu nad on harjunud kasutama just seda panka, vaatama õhtuti just seda uudistesaadet või ostma poest just seda leiba. Asi pole alati mitte ideoloogias ega päevapoliitikas, vaid traditsioonis, tuttavlikus tundes, „omade äratundmises” või koguni juhuslikus valikus. See pole ei hea ega halb. See lihtsalt on nii.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!