Kodutute talveõhtud - Levila

Kodutute talveõhtud

Õhus on tunda siin täna ööbinud 48 magaja une raskust.

  • Tekst: Mari Mets
  • Toimetas: Iisa Laan
  • Audiolugu luges: Inga Salurand
  • Helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd
  • Fotod: Erik Tikan ja Mari Mets
  • Avaldatud: 03.2021

Levila uuris, millest unistavad kahe Tallinna varjupaiga kodutud külmadel talveõhtutel.

Lastel läheb hästi. Nemad on Ameerikas. Seal on kaks poega, nad on ettevõtjad. Mõlemad on edukad. Eestis käivad harva. No suvel ikka käivad, aga mitte siin, minu juures. Ma ei taha neile koormaks olla. Eks ma ikka mõtlen neile. Mul on hea meel, et neil nii hästi läheb. Minu töö on sellega tehtud. Ma saan öelda, et vähemalt selle töö olen elus ikka päris korralikult ära teinud.

Ameerikas on tütar. Ta läks sinna juba ülikooli – Mass-a-chu-sett-sis-se. Nüüd on ta modell ka. Ta on ikka väga tubli. Poeg on siin Eestis. Mõtles temagi minna, aga ta on mul ka tubli. Tal on tore pere. Ma olen kuulnud küll, et hirmsat moodi on lapsed mind mööda linna taga otsinud, aga ma ei anna end kätte. Neil pole vaja näha, et ma nüüd otsapidi selline olen. Ma saan ju hakkama, mul pole nende abi vaja ja nemad on ammu oma elu peal ja oma muredega.

Päris elu on Soomes. See siin Eestis on rohkem naljategemine. Nii võib ju täitsa lolliks minna, kui midagi ei tee. Pudeleid korjata ja raamatukogus käia. Niipea, kui piir jälle lahti läheb, on sinna minek kah. Seal sai töötada ühe töövõimetu Juha juures. Talutööd, trepi ehitamine. Paganama rasked tööd. Aga elada sai seal ja süüa sai ka kogu aeg. Kõik oli olemas, saun oli ka. Palk oli Soome kohta ikka närune, aga seal ei olnudki ju tegelikult raha vaja. Nad tahtsid, et võiksingi hakata Juha hooldajaks. Päris sellist asja ka enda kaela ei taha. Selle eest lisaraha nüüd nii palju ka ei oleks olnud, aga kogu aeg käi ja tee.

Kui keeld ära lõppeb, kell kukub ja laev jälle sõidab, siis lähen kohe Soome ära. Praegu on nii, et märtsi lõpuni pean siin vastu pidama. Mul on päris ametlik naine seal olemas, soomlanna. Lapsed on ka. Kodutu elu siin Tallinnas ei ole lihtne. Kõige raskemaks teeb selle endale kodutu ise.

Vanasti oli palju lihtsam. Kõik trepikojad olid lahti ja igaühel olid omad varjualused. Mina teadsin hästi paljusid kohtasid. Nüüd on kõik ära lukustatud ja kaamerad välja pandud. Eks need ise on süüdi, kes tahaksid seal edasi olla. Rikkusid ise ära need kohad ja nende enda pärast pandigi lukku. Oleks normaalselt olnud, saaks edasi olla.

Nüüd mine ainult Stroomi randa padrikusse. Noh, praegu ei lähe, surnuks võib külmuda öösel, aga suvel võib minna küll. Põhijama on muidugi see, et kohe kutsutakse politsei, kui seal põõsastes oled. Suvel on inimesed sallivamad. Lehed on ka. Siis nad ei näe ja on rahulikult. Aga pakasega – ega muidu väljas ööd üle ei ela, kui pudel viina pole hinge all.

Ega muidu väljas ööd üle ei ela, kui pudel viina pole hinge all.

Muidu sai telgis magada. Novembris oli veel täiesti normaalne. Natukene pidi ikka viina alla võtma, aga kõik kihid üksteise otsas, hästi palju tekke ja seal linna ääres Männikul sai telgis olla küll. Kõik oli väga mõnus. Värske õhk. Aga siis läks telk põlema ja jäin sellest ilma. Hauaküünlad – ausõna, ise poest ostsin, ei varastanud kalmistult – panid telgi põlema. Küünlad annavad sooja. Aga kujutad pilti – metallkaas on peal, aga telgilakke sulatas ikka augu ja kogu see värk läks põlema.

Dokumendid kaotasin ise pärast seda ära, see oli mu oma süü. Need ei põlenud seal telgis ära. Nüüd olen siin öömajas ja ajan neid dokumente. Nad vist hakkavad raha tahtma minu käest varsti – kaheksa eurot öö –, sest tuleb välja, et sissekirjutus on mul vist üldse kusagil Viljandimaal. Ma olen ikka Tallinna mees, aga seal olin viimati ühes puidufirmas tööl. Lasin küll muudkui laudu sae vahele, aga need kaks näppu läksid hoopis muruniidukit puhastades. Ammu juba, täitsa loll värk.

Mis kevadel? Ei, pikki plaane ei tee siin keegi. Samas – kuidas keegi, see täiesti oleneb. Võetakse üks päev korraga. Mõni võtab kolm päeva. Mõni üritab vahele võtta teistsugust elu. Saab vaat, et oma ühikakoha peale, aga siis on ringiga tagasi. Mõni üritab veel, aga siis on kuu algus ja meri põlvini. Kõik on lõbusad ja filosofeerivad. Siis jääb jälle vaiksemaks, öömajakohad täituvad.

Ainult kaks teevad pikemaid plaane. Nemad on 32-aastased. Üks Paldiski maanteel, teine Koplis. Üks tuleb Jõgeva-, teine Ida-Virumaalt. Ühel ei ole hambaid (peale ühe alumise keskel), teisel on. Üks on eestlane, teine venelane. Ühe eriala on põllumajandus, teisel ei ole oma eriala. Mõlemad korjavad pudeleid, käivad raamatukogus ja sõidavad bussiga. Jalgsi liiguvad palju ringi. Põhiasi ongi liikuda: jala ja bussiga, päev läbi.

Esimene käivitab sõbraga firmat – rahvusvahelised veod mikrobussidega. Logistikavärk. Praegune aeg on muidugi rahvusvaheliseks äriks üsna raske. Küll läheb paremaks. Praegu on õige hetk kõpitseda. Paberimajandus on hullumaja, aga alguses tasub raamatupidamist ise teha. Õnneks on sõbral äris 12 aastat kogemust.

Teine ootab SMÜ (sotsiaalmajutusüksus) kohta. Sotsiaalsüsteemi lühendid on kõigil selged. "Oma kohta ühikasse tahaks. Sellist, kus võib päeval ka olla. Siis ei pea bussiga sõitma. Päris oma töö ja kõik värgid. Siis saab edasi minna, eesti keelega ka A2-tasemelt edasi. Muidu on normaalne, aga praktikat on vähe. Sinuga praegu saan rääkida, see on väga hea. Teises toas on neli eestlast, aga need hoiavad omaette. Ei taha sinna vahele trügima minna, et kuule, lihtsalt räägime. Linnas pole muidu probleemi, palju on eestlastest tuttavaid. Ega nemad ju vene keeles ei räägi siis minuga."

Üks peab veel natuke plaani. Aga hästi natuke, sest on ennegi peetud ja ikka jälle siia tagasi jõutud. On olnud nii selles kui teises varjupaigas, on olnud SMÜ-s, viimati üüris puha ise korterit. Praegu käib Toidupangas tööl. Laos on abi vaja, annab naistele pakke ette. Raiub külmunud liha. Poest tulevad kümnekilosed kolakad, neid ei saa niisama laiali jaotada. Tuleb portsjonid valmis teha ja ära kiletada. Kõik nõuete järgi, puhas värk.

Varem jagas haiglas toitu laiali, ta teab küll seda tööd. Ega palju ei maksta, 3.80 päev. Aga kuu peale paistab sellest SMÜ koha jaoks juba nagu aitavat. Aga muule kulub ka. Süüa saab tööl ka – teistsugust kui supiköögis. Sööki antakse ka kaasa, sest eks kulub ära. Neli tahvlit Annekest kotis. Pajaroog purgis.

"Peaasi, et on tegevust. Muidu läheks ju hulluks. Seal on viis päeva nädalas hommikust õhtuni. Seal on mind vaja, kogu aeg on töökäsi vaja. Siin mehed istuvad, korjavad pudeleid. Ma kutsun, nad laiutavad käsi. Täitsa lollid, noh."

***

Pärast miinuskümnekraadist õhtut kodututega nende öömaja köögilaua taga (Merimetsal asuva kainestusmaja kohal kolmandal korrusel) helistab hommikul murelik sotsiaaltöötaja Maarika Kärp. Ega ma kõike köögilaua ääres kuuldut päris puhta kullana võtnud?

Eile istusid laua taga elu näinud mehed: nõukogudeaegne võidusõitja, kõik maailmamered ja Aafrika sadamad läbi seilanud meremees ning mees, kes kõiki aitab, kuid kellele see kogu aeg valusasti kätte maksab.

"Aga muidu on nad ju toredad, eks? Ikka inimesed nagu me kõik. Neile meeldib, kui keegi rääkida tahab, nende käest küsib. Muidu vaatavad kõik ju neist tänaval mööda ja läbi," lõpetab Kärp.

Inimesed nagu me kõik. Neile meeldib, kui keegi rääkida tahab, nende käest küsib. Muidu vaatavad kõik ju neist tänaval mööda ja läbi.

***

Tallinna kõige kurikuulsam kodutute öömaja peidab end hoopis Koplis, ühes Alasi tänava keldris. See on kuulu järgi nii kole koht, et teise, ilusa nimega Merelahe teel asuva – ja kodutute hinnangul märksa kenama ning lugejama rahvaga – öömaja elanikud lubavad, et ennemini on nemad lageda taeva all, kui oma jala Alasisse tõstavad. Kes kord sealt üles korjatud täidest vabanenud, hoiab edaspidi suure kaarega eemale.

Isegi Kopli öömaja pidava Tallinna Hoolekande Keskuse juhataja Imbi Eesmets nimetab seda põrgu eeskojaks, kus keegi suurt olla ei taha. Ometi on 60 kohast täitmata vaid kümmekond viimast tagavarakohta.

Keldriaknad on udutatud ja trellitatud. Teisel pool tänavat laiutab viimast moodi näitav uusarendus: süsimust kortermaja seinasuuruste akendega. Mereni 200 meetrit, aga üle tee 30 meetrit. Seal läheb maa alla trepp, mille kohal seisab silt "Kodutute öömaja". Ei mingit peenutsevat eurokeelset ümberütlemist. Siiski nimetab Eesmets seal ööbijaid klientideks. Olgugi, et  kliendid, öömaja eest nad ei maksa.

Kell on kümme hommikul. Öömaja uks viimase kodutu selja taga sulgus tunni eest. Kuna pakane paugub täna kõvasti, võivad soovijad homme juba kogu päevaks varjupaika jääda. Tänavu on talv kodutu jaoks armutu: krõbe külm ja kole sula vaheldumisi. Külm ja märg. Täna tuleb päevavalge veel kuidagi linna peal õhtusse veeretada. Õhtul kuulen, et krõbeda külmaga sõidab mõni neist päevaga Tallinnale liinibussis mitu tiiru peale. Vahepeal sirutab selga ja siis jälle uuele ringile.

Krõbeda külmaga sõidab mõni neist päevaga Tallinnale liinibussis mitu tiiru peale.

Koristaja pole veel käinud. Hoolekande keskuse töötajad tassivad keldrisse Euroopast tulnud kaste toiduabiga. Kord nädalas saabuvad pakisupid ja nuudlid.

Keldrikorruse narivoodite vahel hõljub veel ööbijate lõhna, mis maski vahelt õrnalt ninna tungib. See ei ole mingi eriline hais – üks öömaja suuri võlusid on siiski seep ja voolav soe vesi –, aga kõikide eluviiside aroome välja ei seebita. Õhus on tunda siin täna ööbinud 48 magaja une raskust.

Kaubalaadimishommik annab ainsa võimaluse koos kaameraga siia öömajja pääseda ning Imbi Eesmetsa juhtimisel ringi hulkuda. Kui kliendid on sees, ei või kedagi ega midagi pildistada ega küsimustega isiklikuks minna. Eesmets selgitab, et kui üks kodutu jagab teiste kuuldes oma isiklikke detaile, võib tal sellest hiljem teistega jama tekkida.

Samuti valmistab talle muret, et kõike ümbruskonnas juhtuvat kiputakse kodutute kraesse kirjutama. Näiteks üks põlema läinud prügikast. Ta teab, et selle taga ei olnud tema keskuse kodutud. Nad ei tegele selliste asjadega, sest ei taha kellelegi ette jääda. Need pidid olema mingid kohalikud nagad.

Eesmets tutvustab 20 aastat renoveerimata keldriruume. "Siin ööbivad peaasjalikult sõltlased. Mingi sõltuvus on pea kõigil, olgu see alko või narko. Palju on vaimseid häireid – üha rohkem. Sageli on need diagnoosimata. Rohkem on tekkinud noori. Käivad kriminaalid ja kurjategijad."

Hiljem kuulen Tartu Ülikooli sotsiaalteadlaselt, kodutust palju uurinud Jüri Kõrelt, et tänapäeva Eesti kodutud ei erine suurt millegi poolest Pariisi või Londoni omadest. Kodutuse peamised põhjused lääne ühiskonnas on psüühikahäired ja narkosõltuvus. Kõre sõnul on meil hästi, et enamasti see seltskond siiski päris kodutu pole.

Eraldi grupp öömaja klientuurist on Eesmetsa sõnul vananevad kurjategijad. "Eks kurjategija amortiseerub kuritegeliku maailma jaoks juba neljakümnendate teises pooles või viiekümnendates, kui ta just n-ö maffias olulisel kohal pole. Selleks ajaks on neil tavaliselt tervis täiesti läbi. Satuvad siia. Meie püüame neile mingeid lahendusi leida ja abi osutada," räägib ta.

Palju on selliseid öömajalisi, kes käivad muudkui varjupaiga ja vangla vahet. Saavad vanglast välja, aga neil pole kusagile minna.

Palju on selliseid öömajalisi, kes käivad muudkui varjupaiga ja vangla vahet. Saavad vanglast välja, aga neil pole kusagile minna. Tulevad siia. Päeval tegelevad ilmselt kuritegevusega, öö veedavad siin. Kuni kukuvad jälle kinni.

Just praegu on öömajal omajagu inimesi Lääne- ja Ida-Virumaalt. Nad on vanglast välja saanud, aga neil pole kohta, kuhu minna. Kuritegelik elu käib Tallinnas, sellepärast tulevad nad siia.

Merelahe öömajas on noored pigem harv leid. Eesmets ütleb, et kui Koplis tuleb õhtul sisse näiteks viiene narkomaanide punt, siis enamasti on nad kolmekümnendates noored mehed. Päris kahekümnendates pigem mitte.

Kui nad on väga tugevas joobes, tulevad kasvõi käpuli. Kaks turvameest võtavad nad vastu. Vanasti oli öömajas seltskonda kantseldamas ka sotsiaaltöötaja abiline, aga Eesmetsa sõnul polnud sel mõtet. Nagunii peavad kõik sealsed ööbijad käima end Lasnamäe servas asuvas hoolekande keskuses sotsiaaltöötaja juures ette näitamas ja arvele võtmas.

Eesmets on teinud sotsiaaltööd aastakümneid. Ta ütleb, et kui vanasti olid kõik kodutud vaat et eranditult venekeelsed, siis tänapäeval on sekka tulnud ka eesti keelt. Vähemaks on jäänud lastekodus kasvanuid, juurde on tulnud psüühikahäiretega kliente.

"See siin on tõesti nagu põrgu eeskoda," kinnitab Eesmets naerdes Merelahe asukatelt kuuldut. "Kes seal on, ei taha siia enam kunagi tagasi tulla. Räägivad narkomaanide uputusest ja et siit saab täid ja kõik muud koledused. Ega meil siin siis täisid pole, kliendid ise toovad need sisse. Nende vastu on meil kõik vahendid olemas. Võitleme nii, kuis jaksame."

Enamik öömajalisi on Eesmetsa sõnul välismaatiirul käinud. Paljud on Soomes õnne katsunud. Samas on ka neid, kes on Kesk-Euroopa suurtes linnades tänavaelu proovinud. "Seal on ju hea kerjata," märgib ta.

***

Kella üheksaks õhtul on Alasi tänava keldris juba rahvarohke. Väljas on 13 kraadi külma ja temperatuur muudkui langeb. Kuigi kelder, on öömajas soe. Käiakse isegi lühikestes pükstes. Vannitoast tullakse üle koridori paljajalu. Kardetud haisupahvak uksel pikali ei löö, pigem tungib ninna päeval toodud nuudlite keetmise lõhn. Enamik kannab korralikult maske. Ainult üks helesinine mask näeb välja niivõrd määrdunud, et tundub toovat selle pika habemega kandjale rohkem kahju kui head.

Tühjad narivoodid natuke räpaste linadega nägid hommikul ööbijatest hüljatuna trööstitud välja. Nüüd käib siin elu. Kes kõhutab voodil, kes külitab. Aetakse juttu, mängitakse kaarte, loetakse raamatut, tukastatakse. Suure siblimise, kakskeelse jutuvada ja üle voodiraamide riputatud rätikutega meenutab see kõik siin pigem spordilaagri melu. Ainult et elanikud pole sportlased ega näe ka kuidagi sportlaste moodi välja.

***

"Seal," näitavad naised tühja voodi poole. "Temal olid täid. Kõik kohad olid neid täis. Kõik teavad seda. Jälle pritsiti kõik madratsid ja riided üle. Tal kästi juuksed maha ajada. Täna teda veel ei ole. Näis, kas tuleb ja kas ajas juuksed maha."

Inimesed tahavad vabadust. Ega kellelegi ei meeldi see kotikontroll siin uksel.

Naistetoas on täna kohal viis naist – kaks eestlast, kolm venelast. Nad on kindlad, et tuleb veel juurde. Kes tuleb omal jalal, kelle toimetab politsei öösel kohale. Seinaäärses voodis loeb valges öösärgis naine paksu raamatut. Silmanähtavalt hoolitsetud välimusega. Ta imestab, et mõni päris öösel kohale koperdab, kui tegelikult saab juba seitsmest sooja tuppa. Tema voodi ees seisab trendikas nahkseljakott.

Teinegi eesti keelt rääkiv naine loeb paksu raamatut. Nad kiidavad, et kõik peamine on öömajas olemas – soe küljealune ja voolav vesi. Kel pole sokke, saab needki siit jalga.

Samas ei kipu nad öömaja kohta ringi liikuvaid kurjakuulutavaid jutte ümber lükkama. Täid panevad pead vangutama. "Eks kui alkohol ja muud asjad mängu tulevad, siis Alasi on see viimane koht, kuhu saab tulla, kui veel vaevu-vaevu sisse jõuad."

Nad ütlevad, et kuigi see koht just meelitav ei ole, on hea, et kusagile on ikka minna. Et ei pea väljas magama. "Näiteks, kui ootamatult töötuks jääd ja ei jõua üüri maksta. Siis polegi ju muud teha, kui ei taha tüliks olla."

Naised ütlevad, et suvel on öömajas palju vaiksem, sest siis "panevad kõik Stromkale põõsaste alla. Inimesed tahavad vabadust. Ega kellelegi ei meeldi see kotikontroll siin uksel."

Tuhmidest jälgedest kööginurga seinal on näha, et kunagi on siin olnud pliit. Naised igatsevad, et  oleks kas või mikrolaineahi, saaks vahel sööki soojendada. Nad teavad, et teises varjupaigas on see olemas. Nagu ka pesumasin. Seal on ka kapid, kuhu saab oma maise vara jätta. Kui kell hommikul kukub, võtavad nemad siin oma kotid selga ja peavad lahkuma.

Üks rullis huule ja natuke paistes silmaga vene keelt rääkiv proua tõuseb voodist ja tuleb minu juurde.  Räägib pika venekeelse jutu, millest püüan kinni üksikuid märksõnu. Üks eesti naistest saab veidi rohkem aru. Ütleb, et kurtis täide üle ja rääkis linade vahetamisest.

Naised viipavad äsja vannituppa kadunud toakaaslase voodile. "Tema on siin küll vähemalt kümme aastat olnud. See on ikka väga pikk aeg. Ei saagi aru, miks nii kaua. Mõni harjub võib-olla nii ära, et ei oskagi enam rohkemat tahta. Juba sellepärast ei tohi siia liiga kauaks pidama jääda, see on ju ikkagi ajutine pelgupaik," ütleb valges öösärgis naine ja kaob raamatu taha.

***

Meeste poolelt kostub rohkem melu, esile kerkivad valjemad hääled. On venelaste tuba ja eestlaste tuba. See tähendab, et ühes toas on ainult venelased ja teises peamiselt ka, aga seal on ka neli-viis eestlast, kes omaette hoiavad. Naride vahele on tehtud lisakohti. Rahvast olla veel palju oodata. Ööseks lubatakse 25 kraadi külma. "Kui sellisega lähed õues magama, siis sellega sa ei ärka," tuleb nari ülakorruselt selge seisukoht.

Ööseks lubatakse 25 kraadi külma. Kui sellisega lähed õues magama, siis sellega sa ei ärka.

Üks räägib, pingutades oma parimat eesti keelt, et on pidanud 25 miinuskraadiga kaks korda jala kesklinnast Koplisse varjupaika tulema, sest ei jõudnud viimasele bussile. "Ei tea, kui siin ei oleks ka enam ust lahti tehtud. Aga siin on head inimesed ja tehti lahti. Kell oli pool kaks öösel."

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo

"Linnas kogu aeg näeme neid, kes kõik siin magavad. Hommikul siit koos lähme ja õhtul tuleme jälle kokku. Elu on raske," räägivad mehed.

"Mina magasin eile öösel väljas, miinus 15 kraadi oli. See oli ikka piiripealne värk," teatab üks öömajaline. Üks teine ööbija filmib mind narivoodi posti varjust. Mina teda ei tohi, aga tema mind võib.

Üks mees tuli kella kaheksa paiku. Tee peal päästis sõbra ära. See magas lumehanges, ei tahtnud üldse jalgu alla võtta. Oli nii kange, et tuli kiirabi kutsuda. Kiirabi tuli ja pakkus küüti mõnesaja meetri kaugusele varjupaika.

See on kodutu vana tõde, et kui väga külmaks läheb ja viin ka enam ei aita, tuleb "takso järele helistada". Tasub suure tee ääres bussipeatuses külitada, politsei viskab ise ära. Vaatavad otsa ja valivad – kainestusmajja või korrus kõrgemale, või on vabu kohti pigem Koplis. Iga öö käib politsei mitu korda, toimetab kellegi tuppa magama.

***

Tallinna öömajad on loobunud nulltolerantsist. Ukse peal silti ei ole, et ei pea kaine olema, aga alkomeetrit sahtlist naljalt välja ei võeta. Lihtsalt pudeliga ei lasta sisse.

Tartus ja Pärnus on reeglid karmimad: kõik pannakse uksel puhuma. Pärnus saab purjuspäi sisse ainult talvel väga külmaga ja siis ka eraldi tuppa, mis mõeldud joomastele. Seal saab magada plate peal. Tartus ei lubata purjutajaid voodisse. Need rullivad põrandal mati lahti.

Kodutute hingeelu üdini tundev Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse juhataja Kersti Põldemaa ütleb, et 2005. aastal öömaja pidamisega alustades panid nemad ka uksel kõiki puhuma, aga sel pole mõtet. 

"No mida me nõuame neilt? Kallikesed tuterdavad ise ilusti kohale ja siis saadame ikka hange magama või? Siis korjab politsei nad öösel üles ja toob ikka sisse. Parem siis juba kohe tuppa ja varbad jäävad alles."

Kodutud on talle tänulikud. Nad kutsuvad ameti juhatajat eesnime pidi. Kõik Tallinna kodutud teavad Kerstit. Kuulen korduvalt, milliseid kodutuelu jamasid Kersti ära on klaarinud. Paljudega on ameti juht isiklikult rääkinud. Alles hiljuti kutsus ta ühe prügikastis sobranud abielupaari öömajja. Tal kihvatas, kui kuulis, et neil pole häda midagi, sest nad üürivad garaaži. "Kes teeb nii? Kas see on normaalne inimene, kes paneb teised raha eest garaaži elama?" küsib Põldemaa.

Tallinn on oma kodutud üle lugenud. Aprillis ilmub värske uuring, mille järgi ei ole pealinnas oma kodu ligi 750 inimesel. Siia hulka loeb linn ka need 600 inimest, kes elavad SMÜdes – neil pole oma korterit, aga neil on oma koht linna ühiselamus. Ülejäänud 150 hulgast tarbib umbes 60 linna teenuseid nagu näiteks kodutute öömaja. Viimased ligi 80 on tänavakodutud, kes ei soovi linnalt midagi.

"Tegime dessandi ja otsisime nad kõik üles. Kõik urkad, garaažid, mahajäetud majad ja telklinnakud käisime läbi. Panime nimed kirja, aga nemad kuhugi ei tule, meelita või keelita," räägib Põldemaa.

"Kes tahab, see saab abi. Aga kes on juba viis aastat nii elanud, sel enam tänavakodutusest väljapääsu pole. Inimese isiksus muutub selle ajaga nii palju, et tal pole enam endist vastutustunnet, pole vaja ennast pesta," sõnab ta.

Kui palju on Eesti peale kodutuid kokku? Sotsiaalministeerium ei tea, Eestis pole riiklikku kodutuse strateegiat ega ühtset seisukohta, kes on kodutu. Näiteks Tartus ei loeta linna ühikate elanikke kodututeks. Ministeerium teab, et see on käputäie suuremate linnade mure. 

Sotsiaalteadlane Jüri Kõre arvab, et kui Tallinna loendatud 700–800 kodutule umbes kolmandik juurde liita, saab ehk tõetruu arvu Eesti kodutute kohta. See teeb  tuhatkond kodutut. Kipub nii olema, et kes kodutuks jääb, see võtab suuna Tallinna poole.

"Üks, mis kindel, on see, et neid on ikka vähemaks jäänud. Pilt on paremaks läinud. Korrektne kodutute loendamine on keeruline, sest pole päriselt kokku lepitud, kes ikkagi on kodutu," räägib Kõre.

Praegu juhib ta ise Valga valla sotsiaalosakonda ja peab esitama sügisel rahvaloenduse jaoks info oma piirkonna kodutute kohta. "Ma ei usu, et Valgas pole ühtegi, aga väga raske on neid kokku lugeda. Ükspäev just viis politsei siit ühe Võru kainerisse magama, sest meie omas on remont. Ja siis ta oli pärast natuke aega Võru varjupaigas ka. Ei tea, kas nad loevad teda nüüd Võrus enda omaks," mõtiskleb Kõre.

Tartu kodutute öömajas käib juhataja Eva Ericksoni sõnul ligi 30 inimest. Külmade ilmadega otsiti ka linna peal tuntumad ööbimisurkad läbi. Leiti mõned sitked ööbijad, kes ei tahtnud kaasa tulla. Ega neid eriti olnudki.

Pärnus käib öömaja juhataja Ilme Seepere teatel paarkümmend inimest ööbimas. "Ja ega kodutuid ei olegi enam. Kaupluste juhatajad ütlevad, et kakerdajad on ära kadunud. Sotsiaaltöötajatel pole ka enam kedagi pargist otsimas käia. Need, kes suvel bussijaamas sumisevad, pole kodutud. Nad tulevad kodust sinna elu nautima," ütleb Seepere.

Nii Tartu kui Pärnu öömajas valitseb range koroonakeeld kõigile, kel sinna asja pole. Ka Levila pole mingi erand. Kõik öömajapidajad ütlevad, et nende klientide tervis on õnneks sitke. Ei ühtegi nakatunut.

***

Kui Tallinn kümne aasta eest esimest korda oma kodutuid uurima asus, võeti eeskujuks ikka Soomet. Nüüd on Põldemaa rahul, et Eesti ei ole Soome teed läinud, sest tema sellesse ei usu. Nimelt on Soomes põhimõte, et igale kodutule tuleb kõigepealt oma korter anda – housing first.

"Aga need kallikesed ju ei saa hakkama sellega. Neil pole selleks oskusi. Inimene peab enne tugevamaks saama, et suuta ühte korterit pidada," leiab Põldemaa.

Suur osa Tallinna kodututest käib aastakümneid ringiratast ajutise öömaja, sotspinna või hädavaevu üüritud korteri vahet. Kui seal oma kodus korraks järg käest läheb, tekib võlg ja ta ongi tagasi öömajas.

Jüri Kõre usub soomlastesse. Tema arvab, et kodutule oma kodu andmine on tohutu positiivne stiimul, mis on just see, mis nende elus tihtipeale puudub. Nii on nad tasapisi võimelised peaaegu normaalset elu elama. 

Narkomaanid ja psüühiliste häiretega inimesed alluvad tegelikult hästi sotsiaaltöö võtetele. Ainult et nad kohanevad varjupaigaga ka väga hästi ära, kui nendega ei tegele.

"Eks see nii peaks käima: peseme nad puhtaks, anname neile riided ja ID-kaardi ja hakkame vaikselt survestama, et nad iseseisvuksid. Muidu jäävadki sama ringi mööda käima, nagu nad käivad," räägib Kõre.

Ta tunnistab, et pole kahjuks suutnud seda ideed maha müüa ei Tartus ega Valgas ja kodututele oma kortereid andma ei kipu Eestis keegi. Samas on ta kindel, et ühe – Eestis kasvava – osaga kodututest on võimalik tegeleda. 

"Narkomaanid ja psüühiliste häiretega inimesed alluvad tegelikult hästi sotsiaaltöö võtetele. Ainult et nad kohanevad varjupaigaga ka väga hästi ära, kui nendega ei tegele," lausub Kõre.

***

"Mida sa loed?" küsin Merelahe öömaja köögis mehelt, kes huvitatult koos teiste öömajalistega vestleb, aga samal ajal üsna pingsalt paksu raamatusse kiikab. "Ah, ei, siit riiulist võtsin," lööb mees raamatu kinni ja peidab selja taha. 

"Siin pead lugema selliseid raamatuid, mille sündmustik ja tegelased on nii, et võib lehekülgi vahele jätta diagonaalis. Et nii paari-kolme päevaga läbi saaks. Ei tea ju, kauaks siin oled jälle," ütleb ta.

Teine ütleb, et  peab magama minema. Kui homme see sissekirjutuse asi üle vaadatakse, siis  peab ta võib-olla ära minema. Maksmiseks tal raha ei ole. Siis jääb võib-olla öö üldse vahele. Äkki muidugi pannakse otse bussile sinna Viljandimaa poole. See oleks ka muidugi mugav, kui saab niimoodi sõita ja on kuhugi minna. Aga ei tea, mis seal teha on.

Aga mis siis kevadel? Suvel? Kas siis on teistsugune elu? "Ei-ei, siin ei tee keegi pikki plaane. Vahel see muidugi oleneb. Inimesed on siin nii erinevad – kuidas kellelgi need asjad on. Suvel on nagunii kõik nii palju lihtsam, siis ei rabeleta. Siis on normaalsemaid juhutöid ka, siis saab teha vahel. Mõtleme päeva-paar korraga. Suuri unistusi ei tee."

Kodutuna Tallinnas

  • Tallinnas on kaks kodutute öömaja: Merelahe tee 4 (26 kohta) ja Alasi 8 (60 kohta). Esimest peab Tallinna Sotsiaaltöö Keskus, teist MTÜ Tallinna Hoolekande Keskus.
  • Need on mõeldud vältimatu abina ajutiseks pelgupaigaks. Ometigi elatakse neis ka aastaid.
  •  Kes pole Tallinna elanik, peab pärast kolmandat ööd voodi eest maksma hakkama – 8.8 eurot öö kohta.
  • Öömajad on avatud talvel kell 19–9, päevaks tuleb neist lahkuda. Kui öine temperatuur on alla -15°, on öömajad avatud ka päeval.
  • Aadressil Kauge 4 asub tasuline varjupaik, kus saab terviseprobleemide korral olla ka ööpäevaringselt.
  •  Lisaks on Tallinnas seitse ühiselamut (sotsiaalmajutusüksus ehk SMÜ), kus saab elada 30–90 euro eest kuus.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)