Kool jääb aina enam katki - Levila

Kool jääb aina enam katki

Need, kes on kooli pooleli jätnud, pole selle üle kaugeltki uhked, kuid ütlevad, et jätkamine oleks nad vaimselt laastanud.

  • Autor: Mari Mets
  • Toimetaja: Iisa Laan
  • Illustratsioonid ja infograafika: Joonas Sildre
  • Audiolugu loeb: Piret Krumm
  • Salvestus, helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 01.2022

Eestis suureneb kooli poolelijätjate arv ja ühes sellega madala haridustasemega inimeste hulk. See on vastupidine trend paljudele teistele Euroopa riikidele, sh meie lähinaabritele Lätile ja Leedule.

Iga viies gümnaasiumisse või kutsekooli astunu katkestab õpingud. Mõni küll jätkab neid kunagi hiljem, aga sagedamini jääbki nii koolitarkuse laeks üheksa klassi.

Iga viies gümnaasiumisse või kutsekooli astunu katkestab õpingud.

Nii koolist ära tulnud endiste õpilaste kui praeguste õpetajate jutust jääb üha enam kõlama tõdemus, et koolis käimine moel, kus õpetaja seisab 45 minutit klassi ees ja kakskümmend või kolmkümmend õpilast teda ühest suunast kuulavad ning vaikselt märkmeid teevad, sobib pealetulevatele põlvkondadele üha vähem. 

Pandeemia tõttu tulnud distantsõpe näitas hästi ära, et elu tüürib meid õppima üha rohkem ise ja senisest harjumatumal moel.

Liivi (33) töötab CNC-pingi (arvutiga juhitav freespink) operaatorina ja on üritanud kuuel korral keskharidust hankida. Kõigepealt Türil kutsekoolis, siis Tapal gümnaasiumis ja viimased neli katset Rakveres täiskasvanute gümnaasiumis. 

Neist esimesed kaks üritust täiskasvanuna pole Liivi sõnul suurt mainimist väärt, sest pisikeste laste kõrvalt ei jõudnud ta kooliga õieti alustadagi. Tööle läks ta esimest korda tegelikult alles sel sügisel. Varem ei tulnud see mõttessegi, sest lapsed olid alati liiga väiksed. 

“Õhtukooli paberite viimine tuli sellest, et häbi on olla põhiharidusega. See on ühiskonna surve, mitte suur sisemine soov enda sees,” ütleb Liivi. 

“Mulle on see alati ebameeldiv, kui kusagil ankeedis küsitakse nii laste arvu kui haridustaset. Ja mina pean kirjutama selle kombinatsiooni, et mul on neli last ja põhiharidus.”

Kert (41) on ettevõtja, kes alustas äri välikaminate ehitamisest ja nüüd müüb kivist tööpindu. Ta on pidanud aastaid hoolega päevikut ja usub, et sellest võiks kunagi raamat saada. Kooli jättis ta pooleli üheksandas klassis. Juba seitsmendas käis kaks korda, aga üheksandat enam lõpuni ei vedanud. 

“Mul olid tähelepanuhäired, ma olin hüperaktiivne. Noores Eesti vabariigis ei olnud selliste õpilastega tegelemiseks mingit süsteemi. Mul ei olnud ka vanemate toetust. Minuga ei tegeletud. Ma igavlesin tänaval ja tegin pahandusi,” meenutab ta.

Kert ütleb, et ta polnud kuigi suur ettevõtluse fänn, aga pidi endale lihtsalt ise töökoha välja mõtlema, sest muud ei jäänud üle. Palk ametikohtadel, kuhu ta sattus, oli alatasa niru ning ta jäi võlgadesse. See sundiski endale ise töökoha looma. “Ma olen alati unistanud rikkaks saamisest, sest mu onu ja sugulane olid mulle suureks eeskujuks,” räägib Kert. 

Praegu ta ei kahetse, et kooliharidus nõnda soiku jäi, kuigi mõtleb aeg-ajalt ikka, et peaks õhtukooli astuma ja paberi ära tegema. Siis aga tõdeb, et aega pole ja õppida saab muudmoodigi kui koolis. Pealegi ei õpetata Kerdi sõnul koolis oskusi, mida tal vaja läheks. Koolidiplom annaks lihtsalt väikese rahulolutunde. Kui kusagil tuleb juttu haridusest, on tal alati ebamugav tunne. See tunne läheks ilmselt paremaks. 

Kui kusagil tuleb juttu haridusest, on Kerdil alati ebamugav tunne.

Kalli (20) on muusik ja ütleb, et on pärast koolist ära tulemist sellele väga palju mõelnud ja jõudnud iga kord järeldusele, et see oli kümnenda klassi sügisel ainuõige otsus. “Aasta või kaks pärast äratulemist oli küll suhteliselt kasutu tunne. Eks emalt oli ka surve kuskile tööle minna, et päris niisama ei istuks, mida ma enda meelest muidugi ei teinudki.”

Noormees tuli koolist ära ja keskendus bänditegemisele, nüüd proovib karjääri punkmuusikuna. Kooli pooleli jättes oli häda ainult selles, et teised bändiliikmed käisid koolis edasi, nii et proovid toimusid ikka õhtuti. 

Viimasel korral, eelmise aasta kevadel, oli Liivi keskharidusele väga lähedal. Eesti keele eksam oli tehtud ja lõputunnistusest lahutas vaid viis ainet. 

“Mul oleks praegu keskharidus käes, kui Rakvere täiskasvanute gümnaasiumi poleks keset koroonakriisi ja distantsõpet aastase etteteatamisega kinni pandud. Ma tunnen, et riik tõmbas mul vaiba alt,” leiab ta. Liivi sõnul jäid tal viimased ained tegemata seetõttu, et samal ajal iseenda distantsõppega tuli kodus ära teha ka esimese, teise ja neljanda klassi laste koolitükid.

“Inimesed, kes käivad täiskasvanute koolis, on juba mingi kehva kogemusega. Kui öeldakse, et nüüd siin ka enam õppida ei saa, tuleb minna Rakvere ametikooli – jälle uus keskkond, uued õpetajad –, pole see täiskasvanud õppijale nii kerge. Seal oli kahesaja õpilase peale üks klassijuhataja,” selgitab Liivi.

Kalli teab, et tema üks suur probleem koolis seisnes selles, et ta ei söönud korralikult. “Ma sõin väiksena nii palju rämpsu ja see komme ei läinud ka vanemana ära. Korralikud eined ei olnud mulle tavaks,” räägib ta. 

Kalli teab, et tema üks suur probleem koolis seisnes selles, et ta ei söönud korralikult.

“Koolitoitu ei söönud ma millegipärast kunagi. Ma ei viitsinud vist lihtsalt järjekorras oodata. Hommikul sõin hommikuhelvest või heal juhul võisaia ja rohkem ei söönudki päeva jooksul. See ei kanna väga ära kaheksat tundi. Pea valutas kogu aeg, ma ei osanud elu ilma selle valuta ette kujutadagi,” räägib Kalli.

Ta meenutab, et lapsena oli ta koolist koju jõudes alati pikalt üksi kodus. Ema oli tööl ja jõudis alles nelja-viie tunni pärast. “Ostsin vahepeal krõpsu. See on selline asi, mida ei õpetata ka väga, et kuidas normaalselt toituda. Naljakas on see, et nüüd, kus ma söön normaalselt, ütleb ema, et ma söön liiga vähe. Aga nüüd on ta rohkem kodus ka. Võib-olla ta lihtsalt ei märganud seda varem.”

Liivi on veendunud, et temal on jäänud kool lõpetamata sealt saadud trauma tõttu. Kutsekoolis põllumajandust õppides jõudis ta kolmandal kursusel metsapraktikale. Siis aga läks kogu õpe ühtäkki väga mehiseks. Ainsa tüdrukuna pidi tema sel ajal lõket valvama, kui poisid saagisid. Hiljem ei tahetud talle hinnet välja panna. “Aga mille eest, kas siniste silmade?” küsinud õpetaja. Järeltööna pidi ta poiste saetud oksi kärusse laduma. 

Liivi on veendunud, et temal on jäänud kool lõpetamata sealt saadud trauma tõttu.

Sealt edasi maandus Liivi paariks nädalaks gümnaasiumis üheteistkümnendas klassis, kuigi vanad klassiõed olid juba lõpuklassis. Põntsu pani teda klassi ees alandanud matemaatikaõpetaja. 

“Seal oli masendav tunne, et ma olen kaotanud ühe aasta, ja olin üksi võõraste seas. Ma nutsin sel ajal väga palju. Kui ma nüüd keskkooli aineid teen, olen oma peas tagasi selles hetkes. Õhupuudus, rinnus valu, tükitunne kurgus. Niipea, kui paberid välja olen võtnud, on kõik korda saanud.”

Lisaks toitumisprobleemile oli Kallil põhikoolist saati veel teinegi mure, mis gümnaasiumis ainult võimendus. Pärast sujuvaid algklasse oli tal juba üheksanda klassi lõpetamisega tükk tegemist. 

“Mul oli kooliga kogu aeg see asi, et mul polnud erilisi suhtlemisoskusi ja tekkis hästi suur sotsiaalne ärevus. Kui mul oli vaja midagi parandada või mingeid järeltöid teha, siis ma ei julgenud õpetajaga rääkida. See ongi üks põhjustest, miks ma lõpuks ära tulin. See kõik kuhjus nii hullult. Kõik need iksid ja kahed,” selgitab ta.

Kerdi koolikarjäär kiskus kiiva juba esimesest klassist peale. “Ma olin oma kambas kõige noorem. Mind noriti, sest ma polnud eriti tugev, aga ma teenisin oma pagunid välja. Muukisime näiteks autodesse sisse. Sellest tekkisid sekeldused politseiga. Ja mille üle ma uhke pole – kiusasin teisi õpilasi. Eks see tuli kambavaimust. Tagantjärele vaadates tuli see sellest, et mul oli tähelepanupuudus. Ihkasin sõprade tunnustust. Ma ei saanud seda tähelepanu vanematelt, aga sain sõpradelt, kelle seas ma siis n-ö popp olin oma pahandustega. Pätisammud olidki kantud tähelepanu ja tunnustuse vajadusest. Tahtsin väga, et keegi minuga tegeleks,” meenutab ta.

Nüüd, kus Liivi on üritanud korduvalt keskkooli lõpetada, on ta näinud koolist pidevalt õudusunenägusid. “Kui nägin arvutiekraanil oma lemmikuteribal e-kooli, ajas juba iiveldama. Pidin selle ära kustutama. Peitsin pea liiva alla, et mitte mõelda kooli peale.”

Nüüd, kus Liivi on üritanud korduvalt keskkooli lõpetada, on ta näinud koolist pidevalt õudusunenägusid.

Liivi usub, et kunagi teeb ta oma viis viimast tunnistuselt puuduvat õppeainet ikkagi ära, aga peab end selleks veel veidi koguma. “Aina lihtsamaks õnneks läheb. Nüüd alates koroonaajastust on praegu juba kaks-kolm täiskasvanute kooli, kus saab kõike e-õppes teha. Ma võiks Lääne-Virumaal elades lõpetada näiteks Viljandi täiskasvanute gümnaasiumi,” arutleb ta.

“Minu peres pole sellist variantigi, et keegi jätab kooli pooleli,” teatab Kert. “Ma olin oma poja üle väga uhke, kui ta lõpetas keskkooli. Ma tundsin kõige suuremat uhkust üldse, sest ta saavutas midagi, mida mina ei saavutanud. Ma pean haridust üheks tähtsaimaks asjaks elus,” räägib Kert. 

Ta märgib, et koolitee katki jätmine oli õnn ja õnnetus korraga. "Kui keegi küsib, kas ma muudaksin midagi, siis tegelikult mitte. Ma ei vahetaks oma elukogemust mitte millegi vastu. Aga võib-olla oleks normaalse haridusega olnud mu teekond praeguseni lühem ja stabiilsem. Samas poleks ma julgenud siis kindlasti äris nii palju riskida. Kool oleks mind raamidesse surunud. Tõenäoliselt oleksin kas näitleja või poliitik, et oma esinemisvajadust rahuldada,” arutleb Kert.

Õige pea pärast gümnaasiumi pooleli jätmist sattus Kalli nägema intervjuud prantsuse lütseumi legendaarse direktori Lauri Leesiga. “Ta rääkis seal selliseid asju, mida minu koolis mitte kunagi ei tehtud. Meie õpetajad ei pannud õpilastesse üldse nii palju hoolt või mõtet, kui Leesi jutus oli. Ma arvasin, et igal pool on nii, nagu minu koolis, aga sellest intervjuust hakkasin mõtlema, et võib-olla ikka ei ole. Mida kauem ma seal nüüd olnud ei ole, saan ma aru, et mul polnud vist kõige parem kool,” tõdeb ta. 

Kert leiab, et kooli üks tähtsaim osa on suhete arendamine. Tema on loonud kogu oma võrgustiku ja sõpruskonna alles palju vanemana ja suurema vaevaga. “Koolis avaneb ikka väga palju võimalusi, mida ilma selleta ei saavuta. Kogu meie ühiskond on üles ehitatud ju sellele, et saame normaalse koolihariduse.”

Kuigi Kalli ei kahetse koolist ära tulemist, tunneb ta vahel, et tahaks rohkem teada. “Ma arvan, et ma võib-olla ei jõuagi kunagi kooli tagasi, aga see ei tähenda, et ma elus mitte midagi uut ei õpiks. Peaaegu kõik, mida ma teha tahan, on selline, mille jaoks pole kooli vaja. Peale ühe asja. Ma tahaks kunsti teha, aga ma ei oska,” sõnab ta.

Liivi ütleb, et kui keegi tema neljast lapsest tahaks kooli pooleli jätta, siis ta ei suhtuks sellesse kindlasti ükskõikselt nagu tema vanemad omal ajal. Ta ei tahaks seda hästi lubada, küll aga toetaks asja rahulikult võtmist. 

“Ma oleksin võinud ka ju seda põllumajandust õppides lihtsalt korraks hinge tõmmata ja siis edasi proovida, mitte kohe pabereid välja võtta. Aga keegi ei öelnud mulle seda enne, kui oli juba hilja. Alles pärast loobumist hakkas mõni õpetaja tagantjärele rääkima, kuidas ma oleks saanud oma metsapraktika ikka arvestatud ja ei pea tegelikult neid traktorilube tegema, kui ei taha. Aga selleks ajaks oli mul juba otsus tehtud ja mõte mujal,” meenutab ta.

Tundlik jututeema

Nii nagu Liivi ja Kerdi jaoks, kipub vähene haridus olema paljude jaoks üllatavalt suur tabuteema. Levila räägib veel mitme kooli varakult pooleli jätnuga, kuid keegi neist ei ole nõus selle põhjustest avalikult rääkima isegi vaid oma eesnimega. Öeldakse resoluutselt: kooliteemal ei taha üldse peatuda.

Keskhariduse võib omandada gümnaasiumis, kust saab üldkeskhariduse. Samamoodi võib diplomi keskhariduse kohta lunastada ka kutsekoolist, kus pakutakse kutsekeskharidust. Mõlema paberiga saab seada sammud paljude võimaluste maale kõrgkooli. 

Kui Tartu ülikooli sotsiaalteadlased uurisid õpilastelt kutsekooli pooleli jätmise põhjuseid, keeldusid paljud õpingud katki jätnud noored sellest rääkimast. Mõned esiti lubasid, kuid ei ilmunud siiski intervjuudele kohale. 

Selline viimane ülipõhjalik, enam kui 60 intervjuuga uuring pärineb juba aastast 2012 ning kooli katkestamise põhjused võivad olla nüüdseks veidi muutunud. Intervjuudest selgus toona, et suurimad probleemid, mis viivad õpingute katkestamiseni, on vale erialavalik, laiskus ja õpiharjumuse puudumine.

Pedagoogid on kutsekooli poolelijätjate suhtes kriitilised. Nende sõnul paistavad hilisemad katkestajad ka klassis probleemsetena silma: segavad tundi, puuduvad palju, suhtuvad õppimisse halvasti, neil puudub vastutus- ja kohusetunne.

Sellisele kirjeldusele vastav noor on astunud kutsekooli peamiselt vanemate eestvedamisel või seepärast, et leiab, et pärast põhikooli lõppu peaks ikka midagi edasi õppima, kuigi ise õppimise vastu suurt huvi ei tunne. Ta pole harjunud end õppimiseks kokku võtma ning põhikoolis ei ole kujunenud õpiharjumust, leidsid teadlased. 

Mitmed kooli pooleli jätnud väitsid aga hoopis, et põhikoolis nõuti neilt oluliselt rohkem õppimist kui kutsekoolis, mistõttu kaovad kutsekoolis motivatsioon ja oskus õppida ka neil õpilastel, kel need põhikooli lõpetades veel olemas olid.

Kutsekoolide kinnitusel pole kaks suurt probleemvaldkonda muutunud: õpiharjumuse puudumine ja arvutimängud.

“See tundub olevat üsna kindel seaduspära, et kel pole motivatsiooni õppida, see mängib öösiti arvutimänge,” ütleb Järvamaa kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin. 

Kuigi uuringud näitavad, et järjest vähem õpilasi jätab õpingud katki, põhjendades seda vale eriala valimisega, toob ka Oselin seda koolist lahkumise põhjusena esile. Nagu ka rahaprobleeme, mistõttu minnakse tööle. 

Kui pedagoogid nimetavad intervjuudes koolist väljalangemise põhjusena suuresti põhjuseta puudumisi, siis õpilased ise analüüsivad, et põhjuseta puudumised ja õppevõlgnevused on juba tagajärg. Selle taustaks on ikka pereprobleemid, koolikius, vajadus tööl käia ja raha teenida või lihtsalt laiskus ja oskamatus õppida. 

Kutsekoolist väljalangevust hiljuti uurinud haridusministeeriumi analüütik Ingrid Jaggo toob oma kahe aasta taguses analüüsis välja, et pärast põgusat langust on alates 2008. aastast kutsekooli katkestajate osakaal stabiilselt tõusnud. Uuringus seisab järeldus, et kooli pooleli jätnu jääbki enamasti madala haridusega. 

Ühe-kahe aasta pärast uuesti tulijaid ja edukalt lõpetajaid on väga vähe. Kord katkestanud jõuavad kõrgema haridustasemeni palju väiksema tõenäosusega. Nendest, kes oma eriala katkestavad, jätkab samal õppeaastal kutsekeskhariduses alla poole. 

Kord katkestanud jõuavad kõrgema haridustasemeni palju väiksema tõenäosusega.

Kutsekoolide enda küsitluste järgi jätab pool katkestajatest kooli pooleli, sest ei tule lihtsalt õpingutega toime.

Näpud püsti gümnaasiumisse

Valentina Anger on Kiviõli 1. keskkoolis 12. klassi klassijuhataja ning õpetab eesti, inglise ja vene keelt. Ta tõdeb, et kahjuks kaotab igal aastal oma tiimist kellegi. “Mina ikka vaatan klassi nagu meeskonda. 10. klassis alustasime 25 õpilasega ja nüüd on alles 20. Ära on vajunud kolm poissi ja kaks tüdrukut.”

Viisteist aastat õpetajana töötanud Anger on pannud tähele olulist muutust gümnaasiumiõpilastes: keskkooli akadeemilisus, võrreldes põhikooliga, tabab neid 10. klassis nagu külm dušš. 

“Tänapäeval on ju nii mõnelgi põhikoolis individuaalne õppekava, arvestatakse iga õpilase eripäradega ja nad aidatakse kenasti põhikooli lõpuni. Selle hea tunde pealt tulevad nad gümnaasiumisse ja avastavad äkitselt: oi-oi, nii akadeemiline! Ja enam ei ole igaühele eriprogrammi. Tempo on kõva ja tuleb pardal püsida,” kirjeldab ta.

“Suurem väljalangevus ongi minu meelest tekkinud sellest, et varem said õpilased gümnaasiumisse tulles paremini aru, mis see gümnaasium on. Ka põhikool oli vanasti akadeemilisem. Nüüd on need kaks üsna erinevad maailmad,” selgitab Anger.

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo

Koolipsühholoogide ühingu juht ja Põltsamaa ühisgümnaasiumi psühholoog Karmen Maikalu rõhutab, et ilma põhjuseta kellelegi individuaalset õppekava ei tehta. “Probleem ongi selles, et need lapsed ju vajasidki abi, muidu oleksid nad kukkunud välja juba põhikoolis. Tugiteenuseid pakutakse ikka mõttega,” lausub ta.

Maikalu selgitab, et laste vaimse tervise probleeme on aja jooksul juurde tulnud. Ühest küljest neid teadvustatakse tänapäeval rohkem, aga probleeme ongi rohkem. 

“Öeldakse küll, et gümnaasiumiharidus pole kohustuslik ja mine siis ära, kui sa ei taha, aga see pole tegelikult lahendus. Uutes riigigümnaasiumides, kus ongi ainult keskkooliõpilased, on ka õppenõustajad ja -toetajad olemas. Kahju on sellest, kui psühholoogi palkamist kooli ei peeta vajalikuks. Gümnaasium ei tähenda, et abistajaid enam vaja ei oleks,” leiab Maikalu. 

Teine raske juhus on Angeri sõnul need, kes tulevad gümnaasiumisse uude kooli, näpud püsti. “Neile tuleb meelde tuletada, et näpud tuleb ära panna, pole mõistlik end maailma kõige targemaks tegelaseks pidada. Nii on raske uue klassiga ühte sulanduda, sest klass on ju peegel tema enda ülalpidamisele,” räägib õpetaja. 

Angerile tundub, et distantsõpe on kooli poolelijätmist tagant tõuganud. “Täiskasvanutena oleme ise ees stressis ja väsinud ning noored ju samamoodi. Tüdrukud said minu kogemuses kodus õppides oma aja planeerimisega paremini hakkama ja neile see isegi sobib. Poistel oli keerulisem iseseisvalt toime tulla,” ütleb ta.

Maikalu sõnul kehtib distantsõppega kolmandiku põhimõte: umbes kolmandik lapsi saab väga hästi hakkama, neile sobib see võib-olla et isegi rohkem kui kooliskäimine. Kolmandikul pole vahet ja kolmandikule on see raskem kui tavaline õpe. 

Ta märgib, et kui käib tavaline kontaktõpe koolis, siis on ka alati neid lapsi, kes hakkama ei saa. “Kui me suudaks anda kvaliteetset distantsõpet, nii et õpetajad oskavad kasutada selleks sobivaid viise ja neil on olemas ka vajalikud tehnilised vahendid, siis seda parem seis ilmselt oleks, aga selge see, et see ei asenda kontaktõpet,” ütleb ta.

“Eks peame koolis kogu õpetamise ümber vaatama ja laste iseseisvalt õppimise oskusele rohkem rõhku panema, et nad suudaks end ka kodus ise motiveerida, kui elu meid sellisele õppele üha enam tüürib,” lausub Maikalu.

"Eks peame koolis kogu õpetamise ümber vaatama ja laste iseseisvalt õppimise oskusele rohkem rõhku panema."

Koroonakriis on toonud Maikalu sõnul kiiresti esile lihtsalt seni varjatud probleemid nii laste kui täiskasvanute puhul. “Kui täiskasvanud on ise ärevuses ja läbipõlenud, saavad ka lapsed sellest osa.”

Iga viies ei lõpeta

Numbrid viimase kümne aasta kohta näitavad, et gümnaasiumi suudab läbi teha vähemalt nelja aasta jooksul umbes 80 protsenti sisse astunud õpilastest. Statistika annab õpilastele ühe aasta armuaega näiteks välismaale õpilasvahetusse minejatele, koolivahetajatele või haiguste puhuks. See tähendab, et igal viiendal õpilasel jääb keskkool katki. Umbes sama palju õpilasi jätab keskhariduse omandamise katki ka kutsekoolis

Mõttekoja Praxise haridusprogrammi juht Eve Mägi toob välja, et vanemates vanuserühmades, näiteks üle 45-aastaste seas, on keskharidusega inimesi Eestis märksa enam, tervelt üle 90 protsendi rahvastikust. Seda on mõjutanud kindlasti nõukogudeaegne kohustuslik keskharidus.

Haridusministeeriumi üldhariduse valdkonna juht Ruth Opmann tõdeb, et keskkoolist väljalangevuse tõttu jääb kasutamata suur osa elanikkonna tööturupotentsiaalist. Põhi- või keskhariduseta inimeste seas on töötuse määr suurem.

“Tuleviku töömaailmas peab olema valmis karjäärimuutusteks, mis eeldavad pidevat õppimist ja ümberõppimist. Mida haritum inimene, seda parem on tema valmisolek pidevaks õppeks,” märgib ta. 

Iga õpitud aasta tähendab paremaid oskusi, paremat rahalist toimetulekut, paremat tervist ja suuremat usaldust inimeste vahel, näitavad uuringud. Haritumad inimesed on ka aktiivsemad kodanikud. 

Nendest numbrirodudest hakkavad silma aga koolid, kus gümnaasiumi lõpetab vaid ligi pool sisseastunutest.

Koplis asuva Tallinna kunstigümnaasiumi direktori Mari-Liis Sultsi sõnul astub nende koolis kümnendasse klassi 80 õpilast ja gümnaasiumi lõpetab neist tavaliselt 5060 õpilast. Peamiselt on noored kimpus vaimse tervisega või lähevad lihtsalt tööle. 

“Distantsõppe ajal eelmisel kevadel oli meil suur probleem, et noored logisid tundi sisse, aga panid kaamera kinni, sest nad olid tööl. Võib-olla üks-kaks teenivad tõesti omale uute tossude jaoks raha, aga teised ikka toidu ja riiete jaoks. Nad lähevad sinna vajadusest,” räägib Sults.

Ta kinnitab, et koroonaaeg on laste vaimset vastupanu kindlasti oluliselt halvendanud ja koolile kiputakse seetõttu ka kergemini käega lööma. “Meil on tööl kolm psühholoogi, aga sellest hoolimata pole meil jõudu alla viienda klassi lastega tegeleda.”

"Meil on tööl kolm psühholoogi, aga sellest hoolimata pole meil jõudu alla viienda klassi lastega tegeleda."

Koolipsühholoog Karmen Maikalu sõnul on selline olukord lubamatu. “Siis tuleb veel psühholooge juurde palgata. Mida varem probleemidega tegelema hakata, seda rohkem on lootust paranemise suunas ja mida rohkem laseme neil settida, seda rohkem probleem ju süveneb,” lausub ta.

Sultsi sõnul ei usu vanemad sageli, et nende laste probleemid on nii suured, kui nad on, ja noored pöörduvad juba ise psühholoogi poole. “Väiksemad ütlevad, et ema-isa istuvad kodus kogu aeg telefonis, neil pole kellegagi rääkida. Teevad omale juba ise süüa ka,” kirjeldab Sults.

Ta on kindel, et suur vaimsete pingete allikas on see, et uue aja lastele ei sobi enam pingis üksteise taga istudes õppimine. “Neil peab tekkima rohkem vabadust ise otsustada ja ise oma õppimist juhtida. Seda toovad juba lapsed ise ka üha rohkem välja,” ütleb Sults. 

Kehra gümnaasiumi lõpetas eelmisel aastal alla poole kümnendasse klassi astunutest. Direktor Kaido Kreintaali sõnul olid vahepeal ka väiksemad lennud, mistõttu äralangemised mõjutavad kergesti statistikat. Ka Kreintaal toob väljalangevuse põhjuseks raske ülemineku põhikoolist gümnaasiumisse. 

“Gümnaasiumis joonistub ka kuni üheksanda klassini tehtu välja. Sinnamaani poputatakse, aga gümnaasiumis seda pole. Eks seda mõjutab üldine ühiskonna areng ja üldine lõtvus. Ega ülikooliski on nüüd see 3+2-süsteem (eraldi bakalaureuse- ja magistriõpe – toim) päris lõtv. Kui põhikoolist peab kõik läbi vedama, pole mõnel ka seal enam motivatsioon väga kõrge,” leiab Kreintaal. 

Ta kinnitab, et koroonaaeg on halvendanud laste õpioskusi – järjepidevust ja harjumusi. “Eks see kõik mõjutab motivatsiooni ja väljalangevust. Mõni lihtsalt ütlebki, et ta ei viitsi enam õppida.”

Ei saa latti alla lasta

Viimastel aastatel on jõudnud ettenähtud ajaga õpingud lõpetada vaid kolmandik Eesti merekooli õpilastest. See on TTÜ mereakadeemia juures tegutsev kutsekool, kus õpetatakse välja madruseid, laevaelektrikuid, -mehaanikuid ja -motoriste. Meremeeste kutseõpet pakkuv kool reklaamib end laitmatu distsipliiniga. 

Merekooli direktor Tarmo Sööt ütleb, et igal aastal võetakse vastu 6070 õpilast ja tavaliselt jõuab lõpuni neist umbes pool. Viimaste aastate statistikat on mõjutanud kohustuslik üheksakuune praktika rahvusvahelistes vetes, mida on koroona tõttu olnud kohati raske korraldada ja õpe on venima jäänud. 

“Eks me püüame neid motiveerida ja õpetada õppima. Me anname oma valdkonnas maailmatasemel hariduse, aga kutsehariduse feeling meie haridusmaastikul on kehv. Me ei saa oma latti kuidagi alla lasta, kui isegi madrus on sertifitseeritud. Kes kokaks ei saa, võib saada abikokaks, aga meie koolis pole sellist tagavaravalikut,” selgitab ta.

Söödi sõnul ei oska noored sageli lihtsalt õppida. “Tänapäeva kool peab ju lahe olema. Aga meil on siin tähtis kella tundmine ja õppimine. Kasvatustöö on minu meelest vähemalt sama oluline kui õppimine ise,” leiab ta.

Järvamaa kutsehariduskeskuse juht Rein Oselin ütleb, et kutseharidusse on tulnud nii palju täiskasvanud õppijaid, kes teevad seda töö kõrvalt, et õppimise aja mõiste tasuks varsti küll üle vaadata. 

“Nad teevad seda ju alati millegi arvelt. Nende jaoks ei oma see nominaalaeg mingit tähtsust. Me oleme täiskasvanud õppijate võrra oma sihtgruppi lihtsalt laiendanud,” märgib ta.

Samas tõdeb ka Oselin, et täiskasvanud õppijatel enamasti motivatsiooniga probleeme pole, see kipub olema rohkem noorte mure. 

“Nendest, kes õpingud katki jätavad, lõpetavad mõned õnneks ikka kunagi hiljem ära. Aga kutsehariduse mainega pole meil asjad endiselt päris korras. Täiskasvanute õppe kaudu on see paranenud, kuid eks see maine ja motivatsioon ole ka natuke seotud,” ütleb ta.

Tuhat uut tegevuseta noort

Saada sotti arvudest, kui palju täpselt on murettekitavalt vähese haridusega või üldse tegevuseta noori, on keeruline, sest eri allikad näitavad oma tõde.

Eestlaste haridustaseme madalamaks jäämise pärast muretsev Praxis vaatab Haridussilma portaali andmeid, mis on sisuliselt ühe õpilase täpsusega paigas. Haridusministeerium aga näeb, et aastatega on olukord hoopis tasapisi paranenud. 

Nemad vaatavad keskharidusega inimesi veidi vanemas rühmas, 2024-aastaste seas ning selles liigas on Eesti Eurostati andmeil üle Euroopa keskmise: meil on keskharituid pea 88 protsenti, Euroopa Liidus keskmiselt 84 protsenti. 

Iva on aga selles, et omavahel võrreldavad Euroopa riikide kohta esitatud andmed põhinevad tööjõu-uuringul, mis on läbi viidud küsitlusega ning seejärel on tulemusi üldistatud. Eesti jaoks paistavad need andmed aga positiivsemad, kui on meie tegelik seis täpsete loendusandmete järgi.

Samuti näitavad Eurostati numbrid ministeeriumile, et madala haridustasemega noorte osakaal 1824-aastaste seas on vaid 7,6 protsenti. Kuigi muret teeb see, et mitteõppijate kaalukauss on kaldunud tugevalt noormeeste kahjuks.

Tegevuseta noorte pärast südant valutav sotsiaalkindlustusameti noortegarantii programmi nõunik Heidi Paabort osutab hoopis vastassuunalistele ja murettekitavatele numbritele. Oktoobris hakkas üle viiekümne omavalitsuse pakkuma abi rohkem kui 11 000 töölt või haridusest kõrvale jäänud noorele. Mullu oli selliseid tõenäolisi abivajajaid veel tuhande võrra vähem. 

Need noored on kaardistatud üheksa eri andmebaasi ristamisel, kus noor inimene võiks kirjas olla. Kui teda kuskil ei paista, siis ta suure tõenäosusega ei õpi ega tööta ning riik võiks küsida, kas ta vajab mingil moel abi, selgitab Paabort. 

Ta viitab statistikaameti eelmise aasta näitudele, mis jällegi kinnitavad, et ei töötavate ega õppivate ehk NEET-noorte (not in employment, education or training – toim) arv on kasvanud igas vanuserühmas vahemikus 1534.

Paaborti sõnul on aktiivsest elust kõrvale jäänud noori vaja vahel aidata hoopis kaugema nurga pealt. Näiteks ei leia nad kodukandist tööd, kuid teises linnas oleks vaja üürida tööl käimiseks eluase, aga selleks pole raha. Iga päev tööle sõitmine tähendaks teenitud raha lihtsalt maha sõitmist. Tööle minnes aga vähenevad ka sotsiaaltoetused ja nii tehaksegi otsus, et polegi mõtet tööle minna. Nii tööleminekuks kui kooli astumiseks on vaja ID-kaarti, aga neil pole raha dokumendi uuendamiseks, loetleb Paabort põhjuseid.

“Kui noored on pikalt omaette, ei oska nad enam kuskilt pihta hakata, et sellest olukorrast välja tulla. Nad ei julge uksest välja astuda ja suhelda. Sellises seisus on neid mõttetu ka töötukassasse viia, enne tuleb nendega tööd teha. Keerulisesse olukorda sattudes on tihtipeale ka suhted vanematega kehvad,” räägib Paabort. 

"Kui noored on pikalt omaette, ei oska nad enam kuskilt pihta hakata, et sellest olukorrast välja tulla."

Ta rõhutab, et riik ei saa kindlasti suhelda noortega positsioonilt, et neist peavad saama kiiremas korras maksumaksjad, sest igaühel on siiski õigus elada täpselt sellist elu, nagu ta tahab.

“Aga noored on sageli öelnud, et neil on hea meel, et keegi neist hoolib ja togib, et nad midagi ikkagi tegema hakkaks. See on sageli lihtsalt hinnangutevaba ärakuulamine,” lausub Paabort.

Helisema hakkab häirekell

Kooli poolelijätjate suurest arvust ajendatult töötatakse Praxises praegu välja õpetajatele mõeldud häirekella süsteemi. Alarm peaks eKoolis käivituma siis, kui mõni õpilane hakkab maha jääma, tekivad esimesed ohumärgid. 

“Otsisime mustreid, mis võiksid õpilaste väljalangemist ennustada. Suutsime mõnele asjale näpu peale panna. Vaatame muutusi hinnetes, hilinemisi, puudumisi, negatiivsete märkuste arvu. Need on peamised ajendid, mis võiksid viidata, et õpilane hakkab sattuma väljalangemise riski. See on hästi peen häälestus,” selgitab Praxise analüütik Jane Ester. 

Et selline abimees võiks olla abiks õpilaste väljalangevuse pidurdamisel, selgus intervjuudest õpetajate ja tugispetsialistidega.

“Õpetajad ise ütlevad, et tempo on meeletu ja õpilasi on klassis palju, traditsiooniliselt pole gümnaasiumis ka abiõpetajaid ja napib tugitöötajaid. On olukordi, kus ohumärgid võivad jääda kahe silma vahele,” räägib Ester. 

“Teine pool on see, et inimlikult on raske otsustada, mis hetkel tuleb sekkuda. Ka enda suhtes venitavad inimesed sageli kummi, lootes, et probleem läheb üle,” lisab ta.

Praegu on Häirekella näidisversioon õpetajate käes testimisel ja uuel õppeaastal peaks alarmeeriv lisavidin juba huviliste eKoolis helisema.

Kiviõli kooli õpetaja Valentina Anger ootab väga sellist äratuskella, mis õpetaja hoo võtmiselt edasi liigutama paneks. “Aga õpilastel võiks siis ka alarm käia, et nüüd tuleb tegutseda. See on ju ikkagi nende heaks,” ütleb ta.

Mari-Liis Sults Tallinna kunstigümnaasiumist aga ei pea sellist tehnoloogilist äratust üldse vajalikuks, vaid on veendunud, et lapsed päästab väljakukkumise veerelt ikka inimlik kontakt. “Märkused ja hinded eKoolis on küll väga subjektiivsed näitajad, mille põhjal midagi otsustada. Probleeme märkab ikka õpetaja ise, kes oma õpilasi ju tunneb,” lausub ta.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!