Kuula(51 min)

Kui palk viib vaesusesse

2023. aastal oht vaesuda ka neil inimestel, kes on siiani saanud hakkama.

  • Autor:Janno Zõbin
  • Toimetaja:Hille Saluäär
  • Fotod:Erik Tikan
  • Illustratsioon:Joonas Sildre
  • Audiolugu loeb:Inga Salurand
  • Salvestus, helikujundus ja originaalmuusika:Janek Murd
  • Avaldatud:02.2023

Kiire hinnatõusu tõttu on 2023. aastal oht vaesuda ka inimestel, kes on siiani hakkama saanud. Järjest halvemas seisus on madalapalgalised lasteaiaõpetajad, kultuuri- ja hooldekodude töötajad, raamatupoodide müüjad ja paljud teisedki.

Kuidas nad ise hakkama saavad? Millest peavad nad loobuma ja miks nende tööd ei hinnata? Miks palkade tõstmist takistab? Miks riik, omavalitsused või poliitikud midagi ei tee?

See lugu räägib inimestest, kes tunnevad ja oskavad oma tööd, ent ots otsaga kokku tulemiseks peavad rabama rohkem kui ühel ametikohal. Need on inimesed, kes saavad küll endale lubada toitu ja esmatarbekaupu, kuid jäävad ilma sellest, mis paljude jaoks enesestmõistetav.

I osa. Kultuuritöötajatest luuakse vaestearmeed

Joonas Õunapuu (41) töötab ekspositsioonitehnikuna Tartu linnamuuseumis juba üle kümne aasta. Ka tema ema, etnoloog Piret Õunapuu on olnud kauaaegne muuseumitöötaja. Joonase ülesanne on näitusi üles panna ja hooldada. Tema palk 2022. aasta lõpus on 830 eurot bruto. See tähendab, et sellest summast läheb veel tulumaks maha. Kui ma veebruari alguses Joonasele uuesti helistan, on palk tõusnud pea 300 euro võrra.

Tihti tuleb tal teha töö juures tasustamata ületunde. Joonase lisatöö on plakatite kujundamine. Seda teeb ta vahetevahel argipäeviti kella viiest – siis kui muuseumi ukse oma selja taga suleb. Joonase kolleegide seas on kõikvõimalikud lisaotsad samuti levinud. Paljud head töötajad on palga tõttu muuseumist lahkunud ja ka töövestlused uute kandidaatidega lõppevad sageli siis, kui jutuks tuleb palganumber.

Joonas ise on jäänud muuseumi püsima, sest töö on südamelähedane. Ka kolm korda kõrgem palk ei korvaks ametit, mida ta ei naudi. Näiteks ehitamine on tänuväärne tegevus, kuid talle ei sobi.

Kuidas iga päev kokku hoida - selles on Joonas meister. Ta võiks läbi viia ka vastavaid koolitusi.

Istume linnamuuseumi päevinäinud, ent väärika parketiga kohvikuruumis, kus seinu kaunistavad 18. sajandi baltisaksa maalide koopiad mõisa naisteenijatest. Joonas näib veidi väsinud moega, kuid on jutukas ja avameelne. Mulle kohvi pakkudes tunnistab ta, et väljaspool tööd ja kodu ta kohvi ei joo. Mitte sellepärast, et rahast kahju oleks, vaid sellepärast, et on kokkuhoiuga harjunud.

“Kõigepealt tuleb täita oma kohus ja arved maksta, siis hakkab toiduga manageerimine. Nädal aega jutti päris kiirnuudleid sööma ei pea, mingi eneseväärikus ikkagi säilib,” ütleb ta.

"Kõigepealt tuleb täita oma kohus ja arved maksta, siis hakkab toiduga manageerimine. Nädal aega jutti päris kiirnuudleid sööma ei pea, mingi eneseväärikus ikkagi säilib."

Kuid just kultuuritöötajaid väärtustatakse Joonase arvates ühiskonnas teisiti, kui nad ise loodavad. Ta toob näite toitlustusest. “On üks peen restoran. Kõik naudivad selle roogasid, kuid ei tea, kui palju kokad vaeva näevad. Kiidetakse kohta, mitte kokkasid.” Sama kehtib kultuuritöötajate puhul. Joonasele tunduks inimväärne palk 1300 või 1400 eurot neto ehk puhtalt kätte. Alati saab paremini, aga sellega oleks Joonas rahul. Siis ta enam ei nuriseks.

Mõni päev enne Joonasega kohtumist, detsembri esimesel esmaspäeval, valitseb Tartus Raekoja platsil jõulumeeleolu, liuväljal kõlab hingestatud muusika ja lapsed naudivad uisutamist. Teises, Kaarsilla-poolses otsas peetakse aga kõnesid. Linna kultuuritöötajate aastaid kestnud kannatus on katkenud, nad kaebavad madala palga üle ja on hakanud linnavalitsust survestama.

Kui meeleavaldusele lähemale liigun, kõlab üle teiste ühe korraldaja, Tartu linnamuuseumi haridusprogrammide kuraatori Ants Siimu (33) bassihääl. Ta juhatab koosoleku lühidalt sisse ja ütleb, et linna kultuuritöötajad on praegu diskrimineeritud. 2023. aastal tõuseb varasem 1200-eurone kõrgharidusega Tartu kultuuritöötajate minimaalpalk, mida maksavad linna allasutused, 1400 euroni bruto. Riiklikel kultuuritöötajatel on see aga 1600. Viimaseid on Eestis ligi 2500, omavalitsuste kultuuritöötajaid aga ligi kolm korda rohkem. Lisaks minimaalpalga tõusule kasvab riiklike kultuuriasutuste palgafond veel 7,34 miljonit eurot ehk 15 protsenti ja selle arvelt saab tõsta palku ka teistel töötajatel.

Tartu linnamuuseumi kuraator Ants Siim on võtnud enda kanda kohustuse, mis tundub teistele ebameeldiv. Meeleavalduse ja läbirääkimistega püüab ta mõjutada linnavalitsust tõstma kultuuritöötajate nigelat töötasu.

Sihtasutus Tartu 2024 tiimis, kes korraldab kultuuripealinna programmi ja on eraldiseisev organisatsioon, teenivad töötajad 2022. aasta neljandas kvartalis ligi 2000 euro suurust keskmist töötasu. Sihtasutuse nimel meeleavaldusel keegi sõna ei võta, kuid mõned selle töötajad on siiski kohal. “Nad ei hammusta kätt, mis neid toidab,” ütleb Ants Siim.

Meeleavaldusel saavadki sõna kultuuritöötajad ja nende toetajad. “Kui vaatame oma pangakontole tulnud raha, peame hoidma pöidlad peos, et meil ei läheks katki külmkapp, et me ei jääks haigeks või et meie lastega midagi ei juhtuks. Et me jõuaksime jälle ühe kuu edasi,” räägib Tartu linnaraamatukogu osakonna juhataja Ädu Neemre (70).

Ädu sõnul võib tunduda tänavune 16-protsendine tõus küll meeletu, kuid see 1400 eurot sulab inflatsiooni tingimustes nagu jää kevadise päikese käes. “Kultuuritöötajad tahavad tavalist elu. Tavaline elu tähendab seda, et sul on auto, et sa saad osta poest raamatuid, et sa võid maksta oma alimendid ja osta kõik need rohud, kui tervis juba streikima hakkab,” räägib tartlasest lastekirjanik Mikä Keränen.

“Kultuuritöötajad tahavad tavalist elu. Tavaline elu tähendab seda, et sul on auto, et sa saad osta poest raamatuid, et sa võid maksta oma alimendid ja osta kõik need rohud, kui tervis juba streikima hakkab.”

“Kultuuripealinn ei ole mingi privilegeeritute ball. See peaks olema meie kõigi asi. Kultuuripealinn ei saa õnnestuda, kui ühed peavad keskel pidu ja teised istuvad kibedalt nurgas. Ja nurgas istuvad need, kes on aastaid siin linnas kultuuri teinud,” pahandab Eesti kirjanike liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher.

Ants Siim ja tema kolleegid teevad meeleavaldusel linnale “kingituse” – häbikuuse, mille ehivad sealsamas palgaprobleemile viitavate loosungitega. Sellest näitusejääkide papist tehtud taiesest saab rändpuu, mis paar päeva hiljem seatakse üles Tartu linnavolikogu istungi ukse taha. Siim arvab, et kui probleem ei lahene, võib enne valimisi seda näha erakondade nännijagamise telkide juures. Et jõuda Tartu kultuuritöötajaid rahuldava kollektiivlepinguni, kulub tublisti närvirakke. Tal ja teistel Tartu kultuuritöötajatel tuleb linnavalitsuse esindajatega kõvasti diskuteerida.

Siimul endal tuleb hakkama saamiseks väljaspool tööd “rohkem tõmmelda”, tihti õhtute ja öötundide arvelt. “Pean perele odavaid toiduaineid ostma, vähem autoga sõitma ja maal ise küttepuid lõhkuma,” jagab ta oma ellujäämiskunsti retsepti koostisosi. Ellujäämise kunstid – just selle sõnapaari abil reklaamib ka sihtasutus Tartu 2024 kultuuripealinna programmi.

Siimul endal tuleb hakkama saamiseks väljaspool tööd “rohkem tõmmelda”, tihti õhtute ja öötundide arvelt.

“Sa rebestad ennast mitmel rindel,” kinnitab KGB kongide muuseumi kuraator Martin Jaigma (47). Ka tema on meeleavalduse korraldamisega seotud. Jaigma osutab põhitöö kõrvalt europrojektide kirjutamise teenust ja tõlgib. Tänu nendele tegevustele püsib ta siiani vee peal. “Sellest, palju sa praegu teenid, sõltub hiljem pension ja haltuurad siin ei aita. Meil toodetakse praegu vaestearmeed.”

Miks siis ikkagi Tartu kultuuritöötajate palk riigi omale järele ei jõua? Töötajad ise on sellele ju aastaid tähelepanu juhtinud. “Ma ei ole olnud varasemate otsuste juures, 2023. aasta eelarve on esimene, mida sain kaitsta,” ütleb Tartus hariduse ja kultuuri eest vastutav abilinnapea Lemmit Kaplinski.

Kaplinski on kohal ka meeleavaldusel ja püüab olukorda selgitada. Ta ütleb, et riigiasutustes töötab kultuuritöötajaid vähe ja riigil on võimalik 1600 eurot maksta. “Kui riik süstemaatiliselt alarahastab omavalitsusi, siis kuidas on meil võimalik jõuda järele oma rikkale vennale?” küsib abilinnapea.

Tema arvates ei saa riik omavalitsustele ette kirjutada, kui palju peavad viimased maksma palka enda või oma allasutuste töötajatele. Aga kas omavalitsused ei kasuta sel puhul võimalust näiteks kultuuri-, sotsiaal- või haridustöötajaid madalamalt tasustada? Kas omavalitsusi saab selles küsimuses usaldada?

“Kas me Eestis usaldame oma riiklike struktuure? Kui me ei saa usaldada omavalitsusi kohaliku elu korraldamisel, siis vabandust, kas meil üldse on seda riiki vaja?” küsib Kaplinski vastu. “Eestis on keskvalitsuse ja omavalitsuste suhted sassis. Riiki juhitakse tänapäeval jaga-ja-valitse-põhimõttel Exceli tabeliga,” prahvatab ta.

Saan pärast meeleavaldusel külmetamist sooja lokaali, et rääkida Annelinna raamatukoguhoidja Anni Piits-Jamniku (42) ja tema sloveenlasest abikaasa Tomaž Martin Jamnikuga (66). Tomaž on pensionär. Ta ütleb, et sellisel puhul, nagu siin ja praegu, streigitakse Sloveenias päriselt. Asutused, kus streikijad töötavad, suletakse. Sloveenias on tugevad ja mõjusad ametiühingud, kultuuritöötajate palgatõus on kirjas kollektiivlepingus, sõltudes ühtlasi elukalliduse indeksist. Ka näiteks üldine riigi miinimumpalk kerkib riigis 2023. aastal 1200 euroni neto ehk kätte.

Anni Piits ütleb, et tema kolleegi brutopalk on raamatukogus 858 eurot bruto. Ta ise saab 1230-eurost töötasu, kuna tema positsioonil on kõrgharidus kohustuslik. Nende tööülesanded on aga sarnased. “Mõtlen, et kui mu mees ära sureb või minema läheb, ei saa ma hakkama. Ta teenib pensionärina rohkem. Mõtlen nii, et teenin vähem ja püüan siis ka vähem töötada.” Piits peab piirama teatris ja väljas dringil käimist. “Vaatad mõne lavastuse reklaami, siis hinda ja mõtled, et see pole vist mulle. Hakkad ise end alateadlikult kontrollima. Ei sõida näiteks Tallinna sõprade juurde.”

II osa. Kitsikuses kunstikoolis

“Humanitaaride suhtes pole ühiskonnas tekkinud usaldust, sest nende töö ei ole kontrollitav ega mõõdetav. Kui maksumaksjatele pole selge, mida humanitaarid teevad, ei saa oodata ka nende töö väärtustamist. Neil ei õnnestu tihtilugu ka seda ise teistele nii hästi selgitada kui reaalteaduste inimestel, keda on poliitikute seas rohkem,” räägib Tartu Lastekunstikooli õpetaja, kolme lapse isa Rait Rosin (41). Ja lisab, et riikides, kus on kultuuriline järjepidevus, näiteks Soomes, suhtlevad eri valdkondade inimesed rohkem omavahel ja ka humanitaare väärtustatakse enam.

“Humanitaaride suhtes pole ühiskonnas tekkinud usaldust, sest nende töö ei ole kontrollitav ega mõõdetav.”

Kolmest lapsest pisim, pooleteistaastane Jürgen magab Raidi süles. Isa kussutab poissi, istub mu vastas sohval ja räägib tasasel häälel. Tal on magistrikraad filosoofias ja doktorikraad maalikunstis. Raidi abikaasa Triin on läinud ülikooli, temagi omandab seal doktorikraadi.

Rait on perega kolinud Karlovast odavamate üüridega Annelinna. Ohtrate mänguasjadega korteri boheemlaslik hubasus loob tunde, et nad on siin kaua elanud. Tegelikult aga vaid poolteist aastat.

Kunstikoolis on Raidil nüüd täiskoha asemel pool. Selle kompensatsiooniks käib ta tööl oma maakodu lähedal Lihulas ja annab sealgi lastele huviringis kunstitunde. Sõidab kaks korda nädalas 500 kilomeetrit, kütab soojaks maamaja, et seal ööbida ja siis jälle Tartusse naasta. Tartus teenib Rait huvikooli õpetajana poole koha eest 600 eurot kätte, Lihulast 300–400, kuid nüüd, külmemal ajal, on ta sealt võtnud pausi. Pere sissetulek koos lastetoetustega on olnud parimatel kuudel veidi üle 2000 euro.

Rait ütleb, et juba jääbki tal puudu toidurahast. Abikaasa saab küll doktorantuuri stipendiumi, mis on veidi alla tuhande, kuid püsikulud – üür 370, kommunaalid ligi 200, aga ka toit ja lasteaiatasud – röövivad oma osa. Lisaks on Raidil Tallinnas kunstnike liidu ateljee, mis maksab kuus keskeltläbi 250 eurot. Kui tal seda poleks, poleks ka oma maale kuhugi panna. Kütmata ruumides need lihtsalt ei säili. Ta on paraku loobunud Tallinnas ateljees käimisest, maalimisest ja näituste ettevalmistamisest. Võtab neid ette harva, ükshaaval. Nüüd suvel Hiiumaal Kärdlas siiski teeb ühe.

Rait Rosin on rõõmus, kui pääseb vahel Tartu koduseinte vahelt Tallinna ateljeesse, et oma maalid üle vaadata. Seda ta siin just teebki.

Hakkama saamiseks, aga ka möödunud suvel Saksamaa biennaalidele minekuks on Rait võtnud ka ligi kümneprotsendilise intressiga väikelaenu, mida ta praegu tagasi maksab. Õnneks saab pere lasterikaste perede liidu kaudu tasuta riideid ja toiduabi. Viimast Rait vahel kasutab, kuid sageli on jagatu viimase kuupäevaga ja palju sellest tuleb ära visata.

Pereisana tõdeb ta, et suur pere võib saada takistuseks akadeemilises karjääris. “Pidin endale selle välja võitlema, et saan Lihulas käia ja lisa teenida. Tänu sellele pere sissetulek veidi suurenes.”

Pereisana tõdeb ta, et suur pere võib saada takistuseks akadeemilises karjääris.

Rait on vaid üks näide vähe teenivast huvikooliõpetajast. Samas varieeruvad just hariduse valdkonnas palgad, aga ka inimeste töökoormused kõvasti. Mõned näited. Keskmised brutopalgad 2022. aasta kolmandas kvartalis täiskohaga töökohtadel: ülikoolide ja kõrgkoolide õppejõud 2333, kutseõpetajad 1649, pedagoogika tippspetsialistid 1405 (nende seas ka huvijuhid ja muuseumipedagoogid), lasteaiaõpetajad 1290, raamatukogutöö assistendid 1054, lapsehoidjad (nende seas ka lasteaia abikasvatajad ja lapse tugiisikud) 910.

Rait on vaid üks näide vähe teenivast huvikooliõpetajast.

III osa. Vabakutselise tõlkija argipäev. Töö raamatupoe leti taga

Raamatupoemüüja kesisest palgast kirjutas juba 2013. aastal Delfis Katrina Helstein. Artikkel levis kulutulena, seda kommenteeriti ligi tuhat korda. Helstein arvas toona nii: “Klienditeenindaja ei ole inimene. Mine mehele ja ole vait ja ülalpeetav või mine Soome ja ole vait ja mitte-eestlane. See on tänapäeva reaalsus.”

Tema palk Apollo raamatupoes oli 2013. aastal 362 eurot ja 75 senti. Nüüdseks on Katrina palgavaesuse nõiaringist pääsenud. “Erinevate otsuste tulemusel,” kirjutab ta mulle telefonisõnumis. Ja lisab veidi hiljem: “Otsisin endale töökoha, kus maksti paarsada eurot rohkem. Siis kutsuti kirjastusse Hea Lugu logistikat ja müüki tegema.”

Ent madala palgaga raamatupoetöötajate võitlus ellujäämise nimel jätkub. Ühel hommikupoolikul märkan, et Tallinna kesklinnas asuvas Rahva Raamatus on tehtud mitmeid uuendusi. Eesmärk näib olevat panna kliente end siin mõnusamalt tundma. Allkorrusel mugavad istumiskohad ja üsna värvikirev, omapärase disainiga tualett, üleval kohvik, kus veedavad aega raamatusõbrad või lihtsalt veidi boheemlaslik seltskond. Üks keti poodidest, Viru Keskuse Rahva Raamat võitis 2022. aastal maailma parima raamatupoe tiitli. Seda, International Excellence Awardi nimelist auhinda annab igal aastal välja Londoni raamatumess.

Kati Karja (44) teenib Rahva Raamatus täiskohaga miinimumpalgast veidi kõrgemat töötasu. Vahetused on pikad, sageli tuleb seista jalul ligi 12 tundi jutti. Tõsi, asutuse sisekliima on sõbralik ja töötajad üksteise suhtes toetavad. Töökeskkond kui selline Katile sobib. “Olin lastega pikalt kodus olnud, tänasin pärast konkurssi õnne, et ma üldse sinna sain,” tunnistab ta.

“Olin lastega pikalt kodus olnud, tänasin pärast konkurssi õnne, et ma üldse sinna sain.”

Kohtume Katiga Tallinna vanalinnas. Temaga on ühes abikaasa, magistrikraadiga tõlkija Jaan Pärnamäe (54), kes on eestlastele taani keelest vahendanud muu hulgas ka näiteks Søren Kierkegaardi teoseid.

Otsime istumiseks kohta. Enamik pubisid-baare on hõivatud ja lärmakad. Lõpuks leiame sobiva paiga Sõpruse kino vastas Savoy Boutique’i hotelli baaris. Kati pelgab veidi siinsete ruumide avarust ja eredat valgust. Ka seda, kui rahvast ümberringi on liiga palju. Istume tagumise saali nurka, kus on privaatsem ja hubasem.

Räägib Jaan, kes ongi alul jutukam: “Tõlkijatesse suhtutakse kui inimestesse, kes ei mõtle ise midagi välja. Tegelikult sünnib teos iga tõlkija peas uuesti. Levinud on ka suhtumine, et sööma ja maja remontima peab igaüks. Aga raamatuid on lihtsalt vähem vaja. See on inimesele boonus,” mõtiskleb ta. Samas teab Jaan, et osa tõlkijaist elab siin, Tallinnas, päris rasvaselt. “Palju sõltub seltskonnast, kus sa liigud, ja oskusest sinna sisse imbuda. Seda mul napib.”

“Levinud on ka suhtumine, et sööma ja maja remontima peab igaüks. Aga raamatuid on lihtsalt vähem vaja.”

Poogna ehk ligi 40 tuhande tähemärgi eest koos tühikutega maksab Kultuurkapital “Avatud Eesti raamatu” sarjas 320 eurot stipendiumi kätte ja sellega võib Jaani sõnul juba ära elada. Mõni kirjastus pakub sama mahu eest honorari 100 bruto, keskmine turuhind on ligi 180, ent siis pole tegemist ka keeruliste filosoofiatekstidega. Ühe poogna filosoofilise teksti tõlkimiseks kulub Jaanil vähemalt nädal, kuid kipub minema ka rohkem. Pärast tuleb toimetaja käest tulnud tekst üle vaadata, kuid seda aega ei korvata. “Nui neljaks või kirves puruks, aga saja euroga ma ikkagi tööd vastu ei võta. Paljud on sellega aga nõus ja nii see hind siis kujuneb.”

Viimast Kierkegaardi teost tõlkis Jaan kokku ligi aasta pea iga päev intensiivselt töötades ja sai selle eest 12 000 eurot. Kõik tema ülejäänud tasud on sellele siiani kõvasti alla jäänud. Probleemiks on teinekord ka tööde ilmumise venimine: millegipärast on kirjastustel komme maksta töötasu alles siis, kui raamat on ilmunud. 

Jaan on keeltekooli töötajana õpetanud keeli mitmes ettevõttes, eriti siis, mil lapsed veel väikesed olid. Siis polnud küsimusega, kes sa oled, aega tegeleda, tuli hoopis kõvasti tööd rabada. Ka keeltekoolis oli töötasu lõpuks väike, koormus aga suur ja ta põles läbi. “Sain sealt alandavalt vähe raha. Luminori pank viskas mind lõpuks keeletunnist välja. Nad ütlesid, et tund on ette valmistamata. Tegelikult oli mul süda rütmist väljas, vaakusin seal hinge, aga ise ei teadnud veel, milles asi.”

Pärast läbipõlemist, korduvaid arstivisiite ja eri ravimite katsetamist sai ta lõpuks tervise kontrolli alla ning jäi tõlkimistöö juurde. Kuigi taas madalalt tasustatud, on tõlkimine siiski keeltekoolist meeldivam. Ta töötab töövõtulepingu alusel ja tal puudub ka ravikindlustus. Kui ravimid lõpevad, ei kehti uute ostmisel ka haigekassa soodustus. Osa rohtusid jätab Jaan siis ostmata.

“Ma ei ole ettevõtlik, ma ei ole väga ambitsioonikas, sellepärast olengi nii kauaks raamatupoodi jäänud,” ütleb Kati. Tänaseks on ta Rahva Raamatus töötanud ligi üheksa aastat. Kati on kandideerinud ka mujale, näiteks raamatukokku parema palga peale, kuid tal on raske töövestlusel jätta muljet, et on teistest kandidaatidest parem. Samas ei läheks ta tööle mõnda kohvikusse vaid töötasu pärast. Pigem võiks siis töötada juba arhiivis või muuseumis. Kati on Jaaniga kahasse tõlkinud kaks raamatut ja teeninud sellega perele lisa. Jaan tegi enne koroonat tõlkimisele lisaks ka giiditööd.

Kati ja Jaani viieliikmelise pere püsikulud on talvel ligi 750 eurot, kogu Kati palk kulubki nendele. Lastetoetustest, mis on mitu aastat olnud 520 eurot, ja Jaani honoraridest tuleb muretseda toitu, rõivaid, ravimeid ja lastele koolitarbeid. Autot peres pole, baaris või teatris ei käida, kinoseanssi vahel endale siiski lubatakse. Lapsed praegu huviringides ei käi, sest raha selleks napib. Kati sööb tööl odavaid nuudliroogasid, ent kodus hoolitseb Jaan tervisliku toidu eest. “Ega me päris hallitanud saia nüüd ka ei näri.” Jõulukinke küll tehakse, kuid need jäävad tagasihoidlikuks. Pea igal suvel on aga Jaan kinkinud perele reisi – see on olnud võimalik, kui ta saab pika tõlke eest tasu korraga kätte.

Lobiseme Kati ja Jaaniga pärast intervjuud hotelli ees ligi veerand tundi, räägime tööst ja pereelust. “Eks ma olen ise oma kehvas olukorras süüdi. Ise olen hädapätakas,” arvab Jaan muigamisi. Eneseiroonia pole teda hüljanud.

Räägime kaks nädalat hiljem telefonis pisut veel. Kati ei mõista, miks Eestis inimesi ei väärtustata. Miks lastakse näiteks kaubanduskettide töötajatel teha nii pikki vahetusi, miks peavad üldse marketid nii kaua lahti olema ja inimesed Eestis nii palju rügama? Madalad palgad on osalt just inimeste väärtustamise, nendesse suhtumise küsimus. Poemüüjate keskmine töötasu Eestis on 2022. aasta kolmandas kvartalis 1090 eurot bruto. Number on siiski petlik, sest paljud selleni ei küüni.

Miks lastakse näiteks kaubanduskettide töötajatel teha nii pikki vahetusi, miks peavad üldse marketid nii kaua lahti olema ja inimesed Eestis nii palju rügama?

Palun müüjate palkade teemal kommentaari ka Apollo ja Rahva Raamatu poekettidelt. Miks nad mu palvele ja korduvatele küsimustele ei vasta, jääb paraku saladuseks.

IV osa. Päästjad riskisid pisku eest eluga

Silver Lindlaan avab mulle Tartu päästekomando hoone ukse. Keset garaaži särab tuliuus päästeauto, kõrval spetsiaalne roomikutega masin metsas liikumiseks, jeti ja päästepaat. Kõigi nende masinate tehnilisi eripärasid peab Lindlaan tundma ja tunnebki. Päästja on üldse nagu muusik, kel tuleb orkestris osata mängida kõiki pille. Ta peab väljakutsetel oskama näiteks keemiasukelduda (töötada mürgiste gaaside keskkonnas), päästa inimest veest, näiteks köiega kaevust, või korrusmajast ja osata lammutustöid, kasutades eri tööriistu. “Kui kassipoeg kuhugi automootori vahele või ventilatsioonitorusse kinni jääb, peame kõik lahti lammutama,” selgitab ta.

Silver ja tema kolleegid mõõdavad talvel ka veekogude jää paksust ja kontrollivad maju, kus võivad koguneda asotsiaalid, käivad suvel patrullides, ennetamaks kulupõlenguid ja nõustavad tuleohutuse teemal inimesi. “Sa pead olema meeskonnamängija, siin sa üksinda asju ei tee. Pead koledate asjade nägemisest naljaga üle saama.” Päästja ametile lisaks teenib Silver leiba kiirabiauto juhina.

Vastu minu eelarvamusi räägib Silver päästjate palgast põhjalikult ja avameelselt. Ja mida rohkem, seda rahutumaks muutub tema kõnemaneer. Tema arvates pole õigustatud, et poliitikute kõrgete hüvitiste ja palkade kõrval on osa vajalikke ameteid Eestis alarahastatud. Päästjana näeb ta pea iga päev ka ise, kui halvasti ja vaeselt osa eestlasi elab.

“Palga poolest oleme olnud muu maailmaga võrreldes vaeslapsed. Kui mu palk oleks 2500 eurot kätte, ei peaks ma kiirabis tööl käima ja saaksin ka hobidega tegeleda,” mõtiskleb ta. Silveril on vedanud, et elab elukaaslase korteris ja üüri maksma ei pea. Muud lahendust pere ülalpidamiseks kui kahel kohal rabada Silver ei näe. “Üüri saaks ära maksta ja süüa saaks ka, aga toidukaupu peaks poes hoolikalt valima. Ainuüksi päästja palgaga sa kodulaenu ei võta.”

Juhtub, et samal hommikul, kui lõpeb Silveri vahetus päästjana, tuleb tal järgmiseks 48 tunniks kiirabis tööle asuda. Ta on sellega harjunud, kuid vaba aega napib ja pereelu kannatab. “On olnud murdumishetki. Proovin edaspidi sättida oma vaba aega nii, et elukaaslane ka vaba oleks.”

“On olnud murdumishetki. Proovin edaspidi sättida oma vaba aega nii, et elukaaslane ka vaba oleks.”

Silver on proovinud ka kontoritööd Selveri kullerite vahetuse vanemana, kuid pidas seal vastu kõigest kolm kuud. Või näiteks kokaamet, mida ta pikki aastaid pidas. Palk oli päästja omast pea kaks korda kõrgem ja ainuke oht see, et võib näppu lõigata, kuid Silveril tekkis rutiin. Päästjana “saab ta rohkem adrekat”, mõtleb oma peaga ja teeb koos kolleegidega kiiresti otsuse, kuidas inimene ohutult välja tuua.

Detsembris 2022 oli Silveri brutopalk päästjana 1238 eurot, uuest aastast aga 1700, koguni ligi 33 protsenti kõrgem. Palgatõusuks tegi kõva töö ära päästjate ametiühing, kes palkas kampaaniat tegema reklaamifirma.

Et saada paremat ülevaadet, helistan mõne päeva pärast ka ametiühingu esindajale. “Päästjate teema puudutab kõiki inimesi. Juhtisime avalikkuse ja poliitikute tähelepanu sellele, et pääste on laiapindse riigikaitse lahutamatu osa. Olime nähtavad ja käisime läbi kõik Riigikogu erakonnad,” ütleb Eesti Päästeala Töötajate Ametiühingu peausaldusisik Kalle Koop.

Ta räägib päästjate töö iseärasustest. “Meil on nähtamatud ohud: suitsu sees keemilised ühendid, mida me sageli ei saa või ei jõua mõõta.” Inglismaal tehtud Kesk-Lancashire’i ülikooli uuringust tuli välja, et päästjatel on enamiku inimestega võrreldes neli korda suurem vähirisk. “Tervis saab kannatada ka siis, kui oled läbimärg ja õues on miinuskraadid. Seda juhtub tihti. See mõjub nii närvidele kui liigestele.”

Inglismaal tehtud Kesk-Lancashire’i ülikooli uuringust tuli välja, et päästjatel on enamiku inimestega võrreldes neli korda suurem vähirisk.

Eriolukorras, näiteks sõja puhul, langeb just päästjate õlule elanikkonna kaitse kohustus, mis tähendab inimeste varjumise korraldamist, elanike teavitamist ja vajadusel päästmist. “Kui Vene Föderatsioon purustab Ukraina tagalat, on seal praegugi pildis päästjad.”

Koobi arvates on päästjate palk julgeoleku küsimus. Õnneks on ühiskond seda mõistnud ja suhtumine päästjatesse muutunud. Viimasel ajal on vähe neid, kes räägivad, et kui väljakutseid pole, passivad päästjad niisama komandos. “See on mingi mälestus üheksakümnendatest ja seda on tobe kuulata.”

Meie jutuga ühineb viivuks päästjate puhkeruumis ka teine päästja, Silverist staažikam Marek Kutsar (44). “Kui ma 2002. aastal tööle tulin, sai mu vanaema rohkem pensioni kui mina palka,” meenutab ta muigamisi. “Nii mõnigi tuttav on mulle öelnud, et kuidas sa siin hakkama saad. Oled ju nagu vanglas 24 tundi järjest. Aga mulle meeldib ja on meeldinud algusest peale.” Päästetöö kõrvalt värvib Kutsar autosid.

Räägime põgusalt ka uute päästjate värbamisest ja nende tööleasumisest. “Mõnes komandos on konkursid luhtunud, inimesed lihtsalt ei tule tööle, kui palganumbrit kuulevad,” nendib Kutsar. Töötajate leidmist raskendavad ka päästjatele seatavad tervisenõuded. Päästja peab olema terve nii vaimselt kui füüsiliselt.

V osa. Hoiame kokku laste arvelt

Mitmed lasteaiaõpetajad, kellega räägin, ei soovi palga üle kurta. Kõlavad laused, nagu „mul on palk kogu aeg väike olnud, olen sellega harjunud, pean oskama majandada”, „elame mehega koos, lapsed on juba suured, meie tuleme toime” või „ei saa ju nüüd kurta, Jõgeva vallavalitsus lubas meie palka tõsta, ootame huviga”. Ühel pühapäeval saan aga sõnumi: „Jah, saan õpetaja abina väga madalat palka. Püüan hakkama saada, aga ajakirjanduses sellest rääkida ei soovi.”

Kui lasteaiaõpetajate keskmine palk Eestis on ligi 1300 eurot bruto, siis õpetajate abid ja lastehoiutöötajad peavad leppima märksa väiksema, enamasti alla 1000-eurose sissetulekuga. Jane Laar (48) töötab õpetaja abina Tartus. Lasteaeda sattus ta mullu, pärast 23-aastat müüjaametit Apollo raamatupoes. Tõsi, viis aastat sellest oli ta lastega kodus. Jane on proovinud kätt ka toitlustuses, kuid mõistnud, et see pole päris tema ala. “Raamatupoes oli kindel töökoht, sain selle kõrvalt õppida ja olin mugavustsoonis,” ütleb ta. Palk oli poole kohaga küll kõigest veidi üle 400 euro bruto, kuid selle korvasid mõnus seltskond ja hubane töökeskkond. Ka kliendid olid raamatupoes pigem meeldivad. “Töötasin küll poole kohaga, aga koormus oli ikkagi suur. Mõtlesin, et mis siis veel saab, kui täiskohaga tööle lähen.” Minema aga pidi, sest rahanappus koputas uksele.

Janet tõmbas lastega töö poole. Ta läks õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lapsehoidja erialale ja tööle Naerumaa lasteaeda. 2023. aastast tõusis tema palk 1000 euroni bruto. Ligi sama suured on aga pere püsikulud.

Kui Jane lõpetaks pooleli jäänud kutseõpetaja bakalaureuse Tartu Ülikoolis ja teeks eraldi koolitusega lisaks lasteaiaõpetaja kutse, saaks ta asuda tööle päris lasteaiaõpetajana ja tuleks palgalisa. Kuna ta on saanud lastetoetust kolme pea täiskasvanud lapse eest ja taksojuhina teenib elatist ka tema abikaasa, on seni saadud hakkama. Kuid just möödunud aastal tundis Jane rohkem kui kunagi varem, kuidas hinnad kiiresti tõusma hakkasid. „Toetused kuluvadki kõik kohe laste taskuraha, riiete ja trenni peale.”

Jane ei saa endale kõike lubada. Ta armastab sõita ringi Eestis ja mõnes naaberriigis, kuid sageli loobub neist plaanidest viimasel hetkel just rahalistel põhjustel. Vajalikud esmatarbekaubad nagu pesupulber, WC-paber ja muu selline tuleb palgapäeval kähku ära osta. Hiljem ei pruugi enam raha jätkuda. „Väljas söömas käid ainult erandjuhtudel.”

Vajalikud esmatarbekaubad nagu pesupulber, WC-paber ja muu selline tuleb palgapäeval kähku ära osta. Hiljem ei pruugi enam raha jätkuda.

Hiljuti palus laps Janel osta D-vitamiini, kuid kuu lõpus seda teha ei saanud, tuli oodata palgapäeva. Raha küttepuudeks tuleb koguda aasta otsa, aga sel aastal sai neid korraga osta niipalju vähem, et ei teagi, kas kevadeni jagub. Kooli kõrvalt käib Jane 18-aastane tütar küll tööl, kuid toetada teda nii palju, et ta endale korteri üürida saaks, pole Janel praegu võimalik.

Üks põhjusi, miks Eestis osa palku on liiga madalad, võib Jane sõnul olla see, et inimesed ise on nõus odavalt töötama. “Kui töölt ära lähed, võetakse uus kohe asemele. Inimesed on niipalju vaesed.” Vääriline töötasu lasteaiaõpetajale, kel on kõrgharidus, oleks Jane arvates 2000 eurot kätte.

Räägin ka Terje Sirgoga (52), kes töötab lasteaiaõpetaja abina Põhja-Tartumaa metsade keskel asuva Pala lasteaia sõimerühmas. Tema palk täiskohaga töö eest on 740 eurot, mis tähendab, et kätte saab Sirgo ligi 700.

Tööd lasteaialastega alustas ta juba 14 aastat tagasi ja on vahepeal olnud koolis ka laste tugiisik. “Need olid rasked lapsed, töö oli vaimselt väsitav ja ammendas end. Loobusin kolm aastat tagasi,” tõdeb Sirgo.

Ta on oma ametile truuks jäänud, osalt ka olude sunnil. “Nooremana mõtlesin, et võiks ka midagi muud teha. Aga praegu tunnen, et töökoht on mugavalt lähedal, ümberringi on meeldivad inimesed ja kui ma peaksin oma kuludega linna sõitma, kaotaksin juba ainuüksi sellega päris palju palgast.”

Kui Terjel aiasaaduste kasvatamise võimalust venna talus poleks, oleks hakkama saamine pelgalt lasteaia palgaga juba väga kriitiline.

Terje laps on täiskasvanud ja elab emast eraldi, abikaasa aga viibib hooldekodus. Hooldekodu eest tasub mees oma pensionist, puuduva osa korvab vallavalitsus. Vahel viib Terje talle siiski lugemist ja näksimist, vahel käivad arsti juures. Maksta tuleb sellegi eest, sest tasuta lõunaid pole olemas.

Terje klaarib pärast palgapäeva paari päeva jooksul oma kommunaalid ja püsikulud, mis on kokku ligi 300 eurot. “Elan palgapäevast palgapäevani. Kui kuhugi minna tahan, siis selleks küll raha ei jätku.” Terje ütleb, et “ära elada” polegi nagu võimalik. See on eksisteerimine, mitte äraelamine.

Kuna Terje vennal on talu, kasvatavad nad koos suvi otsa kurke, kartuleid, porgandeid ja teisi aiasaadusi. Ilma selleta ei kujutaks ta ette, kuidas üldse rahaga välja tuleks. Terje palk on küll vahel tõusnud, kui elu kallinemise tõttu pole sellest mingit kasu.

Terje palk on küll vahel tõusnud, kui elu kallinemise tõttu pole sellest mingit kasu.

Ta osaleb mõnikord Pala kultuurimaja juhataja Margit Soieva korraldatud teatri ühiskülastustel, aga kui raha oleks, käiks ise kinos ja teatris rohkem. Ka reisimas ja ujumas käks. “Ei tohiks seda endale küll lubada, aga vahel käin ikka basseinis ka,” muigab Terje. Kõige armsam on tema arvates see, et lapsevanemad nende tööd väärtustavad. Palk paraku mitte.

Kõige armsam on Terje arvates see, et lapsevanemad nende tööd väärtustavad. Palk paraku mitte.

VI osa. Miks palgad ei tõuse?

Pikki aastaid võrdõiguslikkuse valdkonnas töötanud Christian Veske asub soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikuna tööle 16. veebruaril. Tema amet pole küll otseselt seotud sellega, et alamakstud töötajad Eestis rohkem palka saaksid, kuid ta peab jälgima, et kedagi ei koheldaks töötasu maksmisel vanuse või soo tõttu ebavõrdselt.

“Palga üle räägivad Eestis tavaliselt läbi töötaja ja tööandja, läbirääkimised pole kollektiivsed. Palkade kujunemises on palju läbipaistmatut. Kuidas mingis sektoris palgad kujunevad, seda inimesed sageli ei tea,” ütleb Veske.

“Palkade kujunemises on palju läbipaistmatut. Kuidas mingis sektoris palgad kujunevad, seda inimesed sageli ei tea.”

Volinik soovitab, et inimene peaks enne kandideerimist selgeks tegema, millist palka tema ametikohal makstakse. Eriti naised peaksid olema palgaläbirääkimistel julgemad ja mitte nõustuma kohe esimese pakkumisega. “Inimeste alatasustamise ja soo vahel on seos. Naised on teinud oma haridusvalikuid ja koondunud nendesse tööturu sektoritesse, kus makstakse palka vähem.” Lasteaiatöötajad, hooldustöötajad, sotsiaaltöötajad ja klienditeenindajad on enamasti just naised. Näiteks 2021/2022. õppeaastal õppis tervise ja heaolu erialadel vaid 16 ja hariduse erialadel 10 protsenti mehi. Kui aga rääkida IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) erialadest, oli samal perioodil meesõppijaid seal üle 70 protsendi.

“Inimeste alatasustamise ja soo vahel on seos. Naised on teinud oma haridusvalikuid ja koondunud nendesse tööturu sektoritesse, kus makstakse palka vähem.”

Volinik toetab vaadet, et rohkem naisi töötaks IT-alal. Sooline tasakaal ning meeste ja naiste võrdsem ajakasutus tööturul on uuringutele tuginedes majanduskasvuga otseselt seotud. Näiteks rahvusvahelise organisatsiooni OECD analüüsis leitakse, et kui Eesti suudaks 2050. aastaks soolise palgalõhe tööturul kõrvaldada, kasvaks sisemajanduse koguprodukt 2,3 protsenti. Tööandjal tuleb voliniku sõnul muu hulgas tagada, et töötasu arvutamise põhimõtted, töötasu suurus, liigid, lisasoodustused ning muud hüved põhineksid tehtaval tööl ega sõltuks töötaja soost. Töötasu tuleb maksta vastavalt tööülesannetele.

Siseminister Lauri Läänemets nõustub küsitud telefoniintervjuuga juba järgmisel hommikul. Riigikogu valimised on mõne kuu pärast ja nagu ütleb Läänemetsa nõunik Vootele Päi, “on palgad ja palgatõus üldse ministri põhiteema”.

Läänemets leiab, et Eestis on probleemiks nii alla 1000-eurosed kui ka sellest veidi kõrgemad palgad: “Keskmine palk on üldse illusioon, millele aitavad kaasa kõrged töötasud ITs,” ütleb ta. Ei ole korrektne võtta keskmist palka põhilise indikaatorina ja väita, et kui see tõuseb, läheb järelikult inimestel hästi.

Minister rõhutab, et riigi- ja omavalitsuste palgad on ühiskondlik kokkulepe. “Meil on need kokkulepped väga halvad ja nendega ei tohiks üldse rahul olla. Päästjate ees oli riigil auvõlg, õnneks see siiski lahendati.”

Küsin Läänemetsalt, kas riik peaks sekkuma, kui ka näiteks erasektoris, raamatupoes, saavad kõrgharidusega müüjad miinimumile lähedast palka. “Riik saab tõsta miinimumpalka, tõsta tulumaksuvabastust ning kehtestada astmelise tulumaksu. Palka ei maksa inimesele mitte ettevõtja, vaid kliendid. Palgad sõltuvad sellest, kui palju on klientidel raha. Kui hoiame ühiskonna sellise, et pooled inimesed saavad kidurat palka, on raske loota, et raamatupoodi jõuab raha, millega töötasusid tõsta. Kuidagi peab palku ikkagi reguleerima,” arutleb Läänemets. Just ettevõtluse kaudu saab ministri arvates ühiskonnas jõukust ümber jagada.

Läänemets leiab, et kuna Reformierakonna parempoolne maailmavaade on pikki aastaid kujundanud Eesti poliitikat, ei ole saanud teha piisavalt otsuseid, mis probleemi lahendaksid. Ta nõustub ka oma erakonnakaaslase Lemmit Kaplinski väitega, et näiteks Tartu kultuuriasutuste töötajate palgad on väikesed ka seetõttu, et riik alarahastab omavalitsusi.

Pärast Läänemetsa väiteid vajan ka vähemalt ühe Reformierakonna poliitiku kommentaari. Praegune sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo on alates 1994. aastast Reformierakonna liige.

“Turumajanduse kontekstis riik palkade kujunemisse sekkuma ei peaks,” ütleb Riisalo. Samas on tähtis, et ametikohtadel, mis tagavad riigi toimepidevuse, oleks palk konkurentsivõimeline. Jutt käib näiteks hariduse-, tervishoiu-, hoolekande-, siseturvalisuse ja veel mõnest valdkonnast. „Vajame nendele töökohtadele õpetatud, haritud inimesi, kes teevad oma tööd südamega. Nad ei peaks jääma palgavaesuse lõksu.”

Samas on tähtis, et ametikohtadel, mis tagavad riigi toimepidevuse, oleks palk konkurentsivõimeline.

Poliitikud saavad parandada majanduskeskkonda, aidata majandusel kasvada ja selle tulemusel kerkivad siis ka palgad. Palgatõus erasektoris ei ole Riisalo sõnul poliitiline otsus. “Kui majandus ei kasva, võime ette kirjutada ükskõik kui kõrgeid palku, kuid ettevõtluses ei jõua need reaalselt järgi.”

Aga Eesti majandus on ju viimastel aastatel kogu aeg kasvanud. Uurin Riisalolt, kuidas on neis tingimustes võimalik, et lasteaiaõpetaja abi Pala alevis peab leppima vähem kui 700-eurose netopalgaga?

Ta ütleb, et lasteaiapersonal ja suures osas ka sotsiaalhoolekandes töötavad inimesed on omavalitsuste, mitte riigi palgal. “Iga omavalitsus on autonoomne seda elu korraldama. Näiteks hooldustöötajate palga osas peaks omavalitsuste esindusorganisatsioon, Eesti linnade ja valdade liit, riigiga läbi rääkima, aga siin pole aktiivsust märgata.”

Riisalo ei ole nõus, et riik alarahastab omavalitsusi, seda küsimust tuleks vaadata sektorite ja teenuste kaupa. Samuti vaidleb ta vastu siseminister Lauri Läänemetsale, kui viimane ütleb, et Reformierakond on kuidagi pidurdanud otsuseid, mis tõstaksid siiani madalaid palku.

“Kaja Kallase kaks viimast valitsust on riigitöötajate palku tõstnud. Erasektori jaoks oleme saanud luua turvalise ja selge maksusüsteemi.”

Riisalo tõdeb, et jah, see on maailmavaateline küsimus. Sotsiaaldemokraatide lähenemine on täiendavad maksud, et riigil oleks rohkem ressurssi ümberjagamiseks. Reformierakond aga toetab seda, et inimene maksab makse vähem ja otsustab oma raha üle rohkem ise. “Loomulikult on selles olukorras riigil vähem ressursse, mida ümber jagada. Aga kui jagame rohkem ümber, pärsib see teiste motivatsiooni rohkem pingutada.”

Palgavaesust aitaks Riisalo arvates paralleelselt siiski leevendada tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 700 eurole ja seda tahab tema sõnul Reformierakond ka teha. Praegu, 2023. aasta jaanuari lõpus, on see summa 654.

Lauri Läänemets arvab, et palku saaks tõsta ametiühingutele soodsamaid tingimusi luues: neid võimestades.

Lauri Läänemets arvab, et palku saaks tõsta ametiühingutele soodsamaid tingimusi luues: neid võimestades. Ametiühingud ongi loodud selleks, et töötajaid kaitsta ja palgatõusuga aidata.

Ametiühingute keskliidu esimees Jaan-Hendrik Toomel ütleb, et Põhjamaades on pea kogu tööturg kaetud kollektiivlepingutega, kus on kirjas miinimum, mida eri valdkondade eri ametites maksma peab. Eestis on kogu sektorit hõlmava laiendatud kollektiivlepinguga kehtestatud minimaalpalk vaid tervishoius ja transpordis. Näiteks bussijuhtidele ei tohi maksta alla 1250 euro bruto. Selliste lepinguteni jõudmine on aga keeruline.

Kogu sektorit hõlmavatele lepingutele lisaks on olemas ka konkreetsete ettevõtete kollektiivlepingud, milles töötasu lepivad kokku tööandjad ja töötajad. Kokku on kollektiivlepingutega Eestis kaetud vaid ligi 19 protsenti töökohtadest. Tööandjad ja töötajad on oma organisatsioonides vähe esindatud ja just sellepärast on kokkuleppeid raske saavutada. “Peamine on esindusorganisatsioonide haldusvõimekus, aga osaliselt ka meie ajalugu, ametiühingute maine ja see, et inimesed pole neist teadlikud. Võib ka olla, et eestlased on individualistlikud ja proovivad ise hakkama saada,” loetleb Toomel vähese esindatuse põhjusi.

Kõige rohkem kaob tema sõnul Eestis praegu niinimetatud keskklassi keskmise palgaga töökohti. Selle asemele tekib hea palga, aga ka kehva palgaga töökohti.

Kõige rohkem kaob tema sõnul Eestis praegu niinimetatud keskklassi keskmise palgaga töökohti. Selle asemele tekib hea palga, aga ka kehva palgaga töökohti. “Inimene töötab suures kontoris juhi assistendina ja ta koondatakse. Koondatu tööülesanded jagatakse teiste töötajate vahel ja tõstetakse veidi kõigi palku. Koondatul on raske leida midagi samaväärset. Ta võib küll püüda hüpata kõrgemale, aga kas ta suudab. Raske on Eestis leida keskmise palgaga töökohta.” Keskmine brutopalk Eestis oli 2022. aasta kolmandas kvartalis 1679 eurot ning kasvas sellele eelnenud aasta sama ajaga võrreldes 8,1 protsenti.

Loen ka 2022. aasta oktoobris vastu võetud Euroopa Liidu direktiivi, mis puudutab muu hulgas minimaalset töötasu eri valdkondade eri ametites ja ka liikmesriikide üldist miinimumpalka. Mustvalgel on kirjas, et kui kollektiivläbirääkimisi esineb Eestis alla 80 protsendil töökohtadel, peaksid liikmesriigid koostama spetsiaalse tegevuskava. Selles peavad olema kirjas ajakava ja konkreetsed meetmed kindlustamaks, et tööandjad ja töötajad palga üle rohkem läbi räägiksid. Liikmesriikidel on aega kaks aastat, et direktiiv üle võtta ja oma õigussüsteemides kehtima panna. Samuti peavad liikmesriigid Euroopa Komisjonile oma tegevusest aru andma. Riigi üldist miinimumpalka aga Euroopa Liit liikmesriikidele ette ei kirjuta.

Üldise miinimumpalga lepivad Eestis kokku sotsiaalpartnerid: Ametiühingute Keskliit ja Tööandjate Keskliit. Enne valimisi lubavad ebarealistlikult kõrget miinimumpalka mitmed erakonnad. “Nad saavad endale lubada vähem vastutust. Praktiline võimekus on see, kuhu palganumber pidama jääb,” ütleb Toomel.

Tööandjad olid eelmise aasta sügisel miinimumpalga läbirääkimistel mures. Nad ütlesid, et inflatsioon on kõrge ja nad ei tule oma kuludega enam välja. “Kõige keerulisemas seisus on miinimumpalga maksjad, kes ei saa lubada endale mingisugust palgatõusu. See tõus nügib edasi ju ka teisi palku. Eelkõige neid, mis jäävad alla mediaanpalga,” selgitab Toomel. 2022. aasta kolmandas kvartalis oli mediaanpalk 1400 eurot.

Miinimumpalga teenijaid (2023. aastast 725 eurot bruto) on Eestis ligi 18 000 ja nende seas on erinevad ametid: sekretärid, õmblejad, tehaste töötajad, koristajad, klienditeenindajad või ka ooüütajad, kes maksavad endale miinimumpalka, aga võtavad samal ajal välja dividende. Põhiliselt on miinimumpalga saajad inimesed, kes töötavad väljaspool Tartut ja Tallinna.

Ka keskmine palk neist linnadest kaugel, näiteks Ida-Virus või Hiiumaal, on pea 400 eurot väiksem kui riigi üldine. Palgaerinevused ja -lõhed on kogu Eestis suured ning püsib oht, et sõja ja energiakriisi tingimustes see probleem veelgi süveneb.

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.

Kui saad pisut rohkem toetada, uuri lisaks siit!