2. osa. Maarahva lemmikud

Kaheksakümnendate alguses ilmunud väljaandes „Mälestuskilde Eesti sõprusühingu 25-aastaselt teelt“ kirjutab Ike Volkov: „Kui palju on neid, kes muusikuid kadestavad. Lööd kannaga vastu maad, ja raha kukub. Lõbuasi. Jood viina, käid peolt peole. Kadestatakse muusikuid, kes loomusunnil salapäraseid gruppe – kvartette, sekstette moodustavad, kus koos käiakse ja tundide kaupa mingeid arusaamatuid helisid manatakse, kus tekivad leppemärgid, oma sidesõnad, oma žestid, kus iga viibe tähendab midagi. Tekib mingi pahelisusevarjund, mingi homoseksuaalsusega sarnanev läbinisti taunitav, ent seda ligitõmbavam atmosfäär ... See polegi amet, see on eluviis. See väsitab, see enese andmine, need vääritimõistmised, needpisitülid inimestega, kellega sa oled seotud suguluse ja sõpruse hellade sidemetega. Peab olema pillimehe naine, et teada, mis tähendab oodata, ja see kordub aina ja sõbrad unustavad sind sünnipäevale kutsuda, sest sa nagunii ei saa minna.“

Just esinemine „Reklaamiklubis“ on Kukerpillide jaoks määrava tähtsusega. Seda saadet vaatavad inimesed üle Eesti. Järgnevad kutsed maapiirkondadest.

Kukerpillid on nüüd sagedased külalised kolhoosides ja sovhoosides, kus bändi esinemine on tihti osa estraadikavast.

Vello Salumets meenutab üht esinemist, tõenäoliselt seda esimest, mis leiab aset varsti pärast „Reklaamiklubis“ rahva ette astumist. Toimub see Kilingi-Nõmmes. Veidi hiljem tunnistab Salumets vestluses, et selle peale, kas kontsert oli see päris esimene pääsuke, ta mürki ei võta.

Kukrite varaseimat perioodi Salumets siiski mäletab. „Artur Rinne oli „Reklaamiklubis“ Kukerpillidest haisu ninna saanud ja mõtles, et võtab noored poisid mängule kaasa,“ räägib ta. Rinnel oli koos klaverimängija Leo Tautsiga esinemine Kilingi-Nõmme metsameeste peol. Seda, miks Rinne just Kukerpillid oma hõlma alla võttis, vanameistrilt endalt enam küsida ei saa. Salumets arvab, et juba vabariigi ajal inimeste südamed võitnud laulja tundis Kukerpillide rahvaliku muusikaga hingelähedust.

Kukerpillide liikmed võetakse Tallinnast Kilingi-Nõmme sõitmiseks marsa tüüpi bussi peale Viru hotelli juurest. „Rinne ja Taivo istusid bussis ja bändikola oli ka peal. Hakkasime sõitma, aga Taits pani piibu ette ja ka mina olin suitsetaja. Sõitsime parajasti mööda Pärnu maanteed Tallinnast välja, kui äkki Rinne ütles: poisid, kui te siin suitsetama hakkate, hakkan mina peeretama. Siis kannatame mõlemad. Ta oli ju õudne suitsuvihkaja,“ räägib Salumets.„See, et pudelid bussis veerema hakkasid, käis Rinnele närvidele,“ täiendab Toomas Kõrvits. Noortele meestele on kohtumine bussis üldse esimene kokkupuude Rinnega, kes on tollal veel täies elujõus esineja ja suur maarahva lemmik.

Sõitsime parajasti mööda Pärnu maanteed Tallinnast välja, kui äkki Rinne ütles: poisid, kui te siin suitsetama hakkate, hakkan mina peeretama. Siis kannatame mõlemad.

Kui varem oli Kukritele 10 rubla esinemise eest kõva honorar, siis nüüd teatas Rinne: 40 rutsi igale mehele. Salumetsale, kes töötas Estonia teatri sümfooniaorkestris, oli see ligi poole kuu palk. Ta tunnistab, et raha kujunes hiljem üheks oluliseks faktoriks, miks bändi edasi teha. Pere tahtis toitmist ja igapäevakulud katmist. Muusika, mida kolhoosipidudel mängiti, oli mõeldud suuresti just keskealistele ja vanematele. „Nende käes, tollaste kolhoosiesimeeste käes, oli raha. Ja neid ei huvitanud Elvis või rokenroll. Neid huvitas külamuusika,“ ütleb Salumets.

Hiljem saab ansambli liikmetele üha selgemaks, et kolhoosikontserdid tasuvad end ära. Tihti pannakse Kukerpillidele kaasa ka head ja paremat ning peolauad on kohapeal samuti rikkalikud. Juhtub sedagi, et hommikul kontserdilt koju naasnuna leiab Ike Volkov oma kitarrikotist konjakipudeli.

Et Kukerpillide esimese kontserdi asjaolusid selgitada, võtab Levila ette talvise retke Kilingi-Nõmme. Kultuurimaja ehk kohalike kõnepruugis klubi ukse avab asutuse kauaaegne helitehnik Siim Kolla, kes, tõsi, polnud 1972. aastal veel sündinud. Ent Kolla teab, et kaks korda ja viimati 2017. aasta märtsis õliküttekatla plahvatuse tagajärjel süttinud klubi valgete seintega pisut tolmuses keldris on säilinud vanad pildialbumid ja külalisteraamat. Sellesse on tuntud Eesti ansamblite liikmed ja armastatud estraadiartistid teinud sissekandeid. Näiteks kirjutas 1972. aasta 14. novembril sinna Ervin Abel: „Teie rahvale on hea esineda. Tänu toreda vastuvõtu eest. Peatse kohtumiseni, see teeb rõõmu. Estraadikollektiiv Pisar Põske.“ Lisatud on Abeli ja veel ühe tuvastamata isiku allkiri. Ent Kukerpillide kontserdi kohta selles külalisteraamatus märge puudub. Siiski on igati loogiline, et Kukrid olid Abeliga ka sel korral laval.

Eesti-sisesed kontserdid ja tantsuõhtud saavad suurema hoo sisse 1973. aastal. Üha tihedamaks muutuvatel esinemistel mängib ansambel muusikat, vahele on põimitud sõnalised osad, mida esitavad rahva poolt armastatud naljamehed Ervin Abel, hiljem ka Sulev Nõmmik, Tõnu Aav, Lembit Sibul, Raimo Aas, Priit Aimla ja Peeter Volkonski. Kukerpillid on Eestis kõige enam näitlejatega koostööd teinud bänd läbi aegade.

Kõige rohkem esinevad Kukerpillid koos Tõnu Aavaga. Eesti Televisioonis on 1980ndate alguses eetris koguni Aava show, mis kannab pealkirja „Täna õhtul“ ja milles ansambel samuti osaleb.

Tantsuõhtutel mängivad Kukerpillid 4–5 setti, mis pole isegi tänapäeva süldibändide puhul kuigi tavaline. Toomas Kõrvitsa sõnul ei saa bänd enne viiendat osa mängulusti kätte. Peod algavad tavaliselt seitsme paiku õhtul, kuid kestavad enamasti üle südaöö. Pärast esinemise lõppu suhtlevad Kukrid kohalikega. Ajavad juttu ja vennastuvad.

Koju Tallinna transpordib noored muusikud tavaliselt kolhoosibuss. Ja pärast seda, kui lüpsjad ja karjatalitajad on varavalges lautadesse tööle viidud. Sõidetakse näiteks VAZ-busside või talvel villistega, mis mugavuse ja sooja salongiga kuidagi hiilata ei saa.

Toomas Kõrvits räägib, et öine ülevalolek, külmad bussid ja teised ebamugavused noori inimesi ei heidutanud. Sellest, mis elu tollal elati, kujuneb hiljem Kukerpillide elustiil. „Muusika ühendas ja kõige tähtsam oli ikka see, et sai pilli mängida,“ täheldab Kõrvits.

Kukerpillid annavad nii ametlikke kui ka mitteametlikke kontserte, mida nad ise tantsulkadeks kutsuvad. Sellest, kui mõni ametlik kontsert kohalikus täitevkomitees registreerimata jääb, tuleb paksu pahandust.

„Olime ükskord Artur Rinnega Jõhvis, kuskil pargis see kontsert oli. Aga kohalikel organiseerijatel polnud korraldusluba. Tuli mingisugune kultuuriministeeriumi funktsionäär ja hakkas õiendama. Aga Rinne ajas selle asja korda. Kontsert tuli,“ meenutab Toomas Kõrvits. Kuimetsa kultuurimajas müüvad korraldajad piletite asemel postkaardi tükke. Kultuuriministeeriumil tekib küsimus. Kuhu läks raha? Toomas Kõrvits teab: nagu tavaliselt, bändimeeste taskusse ja siis veel kuhugi. Kukritel tuleb aru anda SORVVOs ehk Sotsialistliku Omandi Riisumise ja Spekulatsiooni Vastu Võitlemise Osakonnas praeguse Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonna majas Pikal tänaval.

„Meid pandi Taivoga eraldi ruumidesse ja öeldi, et hakake nüüd kirjutama, mis seal juhtus. Pärast võrreldi minu ja Ike versioone. Selle ülekuulaja nimi oli Hindrikson. Sel ajal kui ma oma versiooni paberile panin, sõi tema banaane, mida kuskilt tellinud oli,“ räägib Kõrvits. Nõukogude Eesti elanikud teavad, et banaani õnnestus toona hankida vaid vähestel. Eelkõige saavad seda imevilja maitsta nomenklatuuri esindajad ja nende järeltulijad.

Kahtlasest piletimüügist ähvardab ajakirja Pikker tulla tögav artikkel. Ent Eesti ajakirjanduse üks tähtsamaid tegelasi, Juhan Peegel, on Taivo Linna onu. Linna selgitab Peeglile olukorda ja seletab, et Kukerpillid pole süüdi, sest pileteid nemad ju ei müünud. Artikkel ilmub tänu sellele nii, et märgitud on vaid Ike Volkovi ees- ja perekonnanime nimetähed. Ike mäletab, et artikli kriitilist sisu muudeti leebemaks, kuna Volkov käis ise Pikri toimetuses õiendamas.

„Kõige hullemad olid kolhoosi nääripeod. Aravete kolhoosis käisime aasta lõpus neli korda, sest iga osakond tahtis pidu teha. Rosolje aga oli lõpuks juba neljanda päeva oma. Kõhuhädad käisid mul kallal, selliseid asju ikka juhtus,“ meenutab Toomas Kõrvits.

Ühel õhtul Aravetel kontsert viibib, bändil ei lasta millegipärast alustada. Korraga läheb lahti saali uks ja sisse astub Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär Karl Vaino. „Inimestel vajus karp lahti. Mõtlesime, mis me siis nüüd teeme. Tegime siis nii, et panime rahva laulma. Vaino vaatas hapu näoga, lihtsalt istus seal esimeses reas,“ meenutab Toomas Kõrvits.

1973. aastal plaanib Eesti Reklaamfilm korraldada suvetuuri pea kõikidel Eesti suurematel vabaõhulavadel koos Kukerpillide, Els Himma ja Kustas Kikerpuu estraadiorkestriga. Reklaamfilmi rajaja ja eestvedaja Peedu Ojamaa proovib bändi nõusse saada, ent nii Salumets kui ka teised liikmed keelduvad. Põhjus on ilmselt suvi, mida soovitakse veeta koos oma pereliikmetega.

Ambitsioonika tuurimänedžerina ei taha aga Ojamaa olukorraga leppida. Kuna kõik bändiliikmed peavad iga „Reklaamiklubi“ esinemise eest tasu saamiseks palgalehele alla kirjutama, kasutab Ojamaa võimalust.

Pärast või enne üht esinemist kutsub ta Kukerpillid oma kabinetti ja ulatab paberilehe, mis on seekord tühi ja millele Salumets ja teised bändiliikmed rutiinselt ja pahaaimamatult allkirja panevad. Seejärel peab ta viis minutit vahet ja küsib: „Kas teate, millele te praegu alla kirjutasite?“ Ja vastab ise: „Suvetuuri lepingule.“

Sellega annab mänedžer noortele õppetunni. On, mida kõrva taha panna. Salumetsal õnnestub siiski tuurist kõrvale hoida, teistel aga pääsu pole. Esinema peab, esineda tuleb. Salumets ei suuda meenutada, miks ta endale kindlaks jääb, ent arvab, et küllap oli see põhjus sügavalt isiklik ja mõjuv. Keeldumine võis tema arvates olla aga põhjus, miks teda bändi ühe asutajana pärast sõjaväest naasmist Kukerpillidesse enam tagasi ei võeta. Seda versiooni aga Toomas Kõrvits ei kinnita.

„Tema maitse ja olek ei sobinud meie kambaga, olime rohkem kunstiinimesed. Klapp oli meil Ikega parem,“ räägib ta. Ike on juba sisse elanud ja temale lisaks veel üht liiget bändi ei võeta. Salumetsale jääb bändist kõrvale jäämise tõttu pikaks ajaks okas hinge.

Ike Volkov liitub Kukerpillidega 1973. aasta varasügisel, mil Salumets suundub aega teenima Nõukogude armeesse. Pidevad külalised on nüüd Kukrid lisaks kultuurimajadele, sovhoosidele ja kolhoosidele suviti ka Eestimaa laatadel.

Toomas Kõrvitsa ligi 50 aasta vanusest märkmikust leiab sissekandeid, milles on kirjas tollal vajalik ja praktiline, ent Eesti popmuusika ajaloo seisukohalt napp teave. 1973. Laupäev, 15. september: Tapa ja Vihula. 160 ja 120 kilomeetrit. Pühapäev: Paide. 100 kilomeetrit. Ja nii edasi. Mõnel päeval peab bänd andma eri kohas kaks kontserti, mõni väljasõit kestab kokku kaks päeva. Ike Volkov mäletab üht märtsikuud, mil seoses naistepäevaga on bändil mitu mängu päevas ja esinemised kaheksa päeva järjest.

Kukerpillide pikim esinemine leiab aset „Reklaamiklubi“ ballil ühel vana aasta õhtul kella seitsmest õhtul kella poole kaheksani hommikul. Tõsi, see saab siiski teoks väikeste vaheaegadega.

1976. aastal teel Tallinnast Antslasse Linda kolhoosi sõidab bändi bussijuht puruks bussi esisilla. Ikel on tollases töökohas, Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumis kolleeg, kes on just oma juhiloa tagasi saanud. Teekond jätkubki juba uue, Nysa marki Poola bussi ja kolleegist bussijuhiga, kes pole varem Kose ristist kaugemale sõitnud.

Enne Antslat aga eksivad mehed ära ja näevad, et kusagil kõrvalteel kulgeb pikk rivi autosid. Kell on pool kaksteist õhtul. Ilmneb, et need on kontserdi külalised, kes on hakanud juba koju minema. Kukerpillidega kohtudes pööratakse autoninad uuesti Antsla poole ja sõidetakse kontserdipaika tagasi.

Rahvas istub ja ootab kultuurimajas seni, kuni bänd pärast keskööd lavale astub. Kohe pärast kontserti hakkavad Kukrid koju tagasi sõitma, sest peavad bussi kell kaheksa hommikul ministeeriumis üle andma. Ent ka sellel bussil tekib Ardu kandis tehniline rike. Sõiduk veetakse Tallinna köie otsas kiirusega 60 km/h. Bussijuhti valdab roolis ärevus, sest nii kiiresti pole ta kunagi varem sõitnud.

Sleppi võtab Nysa bussi Tallinna suunduv talumees, kel on autokastis kaasas hulk rümpasid turul realiseerimiseks. Järelveetavas bussis aga inimesi olla ei tohi. „Sättisime end siis sinna autokasti, lihakehade vahele,“ muheleb Toomas Kõrvits.

Kord rahvamalevas mängides sõidavad Kukerpillid koju tagasi villisega, mille juhina mäletab Toomas Kõrvits hilisemat Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimeest Indrek Toomet. Kõrvits näeb, kuidas autol rattad alt ära tulevad ja põllule veerevad. Kohalikud, kes malevlastele kõõrdi vaatavad ja nende kohalolust vaimustuses pole, on eelnevalt salaja villise rattamutrid lahti keeranud.

Kõrvits näeb, kuidas autol rattad alt ära tulevad ja põllule veerevad. Kohalikud, kes malevlastele kõõrdi vaatavad ja nende kohalolust vaimustuses pole, on eelnevalt salaja villise rattamutrid lahti keeranud.

Seitsmekümnendate vahetusel, ühel märtsikuu päeval Tartu kontserdilt naastes elavad Kukrid läbi ka raske liiklusõnnetuse. Paunküla kurvis on kiilasjää ja bussijuht sõidab teelt otse välja põllule. Kõigepealt kukub buss külili, siis rullub katusele ning seejärel valitseb salongis täielik vaikus. Sõiduk liugleb katusel mööda põllujääd. Ike ees hakkab keegi naine karjuma, tema käsi on kuhugi vahele jäänud. Volkovi kõrval istub Tiit, kes järgmisel hetkel tõdeb: „Midagi tilgub, veri vist.“ Tegelikult on üks kanister ümber läinud ja sealt immitseb välja õli. Lisaks väiksematele vigastustele murdub õnnetuse tagajärjel ka Tiit Kõrvitsa bandžo kael.

„Kui buss peatus, hakkasid karatemehed Tom ja Tiit tegutsema. Kuidagi said nad jalaga lahti ühe külgmistest akendest, kust kõik õnneks läbi mahtusid,“ kirjeldab Volkov. Kukrid päästab see, et kogu helitehnika ja pillid on hästi ja tihedalt pakitud.

Mehed teevad tee äärde lõkke ja hääletavad mööduvaid üksikuid autosid, millel on kiilasjää tõttu keeruline peatuda.

Lõpuks võtab „haavatud“ ja räsitud hädalised peale LAZ-buss. Sellel puudub aga esiklaas, mis oli katki läinud, kui juht libedaga Türi kandis ühte õunaaeda sisse sõitis. Mehed laadivad laenatud võimendid tuulele avatud sõidukisse ning heidavad ise pikali bussi põrandale, tõmmates tekiks peale võimendite katted. Nii jõutakse tagasi Tallinna Lasnamäele. Tollal Kukrites mänginud helilooja Tõnu Raadik, kes tookord samuti bussis oli, ütleb, et pärast seda õnnetust tema enam üheski autos, ei roolis ega juhi kõrval istudes magama ei jää. See on mehele justkui sisse kodeeritud.

Tiit Kõrvitsale on vaatamata kõigele jäänud sovhoosi- ja kolhoosikontsertidest ning kultuurimajadest positiivne mälestus. Ta meenutab heldimusega nende paikade hubast õhustikku. „Sõidad kohale. Seal on ahi köetud, tavaliselt ka kohvilaud. Sugulased, sõbrad tulevad kokku ja suhtlevad omavahel,“ ütleb ta. Sageli satuvad kohalikud ka Kukrite lauda ning siis võib juhtuda, et juttu jagub kauemaks.

Toomas Kõrvits leiab, et Kukerpillidega juhtus Eestis see, mis juhtus The Rolling Stonesi või The Beatlesiga. „Meil oli vahel probleem, et saada pärast kontserti tagasi bussi. Iga aasta toimusid Võrtsjärve mängud, kuhu tulime ka bussiga. Rahvas aga hakkas seda kõigutama ja nõudis lisa. Lõbus oli. Nad olid parajad hullud ja me tundsime end nagu tõelised staarid,“ kirjeldab ta.

Kasutatud muusika:

1. Kukerpillid - Oi külad, oi kõrtsid
2. Kukerpillid - Jää terveks kodurand
3. Kukerpillid - Vana ja väsinud mees
4. Kukerpillid - Purjedes (Janek Murd remix)

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!