Kus on minu lastekaitsepäev?

On 2025. aasta 1. juuni. Sõidan intervjuult koju. Autoraadios mängivad uudised. Ukraina ja droonid ja sõda ja Iisrael. Uudiste lõppu soovib diktor head lastekaitsepäeva. “Sööge tähtsa päeva puhul tükike torti ka!” ütleb ta. Häälest on kuulda, et ta naeratab.

Ma ei paneks seda tähele, ent olen pool tundi tagasi olnud kuulajaks loole, mida tordi söömine küll kuidagi paremaks ei teeks. Mõtlen hoopis, mis tunne võiks olla seda rõõmsat soovitust kuulda, kui oled laps, kes päriselt vajab abi.

***

2011. aastal töötab Silver (nimi muudetud) Tallinna Linnamuuseumis giidina. Lisaks osaleb ühes projektis, kus seltskond noori mängib reklaamklipi tarvis keskaegset Tallinnat. Silver on pikk ja tugev, sirge selja ja võimsa, madala häälega. Kui s-täht ei susiseks, võiks arvata, et ta on käinud häälekoolis. Silveri hääl kannaks vabalt välja oraatori rolli mõnes ehtsas kreeka amfiteatris. Keskaegse Tallinna reklaamklipis kannab Silver pruuni, maani ulatuvat vööga hõlsti ja sama värvi peakatet. Ta on jõukas kaupmees.

Enamik noortest, kellega ta selles projektis kokku puutub, on mingil hetkel oma elus unistanud näitlejakarjäärist. Mõni teine otsib niisama elamusi. Silver osaleb suurest armastusest ajaloo vastu. Veidi ka lisaraha teenimiseks. Giidi palk ei ole suurem asi.

Ta elab Mustamäel, kahetoalises korteris, koos elukaaslase ja pojaga. Tavaline elu, tavaliste muredega. Töö, kodu, lasteaed, rahamured, aeg-ajalised sõnasõjad naisega, väikelapse kisahood. Iga kord, kui poeg lasteaiast koju jõuab, kulub esikus vähemalt veerandtund hüsteerilisele nutule. Ema võtab asja rahulikult. Laseb poisil ennast välja elada, keedab köögis kakaod ja pakub seda lapsele kosutuseks. Iga kord ühtemoodi.

Ükspäev koputab uksele politsei. Neoonvestid ja relvavööd ajavad poisi, kes on just kakaoga köögilaua taha maha istunud, uuesti endast välja. Silver kaotab enesevalitsuse. Naabrid, raisk! Kogu aeg õiendavad ja teevad sääsest elevanti. Politsei lahkub ja Silver läheb elab ennast naabrite ukse taga välja. Jätab neile metallukse sisse mälestuseks väikse rusikalohu.

Silver läheb elab ennast naabrite ukse taga välja. Jätab neile metallukse sisse mälestuseks väikse rusikalohu.

Ta ei mängi mingit musterkodanikku. “Mitte lihtsalt lühikese süütenööriga. Tong,” võrdleb ta oma kannatust padrunisütikuga. See on hästi lühike. Silveri vanemlusstiili kirjeldab abikaasa ühe sõnaga – kaitsevägi. Seda juba enne, kui Silver päriselt kaitseliitu astub. Mehele meeldivad reeglid ja kord ning ta usub autoriteeti. 

Ta võib küll tõsta häält, ent ei teeks kunagi lastele liiga. Ei käte, ei sõnadega. Ta teab liiga hästi, mida tähendab alandus. Ja mida teeb vägivald lapsega. Ning hiljem täiskasvanuga.

Kuni kolmekümnenda eluaastani pole Silveril ühtegi püsivat töökohta. Maksimaalne tööstaaž on neli kuud. Rahaasjad on tal enne elukaaslasega kohtumist totaalselt käest ära. Võlad, kiirlaenud, intressid, maksehäired. Töökohtadelt lahkub ta kas ise, sest kohe saab kõrini, või siis lastakse lahti, sest tal on tõsised käitumishäired ja probleemid alkoholiga. Talle meeldib juua. Meeldib purjus olla. Ei, mitte lihtsalt meeldib. Tal on vaja purjus olla. Ta tuleb töölt koju ja mõtleb: “Nii, nüüd ruttu mällu ja siis magama, hommikuks kaineks ja siis kohtumistele.” Alati nii hästi muidugi ei lähe. Mõnikord on hommikul ärgates jääknähud ja naine peab tööle sõidutama. Kas või Pärnusse. Teinekord lihtsalt ei ole võimalik kohale ilmuda.

Silver ei taha oma peas elada. Sest seal on üks asi, millest ta pole kellelegi rääkinud, sest see on kohutavalt ebaaus ja rõve ja vastik ja ta vihkab, et see on temaga üldse juhtunud. Ja kui ta on mälus, siis ta vähemalt ise pole teadlik, et sellest mõtleb.

Teismelisena tahtis ta saada kurjategijaks. Jõi ja suitsetas koos sõpradega ning käis koolis ainult istumas. Nagu vanglas. Tuli koolimajja ja passis fuajees, kui oli külm, või õues maja ees, kui oli soe. Kommenteeris möödakäijaid, noris suitsu, tegi nalja. Tal oli täiesti ükskõik mingisuguse normaalse maailma toimimisest. Isegi, kui see oli kuskil olemas, puudus tal igasugune soov selles osaleda.

Tema normaalsus oli see, et kui ta tuli koolist koju, hakati seal varsti jooma ja omavahel kaklema. Olid need siis pereliikmed või külalised, vahet polnud. Joomingud ja kaklused kestsid teinekord öö läbi. Silver, koolis kõva mees, tuli vahel nuttes oma toast välja ja palus, et vait jäädaks. Et ta peab homme kooli minema. Kedagi ei huvitanud.

Teismelisena tahtis Silver saada kurjategijaks. Jõi ja suitsetas koos sõpradega ning käis koolis ainult istumas.

Kui ta sai seitseteist, lõppes koolikohustus. Esimese inimesena tuli teda sel puhul õnnitlema õppealajuhataja. “Palju õnne, sa ei pea enam kunagi siia tagasi tulema!” ütles too. Üheksas klass jäi küll lõpetamata, aga mis siis. Silver lehvitas sõpradele ja lahkus. Natuke oli rõõmus, natuke kurb. Kuhu siis nüüd? Mida siis nüüd?

Paar aastat tegi juhutöid. Peamiselt ehitustel. Siis otsustas, et olgu. Ega muidu siit musta töö pealt kunagi ära ei saa, kui tuleb kool lõpetada. Kurjategija karjäärist oli ta loobunud. Silver astus õhtukooli, sai põhikooli tunnistuse kätte ja läks edasi täiskasvanute gümnaasiumi. Lihtne see puuduliku põhihariduse pealt ei olnud, kuid suure tahtejõuga sai tehtud. 

Kahekümneaastaselt alustas Silver tööd kõnekeskuses. Teenindas tehnikafirmade kliente. Jess, puhas töö! See sobis talle. Talle meeldis inimestega suhelda. Ehk võiks ta tõesti olla täiesti normaalne inimene. Mida iganes see ka ei tähendaks. Paari aastaga tegi ta ettevõttes niimoodi karjääri, et lõpetas projektijuhina.

Majanduskriis tõi koondamise. Reamehe tööd oleks olnud, aga mitte juhi koha peal. Sammu tagasi Silver nõus astuma ei olnud. Tuli edasi liikuda. Silver läks ülikooli. Õppima ajalugu. Ta oli seal väga õnnelik. Sest sai tegeleda millegagi, mis teda huvitas, mitte lihtsalt sellega, millega pidi.

Ta oli nii kurjast kohast tulnud nii kaugele, nii heasse kohta. Ja just siis tutvus ta oma elukaaslasega. Kohtinguäpi kaudu.

Sandra (nimi muudetud) on pealtnäha täiesti teisest puust. Pehme, leebe, kannatlik, mõistlik, arutlev. Olümpiaadidel osalenud, diplomeeritud matemaatik, tasakaalukas, kokkuhoidlik. Lastega suheldes kükitab nende juurde alla, kuulab neid. Ei sunni kedagi tagant. Ootab, kuni inimene, olgu ta suur või väike, on ise valmis rääkima või lahendusi otsima. Sandra hääl on tasakaalukas, voolav, rahu sisendav. Ta kõneleb otse ja ausalt, ei heieta, ei püüa midagi ilustada.

Silver ütleb, et on elukaaslaselt palju õppinud. Lapsevanem olemist, kannatlikkust, rahaasjade korrashoidmist. Loomulikult nad mõnikord tülitsevad. Hääled tõusevad, pisarad voolavad, uksed pauguvad. Silveri seljakott on raske ja ega Sandragi tule ilma oma pagasita.

Silveri abikaasa Sandra on pealtnäha täiesti teisest puust. Pehme, leebe, kannatlik, mõistlik, arutlev. Olümpiaadidel osalenud, diplomeeritud matemaatik, tasakaalukas, kokkuhoidlik.

Sandra teab, mis tunne on, kui ema joob. Ja ütleb, et läheb poodi, aga ei tule siis mitu päeva tagasi. Ta teab isegi, mis tähendab, kui ema on kolm kuud kusagil kadunud ja sina oled kolmteist ega oska aimatagi, kus ta on või millal tuleb. Teab ka, mida tähendab, kui ema tuleb siis järsku koju uue mehega, kes on mõrva eest vanglas istunud ja kellel puudub igasugune pidur. Ta teab, mis tunne on, kui purjus võõrasisa peksab joomakaaslast sinu silme ees. Kontrollimatult, kuni sa kuuled, kuidas ohver koriseb, sest hakkab kohe surema. Ta on olnud see laps, kes helistab siis kiirabisse ja kutsub abi.

Ja samas teab Sandra väga hästi, milline on hea ema. Joomine kestis küll aastaid, ent enne ja pärast seda oli tal ema, kes oli olemas. Ootas lapsi koolist koju, tegi süüa, kuulas, hoolitses, hakkas selliseks vanaemaks, keda lapselapsed iga päev näevad. Sandra on saanud emaga kõik selgeks rääkida ja andeks anda. 

Silveriga tutvudes oli ta ema kohe noormehe suurim fänn. Ütles, et Silver on teistsugune kui teised mehed. Parem. Sandra nõustub. Silver on väga tugeva iseloomuga. Kui jätabki naabriuksele vihasena rusikajälje, pole kunagi vägivaldne kodus. Ei tegudes, ei sõnades. Kui lähebki kergesti endast välja, oskab hiljem peeglisse vaadata ja vabandada.

Sellegipoolest on Sandra korduvalt palunud Silveril kotid pakkida ja Mustamäe korterist välja kolida. Et lõpp. Aitab. Lahkuminek. Et nii ei saa käia need asjad. Siis ikkagi tundnud, et käitus ebaõiglaselt. Siis jälle kokku tagasi läinud. Siis jälle maha jätnud. Siis mõistnud, et selline solgutamine pole kellelegi tervislik. Et armastuse äravõtmisega karistamine pole tema stiil.

Nüüd kannavad Silver ja Sandra ühist perekonnanime ja maksvad ühist pangalaenu. Neil on kolm poega. Nad on Mustamäe korterist ära kolinud ja seadnud end sisse Tallinna äärelinnas eramajas. Seal on viis tuba, robotiga niidetud muru, valgete lippidega aed, garaaž. Aias jookseb koer. Silver on juba aastaid sama ameti peal. Töötab juhtival kohal ja teenib head palka. Teeb sporti. On taipoksi abitreener. Oskab rahaga nii hästi ringi käia, et õpetab teisigi. Kahe peale on neil kolm autot, üks Silveri hobiks – võimsa V8-mootoriga, sportlik, valge nahksisu ja suure katuseaknaga. 

Ent miski on ikka valesti. Silver tõmbub teinekord pikkadeks perioodideks endasse ega taha rääkida. Ta pole kuri, aga on kauge. Torkida ei tasu, sest siis on teada, mis juhtub. Padrunisütik, noh. Sandra ei karda, aga mõistab. Tuleb jätta ruumi. Peab olema kannatlik.

Silver töötab nüüd juhtival kohal ja teenib head palka. Teeb sporti. On taipoksi abitreener. Oskab rahaga nii hästi ringi käia, et õpetab teisigi. Ent miski on ikka valesti.

Eriti kiiresti võtab padrunisütik tuld olukordades lastega. Mida kõrgemalt käivad lastel tunded üle pea, seda kergemini isa plahvatab. Jah, Silver on oma laste peale karjunud. Jah, väga vihaselt. Ei, ta ei arva, et tal oleks selleks õigus.

“Sandra on mulle korduvalt öelnud, et see ei ole normaalne,” lausub Silver ja pahvib veipi. “Et ma pean endaga tegelema,” vaatab ta maha. “Eks ma saan ise ka aru.”

Ta saab aru, sest tal on meeles üks päev, kui üks tema poegadest jälle nuttis. See polnud midagi erilist. Too kippuski rohkem tähelepanu vajama ja olema keskmisest tundlikum. Silverit ajas see mõnikord väga närvi. No ikka väga. Et mis siis nüüd jälle on ja kas kuidagi ei saa normaalne olla ja mis tundlikkus see selline on. Et nii ei saa ju elada. Elamiseks peab olema tugev! 

Tol korral oli teisiti. Tol korral tuli Silverile meelde, et ta ise pole ka kogu aeg nii tugev ja jõuline olnud. Et ta oli ka väike viieaastane poiss. Päris tundlik pealekauba. Talle tuli meelde, kuidas ta ise kord hüsteeriliselt nuttis ja abi vajas. Kuidas tal oleks olnud vaja, et keegi kükitanuks alla tema juurde, vaadanuks talle silma ja öelnuks: “Räägi! Räägi mulle, mis juhtus. Ma luban, et jään rahulikuks. Teen nii, et sa ei peaks midagi kartma. Olen sinu poolt.” Ega oleks teda rahule jätnud, enne kui mure saab südamelt räägitud.

Külmavärinad jooksid üle selja. Üks õudne mõte käis peast läbi. Mis siis, kui tema pojaga juhtuks sama, mis temaga. Mis siis, kui tema poeg tunneks, et ei saa oma isaga rääkida, sest isa on kuri või oma toas peidus ega taha suhelda.

Midagi tuli muuta.

2024. aasta sügisel hakkab Silver kõnelema. Ta alustab ühest tuttavast inimesest oma lapsepõlves. Siis võtab ette lähemad inimesed. Nende seas Sandra.

Ta ei taha enam välja lülituda. Ta ei taha olla kadunud ega peidus. Ega “tong”. Ta tahab olemas olla. Selleks on vaja otsa vaadata sellele rõvedale asjale, millest ta kolmkümmend aastat mitte kellelegi rääkida tahtnud ei ole. Sest ta on lootnud, et siis see kaob ära. Aga ei ole kadunud, raisk!

***

Kui Silver oli viiene, elas ta Nõmmel Raku karjääri ääres ühe kahekordse maja esimesel korrusel koos ema ja vanaisaga. Vanaisa oli padujoodik. Talle vaadati küla peal viltu. Ema oli funktsioneeriv alkohoolik. Jõi, aga mitte iga päev. Isa Silveri elus ei osalenud. Vanemad olid lahku läinud, kui Silver oli aastane. Raha oli vähe. Silver oli palju üksi, sest täiskasvanutel oli muud tegemist. Teised lapsed käisid lasteaias, tema mitte. Tema käis ainult siis, kui tahtis. Ise läks ja ise tuli.

Vanaisa oli Silverile kodu kõrvale liivakasti ehitanud. Poisile meeldis seal mängida. Ühel suveõhtul tuli tema juurde üks vanem poiss vastasmajast. Viktor (nimi muudetud). Umbes kümneaastane. Ta küsis, kas tohib Silveri liivakastis mängida. Silver lubas. Lahe. Vanem poiss tahab temaga mängida. Ta tuli teisel päeval taas. Nad hakkasidki koos mängima. Suuremast poisist sai nagu vanem vend, kes lubas Silverit teiste suurte poiste eest kaitsta. Silver oskas muidu kakelda küll, endavanustest oli ta tugevam, aga noh, abiks ikka.

Ühel suveõhtul tuli Silver juurde üks vanem poiss vastasmajast. Viktor. Umbes kümneaastane. Küsis, kas tohib Silveri liivakastis mängida.

Ükspäev tulid suured poisid liivakasti juurde. Nad naersid Viktori üle. Et ta mängib titega. Viktor läks kaklema ja kaotas. Kamp läks ära. Viktor jäi liivakasti nutma. Silveril oli tast kahju.

Sõprus jätkus. Mõnikord käis Silver Viktoril külas. Vahel võttis sõber teda ühe või teise vanema onu koju kaasa. Seal sai filmi vaadata ja maiustusi süüa. Onudel oli nähtavasti palju raha. Silver ei saanud hästi aru, miks Viktor neis kodudes käib. Kuidas ta tohib või miks. Mis asja on ühel väiksel poisil üksikute suurte meeste majadesse.

Ükskord viis Viktor nad ühte kahekordsesse eramajja. Seal oli videomakk ja palju kommi. Majaonu ise oli purjus, pikutas voodil ja jõi klaasist viskit. Sealsamas toas oli telekas ja Viktor ütles, et paneb ühe laheda filmi mängima.

Filmis olid üks onu ja üks mustade juustega tädi, kes karjus väga valjusti. Silver ehmatas. Talle tundus, et see onu tegi tädile haiget. Teised naersid. “Ta ei tee haiget, tädile meeldib, mida onu teeb,” ütlesid nad. Nad olid nii targad. Silveril hakkas hirm.

Nendega oli kaasas üks tüdruk, üheksa-aastane. Viktori õde. Tüdruk oli muidu täitsa tore. Sõbralik. Aga vahel käitus pisut kummaliselt. Ükskord pakkus Silverile, et näitab talle oma alakeha, kui võib kandikul kõik trühvlikommid ära süüa. Silverit ei huvitanud kellegi alakeha. Kommid oleks tüdruk ka niisama võinud ära süüa.

Ühel hetkel hakkas sõprus Viktoriga kummalisemaks muutuma. Suur poiss oli tihti kuri. Solvas Silverit. Samas nõudis tema seltskonda. Ühel õhtul ei lubanud Silveril koju minna. Viktoril oli selline isa, kes tahtis talle kogu aeg rihma anda. Sõber sundis Silverit koos endaga põgenema ja end kortermajade koridorides varjama. Silver kartis kohutavalt. Tahtis koju. Neid otsiti. Silver tahtis, et nad leitaks. Ta nägi taskluambi valgusvihkusid. Hakkas valjusti nutma. Veel valjemini. Veel! Õnneks kuuldi. Nad leiti. Ta sai koju.

Viktor rääkis muudkui seksist. Mõnikord võttis püksid jalast ja pissis Silveri ees. Silver ei saanud aru, miks. Talle see ei meeldinud. Ükskord keldris ütles Viktor, et näitab Silverile, kuidas nokust tuleb valget vedelikku. Milleks, ei saanud Silver aru. Teda see ei huvitanud. Ta vaatas ringi. Näppis suvalist kola. Sõber oli pikali keldri põrandal. Nühkis nokut. Silver ei uskunud, et sealt midagi tuleb. Kummaline. Lihtsalt kummaline. Valget vedelikku ei tulnud. Nad läksid õue tagasi. Viktor oli vihane.

Ta oli järjest rohkem kuri. Hakkas Silverit jämeda puuoksaga vastu põlvi peksma. Vedas ta katlamaja kõrvale soojakusse. Puuoks oli koguaeg seal ootamas. Valusate oksakohtadega. “Pean sind karastama,” ütles Viktor. “Et sa suuri poisse ei kardaks.” See oli hirmus. Ja kohutavalt valus. Silver palus, et sõber järele jätaks. Aga ta ei jätnud. Ja sai veel kurjemaks.

Viktor rääkis muudkui seksist. Mõnikord võttis püksid jalast ja pissis Silveri ees. Silver ei saanud aru, miks.

Hirm kasvas. Silver kartis Viktorit, kartis suuri poisse, kitupunn olemist, kõike. Tundis kabuhirmu. “Ega keegi peale minu sind enam ei kaitsegi,” ütles Viktor ka. Üks teine suur poiss ütles, et võib Silveri emale peksa anda. Silveril polnud mingit põhjust arvata, et poiss valetab. Kõik inimesed ju peksidki ümberringi koguaeg.

Ta ei tahtnud enam õue minna. Viktor aga oli pidevalt akna all ja nõudis. Käskis Silveril varastada. Tuli ise tema koju. Viis kõik muusikakassetid minema. Ema sai teada. Silver ütles, et Viktor tegi. Ema läks Viktori koju. Ütles tema emale, et poisid ei tohi ei suhelda. Sellest polnud abi.

Ühel päeval tuli Viktor. Ja viis Silveri jälle oma keldrisse. Ütles, et tahab sõbra peal midagi proovida. Midagi põnevat. Aga hoiatas, et kellelegi rääkida ei tohi. Et sellest võib pahandus tulla.

Ta käskis Silveril põlvili laskuda.

Silmad kinni panna.

Ja suu lahti teha.

Ja võttis ise püksid jalast.

Silver oli väike poiss. Seitsme-aastane. Vägivalda näinud. Tundnud. Teadnud. Aga uskus siiski veel päkapikkudesse. Ta ei saanud aru, mida Viktor tegi. Ta ei mõistnud, miks vanem poiss oma noku talle suhu pistab.

Aga ta tajus, et see on vale. Et nii ei tohiks teiste inimestega teha. Vähemalt mitte lastega. Ta tõmbus eemale. Ja jooksis koju.

Viktor ei jätnud teda rahule. Tuli jälle sama jutuga. Jälle keelitas, jälle ähvardas. Silver ei olnud nõus. Aga ta kartis. Ja ta oli nii üksi. Viktor viis ta veel ühe korra oma maja pimedasse trepikotta. Väljas oli külm. Oli kas talve lõpp või varane kevad. Silver mäletab siiamaani seda pruuni jopet, mis tal seljas oli, ja talvemütsi oma peas. Ja seda abitut tunnet. Kuidas sa ei taha, aga sa ei saa midagi teha. Kuidas kedagi ei ole. Kuidas sa pead olema nõus.

Ta hakkas nutma. See oli nii vastik. See ei kestnud kaua. Ta jooksis ruttu koju. Ja nuttis veel. Kaua. Ja palju.

Ema küsis, mis on. Aga Silver ei osanud rääkida. Ta kartis. Ja jube imelikud asjad ju olid need ka, mis olid juhtunud.

Järgmine päev vaatas ta lihtsalt tuima näoga aknast välja. Ema küsis, mis on. Silver vastas, et kardab pimedat. Rohkem ema ei küsinud.

Suve hakul, kui ilm oli ilus, julges Silver jälle välja minna. Üks suur poiss tuli ta juurde. Ja hakkas Silverit mõnitama. Ütles, et võib temaga sama teha, mida Viktor. “Mul on suurem!” hooples ta. Ta hakkas Silverilt raha välja pressima. Üks kroon päevas. Alati, kui Silverit nägi, tuletas talle meelde, kui palju poiss talle võlgu on. Summa jõudis 13 kroonini. See oli Silveri jaoks palju raha, mida tal ei olnud. Viktor ütles, et aitab Silverit selle probleemiga. Kaitseb teda. Kuid sõber on siis talle võlgu.

Silver jäi üha enam üksi. Oli küll üks vanem poiss, kes astus mõnel korral tema kaitseks välja. See ei aidanud, kahjuks, aga hea tunne oli ikkagi. Sõber, kellega Silver varem mänginud oli, lõi ukse ta nina ees kinni. Ütles, et see on rõve, mis Viktor temaga tegi. Ja tema enam Silveri sõber olla ei taha. Et Silver võib perse minna.

Miks Viktor siis ise kõik välja rääkis, ei saanud Silver aru. Kurat. Kui loll, mõtles ta. See kõik on minu süü. Ma poleks tohtinud tal lubada seda endaga teha, arutles Silver oma peas. Seitsmene.

Ta tahtis peitu. Küsis ema käest koduvõtme. Keeras ukse seestpoolt lukku ja istus toas.

Ühel päeval tuli vana sõbra väike vend talle ukse taha. Palus, et Silver tuleks õue. Et karta pole midagi. Silver läks. Õues ootas veel üks poiss. “Lähme metsa,” ütlesid nad. Teeme lõket, ajame juttu. Silveril ei olnud jalgratast. “Pole midagi, istu mu pakikale,” ütles üks. Teisel oli pakiraamil köis. Silver ei tahtnud minna, aga lõpuks nõustus. Terve tee metsa tahtis ta vaid koju tagasi. Ta aimas halba.

Algul aeti niisama juttu. Siis hakati Silverit mõnitama. Sellepärast, mida Viktor talle teinud oli. Silver tahtis ära minna. Poisid haarasid tast kinni ja sidusid puu külge. Ta rabeles. Ta karjus. Kasutult. 

Algul aeti niisama juttu. Siis hakati Silverit mõnitama. Sellepärast, mida Viktor talle teinud oli. Silver tahtis ära minna. Poisid haarasid tast kinni ja sidusid puu külge.

“Miks te seda teete?” küsis Silver.

“Tahame teha sulle sama, mida Viktor,” naersid poisid.

Ja võtsid püksid jalast.

Silver nuttis. “Laske mind koju!” Poisid naersid. Silver kartis. Ta ei teinud, mida poisid käskisid. “Ma ei tee selliseid asju!” ütles ta. Kisas. Karjus. Valjusti. Röökis. 

Oma peas mõtles. Vastikud olete. Käige perse. Laske mind lahti. Ma ei taha seda. Rõvedad. Vastikud värdjad. Ta ei tea, kas ta teadis sõna “värdjas“, kui oli seitsme-aastane. Nüüd teab. 

Kuidagi, kui oldi juba piisavalt naerdud, lubati Silveril minna. 

Ta sai vabaks.

Ta jooksis. Nii nagu jalad võtsid. Minema. Koju. Ära. Peitu.

Ma ei usalda enam. Mitte kunagi. Mitte kedagi. Ma ei toetu enam. Mitte kunagi. Mitte kellelegi. Ma ei lase enam. Mitte kedagi. Mitte kunagi. Endale lähedale. Ma vihkan maailma. Ma teile näitan. Ma näitan teile kõigile. Kõigile. Ma vihkan teid. Mul ei ole. Mitte kedagi.

Silver jäi tuppa. Kellelegi midagi ei rääkinud. Viktor tuli jälle. Ütles, et annab sada dollarit, kui Silver lubab anaalseksi. Silver ei olnud nõus. Viktor ütles, et see juhtub niikuinii. Lihtsalt siis enam raha ei saa. Seda ei juhtunud

Hirm, hirm, kabuhirm. “Ma saan surma,” arvas Silver. “Ta tapab mu ära,” mõtles. Ja nuttis. Nuttis-nuttis-nuttis.

“Kuidas sellisest olukorrast ära saab?” anus Silver. Kindlasti peab ju olema kuidagi võimalik. Emale rääkida ei saa. Vanaisale rääkida ei saa. 

Oota. Oli ju vist olemas mingi selline asi. Ta oli seda kusagil näinud. Et pannakse käed kokku. Ja pöördutakse kellegi poole. Palvetamine oli vist selle nimi?

Ta proovis. Ta ronis aknalauale. Vaatas taevasse. Ja palus.

“Palun-palun-palun. Palun. Palun pääsemist.”

Midagi juhtus. 

Ühel päeval tuli Silver koju ja ema ei olnud. 

“Ta jättis su maha,” naersid külapoisid. 

Äkki neil on õigus, kartis Silver.

Õnneks ei olnud. Ema oli hoopis leidnud uue kodu. Nad kolisid minema. Silver pääses. Sai jätta need vastikud inimesed seljataha. Ta tahtis, et see ei oleks osa tema uuest elust. Ta otsustas, et ei räägi juhtunust mitte kunagi mitte kellelegi.

***

Nüüd teavad sellest mitmed sõbrad, tuttavad, sugulased, seotud inimesed minevikust, politsei. Reaktsioone on olnud igasuguseid. Mõistvaid, kahetsevaid. Et anna andeks, et ma ei märganud. Aga ka selliseid, et no mis siis. Jäid ju ellu ja mis see nii väga ära ei ole. Ka seda on öeldud, et aga mine tapa ta maha, ega keegi teda igatsema ei jää ju. See üks sõber, kes paaril korral Silveri kaitseks välja astus, on ära tänatud. Silver ütleb, et politsei ei kuule Viktorist esimest korda. Et talle on seal kinnitatud, et Viktoris on mingi kurjus. Ja et kõik, mis kellelgi selle mehe kohta neile rääkida on, loeb.

Politsei ütles Levilale, et nad ei saa teemat kommenteerida.

“Ta on pedofiil,” ütleb Silver. “Mõned siin mõtlevad, et noh, et ta oli ju ka laps ja ega ta ju ise ka ei saanud aru, mida ta tegi, aga pedofiilia algab varases nooruses,” jagab Silver oma teadmisi. Ta on veetnud tunde, päevi, nädalaid teema kohta lugedes. Tagamaid ja psühholoogiat uurides. Ta tahab ennast täiesti korda teha. Alates 2025. aasta 1. jaanuarist on ka alkoholil kriips peal.

“Ta on pedofiil,” ütleb Silver. “Mõned siin mõtlevad, et noh, et ta oli ju ka laps ja ega ta ju ise ka ei saanud aru, mida ta tegi, aga pedofiilia algab varases nooruses."

Nii palju kui Silver lugenud on, pole ebatavaline, et selliste traumade tagajärjel lõpetatakse narkomaanide, alkohoolikute, kurjategijate, või enesetapjatena. Ühe varbaga on Silver kõike seda puudutanud. Siiski alati otsustanud mitte lõpuni minna. “Kui mul peret ei oleks, oleksin ammu enesetapu teinud,” usub ta.

Üks põhjus on veel, miks ta enesetappu ei tee, põhja ei joo, üledoosi ei võta ega kedagi maha ei löö.

“Et tema ei võidaks,” ütleb Silver. Ta näpib tugitooli käetoelt niite. Tõstab pilgu ja vaatab otse silma sisse.

“Ma tahan õiglust! Ma tahan, et ta vastutaks. Et ta ei saaks elada oma elu lõpuni, ilma et kõik teaksid, mida ta on teinud. Asi pole kättemaksus. Asi on õigluses.”