LSD päästis mu elu

2017. aasta jaanuar. Vene uusaastaöö Tallinnas. 26-aastane Oliver sõidab Ford Focusega Uberit. Ta on oma eluga – nagu ta ise ütleb – rock bottom, täiesti põhjas. Ta on matnud paarinädalase vahega mõlemad vanemad, ta keerleb aastaid suhtekolmnurgas, mis sööb ta hinge. Mõne päeva eest avastas ta end istumas üürikorteri põrandal, kontol 11 eurot, mille eest peab kuni palgapäevani jaguma nii toiduks kui bensiiniks. Null, null perspektiivi.

Pärast keskööd tuleb tellimus sadamast, kuhu jõudis viimane Helsingi laev. Oliver võtab kolmese seltskonna peale. Kaks jäävad tagaistmel kohe magama. Mõnusas tujus kõrvalreisija hõõrub aga käsi kokku ja küsib, kus saaks ööbida. Nad vaatavad telefonist kesklinna majutuskohti. Kõik on täis. Lõpuks leiavad nad Männikul asuva Džingeli hotelli, kus on veel paar vaba tuba. Algab 20-minutiline sõit linna äärde. 

Oliver on oma taksojuhikarjääri ajal näinud igasugu kliente. Kes tõmbab tagaistmel viieeurosega kokaiini ja jätab sama raha tipiks, kes on lihtsalt purjus ja lällab. On olnud väga vastikuid kogemusi. Aga selle pundiga on kuidagi hea, turvaline, neis on mingi sisemine hõõgumine. Oliver uurib, kust nad tulevad.

Paar aastat vanem tüüp naeratab ja küsib: “Tahad päriselt teada?” 

Ta räägib, et nad käisid sõpradega “talvelaagris”. Võtsid Põhja-Norras mägimaja ja tegid seal LSD-d ja teisi psühhedeelikume. Salapärane reisija kasutab korduvalt sõna “meelterännak”. Nüüd on ta väsinud, aga hea ja puhas on olla. Ta kirjeldab veel pikalt põhjapolaarjoone taga heiklevate virmaliste võlu. 

Oliver kuulab suure huviga. Talle meenub, et on vist ERR-i Novaatorist lugenud, kuidas LSD võib aidata depressiooni vastu. Ta küsib eneselegi ootamatult, kas seltskonnal jäi reisist midagi üle.

“Mis sind huvitab?” küsib reisija.

“LSD.”

Reisija võtab rahakoti senditaskust riba, rebib viis marki ja annab Oliverile.

Reisija võtab rahakoti senditaskust riba, rebib viis marki ja annab Oliverile.

Džingeli ees nad embavad ja jätavad hüvasti. Rohkem kliente Oliver sel ööl ei võta. Läheb hoopis koju ja mõtleb sõidu üle. Paar päeva hiljem, vabal päeval pakib ta seljakotti veepudeli ja toidumoona, võtab ühe ruudu sisse ja alustab reisi. 

Pärast seda pole ta elu enam endine. 

Siin ja praegu

Kohtume Oliveriga ühel päikselisel suvelõpureede õhtupoolikul Koplis Marati peatuses. Teeme väikese jalutuskäigu Põhjala tehasesse, astume sisse Superstuudio ühiskontorisse. Oliver laseb mulle kraanist vett ja juhatab teisele korrusele. Seal on tilluke klaasist ruum, kus pole peale laua, toolide ja paari taime suurt midagi. 

“Siin me siis oleme,” ütleb Oliver. 

Täna, kaheksa aastat hiljem juhib Oliver sihtasutust TAIP ja nad on äsja saanud kätte oma esimese kontori võtmed. SA TAIP on lühend lohisevast täisnimest Sihtasutus Teraapia Arenduseks ja Innovatsiooniks Psühhedeelikumidega. 

TAIPi eesmärk pole kanepit igal tänavanurgal kättesaadavaks teha. Nad ei õhuta noori peol hapet tegema. TAIP koosneb teadlastest, arstidest ja juristidest ning nende eesmärk on aidata lahendada vaimse tervise kriisi. TAI uuringud näitavad, et umbes veerand Eesti inimestest võib seista silmitsi depressiooni või ärevusega. 

Kui jutt läheb ravile, räägitakse tavaliselt rahustitest, antidepressantidest, psühhoteraapiast, isegi elektriravist. Kuid TAIP näeb, et üks võimalus on jäetud kasutamata. Veelgi enam, sellele vaadatakse tihti viltu. Selleks on psühhedeelikumid – LSD, ketamiin, “maagilised seened” ehk psilotsübiin, MDMA ehk ecstasy – ja nendega toetatud teraapia. 

Ehkki Eestis tellitakse neid aineid põrandaalustest Telegrami gruppidest ja nende käitlemise eest võib vangi minna, pole psühhedeelikumid teadlastele ja arstidele mitte kunagi varem nii suurt huvi pakkunud. Räägitakse psühhedeelsest renessanssist. USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) on liigitanud psilotsübiini, MDMA ja LSD kasutamise “läbimurdelisteks teraapiateks” mitme psüühikahäire ravis.  

TAIP koosneb teadlastest, arstidest ja juristidest ning nende eesmärk on aidata lahendada vaimse tervise kriisi.

Oliver räägib kiiresti, tema mõte on tihe ja laused läbimõeldud. Aeg-ajalt vastab ta telefonile, juhendab kolleege. Ta on aktiivne, sõiduvees. Jah, “sõiduvees” tundub kõige parema sõnana. Aga see pole alati nii olnud. Selles loos kirjeldabki ta oma erakordset teekonda psühhedeelikumide maailma. Taustal avaneb pilt nende ainete võimalustest ja ohtudest. Ning sellest, mida võiks Eesti selles valdkonnas teha. 

Interstellar

Keeruline on näppu peale panna ja öelda: siit see algas. 

Oliver tundis juba 14–15-aastaselt, et midagi on valesti; ta ei vääri õnne ega rõõmu. Ta oli emotsionaalselt lukus ega leidnud teiste inimestega kontakti. Ei käinud pidudel, ei tarvitanud enne täisealiseks saamist isegi alkoholi. Pigem luges kodus raamatuid. Emotsionaalne ja füüsiline lähedus olid talle võõrad. 

Ehkki ta oli depressioonis, ei tahtnud ta seda endale tunnistada. Vastupidi, see pani muigama. Tal oli paar klassikaaslast, kes võtsid antidepressante. See tundus nii totter – tiinekad võtavad antideprekaid, kelleks nad end peavad!?

Pärast keskkooli tuli üks ilus suvi. Oliver mängis paari sõbraga netipokkerit. Kuna nad elatasid end mõnusalt ära ega sõltunud vanematest, üürisid nad Tallinna lähedal ühe maja. See oli omalaadne hipiunelm. Seltskond elas pead-jalad koos, tegi muusikat, luges, suitsetas kanepit. Nad ei pidanud seda niisama pilve tõmbamiseks, vaid rituaaliks. Sel suvel leidis Oliver ka kallima. Armus. Tundis esimest korda elus, et on kellegagi päriselt lähedaseks saanud.

Unelm ei kestnud kaua. Õigupoolest lõppes see nagu noaga lõigatult. Ta jäi korraga ilma nii kallimast kui ka lähimast sõbrast; neist oli saanud omavahel paar. Järsku olid kaks väga olulist inimest Oliveri elust kadunud. Ta ütleb, et osaliselt oli ta kindlasti ise süüdi. Ei võtnud vastutust, andis segaseid sõnumeid, jättis olulised asjad ütlemata ja tegemata. Kokkuvõttes, oli väga ebaküps. 

Oliver võttis kaheks aastaks aja maha. Passis niisama omaette. Hääletas terve Euroopa läbi. Lõpuks läks Tartu Ülikooli kirjandust õppima. Kirjandus oli teda rasketel hetkedel aidanud. Lisaks hoidis ülikool teda liikumises, andis mingi struktuuri ja rutiini. Tal olid väga head hinded. 

Sisemiselt oli Oliver katki. Ta ei leidnud inimesi, kellega suhelda. Sotsiaalne läbikäimine puudus. Ta põdes jätkuvalt lahkuminekut. Tavaliselt oli ta pärast loenguid lihtsalt kodus, lebas voodis, luges raamatuid. Kõrvale jõi veini. Õhtu peale võis vabalt minna pudel-kaks. See kujunes uueks normaalsuseks. Oliver mäletab üht üürikat, kus kapp oli otsast otsani tühje pudeleid täis. Isegi kui ta viitsis toast nina välja pista, leidis ta end üksinda baarileti äärest.

Oliver mäletab üht üürikat, kus kapp oli otsast otsani tühje veinipudeleid täis.

Siis tuli uus pauk. Esimese kursuse kevadel sai Oliveri ema kopsuvähi diagnoosi, neljas faas. See tähendab, et vähk on levinud ka muudesse elunditesse. Ravida enam ei saa, ainult pidurdada, valu ohjes hoida. 

Ema pidas väga vapralt vastu, elas pikalt täitsa normaalset elu. Korraks hakkas kasvaja isegi vähenema. Aga see ei kestnud kaua. Oliver mäletab üht korda, kui saatis isa kinno, Christopher Nolani “Interstellarit” vaatama, et ta saaks pead tuulutada.

Pärast arutlesid nad ema voodi kohal filmi üle. Isa ütles, et talle väga meeldis, teaduslikus mõttes intrigeerivalt tehtud – aja relatiivsus, mustad augud ja kõik see. Ema, kes oli vaikides kuulanud, ohkas, et ta tahaks ka musta auku kukkuda. Ta oli tugev ja sitke Lõuna-Eesti maatüdruk, ei kurtnud mitte kunagi. See oli vist ainus kord, kus ta andis mõista, et tal on väga raske. 

Ema suri 2014. aasta jõulude eel. Oliver oli siis 24-aastane. Mõned nädalad hiljem, uue aasta alguses sai ta vennalt kõne, et ka isa on surnud. Kukkus kokku keeglirajal otse viske pealt. Infarkt. 

Kuigi Oliver oli sügavas augus, püüdis ta vägisi hoida joont, et temaga on hästi. “Mina pole ju haige,” sisendas ta. Sestap sõitis ta kohe pärast matuseid Tartusse eksameid tegema. Samal kevadel lõpetas ta ülikooli. Cum laude’ga.

Serbia maisipõld

Ehkki maailm oli justkui valla, leidis Oliver end tupikust. Ei teadnud, mida edasi teha, kuhu minna. Ta töötas lühikest aega Tallinna Keskraamatukogus. Sinna kõrvale hakkas kirjutama. Kirjutamine oli üks väheseid asju, mis andis dopamiini. Peagi valmis Oliveri esimene romaan “Venna arm”.

See trükiti ära ja jõudis poodidesse müügile. Ta sai paar tuhat eurot honorari, aga teos polnud kuskilt otsast bestseller ja selle ilmumine mingit moodi elumuutev sündmus. Oliver põrkus jälle küsimuse otsa: now what!? 

Ta põgenes taas hääletama. Kui pärast keskkooli viskas ta pöidla üles hästi idealistlikult, lootes leida uut hingamist, siis nüüd oli ta oluliselt mustemas meeleolus. Ta ei oodanud ega lootnud midagi. Ühel hetkel avastas Oliver end Serbia maisipõldude vahelt, pilkases pimeduses, teadmata, kus ta magab või kuhu üldse edasi läheb. Ta ei muretsenud millegi üle. Aga see polnud selline zen-muretus; tal oli lihtsalt ükskõik. Oliver mäletab mõtet, et mitte keegi ei tea, kus ta on ja mitte keegi ei tea, kui temaga midagi juhtub, kui talle näiteks auto otsa sõidab. Talle meeldis see mõte.

Ta mäletab mõtet, et mitte keegi ei tea, kus ta on ja mitte keegi ei tea, kui temaga midagi juhtub, kui talle näiteks auto otsa sõidab.

Tagasi Eestis, üüris Oliver häda sunnil koos paari sõbraga korteri. Ükski töökuulutus ei kõnetanud, samuti polnud tal jaksu ega tahtmist midagi ise ette võtta. Viimaks hakkas ta Uberit sõitma. Ostis venna abiga viis aastat vana auto. Töö taksojuhina pakkus vabamat graafikut, samuti oli autoga sõitmine, eriti pikemad otsad, omamoodi teraapiline. 

See oli peost suhu elamine. Iga nädal laekuv palk – sõltuvalt nädalast oli see 300–400 eurot – kattis hädavaevu liisingu, üüri ja toidukulud. Samal ajal leinas Oliver vanemaid ja ketras peas endiselt aastatetagust suhte purunemist. See ajas teda hulluks, ta ei suutnud sellest lahti lasta. Elu näis täiesti mõttetu.

Ja siis, just kõige raskemal hetkel tuligi see elumuutev Uberi tellimus.

Küsin, kas Oliver polnud selleks hetkeks professionaalset abi otsinud. Muidugi oli. Ta oli ka ajateenistusest vabastatud – ei nähtud, et ta oleks kõlbulik. Esimest korda läks ta teadlikult psühhiaatri juurde pärast ema diagnoosi. Abivalmis ja terane arst ütles, et noormees leinab ema juba ette. 

Oliver proovis aja jooksul kaht eri antidepressanti, aga kumbki ei töötanud. Selles pole midagi imelikku; tihtipeale võibki aidata alles kolmas või neljas rohi. Aga Oliver tundis end neid võttes tõeliselt halvasti. Ta ei saanud oma kehas olla. Isegi see vähene energia kadus ära. Võib-olla polnud põhi enam nii sügav, aga samas lõikas tablett ka ülemised nivood maha. Libiido oli täiesti kadunud. Ta ainult haigutas. 

Oliver proovis trenni teha, tervislikult toituda, psühholoogi juures käia. Paraku jäid visiidid ebaregulaarseks. Toona olid vaimse tervise mured rohkem häbimärgistatud, ja ta suhtus skeptiliselt väljavaatesse, et keegi saab teda aidata. Lisaks oli see väga kallis. 

Hirmuäratav peegel

Oliveri LSD-tripid hõlmasid peamiselt pikki matku Tallinna lähiümbruses. Ta käis Stroomi rannas, Nõmmel, Harku ja Kakumäe metsades. Need ringid võisid kesta terve päeva. Ta oli aastaid olnud väga staatiline, lesinud diivanil, lugenud, end hulluks mõelnud. Nüüd vallandus järsku mingi sisemine hoog.

Üks esimesi äratundmisi oligi see, et ta ei pea tingimata elama elu, mida on seni elanud. Ta võis oma kitsas kastis edasi kükitada, aga ta võis ka kasti seina jalaga maha lüüa ja välja kiigata, värsket õhku hingata, uusi horisonte avastada.

“ELU ON PÜHA,” kirjutas ta märkmikusse, mis tal matkadel alati kaasas oli. 

Vahepeal haaras Oliveri lihtsalt suur ja loomulik jõud. Ta istus Kakumäe rannas ja tundis, et sulab kõigega ühte. Ma olen rannaliiv, ma olen lained. Ma võin neid usaldada. Nad taha mulle halba ega head, nad lihtsalt on, ja mina olen koos nendega. See oli võimas äratundmine, millele ei saanud vastu seista. 

“ÄRA UNUSTA VAIKUST!” seisab päevikus. 

Vahepeal haaras Oliveri lihtsalt suur ja loomulik jõud. Ta istus Kakumäe rannas ja tundis, et sulab kõigega ühte.

Oliver hakkas tantsima. Pärast üht pikka matka läks ta õhtul Svetasse, kus Erik Morna mängis plaate. Jumala hea muss, aga kõik tiksusid oma nurgas. Ta võttis julguse kokku ja läks esimesena tantsima. Peagi olid teised kohal. See andis Oliverile teadmise: mina, kes ma konutan tavaliselt üksinda nurgas, võin ka midagi käivitada, käima lükata.

See kõik võib tunduda väga roosiline. Et mees võttis margi sisse ja oli terve. Tegelikult oli see kuude, kui mitte aastate pikkune protses, milles olid oma tõusud ja langused. Oli palju mineviku varjudega tegelemist, väga raskeid taipamisi. 

Tasapisi läks elu käima. Sama aasta kevadel asus Oliver päevatööle. Ühte reisifirmasse tuuride korraldajaks. See oli heas mõttes tavaline kontoritöö, üheksast viieni, palk veidi üle tuhande euro brutos. Tiim oli tore, Oliver tundis, et teda ja tema tööd hinnati. Ka sotsiaalne suhtlus paranes. Ta käis rohkem läbi sõpradega, samuti venna ja õega. Hoidis üha suurema rõõmuga õe lapsi.

Nendel hetkedel koitis talle valusalt, kui halb võis ta varem teiste inimeste vastu olla. Kord istus ta sõbraga väljas. Sõber nuttis, sest tema lähedane inimene oli äsja surnud. Oliver vaatas ta peale üleolevalt ja ütles, et “aga see on sul ju alles esimene kord”. Selle asemel, et lohutada ja oma kogemust jagada, tegi ta kibestunud torkeid.

“ENDA INIMESI TULEB HOIDA”

Oliver julgeb öelda, et LSD päästis ta elu. Samas on ta kaugel sellest, et seda valimatult soovitada. Tal on sõpru ja tuttavaid, kel on olnud väga halbu kogemusi. LSD avab uksed, aga kõigi uste taga ei pruugi olla ainult meeldivad asjad. Järsku seisame silmitsi mõne raske mälestuse või kogemusega ega saa selle eest põgeneda. See on nagu hirmuäratavalt suur peegel, mis vaatab sind igast küljest. Ja kuna LSD moonutab ajataju, ei näi bad trip mitte kunagi lõppevat. 

Seega tasub olla ettevaatlik. Rusikareegel on, et kui su suguvõsas on esinenud psühhoose, skisofreeniat või bipolaarset häiret, pole mõtet jamada. See ei pruugi tähendada ainuüksi bad trip’i, vaid võib vallandada psühhootilise episoodi. 

Ehkki võib jääda mulje, et Oliver ravis end teadlikult, rõhutab ta, et see oli – vähemalt alguses – põlve otsas eksperimenteerimine. Psühhedeelikumidega toetatud teraapial kui raviprotseduuril on aga kindel struktuur. See koosneb ettevalmistavatest jutuajamistest, ainete kontrollitud manustamisest arsti või terapeudi valvsa pilgu all ning jätkukohtumistest, mille eesmärk on kogetu läbitöötamine.

Kui esimesed viis marki olid otsas, hakkas Oliver uurima, kust saab juurde. Ta avastas tumeveebi, kust saab krüptoraha eest hõlpsalt uimasteid tellida. Õige pea hankiski ta uue laari LSD-d. 

Karjäär läks ülesmäge. Ta asus 2018. aastal Linnateatrisse projektijuhiks. See oli natuke nagu unistuse täitumine. Oliverile öeldi, et näe, siin on eelarve, palun tee festival. Kuigi ta polnud seda kunagi varem teinud, teda usaldati. Ja Oliver usaldas ennast. 

Ta suutis vanast suhtepuntrast välja murda. Tal tekkis uus suhe, kõik oli korraga stabiilne ja turvaline – heas mõttes. Ta jätkas ka LSD tarvitamist, aga tunduvalt harvem. Ta oli oma eluga heas kohas. 

Pablo Escobar

2020. aasta veebruaris, vahetult enne koroonapandeemia algust helistas Oliverile keegi võõralt numbrilt. Ta aimas halba, aga võttis vastu. Maksu- ja Tolliamet. Südame alt tõmbas õõnsaks. Inimene teisel pool toru ütles, et nende käes on üks kahtlane ümbrik ja oleks vaja rääkida. 

Paar kuud varem oli Oliver tellinud tumeveebist taas LSD-d, kümme marki. Tavaliselt jõudis pakk pärale paari nädalaga, seekord aga mitte. Kui möödunud oli juba mõni kuu, lõi ta käega, mõeldes, et võib-olla läks saadetis kaotsi või müüja lasi üle.

Oliver läks maksuameti kontorisse. Noorem poiss juhatas ta kiibiga pikka koridori. Nad peatusid ukse ees, millel oli punase sildiga kiri “KRIMINAALOSAKOND”. Lõpuks jõudsid nad väiksesse kabinetti. Seal istus üks naine, tema ees laual paber, kus oli kirjas, et “Mina, Oliver Berg, tunnistan end süüdi…”. Ta ei kirjutanud kuhugi alla. Ütles hoopis, et soovib rääkida oma advokaadiga. 

Noorem poiss juhatas ta kiibiga pikka koridori. Nad peatusid ukse ees, millel oli punase sildiga kiri “KRIMINAALOSAKOND”.

Oliveri vend on advokaat. Nad küll suhtlesid ja said aeg-ajalt kokku, kuid ei vend ega ka õde teadnud tema LSD tarvitamisest. Nüüd rääkis Oliver kogu loo algusest lõpuni ära. Vend oli esialgu küll jahmunud, kuid valmis nooremat venda kaitsma. 

Pärast mitme variandi kaalumist otsustasid nad, et Oliver tunnistab kõik ausalt üles. Ehkki süü tõendamine olnuks keeruline, sest krüptorahaga makstes on pea võimatu ostjat kindlaks teha, oleks siiski alustatud uurimist, kuhu oleks ilmselt tõmmatud Oliveri pere ja lähedased. Lisaks tundis ta, et lihtsalt ei taha valetada või maha salata. Ta ei häbenenud ega kahetsenud LSD tarvitamist. Ta hakkas ühiskonnale kasulikuks, maksis makse, ei kurnanud tervishoiusüsteemi. Elas elu, millest oli unistanud.

Kõik see juhtus samal ajal kui Oliver oli just uue tüdruksõbraga kokku kolinud. Naine sai kohe alguses šoki – värske kallim on narkokuriteoga kohtu all! Lisaks tuli õige pea esimene lockdown. Üsna sürreaalne aeg.

Oliver mõisteti süüdi “narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises”. Kuna ta oli väga koostööaldis, sai ta miinimumkaristuse: aasta aega tingimisi vangistust pooleteistaastase katseajaga. See tähendab, et kui ta oleks selle aja jooksul toime pannud uue tahtliku kuriteo, oleks ta trellide taha läinud. Lisaks tuli maksta menetluskulud 1500 eurot.

Ehkki praeguseks on Oliver tingimisi karistuse ära kandnud, kehtib see karistusregistris endiselt edasi. See peaks sealt kustuma – vähemalt tema juhtumi puhul – viie aasta möödudes, ehk 2027. aasta alguses. Siis võiks ta n-ö täiesti puhtalt lehelt alustada.

Samas ei ole kõik nii lihtne. Avalikesse allikatesse nagu Riigi Teataja jääb ta karistus ka pärast 2027. aastat alles. Tõtt-öelda jääb see sinna aegade lõpuni. Tuleb lihtsalt Oliveri nimi või isikukood sisse lüüa ja kohtulahend on käes. Kui karistusregistrisse päringu tegemine maksab raha, siis Riigi Teatajast otsimine on tasuta. Kõigile. Igal ajal.

Enamiku puhul kuritegudest asendatakse inimese täisnimi Riigi Teatajas initsiaalidega, mis tagab sisuliselt anonüümsuse. Sinna alla lähevad näiteks mõned tapmised, raskete kehavigastuste tekitamised, kelmused, vargused ja altkäemaksu võtmised. Suurte narkokuritegude toimepanijate nimed jäävad aga kõigile nähtavaks. 

Suurte narkokuritegude toimepanijate nimed jäävad aga kõigile nähtavaks. 

Seda hoolimata sellest, kas tegemist on kuritegeliku narkojõugu ninamehe või inimesega, kes tellis lihtsalt veidi suurema koguse enesele tarvitamiseks. Eesti seaduste järgi lüüakse kõiki ühe puuga – suure koguse piir algab algab üsna madalalt, kanepi puhul näiteks 7,5 grammist. Kõik, kes on uimastitega kokku puutunud, teavad, et selliste kogustega ei tehta narkoäri.

Vandeadvokaat Risto Käbi lohutab, et ehkki süsteem on vildakas, ei pea häbimärgistamist siiski igavesti taluma. Nimelt ütleb Euroopa õigus, et isikuandmeid ei tohi lõpmatuseni avaldada. Käbi senine praktika on näidanud, et kui inimene teeb kohtule avalduse, tulevad nad vastu ja eemaldavad kohtuotsusest isikuandmed. 

Mida on karistus Oliverile kaasa toonud?

Ta ei saanud reisida näiteks Kanadasse, mis on omamoodi irooniline, sest seal on psühhedeelikumide kasutamine vaimse tervise ravis teatud määral lubatud. Lisaks ei saanud ta autorendifirmast pikaajaliselt autot rentida. 

Kuni Oliveri karistus on karistusregistris üleval, ei tohi ta töötada avalikus sektoris, ei riigi ega ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Töö õpetaja või päästjana on out. Ta ei saa taotleda relvaluba, teda ei võeta kaitseliitu. Jne. Alates 2027. aastast peaksid kõik need piirangud vähemalt ametlikult kaduma. 

Aga, nagu öeldud: kui ta midagi ei tee, jääb ta Riigi Teatajasse igaveseks. Ta teab mitmeid juhtumeid, kus näiteks tööandja lööb kandideerija nime sisse, ja kui selgub, et too on kunagi karistatud, jääb kaup katki. Sama lugu on korteri üürimise või kodulaenu võtmisega.

Oliver ei taha enda tegu kuidagi pisendada. Kehtivate seaduste järgi on ta süüdi. Küll aga paneb ta ette, et võib-olla peaksime iga karistuse taha vaatama veidi süvenenumalt. Kõik, kelle valduses on olnud seaduse mõistes suur kogus, pole Pablo Escobarid. Siiski on lootust, et asjad muutuvad.

Amsterdam

Kuigi Oliver elas normaalset elu edasi, vaevas teda üha tõsisemalt küsimus, mida oma isikliku kogemusega peale hakata. Seaduse silmis on ta kriminaal, narkodiiler, kes ei tohi riigisektoris töötada. Aga võib-olla juhtus kõik põhjusega? Võib-olla saab ta läbielatu rakendada suurema eesmärgi hüvanguks? Need mõtted viisid Oliveri Amsterdami ülikooli magistriprogrammi, kus ta asus õppima Euroopa õpinguid. 

Kui tuli valida seminaritöö teema, asus ta lähemalt uurima Euroopa uimastipoliitikat. Üsna kohe hargnes intriig: ehkki teadus ütleb, et psühhedeelikumid on ühed kõige ohutumatest ja teaduslikult huviäratavamatest psühhotroopsetest ainetest, klassifitseerib ÜRO 1971. aasta uimastikonventsioon need esimese klassi narkootikumideks. Selle järgi on need väga sõltuvusttekitavad, nende oht rahvatervisele on väga suur ja neil puudub igasugune potentsiaal arstiteaduses. 

“Mitte ükski neist väidetest pole teaduslikult tõene!” hüüatab Oliver.

Hukkamõistu juured ulatuvad 1960-ndatesse aastatesse, mil psühhedeelikumid said väga populaarseks USA noorte hulgas. Pole kahtlustki, et hipiliikumise käigus läks nende tarvitamine käest ära. Rannapeod, kus 16–17-aastaste noorte jookide sisse pandi nende teadmata LSD-d, pole kuskilt otsast normaalsed. Sellised näited jõudsid meediasse ja pendel liikus järsult teise suunda. 

Rannapeod, kus 16–17-aastaste noorte jookide sisse pandi nende teadmata LSD-d, pole kuskilt otsast normaalsed.

Kui veel 50- ja 60-ndatel tehti psühhedeelikumidega palju uuringuid ja leiti, et need võivad aidata hulga vaimse tervise murede vastu nagu depressioon ja alkoholisõltuvushäire, siis alates 70-ndatest muutus teadustöö tegemine sisuliselt võimatuks. Algas range keelupoliitika, war on drugs. 

Viimastel aastakümnetel on toimunud comeback. Valdkond areneb pöörase kiirusega. Väga lihtsustatult öeldes on leitud, et psühhedeelikumid suurendavad ajutiselt aju neuroplastilisust ehk võimet luua neuronite vahel uusi sidemeid. Selle aja jooksul on võimalik kahjulikest mustritest lahti lasta ja asendada need uute, tervemate mõtte- ja käitumismustritega.

Oliver kirjeldab oma kogemust nii: “Piltlikult öeldes võtsin kätte pintsli ja värvirulli ning võõpasin halli ja musta seina uute värvidega üle, joonistades sinna mustreid ja pilte, mida enne pidasin võimatuks.”

Üks tema magistritöö põhilisi järeldusi oli, et meil on ühel pool teadlased ja teisel pool poliitikakujundajad – poliitikud, ametnikud –, aga nende vahel pole silda. Ehk värske teadmine psühhedeelikumide võimaluste kohta ei jõua otsustajateni. Ja ka vastupidi – otsustajate mured ja küsimused ei peegeldu piisavalt tagasi. Seetõttu on nende vahele vaja aktiivseid ja asjatundlikke hüvirühmi, kes sõnumid kohale viiks. 

Põranda alt välja

Oliver nimetab Hollandit heas mõttes vana kooli demokraatlikuks riigiks, kus inimesed teavad oma õigusi ja julgevad nende eest seista. Sealt võttis ta Eestisse kaasa mõtteviisi, et tal on agentsus ja ta saab midagi muuta. 

“Ma pole psühholoog, psühhiaater ega teadlane, ent ma võin olla inimene, kes oma ala parimad tegijad kokku toob. Eesti on väike riik, nii et mul on lihtne need inimesed üles leida ja nende uksele koputada,” mõtiskles ta. Nii jõudiski ta peagi psühhiaater Viljar Veedeni ja pikaajalise avaliku sektori sotsiaalvaldkonna kogemusega Mari Sallani. Nad tegid ligi aasta otsa eeltööd ning 2024. aasta mais asutasid sihtasutuse TAIP.

Eestis on üks psühhedeelikum – ketamiin –, mida võib juba praegu vaimse tervise ravis off-label kasutada. See tähendab, et ketamiin pole otseselt mõeldud depressiooniraviks, aga kuna aine on anesteetiku ehk tuimastina registreeritud, võib seda ravimiameti loal ja arsti vastutusel siiski patsiendile anda. Nii pakubki Viljar Veede Minu Kliinikus ketamiiniga toetatud psühhoteraapiat (loe lisalugu).

Eestis on üks psühhedeelikum – ketamiin –, mida võib juba praegu vaimse tervise ravis off-label kasutada.

Kui Viljar teeb seda täiesti ametlikult, siis Eestisse naasnud Oliveri üllatas see, kui palju on igasugu ringe, gruppe ja retriite, mis pakuvad sarnast teenust n-ö põranda all. Seal pruugitakse lisaks ketamiinile kogu paletti: LSD-d, psilotsübiini, ayahuascat, isegi MDMA-d.

Oliver pole üheski taolises grupis käinud. Tõenäoliselt on nende tase väga erinev. Ta usub, et kindlasti on professionaalseid juhendajaid ja terapeute, kel on teadmised ja kes ei kannata enam kauem pealt vaadata, et inimesed tavameditsiinist abi ei saa. Samas võib olla ka šarlatane, kes on väljas eelkõige raha peal. 

Põrandaaluste ringide peamine probleem on, et need ei pruugi tagada piisavat ohutust. Keeruline on kontrollida inimese meditsiiniajalugu, nii vaimse kui ka südame- ja veresoonkonna tervise seisundit. Lisaks on inimene psühhedeelikumide mõju all väga avatud ja haavatud olekus, mis võib sektilikus liikumises viia vaimse või füüsilise ärakasutamiseni.

TAIP töötabki selle nimel, et psühhedeelikumidega toetatud teraapia koliks põranda alt välja ja jõuaks piltlikult öeldes arstikabinetti. Et Oliveri taolised ei peaks end LSD-ga omal käel ravima. Nende unistus on, et uudne ravi oleks Eestis laialdaselt kättesaadav. Mitte ainult ketamiiniga, vaid ka teiste ainetega. Ja et tervisekassa kataks (vähemalt) osa ravikuludest. Nagu näiteks antidepressantide puhul. 

Oliver rõhutab, et nad ei taha antidepressante asendada, vaid tuua psühhedeelikumid nende kõrvale. Kui antidepressandid töötavad, on väga hästi. Aga uuringud näitavad, et ligi kolmandiku jaoks haigetest ei pruugi need toimida. 

TAIPi juht on arvutanud, et nende propageeritavast ravist võiks abi saada vähemalt 50 000 Eesti inimest. Siia kuuluvad nii depressiooni, ärevuse ja posttraumaatilise stresshäire kui ka eri sõltuvuste all kannatavad inimesed. 

TAIPi juht on arvutanud, et nende propageeritavast ravist võiks abi saada vähemalt 50 000 Eesti inimest.

Oliver teab hulka inimesi, kes on käinud käinud välismaal psühhedeelikumidega toetatud teraapias. Miks ei võiks see olla ka Eestis lubatud, küsib ta. “Oleme väike, innovaatiline ja paindlik riik. Me ei ole enam ammu esimesed, aga kui nüüd tegutsema asuda, jõuame veel rongile,” usub Oliver.

Lahtised otsad

Ehkki psühhedeelikumidele pannakse suuri lootusi nii Eestis kui ka mujal, tuleb siiski rõhutada, et kui välja arvata mõni üksik erand – näiteks ketamiinist saadud esketamiin, mis on tuntud Spravato ninaspreina –, ei ole need veel ametliku näidustusega ravimid. See tähendab, et neid ei saa apteegist retsepti alusel osta nagu Prozacit depressiooni või Xanaxit ärevuse vastu. 

Samas on üha enam riike, mis lubavad psühhedeelikume erandkorras siiski kasutada (compassionate use) – eelkõige patsientidel, kelle jaoks ükski teine ravim ei tööta ja kelle seisund on eluohtlik. Näiteks Saksamaal tohivad arstid alates sellest aastast anda ravile allumatu depressiooni korral patsiendile psilotsübiini. Ka Tšehhi legaliseerib järgmisest aastast sama aine kasutamise vaimse tervise ravis.

Küll aga tehakse lademetes kliinilisi uuringuid. Nende eesmärk on testida, kas aine on ohutu ja töötab. Uuringutel on palju etappe ja need kestavad aastaid. Mitu psühhedeelikumi on jõudnud kliiniliste uuringutega kolmandasse ehk viimasesse faasi. See tähendab, et ohutus ja raviv toime on juba tõendatud, kuid ravimit tuleb testida varasematest suuremate inimgruppide peal. 

Näiteks MDMA näitas kolmandas faasis posttraumaatilise stresshäire ravis häid tulemusi. Siiski otsustas FDA mullu augustis ravimile punast tuld näidata. Peamiseks põhjuseks oli pimekatse nurjumine: patsiendid said kohe aru, kas nad on võtnud MDMA-d või platseebot. Nii on keeruline kindlaks teha, mis on ravimi tegelik mõju. Kriitikud aga ütlevad, et psühhedeelikumidega pimendatud katsete tegemine ongi sisuliselt võimatu, mistõttu tuleb metoodika ümber vaadata. 

USA Toidu- ja Ravimiamet otsustas mullu augustis MDMAle punast tuld näidata.

Ka TAIP soovib koostöös mõne ülikooliga käima lükata kliinilise uuringu, mis annaks meile nende ainete kohta rohkem Eesti-keskset teadmist. 

Isegi kui psühhedeelikumid ja nendega toetatud teraapiad peaksid saama ametlikuks osaks riiklikust meditsiinist, jääb endiselt lahendada mitu praktilist küsimust. Teraapia on kallis ja aeganõudev. Näiteks LSD mõju võib kesta 6–12 tundi. Kas see tähendab, et patsient on terve selle aja kliiniku kabinetis ja terapeut tema kõrval? 

Lisaks on vaja koolitada suur hulk erialaste oskustega inimesi, kes uut tüüpi teraapiat läbi viivad. Tervishoid ägab aga niigi töökäte puuduse käes. Kust võetakse uued spetsialistid? 

Mõistagi on TAIP teadlik kõigist võimalustest, aga ka kitsaskohtadest. Nad ütlevad, et nad ei soovi psühhedeelikume haipida, vaid luua tasakaalustatud ja teaduspõhine arutelu. Ka nad ise ei tea veel kõiki vastuseid. Suur töö seisab alles ees.

***

Oliver on rahul ja rahulik. Ta usub, et ajab õiget asja. Lisaks tunneb, et on ühenduses millegi suuremaga. Elu allikatega. Tähetolmuga. Kuidas iganes seda nimetada. See teadmine, õigemini tunne, et ta pole enam üksi, ilmutas end kõige võimsamalt aastaid tagasi, mil ta Harku metsas ringi trippis. 

Vahel tuletab see end väikeste, pealtnäha tühiste märkide kaudu meelde. Näiteks Telliskivisse meie teisele intervjuule tulles nägi ta maja ees seismas vana Volkswageni hipibussi, mille peale on suurelt kirjutatud “TRIPSY”. 

Küsin, kas ja mis aineid Oliver praegu tarvitab. Ta vastab, et psühhedeelikumid pole ainult minevik, vaid ka olevik. Ta nimetab neid tööriistadeks, mis aitavad hoida sisemist kompassi täpsena. “Ma ei salga seda,” ütleb ta.

Mis on SA TAIP?

-Asutatud 2024. aasta mais. 

-Eesmärk on võimaluste loomine ja arendamine psühhedeelikumidega toetatud teraapiaks Eestis.
 
-Igapäevaselt tegeleb teavitustöö, koolituste, teadustöö ja huvikaitsega.

-Tegevtiimis on hetkel neli inimest. 

-Peamine raha tuleb suurematelt eraisikutest annetajatelt, kes ei soovi oma nime avalikustada.

LISALUGU. Kas ketamiinravil on järjekord ukse taga?

Psühhiaater Viljar Veede on Minu Kliinikus pakkunud ketamiiniga toetatud psühhoteraapiat juba peaaegu aasta, olles Eestis üks selle valdkonna teerajajaid. 

Ketamiinravi pakuvad ka Confido ja vähesel määral muud psühhiaatriakliinikud, aga seda nimetatakse infusioonraviks: veeni lastakse väiksemaid koguseid ja kõrval pole toetavat teraapiat. 

Pea aasta aja jooksul on Minu Kliinikus ketamiinravi saanud 16 inimest. See arv võib tunduda väike, aga Viljari sõnul on sel omad põhjused. Esiteks ei vaja enamik pöördunutest ketamiinravi. Ta soovitab neil enne proovida traditsioonilisemaid raviviise, näiteks antidepressante ja psühhoteraapiat. Tema juurde on aga sattunud ka inimesi, kellele ravi ketamiiniga on vastunäidustatud – näiteks, kui patsiendil on olnud psühhoos. 

Teiseks, kui juba raviks läheb, nõuab see palju tööd ja aega. Kõigepealt toimub vähemalt kolm tunniajalist ettevalmistavat konsultatsiooni. Sellele järgneb seanss, mille käigus inimesele süstitakse päriselt õlalihasesse ketamiini. See kestab kolm tundi. Paljud vajavad rohkem kui üht seanssi. Näiteks on tal patsient, kes on käinud süsti saamas juba üheksa korda. Pärast aine manustamist saadakse veel kokku, et läbielatu mõtestada.

Reeglina läheb Viljar edasi nendega, kellel on selja taga juba pikem raviajalugu. Tavaliselt on sellised patsiendid aastaid või aastakümneid võtnud eri ravimeid, käinud teraapiates, ka alternatiivsetes teraapiates, aga pole loodetud abi veel saanud. Neil on krooniline depressioon või ärevushäire, mille juured ulatuvad tihtipeale lapsepõlve. 

Lühidalt kirjeldades näeb teraapiaseanss välja nii: inimene saab süsti, heidab pikali, talle pannakse silmade ette klapid ja kõrva lastakse spetsiaalselt valitud muusika. Siis tuleb keskenduda oma sisekogemustele. Seansi ajal on terapeut kogu aeg patsiendi kõrval. 

Ketamiinravi esmakordse alustamise programm maksab umbes 1200 eurot. See koosneb eelpoolloetletud etappidest. Edasi jätkub ravi vastavalt vajadusele. Iga täiendav ketamiiniga toetatud seanss maksab 560 eurot. Tervisekassa kulusid ei kata; kogu raha tuleb patsientidel oma taskutest leida. 

Patsientide sotsiaalmajanduslik taust on erinev. On nii neid, kel pole rahaga mingeid probleeme, kui ka neid, kes teenivad keskmist Eesti palka. Tõsi, ette on tulnud ka inimesi, kes tahaks ja vajaks ketamiinravi, aga kel pole lihtsalt raha. Neil on psühhiaater alati soovitanud võimaluste tekkides tagasi pöörduda. 

Kas inimesed saavad abi? Viljari sõnul on olnud kliente, kellele ketamiiniteraapia ei sobi. Kuid on ka neid, kes on pärast aastakümnete pikkust augus olemist hakanud sealt kiiresti välja ronima. Nad tunnevad end lõpuks paremini ja hakkavad lõpetama antidepressantide võtmist. “Enamik ravile pöördujatest on saanud abi,” kinnitab arst. 

Ketamiini on pool sajandit kasutatud erakorralises meditsiinis ja valuravis. Psühhiaatriasse jõudis see laiemalt umbes 15 aastat tagasi, mil avastati ketamiini antidepressiivne toime. Veenikaudselt manustatav ketamiin on maailmas üha laiemalt levinud meetod raviks depressioonile, mis ei allu tavapärastele ravimitele. Lähiriikidest näiteks Soomes ja Norras on see ka riiklikult rahastatud.