Ma olen seda kõike juba kuskil näinud…

See on Levila esimene tõlkelugu, mis ilmus algselt 2021. aasta oktoobris ingliskeelses ajakirjas Tablet.

Ärge kandke maski. Te peate kandma maski. Ostke hapnikumõõtja. Varuge valuvaigisteid, D-vitamiini, kõrvetiseravimit. Rääkige sosinal, et sülge ei pritsiks. Hoidke teistega kahemeetrist vahet, parem veel – kolme. Kandke kindaid. Kandke korraga kaht maski! Tehke aknad lahti. Pange koolid kinni. 

See COVIDiga kaasnev peadpööritav hullus ja toetumine gurutaolistele ekspertidele tuleb kummaliselt tuttav ette.  

1939. aasta aprillis vabastati 35-aastane puiduärimees Bruno Bettelheim altkäemaksusobingu tulemusena Buchenwaldi koonduslaagrist. Tingimus oli, et ta lahkub Saksamaalt ega pöördu enam kunagi tagasi. 

Pere saeveskite töö juhtimise kõrvalt oli Bettelheim kaitsnud kraadi kunstiajaloos ning, nagu paljud tollased austerlased, nuusutanud psühhoanalüüsi ja lugenud pisut Freudi. Tema naine oli kunagi nende kodus hoolitsenud emotsionaalselt häiritud lapse eest. Pagulasena USAsse saabunud, kasutas ta neid juhuslikke asjaolusid, et esitleda end inimkäitumise asjatundjana. See väikest kasvu, silmatorkava Viini aktsendi ja maneeridega mees oli veendunud, et tal on üheteistkümne Dachaus ja Buchenwaldis veedetud kuu jooksul kogunenud väärt psühholoogilisi tähelepanekuid.

1938. aastal, kui Bettelheim vangistati, olid need peaasjalikult töölaagrid, kus vange tööle ja surma sorteeriti, neilt vara ära võeti ning kus vangivalvurid neid siis peksid ja nagu loomi karjatasid. Bettelheim pani tähele, et meestel, kellele võõrandumine ja vägivald kõige rängemalt mõjusid ning kes lootuse kaotasid, olid sarnased ilmingud: nad vältisid silmsidet, õõtsutasid end edasi-tagasi, pomisesid enda ette ja vahtisid üksisilmi kaugusse. Ta uskus, et on oma silmaga näinud, mismoodi inimese vaimu saab murda. 

Bettelheimi esimene töö Ameerika Ühendriikides oli teadusassistendi koht Chicago ülikoolis, kus ta pidi uurima keskkooli kunstiõpetuse õppekavasid. Ta lahutas oma naisest (kes oli samuti emigreerunud) ja andis ülikoolis mõned loengud. 1943. aastal avaldas ta artikli pealkirjaga „Individuaalne ja massikäitumine äärmuslikus olukorras“, mis väidetavalt põhines rohkem kui 1500 koonduslaagrivangi uurimisel. Legendaarne kindral ja tulevane president Dwight D. Eisenhower kiitis tema tööd taevani. 

Üleöö sai Bettelheimist „doktor“ ja staar. 

See artikkel, (vale)väide, nagu oleks ta töötanud koos Sigmund Freudiga, ning intellektuaali ja Hitleri Saksamaa pagulase staatus tõid Bettelheimile 1944. aastal täiskohaga psühholoogiaprofessori ametikoha ning temast sai Chicago ülikooli juures tegutseva, emotsionaalsete probleemidega lastele mõeldud Sonia Shankmani ortogeneetilise kooli direktor.

End koolis sisse seadnud, võitis ta Fordi sihtasutuse stipendiumi spetsiaalselt autistlikele lastele mõeldud programmi käivitamiseks. Üle kogu maa otsisid lapsevanemad temalt abi oma lastele, kes olid tummad, endassetõmbunud, võimetud korraldusi täitma või altid „stimmingule“ (s.o enese rahustamine näiteks midagi üksisilmi vahtides või kiiresti silmi pilgutades). Või sellisetele lastele, kes vigastasid ennast või ei suutnud selgeks saada tualetis käimist. 

1950. aastate keskel pani Bettelheim aluse uuele autismiteooriale – nimelt nn külmkapiema teooriale, mis tugines tema 1943. aasta artiklile ja Leo Kanneri nimelise teadlase põgusale tähelepanekule, et autistlikud lapsed „ei sula kunagi üles“.

Halvad kasvatusmeetodid – samuti nagu vangistus natside töölaagrites – olid Bettelheimi sõnutsi see „äärmuslik olukord“. Ta iseloomustas oma programmis osalevate laste emasid külmade, kaugete, vägivaldsete ja hoolimatutena – midagi sarnast SSi vangivalvuriga, aga oma kodus. Ehkki tema hüpoteesi kinnitamiseks ei tehtud ühtegi uuringut, sai teooriast, mille kohaselt tõrjuva käitumisega emad põhjustavad autismi, tolle aja tunnustatud teadustõde.

Ehkki tema hüpoteesi kinnitamiseks ei tehtud ühtegi uuringut, sai teooriast, mille kohaselt tõrjuva käitumisega emad põhjustavad autismi, tolle aja tunnustatud teadustõde.

Bettelheim kirjutas oma 1967. aastal ilmunud raamatus „Tühi kindlus“: „Kui väikelaps teiste inimeste poolt täielikult hüljatakse, enne kui ta on piisavalt arenenud, et ise enda eest seista, siis laps sureb. Ja kui füüsiline hoolitsus lapse eest on küll tema ellujäämiseks piisav, kuid ta on emotsionaalselt hüljatud või jäetud üle jõu käivasse olukorda, siis muutub laps autistlikuks.“

Dr Bettelheim oli aastakümneid ajakirjanduse lemmik: teda kutsuti telesaadetesse – ta oli Dick Cavetti Show püsikülaline – ja ta esines tippspetsialistina New York Timesi ja Washington Posti mõõtu ajalehtedes, mis nimetasid teda „paljude tänapäeva lapsepsühhiaatria tehnikate ja põhimõtete alusepanijaks“. Woody Allen lasi popil psühhiaatril iseendana üles astuda oma filmis „Zelig“. Ajakirjas Commonweal ilmus artikkel pealkirjaga „Bruno Bettelheimi püha töö“. Ta kirjutas mitu bestsellerit. 

Teooria külmkapiemast autismi põhjusena sai evangeeliumiks ja mitte ainult psühhiaatrite hulgas, vaid ajavaimu osana. See oli loogiline ja hõlpsasti mõistetav. Mis veel parem – see muutis salapärase ja südantlõhestava seisundi lihtsaks küsimuseks, kes on süüdi. Inimestele meeldis teada, et külmad emad on autismi põhjus, sest see pakkus neile lohutust. Emad, kelle lapsed arenesid normaalselt, teadsid, et see tuleb sellest, et nemad on „head“. Autistlike laste isasid ja muid sugulasi ei süüdistanud keegi.

Selle arusaama võtsid omaks isegi meeleheitel „halvad“ emad, kes uskusid, et kui nad ennast parandada suudavad, saavad nende lapsed terveks. Lõpuks ometi mingi lahendus: oli vaja hakata käima psühhoteraapias ja saata oma autistlikud lapsed elama teistesse peredesse või rehabilitatsioonikeskustesse. Mõnel emal soovitati leida uus kodu ka oma tervetele lastele, et tema „külmkapiomadused“ noori elusid tuksi ei keeraks. Paljud läksid sellega kaasa. 

Tuli ette, et pere ei olnud diagnoosiga nõus ja lapsed võeti neilt jõuga ära. Tehti ettekanded, mobiliseeriti psühhiaatrite meeskonnad. Nood ilmusid autistliku lapse koju, pakkisid tema koti ja viisid ta ära, turvatöötajad samal ajal kõlbmatuks tunnistatud, karjuvat ja protestivat ema kinni hoidmas. Bettelheim nimetas seda toimingut „vanema eemaldamiseks“ – kahetsusväärseks, kuid vajalikuks sammuks, mis pidi aitama autistlikel lastel paraneda. Paljud lapsed viidi tema juhitud ortogeneetilisse kooli, kuhu nad jäid tosinkonnaks aastaks. 

Alles 1990. aastal, pärast seda, kui Bettelheim 86-aastaselt enesetapu tegi, hakkasid kooli kasvandikud ja töötajad rääkima tema raevuhoogudest, sõimamisest, pidevast valetamisest ja väärkohtlemisest. 

„Iseloomustaksin tolleaegset õhkkonda ortogeneetilises koolis tärkava sektina, mille eesotsas oli dr B,“ kirjutas endine nõustaja W. B. 1990. aasta juulis nädalalehele Chicago Reader saadetud kirjas. 

„Ortogeneetilises koolis maksid Bettelheimi mõtted kõigi teiste üle.“

Selleks ajaks oli aga kahjustamine kestnud peaaegu viiskümmend aastat: igale arstile, kes pakkus teistsugust diagnoosi või seadis Bettelheimi tegevuse kahtluse alla, said viivitamatult osaks laastavad ametialased tagajärjed. „Ortogeneetilises koolis,“ rääkis psühhiaater Richard Kaufman ajalehele Chicago Tribune, „maksid Bettelheimi mõtted kõigi teiste üle.“

***

Olin 23-aastane, kui Bruno Bettelheim, kellest ma polnud kunagi kuulnud, endalt elu võttis. Järgmisel, 1991. aastal kaotas mu toona kolme ja poole aastane poeg Andrew kõne. Ühel päeval ta rääkis, järgmisel ainult joodeldas imelikul kõrgel häälel, klõpsis tulesid põlema ja kustu, põrnitses ja keerutas tundide kaupa oma mänguauto ainsat ratast. 

Minu toonane abikaasa ja ma ise olime mõlemad liiga noored ja vaesed, et saada laps – kahest rääkimata. Meie aastasel olid hingamisprobleemid ja astma, mille peale kulus aega ja raha. Olime viimase piirini viidud, vaevu suutsime arveid maksta ning makarone ja juustu osta. Mulle hakkas koitma, et olin abiellunud unistajast Don Quijotega, kes hakkas jooma, kui tal oli mure, ega suutnud ühtegi töökohta pidada.

Sellist pilti nägid maakonna sotsiaaltöötajad, kui nad kutsuti Andrew’d hindama pärast tema kokkukukkumist meie avalikus raamatukogus. Tilluke kodu, narmendav abielu, kaks odavates riietes kurnatud lapsevanemat. Oli talvine aeg Minnesota rauatööstuse piirkonnas, kuhu psühholoogia edusammud jõudsid teosammul. Eksperdid – stoiline põhjaosariigi mehest-naisest koosnev meeskond – otsustasid, et süüdi oleme meie.

Eksperdid – stoiline põhjaosariigi mehest-naisest koosnev meeskond – otsustasid, et süüdi oleme meie.

Nad küsitlesid meid eraldi ja võtsid nagu muuseas jutuks ajutise asenduskodu mõtte. Me polnud nõus ja meile öeldi, et võime poisid endale jätta ainult siis, kui lepime sagedaste koduvisiitidega ja käime kaks korda nädalas lastekasvatuskursustel, mida me rõõmuga ka tegime. 

Selleks ajaks, kui meile õpetati, kuidas seada keelde ja kehtestada kindlat päevakava, viidi Andrew ja tema vend lastehoidu, kus õpetajad nendega laulda, mängida ja teistega suhelda aitasid. Algul näis Andrew edusamme tegevat, elavnes ja isegi rääkis veidi, kuid siis tuli jälle tagasilangus. Seda mustrit nägime ikka ja jälle kordumas terve tema ülejäänud elu. 

Kui üks vanem sugulane meile kevadel külla tuli, piisas tal ühest pilgust minu nurgas istuvale ja ainiti oma kätt vahtivale nelja-aastasele. „Sa oled selle ilusa lapse ära rikkunud,“ ütles ta, näol vihagrimass. „Sina oma lohaka eluga oled ta hävitanud. Kas sul häbi pole?“

Lõpuks kolisime Minneapolisesse, kus ravi pidavat olema parem. Viieaastaselt sai Andrew autismidiagnoosi ja ta hakkas osalema programmis, kus oli tasakaalulaud ja närimismänguasjad ning kus tema nahka kolm korda päevas kareda harjaga nühiti. 

Süüdistasime end oma poja probleemides, nagu tegi ka enamik uusi teooriaid. Ta sai autismi sellepärast, et olime lasknud ta vaktsineerida. Sellepärast, et me andsime talle süüa nisu või piimatooteid või maisi. Sellepärast, et meil polnud palgal tervet meeskonda, kes temaga pidevalt põrandal mängiks (nn Son-Rise’i programm) või rakendaks käitumistehnikaid Lovaasi meetodi järgi, mis peale 1990ndate lõpu autistlike laste vanemate meeldis ka konversiooniteraapia pooldajatele. 

Iga uus laine oli veendunud, et varasemad autismikäsitused on barbaarsed ja rumalad, see kõige viimane läbimurre aga üks ja ainus tõde. Teadus oli oma sõna öelnud. Ja nii ikka ja jälle tosinkond aastat järjepanu.

Iga uus laine oli veendunud, et varasemad autismikäsitused on barbaarsed ja rumalad, see kõige viimane läbimurre aga üks ja ainus tõde.

Olime ahastuses iga kord, kui ravi ebaõnnestus. Olime süüdi, sest ilma ebaõnnestumiseta oleks väidetud, et me pole küllalt palju vaeva näinud. Gluteenivabad me küll olime, aga kas me olime ka puhastatud ülerõhulise hapnikuga? Käitumisteraapia annab tulemusi, aga ainult siis, kui teha seda 18 tundi päevas. Miks me ei võtnud teist laenu, et Catskilli mägedesse Son-Rise’i instituuti seminarile lennata? 

Õige pisut enne oma kolmekümne kuuendat sünnipäeva andis mu toonane abikaasa alla ja pööras tõsiselt jooma. Ta kaotas töö ning muutus vaikseks ja tumemeelseks. Ühel päeval palus ta vabandust, kallistas meid kõiki, ronis oma veokisse ja sõitis minema.

***

Üksikuna hulpisin nüüd üksipäini lootuse ja meeleheite lainetel. Tuli ette selguse hetki, kui olin kindel, et Andrew tuleb sellest välja. Murdeiga oli kummaliselt lootusrikas; Andrew kõne oli katkendlik, kuid ta hakkas osalema maleturniiridel ja rattaga sõitma. Paistis, et hormoonid võivad ta nn lapseea-autismist välja tuua, nagu väga väheste poistega imekspandavalt juhtub.  

Möödusid aastad ning mu pojad said omavahel lähedasemaks ja muutusid järjest sarnasemaks. Kord küsis keegi minult, et kumb neist see autist on. Suurema keskendumisvõime, suhtlemisoskuse ja kõne paranemise kõrval oli Andrew’l aga krooniline ärevus. Kui ta keskkooli läks, soovitas üks mu arstist sõber ülikoolis, kus ma loenguid pidasin, et Andrew võiks vastuvõtule minna. 

Umbes samal ajal kasvas järsult antidepressantide reklaamimine televisioonis. Psühhiaatrid loobusid küsimuste esitamisest ja alateadvuse puurimisest. Neist said justkui valgetes kitlites ennustajad, kes süvenesid küll vereproovi tulemustesse, kuid ei vaadanud oma patsientidele kunagi silma. Viisin oma poja ühe niisuguse juurde ja too kirjutas välja Lexapro-nimelise antidepressandi.

Just sel ajal langes Bettelheimi töö täielikult uue ekspertide põlvkonna põlu alla; nood võtsid sujuvalt risti vastupidise suuna. Positsioonid olid küll vahetunud, kuid usutunnistus jäi samaks. Loodus oli nüüd kõik, kasvatus ei maksnud midagi. Ainus, mis luges, oli ajukeemia. Kõike, mida me Andrew lapsepõlves olime teinud – kõneteraapiat, sensoorset integratsiooni, koordinatsiooniharjutusi, käitumistreeninguid, biotagasisidet –, peeti nüüd posimiseks.

Positsioonid olid küll vahetunud, kuid usutunnistus jäi samaks.

Andrew reageeris Lexaprole kummaliselt, nagu paljudele muudelegi asjadele. Tal tekkisid sundmõtted ja maniakaalsed seisundid, ööd läbi kondas ta ringi. Poisi isa ilmus välja uue naisega, kes juhtumisi töötas ravimifirmas. Ka mina olin hiljuti uuesti abiellunud. Saime neljakesi kokku, et olukorda arutada, ja ma tundsin kergendust, sest esimest korda aastate jooksul aitas mind keegi.

Peagi tekkisid meil lahkhelid: mu abikaasa John ja mina tahtsime, et Andrew lõpetaks Lexapro võtmise, kuid minu eksmees ja tema naine käisid peale, et ta peaks võtma midagi veel kangemat. Kui me pärast pooleaastast ooteaega lõpuks autismispetsialisti jutule saime, oli too nendega täiesti ühel nõul. 

„Teie poeg põeb neuroloogilist haigust ja ma ei saa lubada, et te keelate talle ravimeid, mis teda aitavad,“ ütles arst samamoodi, nagu need aastatetagused põhjaosariigi sotsiaaltöötajad. „Seda nimetaksin ma väärkohtlemiseks.“

Arst määras Andrew’le Abilify, „ebatüüpilise“ antipsühhootikumi, mille reklaame näidati televiisoris uudiste vahele. Meie Johniga palusime prooviks midagi, mis pole nii kange või mida on rohkem testitud, kuid psühhiaater kinnitas, et vanemad ravimeetodid on kehvemad ega annaks tulemusi. Nädalapäevad hiljem sai mu poeg 18-aastaseks ja minul ei olnud enam õigust teha tema eest ravisse puutuvaid otsuseid. Vaatasin pealt, kui arst ja mu eksabikaasa, mõlemad suurt kasvu imposantsed mehed, nõudsid, et ta hakkaks seda ravimit võtma. 

Täiesti võimalik, et Andrew’l tekkis psühhoos juhuslikult täpselt samal ajal, kui ta hakkas võtma psühhiaatrilisi ravimeid. Võimalik, et mu eksabikaasal ja arstil oli õigus ja mina eksisin. Samuti on võimalik, et tema aju oli habras ning sinna kuhjatud ravimid tekitasid lühise ja põhjustasid talitluse puudulikkust. (Aja jooksul oli arst lisanud ka Risperdali-nimelist antipsühhootikumi ja väikestes annustes Depakote-nimelist epilepsiravimit.)

Kuid iga kord, kui ma selle küsimuse tõstatasin, hakati mulle epistlit lugema. Andrew oleks pidanud hakkama ravimeid võtma varem, mina olevat olnud hooletu, arstid peavad nüüd kaotatud aega tasa tegema. Tulemusi võib näha kõige varem kolme kuu pärast, võimalik, et alles kuue. Ma ei tohi mõeldagi ravi katkestamisele, see olevat ohtlik. Kaks arsti ähvardasid minu peale kaevata, süüdistades mind haavatava täiskasvanu väärkohtlemises, kui ma peaksin midagi sellist proovima. Kirjutasin kohalikule ajakirjale artikli, kus ma rääkisin meie loo ja seadsin kahtluse alla antipsühhootikumide laialdase kasutamise. Üks Minnesota ülikooli psühhiaater, autismikeskuse direktor, esitas salvava vastulause, nimetades mind hulluks teaduseeitajaks.

Vahepeal muutus Andrew häbelikust ja nutikast autistlikust teismelisest apaatseks meheks, kes võttis 45 kilo juurde ja kannatas raevuhoogude all. Mu eksabikaasa ja tema naine kadusid pildilt umbes sel ajal, kui maakonnaametnik ütles kohtunikule, et meie poeg on kontrollimatu, ja Minnesota osariik määras talle sundkorras elektrišokiravi (oli aasta 2011 ja see oli tavaline meetod). John ja mina andsime asja kohtusse, mille peale kohus määras eestkostja, kellele anti igakülgsed volitused Andrew elu korraldada ning kellele hiljem esitati süüdistus oma klientide uimastamises ja neilt varastamises.

Läksime jälle kohtusse ja seekord võitsime. 2014. aastal sai John Andrew seaduslikuks eestkostjaks ja alustas tema organismi puhastamist kõige ohtlikumatest ravimitest. Kaks aastat elasime vaikset elu – Andrew autistlikele täiskasvanutele mõeldud kortermajas, meie väikeses majas, mille kavatsesime pärandada temale ja ta vennale, kes oli palunud, et temast võiks saada järgmine eestkostja. Igal pühapäeval sõime koos õhtust ja käisime jalutamas.

Andrew oli muutunud endassetõmbunuks, alistunuks ja tülpinuks. Enam polnud temas viha, ta elas lihtsas vaikuses ja vananes kiiresti, nähes välja mitukümmend aastat vanem. Kui me temaga kahekesi kuskil käisime, siis arvasid inimesed, et see tõsine, kiilanev, pikka kasvu mees on minu abikaasa.

Ühel 2016. aasta novembrikuu reede pimestavvalgel hommikul leiti Andrew oma elutoa põrandalt surnuna. John sai telefonikõne ja kutsus mind meie maja lähedale punaseid ja oranže lehti täis parki, et mulle sellest teatada. Sellest ajast peale on sügis sisendanud minusse õudust.

Mu poeg oli 28-aastane, kui ta suri. Lahkamine küll tehti, kuid ametlikku surma põhjust ei tuvastatud. Traditsioonilised enesetapumeetodid välistati. Siiski oli ta meie viimasel õhtusöögil mulle öelnud, et tema jaoks ei ole siin maailmas õnne – ja tundunud sealjuures mõtlevat selgemini kui paljude varasemate aastate jooksul. Ta oli kustutanud oma telefoni ja arvuti sisu ning Spotifyst oma muusika.   

Tema korterit koristades leidsime ühe sahtli nurgast hunniku fooliumisse keeratud ravimeid. Ometi näitas lahkamisaruanne ainult kahe arstimi madalat või normaalset taset tema veres – ei võõrutusnähte ega üleannustamist. Mina isiklikult arvan, et tal oli tujukate autismitsaaride võimu all elamisest kõrini ja ta tegi lihtsalt lõpparve.

***

Aeg 2016. aasta lõpu ja 2019. aasta vahel on minu mälust enamjaolt kadunud. Tuleb välja, et lein ei ole sama, mis kurbus. Pigem on see nagu hirm, jälitamine läbi õlise pimeduse. Mu abikaasa, noorem poeg ja mina hoidsime omaette. Me jõime. Me sõitsime ringi, otsides Andrew’d. Talle olid meeldinud mäed – Lõuna-Dakota, Colorado, Oregon. Võisime vanduda, et tundsime tema kohalolekut puulatvades. 

Aegamööda, 2019. aasta lõpuks, saime jälle jalad alla. 2020. aasta jaanuaris sõitsime Washingtoni osariiki Bellevue’sse konverentsile, kus Johnil oli ettekanne. Varsti pärast seda haigestusin palavikku ja hingematvasse köhasse, mis kestis kuus nädalat. Üks meie sõber – äriõiguse jurist, kellel on ärid Hiinas – kergitas kulmu ja teatas meile, et tulemas on pandeemia. Kõikjal ümberringi oli pinget, õhus oli midagi kontrollimatut ja kurja.  

John on matemaatikuharidusega internetiturvalisuse ekspert. Ta räägib sageli probleemi „kujust“. Probleemi piirjoontest, selle gestalt’ist. Ta kujutab seda punktidena diagrammil või lainetena graafikul. Mina aga näen holograafilisi kujutisi – auahne pagulase kuju, valgeid kitleid ja tühja-jutu-mehi helendamas praeguste inimkehade taga. Märtsis, aprillis, mais hakkasid need tuttavad kujud nähtavale ilmuma.

Järsku tekkisid pandeemiaeksperdid, kes soovitasid ‒ ja siis juba nõudsid – äärmuslikke ja enneolematuid asju. Ei tohtinud kohtuda oma vanematega, käia külas sõpradel, pidada matuseid ega kallistada. Enam kunagi ei tohtinud kättpidi tervitada. Maskikandmisest polevat kasu! Maski PIDI kandma, nii siseruumides kui ka õues. Paljudes linnades – ka minu kodulinnas – avati vihjetelefoni liinid, et kodanikud saaksid teatada oma naabritest, kes piirangutest kinni ei pea. New Yorgis saadeti politsei üht juudi matust laiali ajama. 

Päevast päeva sadas meediast teavet selle kohta, kes on süüdi. Millenniumilapsed, kevadvaheajal õpilased, lõunaosariiklased, mootorratturid. Mitmesuguseid teooriaid välja pakkunud teadlaste jutt summutati, neid mõnitati ega võetud kuulda. Nad kuulutati ohtlikuks, nende mõtted „väärinfoks“. Kahtlemine oli pühaduseteotus.

Kahtlemine oli pühaduseteotus.

Mina olin selle kõik juba kunagi läbi elanud.  

2020. aasta mai lõpupäevil mõrvas politsei minu kodulinnas ühe mehe, vallandades ülemaailmsed massimeeleavaldused. Need kogunemised olevat aga teistsugused, õigustatud. Matuseteenistus peeti inimesi tuubil täis siseruumides, kohal viibis ka maskita USA senaator ja meie Minnesota kuberner, kes oli lubanud saata rahvuskaardi teiste inimeste matuseid laiali ajama. Lauldi ja hoiti käest kinni. Ka see sai võimulolijatelt õnnistuse. 

Samuti nagu mu poja eluajal, muutusid soovitused raevuka kiirusega. Neid ei korranud mitte üksnes tervishoiuametnikud, vaid ka tehnoloogiahiidude, toitumisteadlaste, sotsioloogide, tervishoiuettevõtjate sisering, keda toetasid nüüd nii USA valitsus kui ka monopoolsed tehnoloogiaplatvormid, mis otsustavad selle üle, mida meil on õigus näha ja lugeda. Eksperdid sööstsid teadusliku gravitatsiooni haardeulatusest välja, tõenditeta atmosfääri, kus igast mööduvast teooriast sai seadus ja ühtlasi tõde. 

Samuti nagu mu poja eluajal, muutusid soovitused raevuka kiirusega.

COVIDi-aasta jätkus üleriigilise hoiatuste trummipõrina saatel. Desinfitseerige saabunud post puhastusvahendi ja UV-valgusega. Ärge kandke maski. Peate kandma maski. Ostke hapnikumõõtja. Varuge valuvaigisteid, D-vitamiini, kõrvetiseravimit. Moodustage kinnine lähisuhtlusring. Hankige õhufilter. Rääkige sosinal, et sülge ei pritsiks. Hoidke teistega kahemeetrist vahet – ei, kolme. Kandke kindaid. Kandke kaitseprille, sest viirus võib organismi pääseda silmade kaudu. Ärge silitage koera. Hoidke oma teismelist garaažis. Haige väikelaps pange keldrisse isolatsiooni, kelluke kaasas. Kandke korraga kaht maski! Hoidke eemale restoranidest, küünesalongidest, spordisaalidest. Tehke aknad lahti. Pange koolid kinni.

Lõpuks tulid vaktsiinid ja alguses tundusid need imena. Kuid endiselt oli asju, millest ei tohtinud rääkida, nagu kõrvaltoimed, viiruse ülekanne ja loomulik immuunsus. Süstid olid ju laitmatud ja kõikvõimsad! Siis korraga lakkasid nad seda olemast. Vaktsineerimise kasu muutsid olematuks need, kes ei vaktsineerinud; patustajate pärast ei suutnud vaktsiinid ustavaid päästa. Vaktsiinist üksi veel ei piisanud. Tõsiusklikud kandsid samal ajal ka maski ja kes seda ei teinud, oli süüdi ravi nurjumises.

Kunagi ei olnud viga abinõudes, vaid nendes, kes ei suutnud korralikult käituda ja seeläbi katku endale ise kaela tõmbasid.

Kõik, mida eksperdid televiisoris rääkisid, muutus reaalsuseks, sellest sai „teadus“. Samal ajal inimesed muudkui surid ja surid ja samamoodi, nagu lapse autismiga kaasas käiv tragöödia oli millegipärast ema süü, süüdistasid arstid ja ametnikud nüüd ikka ja jälle haiguses oma kolme miljardi suurust publikut. Mida rohkem ravi ebaõnnestus, seda suurem oli inimeste süü. Kunagi ei olnud viga abinõudes, vaid nendes, kes ei suutnud korralikult käituda ja seeläbi katku endale ise kaela tõmbasid. 

***

Pärast seda, kui koolid 2020. aasta märtsis kinni pandi ja meie linn suleti, lebasin öösiti ärkvel, silme ees kõik minu poja kombel tummad, tundlikud, rutiinist sõltuvad, sõpradeta lapsed, kes hädasti vajavad abiteenuseid ega ole võimelised Zoomi kaudu õppima. Kõik need juba niigi isoleeriva puudega täiskasvanud, kelle programmid ja tegevused, toetatud töökohad ja sotsiaaltöötajate visiidid nüüd ära jäid. Need, kes COVIDi-haigetena hooldekodudesse tagasi viidi ja surema jäeti. Vahel tabas mind paanika, süda peksles ja mu abikaasa ärkas, et mind rahustada.

Mitu korda ütles ta lausa nii: „Kõik on hästi, sa võid magama jääda. Andrew’d ei ole enam.“

Mina olin aga paines, ärevil ja sundmõtete küüsis, nagu oli olnud mu autistlik laps. Mulle oli täiesti selge, et poliitikud ja tervishoiusüsteem ei saa hakkama ja teevad pigem kahju. Iga uue korralduse ja seninägematu otsuse taga kangastus mulle autismiekspertide armee. Kahtlesin kõiges – koolide sulgemises, ühiskonna täielikus sulgemises, maskides – ja rääkisin tungivalt vältimatutest tagajärgedest ning sellest, mismoodi inimesi murtakse. Tervelt pooled mu sõpradest, inimesed, kes pärast mu poja surma tundide kaupa minu juures istusid, lõpetasid 2020. aastal minuga suhtlemise. Mu toimetajad, kliendid ja töökaaslased lihtsalt haihtusid. 

Iga uue korralduse ja seninägematu otsuse taga kangastus mulle autismiekspertide armee.

Alles jäänud sõbrad on enamjaolt mõistvad, kuid lojaalsed COVIDi-narratiivile ja seetõttu minu seisukohtades pettunud. Nad on välja pakkunud, et ma ei usalda praeguse aja eksperte sellepärast, et olen oma minevikust nii murtud. Ma ei saa ka vanduda, et see pole tõsi. Kuid kas praegused eksperdid on tõestatult paremad kui varasemad? Miks see peaks nii olema? Võib-olla olen mina õppinud kogemustest, mida teistel inimestel õnnekombel polnud – kuni siiani. 

Lõppude lõpuks pole sellel tegelikult tähtsust, mida mina usun. Küll ajalugu annab arutust. Kümne, viieteistkümne või kahekümne viie aasta pärast ootab ees arvete klaarimine, põhjalikud uurimused, hulk elulugusid ja mälestusi inimestelt, kes veetsid 2020.‒2021. aasta gurude meelevallas. Uudistemeedia, mis nende tarkusi ja meetodeid laialt kuulutas, hakkab avaldama reipaid, uuriva ajakirjanduse stiilis dokumentaalreportaaže. Inimesed tulevad karjakaupa varjust välja ja väidavad, et tegelikult nad ei uskunud, et eksperdid on teaduse kehastus, ja osutasid kogu aeg salaja vastupanu. Isegi need, kes jutlustasid oma evangeeliumi ja pooldasid avalikkuse jõuga kuulekusele sundimist, kinnitavad, et tegelikult pole nad midagi sellist teinud.

Kuna sõnasõda müüb, võivad need lood muutuda jõhkraks ja minna üle võlli – otse teise äärmusse. Üksikud Bettelheimiga koos töötanud inimesed, nagu dr Jacquelyn Sanders, kes oli tema asetäitja ja järeltulija ortogeneetilise kooli direktori ametikohal, tundsid, et tema surma järel kiikus pendel liiga kaugele. Sanders ütles, et Bettelheim ei olnud kunagi see oraakel, kellena meedia teda kujutas, ning oma karjääri alustas ta siira sooviga aidata. Siis sattus ta meedia tähelepanu alla, tulid raamatumüügilepingud, kuulsus ja rikkus. See, mis algas meditsiinina, muutus korrumpeerunud ülespuhutud enesekindluseks, valmisolekuks inimesi hävitada, kui see tähendas, et ta ei pea kunagi tunnistama, et ta eksis.  

Bettelheimi tööd ei toetanud ükski uuring, nagu meenutas Joan Beck oma lugejatele 1997. aastal päevalehes Chicago Tribune ilmunud artiklis „Kogu tõde langenud guru kohta“. Niisiis nõudis too oma meeskonnalt vastuvaidlematut ja harrast ustavust reaalsuse pideval ümberkujundamisel, et see tema soovitustega kokku langeks.

Pärast Bettelheimi surma, kui nii töötajatelt kui ka hoolealustelt juba tulvas süüdistusi väärkohtlemise kohta, hakkas nädalakirja The Nation ajakirjanik ja endine kirjandustoimetaja Richard Pollack kirjutama mälestusi oma vennast, kes oli olnud ortogeneetilise kooli kasvandik. Raamatu „Doktor B loomine. Bruno Bettelheimi elulugu“ kallal töötades avastas Pollack muu hulgas, et Bettelheimi juhtimisel tembeldasid teadlased pidevalt autistlikuks ja alaarenenuks lapsi, kes seda ei olnud, et lasta oma ravinäitajaid parematena paista ning rahastust ja toetusi suurendada. 

Oma 2007. aastal ilmunud raamatus „Hullumeelsus diivanil. Ohvri süüdistamine psühhoanalüüsi õitseajal“ kirjutab teaduskirjanik Edward Dolnick, et dokumendid näitavad, et Bettelheim teadis juba 1964. aastal, et tema meetoditega ei saa autismi ravida, kuid jätkas aastakümneid oma tööde avaldamist, külmkapiema-teooria läbisurumist ja laste peredest eemaldamist, tunnistades alles oma viimases, postuumselt avaldatud käsikirjas, et „keegi ei tea, kuidas neid lapsi ravida“.

Dokumendid näitavad, et Bettelheim teadis juba 1964. aastal, et tema meetoditega ei saa autismi ravida, kuid jätkas aastakümneid oma tööde avaldamist, külmkapiema-teooria läbisurumist ja laste peredest eemaldamist.

Pärast seda, kui Bettelheim endalt elu võttis, on ortogeneetiline kool teinud läbi põhjaliku muutuse. Nende „Perekonna käsiraamatus“ mainitakse möödaminnes Bettelheimi „ülimalt vastuolulisi“ teooriaid ja tunnustatakse teda (lühidalt) autismiprobleemile tähelepanu juhtimise eest. 2014. aastal kolis kool süngetest telliskivihoonetest, kus see oli asunud peaaegu sada aastat, päikeselistesse valdustesse Chicago Woodlawni linnaosas. Selle aasta alguses teatasid nad, et hooldekoduprogramm suletakse jäädavalt. 

Mingil ajal – ma ei oska öelda, millal, sest mõned aastad mu elus on tume maa – käisin Chicagos ja külastasin vana ortogeneetilise kooli asukohta, kus kunagi valitses Bruno Bettelheim. Psühhiaater, kellega olin ühendust võtnud, tegi mulle ekskursiooni, rääkides tõsiselt veidralt asjatundmatutest meetoditest, mis tema erialal kunagi valitsesid. Ta näitas mulle tube, kus lapsed olid elanud, kaugel oma vanematest, ja siseõue, kus Bettelheimi ajal seisis monument, mis kujutas ema ja mille peale ta innustas oma noori meesõpilasi urineerima.

Võib-olla otsisin vastust sellele, kui kohutavalt ja korduvalt me inimestena võime loodusele nii valesti reageerida.

Ma ei tea, mida ma lootsin siit leida. Võib-olla otsisin vastust sellele, kui kohutavalt ja korduvalt me inimestena võime loodusele nii valesti reageerida. Siseõu oli tühi, säravalt päikesepaisteline. Telliskivihooned olid vanad ja väärikad, nagu pühitsetud monumendid teadusele. Pidin endale meelde tuletama, et nende seinte vahel kestis aastakümneid väärkohtlemine, psühholoogiline terror ja sunnitud lahusolek vanematest. Ja kõik need aastad vaatas personal seda pealt ja osales selles, ilma et ükski neist oleks selle vastu sõna võtnud.

Lugu ilmus originaalis väljaandes Tablet. Levila taasavaldab loo originaali väljaandja loal.

Ann Bauer on kirjutanud neli raamatut, sealhulgas romaanid „A Wild Ride Up the Cupboards“ ja „The Forever Marriage“. Tema kirjutisi on avaldanud The New York Times, ELLE, Salon, Slate ja The Sun. Teda saab Twitteris jälgida aadressil @annbauerwriter.