Ma olin vangivalvur

Enne vanglasse tööleminekut töötasin ma kaubamajas. Müüsin lastele mänguasju. Alguses oli tore, aga lõpuks oli see minu jaoks kohutav koht. Kui sa oled seal müügisaalis rohkem kui tund aega, hakkab ära kassima. Kõik need värvid… Sinine, punane, kollane. Enamus on plastik. 

Seisin tihti seal poes ja mõtlesin, et issand, mul on veel kuus tundi minna, ma ei jaksa enam seista. Palun, keegi, tulge ja ostke mänguasju, et ma saaks midagigi teha... 

Mu isa on aastaid vanglas töötanud. Ta ütles, et kuule, mis sa seal passid, sa saad nii sitta raha, tule vanglasse, seal on parem palk! Vangivalvuriks saamine ei olnud küll mu eluunistus, kuid ma tahtsin leida töö, mis pakuks mulle väljakutseid. Nii ma otsustasingi proovida.

Kuidas üldse aru saada, et sa sobid vanglasse tööle? Kõigepealt sa kandideerid. Sa pead tegema läbi mitmesugused katsed ja testid, ka füüsilised katsed. Sa pead tegema kätekõverdusi ja jooksma, väga kiiresti. 

Mu suurim mure oli, kas ma olen jooksmises piisavalt kiire või mitte. Tegelikult ma saingi ainult tänu ühele mehele katsetel läbi; ma jooksin tema järel, samas rütmis. Ta ütles, tule, tule, tule, ei jää maha, olgugi, et mul oli veremaitse suus. Mõtlesin isegi korraks, kas ma tõesti jooksen elu eest, et vanglasse tööle saada? Aga tol hetkel ma tundsin, et on vaja pingutada, ja ma pingutasin.

Nad kontrollivad su tausta igalt poolt, kus üldse saab. Neil on ju inimesed, kes uurivad ja puurivad sind mitu kuud. Nad vaatavad su lähedasi, nad võivad neile isegi helistada ja küsida, et “Kuule, kas see sinu naisterahvas on üldse normaalne inimene?” Nad helistavad su töökohtadesse, uurivad sinu kohta kõike – ma ei tea, mida, aga kõike. Ja kui on mingi kahtlane värk, siis sa tööle ei saa, aga kui kõik on okei, siis sa oled in.

Kokkusaamiste üksus

Kui ma katsetest ja kontrollist läbi sain, suunati mind tööle kokkusaamiste üksusesse, sest sinna oli just inimest vaja. Meid oli seal ainult kolm – kaks naist, ehk mina ja Olga, ning Henri. Ja ma olen maailmale nii-nii tänulik, et ma sain just sinna, sest mõnes teises üksuses ma poleks hakkama saanud. Oleksin ilmselt päevapealt minema läinud.

Ma olin nendest palju noorem. Ma olin 20. Paljud vanglatöötajaid on pigem 30–40. Seal ei ole lihtne olla. Lõppude lõpuks on see vangla, seal on kivist müürid ja väga tume energia. Inimesed ju vihkavad seda kohta, kuid tänu Olgale ja Henrile, tänu nendele kuradi naljadele, mis me seal omavahel tegime, tänu sellele, et nad võtsid mind oma tiiva alla, sain seal hakkama. 

Sa näed seal klaasil pea iga kord käejälgi, sest inimesed otsivad lähedust.

Olga ja Henri tegid mu töökeskkonna nii toredaks, et mul polnud mingit probleemi isegi kinnipeetavate sitaste linade läbi otsimisega, mul ei olnud selle vastu midagi. Olga ja Henri toetasid mind ja me tegime kõike koos.

Mina olin see, kes tegeles vangide külastamise korraldamisega. Kui naine tuli vanglasse mehe juurde külla, tegin naisele läbiotsimise. Ma viisin nad kambrisse ja panin kambriukse lukku. Neil oli õigus tellida toitu, mille samuti mina kohale toimetasin.

Kui nad olid ära käinud, tegin läbiotsimise ja ettekande.

Filmides sa näed vanglas kokkusaamisi ainult läbi klaasi, võib-olla mingit mikrofoni ja valjuhääldit. Enamik kohtumistest on ju meil ka läbi klaasi. Aga mõnel puhul on sul võimalik kohtuda ka ilma klaasseinata. Ühel diivanil istud sina, teisel su pere. Kui hakkavad pihta mingid suudlused ja muu jama, siis me vajutame kohe nuppu, hoiatame kõlarist või lõpetame üldse ära. 

Isegi läbi klaasi üritavad paljud inimesed füüsilist kontakti saada. Sa näed seal klaasil pea iga kord käejälgi, sest inimesed otsivad lähedust. Aga see ongi kõik, mis nad saavad. Kui ma oleks vangis ja minu kallim oleks teisel pool, siis, issand, ma ju ka hüppaks ja kargaks… See ei ole kerge. Sa oled eraldatud kõigest ja kõigist. 

Mul on väga eredalt meeles üks kokkusaamine. Ema tuli pojale külla. Poeg oli noor, minuvanune. Aga tal ei olnud kõik korras, ta ei olnud vaimselt kohal. Sa vaatasid talle otsa ja ei näinud mitte midagi. Ma ei ole kunagi sellist pilti kohanud. Ma nägin ta silmades ainult tühjust. 

See ema käis vanglas väga tihti. Iga kord ta üritas – “Kas poeg täna minuga räägib?” Aga poega lihtsalt ei olnud vaimselt kohal. Pärast viit minutit ütles ta jälle: “Ma ei taha enam, viige mind tagasi.”

Ja siis ema nutab, ta küsib minult: “Miks keegi mu poega vaimselt ei aita?” Ma vastasin, et kuidas ma aitan; ma olen lihtsalt vangivalvur, ma olen üks väike lüli terves suures süsteemis.

Ilmselgelt ma tahaks, et su pojal oleks kõik okei; mu süda murdub, kui ma näen seda ema ahastuses nutmas, et issand, mu poeg on kadunud. See on see koht, kus need emotsioonid tulevad ka mul välja, sest see on lihtsalt kurb. Ema ju tuli, ta tegi selle mitmetunnise protsessi läbi, ta saab olla viis minutit kohal ja poeg saadab ta koju tagasi. See on väga raske.

Tegelikult on Eestis siiski väga palju võimalusi vanglas lähedastega kokku saamiseks. Paljudel on ju perekond ja lähedased ja nad tahavad nendega suhelda. Võimalik on saada ka pikaajalist kohtumist. 

Pikaajalised kohtumised on suurem protsess. Lähedased tulevad, ootavad eelpääslas mitu tundi, et kohtuma minna. Lähed neile järgi, nad hakkavad ükshaaval tulema. Lähevad läbi kontrolli, läbi suurte masinate. Üsna täpselt nagu lennujaamas. Tuleb ka koer, nuusutab üle. 

Ma lähen koos nendega läbi tunnelite; Tallinna vanglas liigutakse ju maa all. Siis viid nad uude ruumi. Nüüd läheb jälle mitu tundi. Lõpuks hakkan ma ükshaaval naisterahvaid enda juurde kutsuma.

Külaline paneb kõik oma asjad laua peale ja ma kontrollin need ükshaaval läbi. Vanglas on oma süsteem, kuidas kontrollida nii, et on ikka kontrollitud. Sa võtad isegi juukseharja lahti ja vaatad, et seal midagi sees poleks, vaatad üle kõik niidid, värvlid-värgid-särgid, teed kindlaks, et seal poleks midagi keelatut. 

Sa võtad isegi juukseharja lahti ja vaatad, et seal midagi sees poleks.

Sa ei kujuta ette, mida nad kaasa võtavad. Mõtle nüüd, et sinu elukaaslane on vangis, sa lähed kord kuus talle külla, sa tahad ju olla viks ja viisakas. Naisterahvad võtavad näiteks kaasa suure meigikoti. Siis me aga ütleme, et ära nüüd nii palju asju kaasa võta, võta see üks huulepulk, me ei jõua kõike läbi kontrollida. Vahel peetakse ju sünnipäevasid ka, inimesed küpsetavad koogikesi.

Aga hästi suur osa sellest tööst on inimlikkus. Sul tekib nendega omamoodi usaldusside, kuna ühed ja samad inimesed käivad peaaegu iga kuu. Sa võid neid näha isegi tihemini kui mõnd oma pereliiget. 

Sa mõistad, et sa ei saa ega tohi neid usaldada, aga sisimas saad ju aru, et nad on tavalised normaalsed inimesed. Ma ütlen oma standardlause: “Palun võta ülakeha paljaks, tee üks tiir, tõsta käed üles, suu lahti, keel üles-alla, näita sõrmevahesid.” Ta teeb seda ilusti, ta ei hakka vastu plõksima. Ta saab ju aru, et ma olen ka inimene, kes peab tegema oma tööd ja tema on lihtsalt siin, et näha oma kallimat.

Kokkusaamisruumid on väga korralikud, seal on lapsevoodi ja me saame isegi mänguasju tuua. Nad helistavad mulle valveruumi, ütlevad: “Kuule, mu laps tahaks joonistada.” Ma olen ka inimene ja ma tulen ka vastu; muidugi ma toon talle need pliiatsid. 

Sest mul on süda sees. Kui sa oskad normaalsel kombel suhelda ja käituda, siis tulen ma igal juhul sulle vastu. Näiteks, on pulmapäev. Naine tuleb kohale, teeb endale püsimeigi, paneb selga kõige ilusama pulmakleidi ja võtab kodust oma kallimale kaasa triiksärgi. Tihtipeale on mehel koos triiksärgiga siiski jalas vanglapüksid. 

Tavaliselt on vanglas olemas eraldi inimene, kes teeb pilte, aga ühel päeval teda ei olnud. Seekord sain mina erakordse võimaluse olla pulmafotograaf.

Ma tegin pildi nii, et pükse polnud näha, ainul triiksärki. Ma ju üritasin ka oma panuse anda, sest nägin, et tegemist oli normaalsete inimestega. Jah, mees võib-olla istub siin kinni, sest et ta tegi, ma ei tea, narksi. Aga ta on ka inimene, ta tahab ka pulma pidada, eks; ma teen selle pildi ära. 

Küsisin, et kas tahad, teen äkki teistpidi veel ühe? Ma soovisin anda neile hea kogemuse ja emotsiooni – sest, vaata, sul ongi pulmad, see on väga lahe. Mis siis, et see toimub vanglas. Kes teab, äkki sina satud viie aasta pärast ka vanglasse? 

Sa tahad olla inimlik. Kui sa oled vanglas inimlik, sind austatakse ja sa tunned ennast hästi. Mitte keegi ei vaata sind halvasti, mitte keegi ei viska sulle mingit sitta kodaratesse, sest et sa oled normaalne. Mis siis, et ma olen vangivalvur. 

Kui ma näen, et neil ei ole endal südant sees ja minu vastu grammigi austust, siis ma tegelikult tahaksin vastata samaga, aga ma ei saa seda endale lubada. Ma teen miinimumi – nii palju kui vaja. Aga ma ei tule neile vastu. Kui sa käitud minuga sitasti, siis inimesena ma seda ei tolereeri, aga vangivalvurina pean ma oma kohustused siiski täitma.

Mul on vanglas käinud üks perekond… Sa tead, et sul tõuseb vererõhk, sest sa pead neid läbi kontrollima. Sa teed ühe väikese asja valesti – ja kõik, laksti, sinu kohta esitatakse kaebus.

Ja nad esitavad neid kaebusi meelega. Nad võiksid mõista, et ma teen tööd, teenin palka, et elada. Kas sa arvad, et ma meelega teen neid asju? Needsamad kitupunnid on tegelikult väga katkised inimesed.

Sa teed ühe väikese asja valesti – ja kõik, laksti, sinu kohta esitatakse kaebus. Nad esitavad kaebusi meelega.

“Sa käskisid tal rinnahoidja ära võtta?” Kaebus. “Sa käskisid tal kükitada, see on alandav!” Kaebus. Aga kuidas ma saan kontrollida? Kas sa arvad, et ma niisama ajaviiteks harrastan selliseid asju? Mul on elus palju paremat teha, aga see on mu töö, kas sa saad sellest aru? Ei saa. Kaebus.

Üldiselt on nii, et kui vangid teavad, et sa oled normaalne valvur, on nad sinuga normaalsed. Just inimlikkus on asi, millele rõhuda, sest et kui seda ei ole, siis on sul väga keeruline. 

Aga kuskilt läheb ka piir. Vanglas on see põhimõte – mida vähem sa inimesest tead, seda parem. Sa ei tohigi teada. Kui sa hakkad mõne vangi kohta eraldi uurima, et mille eest näiteks see Kati siin on, siis tuleb sisekontroll, koputab su õlale ja küsib, mis värk sul selle Katiga on. 

Teadmatus kaitseb mind ennast ka. Sest et kui minu üksuses on näiteks paariaastase lapse vägistaja, ja ma tean, mida ta teinud on, siis ma ei suuda talle otsa vaadata, kuigi ma pean seda tegema. Selline inimene ei ole minu jaoks inimene, aga vanglas pean ma teda tolereerima.

Mul on olnud olukord, kus ma pean tegelema kinnipeetavaga, kes on oma väikest last ära kasutanud. Ma ei vaata sellele inimesele otsa, sest mul tekivad tülgastus ja külmavärinad. Sest mis asi sa oled; minu arust sa ei tohiks isegi elus olla. Niisuguse asja eest peaks olema surmanuhtlus, aga vanglas ma pean tooma talle linad, muretsema, et tal oleks kõht täis, ja viima ta hambaarsti juurde. Ma pean seda inimest teenindama.

Kui sa aga ei tea, mida kinnipeetav on teinud, siis sa käitud neutraalselt, teed oma töö ära, ütled “ilusat päeva”, lähed edasi. See ongi selle asja point. 

Teised üksused

Kokkusaamiste üksuses ei näe tegelikult, kuidas käib vangivalvurite tavaelu teistes üksustes. Aga ma teadsin, et see on tohutult raske, sest valvurid on läbi põlenud. Nad ei tule tööle ja sa kuuled nende häälest, et nad enam ei jaksa. Võib juhtuda, et valvureid on mõnikord üksuses ainult üks-kaks, aga kinnipeetavaid on terve suur hulk.

Ma teadsin, et see on raske, ja ma ei soovinud tegelikult üksusesse minna, aga Sisekaitseakadeemiasse õppima minnes ei olnud mul muud varianti. Ma käisin läbi kolmest üksusest, kahest meeste ja ühest naiste omast. 

Esimene päev, kui ma olin meeste üksuses, teadsin otsekohe, et ma tahan lahkuda. See oli õudne; see oli nagu tõesti õudne, mis seal toimus.

Esimene päev, kui ma olin meeste üksuses, teadsin otsekohe, et ma tahan lahkuda. See oli õudne.

Seal oli nagu pisike lasteaed. Iga piuksu peale tuli valveruumi kõne ja ma mõtlesin, et okei, sul on pingpongipall kadunud, mul on nii palju muid asju ajada kui sinu pingpongipalli otsida. Ja siis helistab teine, “Mul on WC-paber otsas”, kolmas helistab, “Mul on kammi vaja, mul on trimmerit vaja.”

Ühel hetkel tundub kõik ju olevat fine. Aga teisel hetkel tabab sind see tume vanglaenergia. Kõik üksused on ju ühtemoodi üles ehitatud: kaks korrust, käigud, koridorid, televiisor, rauast trepp, kambrid ja uksed, mis kaaluvad tonne.

Kui sa oled oma kodus, siis sa saad seda muuta hubaseks. See kodutunde puudumine vanglas hakkab ühel hetkel sind seest sööma. 

Ma pean selle enda jaoks masendava meeleolu keskel olema nendega põhimõtteliselt nagu pereliige. 

Vanglas näed ja kogedki nii palju väikeseid asju, mis tunduvad tühised, aga lõpuks mängivad suurt rolli ja mõjutavad ka sind ennast. 

Mõni asi kõlab mulle endalegi praegu nagu tühi-tähi. Aga kui sa ütled neile, “Ma ei saa kohe praegu sulle seda pingpongipalli tuua,” siis sa saad vastu pead, “Sa oled vangivalvur, miks sa niimoodi minuga käitud?” või “Miks sa ütled, et see ei ole vajalik, sest see on minu elu, minu elu ongi see pingpongipall.” 

Näiteks, üks kinnipeetav oli väga endast väljas, sest et ta sai töö eest mõned sendid väiksemat tunnipalka. See tähendas, et ta ei saanud endale Snickersit osta. Ja see oli ju tema jaoks üks tähtsamaid asju tol hetkel.

Sa mõtled, issand jumal, ma olen nagu täiesti kolmandas maailmas, vanglas, ma olen maa all ja mul on Snickersi pärast sõda. Ja see ei ole nali, see on päris.

Meeste üksuses oli üks mees, kes ei saanud piisavalt, kas mingeid ube või asju, ta ei saanud piisavalt toitu, või siis oli valesti pandud… Mingi jama. Jama oli väike, aga ta puhus selle nii suureks ja ta kallas selle sita minu kaela. Ta viitas, et mina olen selle taga, et ta ei saa piisavalt ube. Iga päev sama jama. 

Ta hakkas igal võimalusel mu nuppe vajutama. Ma ei liialda, kui ütlen, et ta õppis mu nuppe vajutama. Ja ta tegi seda mitu päeva. Ta pani mind tundma, et mu elu ongi nende ubade pärast ohus. Ta ütles mulle: “Sina teed meelega nii, et ma ei saaks piisavalt toitu.” 

Mu nimesilt ei olnud tollel hetkel vist nähtav. Ta helistas valveruumi, mitu korda küsis, kes on see vangivalvur ja mis on ta nimi. Ja mina seisan keset valveruumi ja mõtlen, kas mu elu võibki ubade pärast läbi saada. Temal ei ole küll vangla sees võimu, aga tal on ju kontaktid igal pool väljas. 

Sa lähed ta juurde ja ütled, et kallis inimene, ma ei ole süüdi, et sa ei saa ube, see on mingi köögiteema. Et palun, saa sellest aru, et ma ei tee seda meelega, see ei toimi nii. Aga nad arvavad, et sa just nimelt situd neile pähe – ja see ei ole see, mida ma teen, eks. Aga ma päriselt tundsin hirmu, sest ta võttis seda teemat väga tõsiselt. Ta oli päriselt kuri, ja kunagi ei tea, milleni kurjus võib viia.

Ma saan aru. Neil ei ole midagi muud. Aga mõnikord saavad need väikesed asjad ka sinu kätte. Need jäävad ükshaaval ajju, niimoodi… klõps-klõps-klõps. Kui neid tekib rohkem, siis on see nii hingemattev. Vangivalvurid on raskes seisus, sest meil ei ole tööjõudu. Saad aru, et kui sul ei ole tööjõudu, siis sa teed kõike üksi; sa pead viima neid kooli, trenni, meditsiiniosakonda, pääslasse, kokkusaamistele. Jalad löövad tuld, aga töö peab ju tehtud saama.

Valvurid näevad väga tihti kinnipeetavaid unes.

Valvurid näevad väga tihti kinnipeetavaid unes. Vangla tuleb sinuga alateadvusesse kaasa. Miskit pole teha.

Sa pead suutma ennast alati kontrollida. Sa oled ju vangivalvur. Lõppude lõpuks toimub ju kõik kaamerate all ja peitu minna pole sul kuhugi. Sa oled väga õhukesel jääl. Sa tead, et sa ei tohi millegagi üle pingutada ja, mis kõige tähtsam, sa ei tohi neile mitte midagi lubada. Kindlasti mitte, issand, see on nagu viimane asi, mida vanglas teha! 

Ära mingil juhul näiteks ütle, et “Ma luban, et toon poole tunni pärast su lapsele kastitäie mänguasju.” Ei tohi lubada – sa ei tea kunagi, mis poole tunni pärast juhtub. Ja kui sa oled midagi lubanud, siis nad võtavad sellest väga kinni. “Aga sa ju lubasid!” “Miks neid ei ole?” “Aga miks sa siis lubad?” 

Ja kui kinnipeetav tajub ära, et sind võib olla võimalik ära kasutada, ja kui sa talle ühe teene juba tegid, võib ta hakata neid aina rohkem juurde paluma. Number üks asi, mida koolis õpetatakse, on, et nad võivad olla väga head manipulaatorid. Sa pead aru saama, et sina oled siin, et teha oma tööd, ja võib-olla on nemad siin selleks, et leidagi sinu nõrk koht, ja nad proovivadki seda leida, sest et mida sa ikka vanglas paremat teed. 

Ning niisugust asja nagu sõprus kinnipeetavatega ei tohi seal tegelikult olla. Üks asi on see, kui inimesed saavad hästi läbi, sest et sa oled nendega ju pidevalt koos, nagu üks perekond. Aga see pole sõprus. 

Vahel tuleb mõni värske vang; ta ei saa arugi, mis teda ees ootab. Ta ei tea veel, kuidas vanglas käituda. Ma viisin neid õue jalutama, nemad samal ajal pasundavad kõva häälega oma kanepikasvatamise meetoditest. “Oo, ma tegin seda, ma tegin toda.”  Sisimas ma naeran, muigan.

Aga asi ei ole selles, et ta tegi kunagi kanepit; asi on selles, et informatsioon on ju nii mõjus asi. Kui seal on 20 kinnipeetavat, ja sa pasundad, mida sa teinud oled, siis see pigem ei ole hea. Ole lihtsalt vait; mida vähem sa jagad, seda parem.

Õudseim hetk

Kõige eredamalt jäi mulle meelde üks öö naiste üksuses. Mina olin öövahetuses. Iga tunni aja tagant tuli teha tervele üksusele ring peale. See on selleks, et näha, ega keegi pole endale viga teinud, või äkki keegi vajab abi. Kambris ei ole kaameraid; sellepärast tuleb heita igale kambrile pilk peale. Sa vaatad uksesilmast sisse. Sa näed, ta magab. Sa küll ei näe, kas ta hingab, aga ta on olemas. 

Ma tegin seda ringi mingi kell kolm öösel. Ja siis ma vaatasin, et ühte naist ei ole, et voodis on täielik tühjus. Tundsin, kuidas süda hakkab vaikselt puperdama. Okei, no äkki ta on vetsus; neil on vetsud, ja kontrollimiseks saab tõsta luugi üles. Sa pead vaatama, kas ta on seal. Ma vaatasin läbi vetsuluugi, teda ikka ei ole. Ja siis see tunne, mis sekundiga su sisse tuleb – seda ei saa sõnadesse panna, see on kirjeldamatu… Tervest kehast käib läbi surin ja välgatus. Nagu restart; kõik su meeled on hetkega ärkvel ja valmis tegutsema.

Siis ma sain aru, et okei, nüüd on võib-olla väga pahasti. Ja ma olen üksinda. Ainukese asjana on mul raadiosaatja, mis oli mul juba sekundiga käes.

Järsku sain aru, et okei, nüüd on võib-olla väga pahasti. Ja ma olen üksinda. Ainukese asjana on mul raadiosaatja.

Ma koputan uksele, et kuule, kus sa oled, kas sul on kõik okei? Ei vasta. Vererõhk juba tõuseb; koputan teist korda – kus sa oled, vasta palun! Ja siis ta vastab kuskilt alt nurgast:  “Ära sega mind, ma loen raamatut, mine ära!”

Ta oli vetsu põrandal pikali, luges raamatut. 

Issand, kuidas ma tänasin jumalat, sest et kui ta ei oleks olnud seal maas, raamat näpus, oleksin ma pidanud ju minema kambrisse. Kui ta oleks olnud surnud või vigastatud, oleksin pidanud olema mina esimene, kes tegutseb. Ma juba olin hetkega valmis abi kutsuma. 

Sa tunned külmavärinaid üle terve keha. Sa ei saa ära joosta; sa oled vangivalvur. Kui inimelu on ohus, siis sa saad hetkega aru, mis puust sa tehtud oled, kas sa oled selle töö vääriline. 

Kui ta ütles mulle, et loeb raamatut, siis nähvas ta seda plärtsuvalt. Mina mõtlesin aga, et jumala eest, nähva mulle, palju tahad, aga ole vähemalt elus! Selliseid tundeid sa ei tunne niisama kuskil Tallinnas Telliskivis kõndides. 

Lahkumine

Kui sa lähed vanglasse tööle sellepärast, et kedagi kiusata, mingit võimumängu mängida, siis sul ei lähe seal hästi. Võib olla saad sa vangivalvurina tõesti korraks tõmmata rinna kummi ja öelda, et nii, minu käes on nüüd teleskoopnui ja käerauad! 

Sa saad korraks kõvatada, aga see ei too midagi head. Sest kõik teavad, et kui sa niisugust mängu mängid, sul pikka pidu ei ole, sulle hakatakse vastu. Kui sa oled sitt, saad sitta vastu. Tegelikult sa oled pisike lüli, kes teenindab pätte. Olgem ausad.

Kui keegi küsib, miks ma vanglasse läksin, vastan, et minu jaoks on hea eeskuju tuletõrjujad. Sa riskid oma eluga selle nimel, mis sulle tähtis on. Mina läksin vangivalvuriks alguses raha pärast, aga hiljem taipasin, et ma tunnengi ennast hästi, kui saan kontrollida, et pahad inimesed siin maailmas on headest eraldatud. Okei, ma olen pisike lüli, põhimõtteliselt mittekeegi, aga ma ikkagi kontrollin, et see kinnipeetav, kes on teinud niisuguseid asju, läheb täna öösel luku taha magama. 

Ja ma tunnen ennast hästi, kui need inimesed, kellest ma väljaspool vanglat hoolin, on safe. 

Kui keegi küsib, miks ma vanglasse läksin, vastan, et minu jaoks on hea eeskuju tuletõrjujad. Sa riskid oma eluga selle nimel, mis sulle tähtis on.

Vangla on suur süsteem, seal on direktorid, sisekontrollid. Nad on väga mõjukad ja võimsad inimesed, kes panevad selle kõik toimima, aga need, kes tegelikult vangidega töö ära teevad, oleme ju meie. Mina tagan selle, et ta läheb öösel magama, et ikka saab mitu korda päevas süüa, ja et ta käib koolis ja tööl. Kui meid ei oleks, kes seda teeks? Vangla direktor ei hakkaks seda ju tegema.

Aga ma tulin siiski sellelt töölt ära. Ma mõtlesin ülitihti, mida öelda, kui keegi küsib, miks ma nii healt töökohalt ära tulin. Ma ei oska vastata muud, kui et lõppude lõpuks on see lihtsalt vangla, ja see on kõik, mida sul on vaja teada. Kui sa ütled sõna “vangla”, saad aru, miks inimene seal olla ei taha. Miks ma ei taha seal töötada.

Sa oled mingis mõttes ka ise vangis. Sa tuled sealt välja nagu mullamutt. Sest ma olen terve päev ju seal maa all, ja alles kell viis avastan et oh, õues on veel valge, päike paistab, ma pole terve päev päikest näinud, ma olen ka nagu vang. Kas see on see, mida sa tahad, iga päev esmaspäevast reedeni?

Kui sul ei ole neid inimesi, kes sind vee peal hoiavad, sa oled üksi, sul ei ole kuuluvustunnet, siis see töö võib olla väga raske. Muidugi on valvureid, kes töötavad seal mitmeid-mitmeid aastaid. Olga töötab juba 25 aastat, aga ta on tehtud teisest puust. Ta ei murdu lihtsasti. 

See on nii, kuidas mina asju näen; ma oskan rääkida ainult oma mätta otsast ja see on minu lugu.

Lõpuks tundsin ma seal ennast halvasti, ja see on kõik, mis loeb. Ma tundsin, et see ei ole minu koht, punkt. 

Ma ei välista, et lähen sinna kunagi tagasi, haridus on mul ju olemas, aga hetkel vangla minu ellu kindlasti ei kuulu.