Maksa võlg ära, värdjas

Ühel päeval tekib mul imelik mõte võtta laenu ja jätta see tagasi maksmata.

Ma ei mõtle pangast või kiirlaenukontorist, vaid Facebooki laenugrupist. Need on kohad, kus eraisikud annavad üksteisele mustalt laenu. Seal on tavaliselt inimesed, kes enam kuskilt mujalt raha ei saa. “Allakäigutrepi kõige viimane aste,” ütleb mulle üks kohtunik, kelle töölaualt on läbi käinud sadade võlglaste isiklikud lood.

Ma ei ole muidu mingi huijar, aga mulle meeldivad ajakirjanduslikud katsed. Kui laenu tagastamise kuupäev on käes, siis haihtun õhku, lülitan telefoni välja. Või hakkan mingit paska ajama. Et ülemus lasi palgaga üle. Või kukkusin õnnetult. Ja siis vaatan, mis saab.

Olen kuulnud, et isehakanud laenumehed pole siidikinnastes tegelased. Mäletan, et viibisin kunagi aastaid tagasi peol, kus sattusin ühega rääkima. Ta praalis, kuidas ta võlgu jäänud kliente kimbutab. Ootab neid maja ees põõsas või auto taga ja siis “üllatab”. Mida iganes see ka ei tähendanud. Tol hetkel tundus see absurdne, naljakas.

Kas olen omakohtuks valmis?

Hea ja ilus pank

Facebookis on eestikeelseid laenugruppe, kus vähegi mingi liiklus käib, kuskil kümmekond. Aeg-ajalt läheb mõni kinni, siis vupsab uus asemele. Kokku on neis mitukümmend tuhat inimest. Tõsi, paljud ilmselt kattuvad.

Kui laenu tagastamise kuupäev on käes, siis haihtun õhku, lülitan telefoni välja. Või hakkan mingit paska ajama.

Hakkan tegema postitusi, täitsa oma nime alt. Küsin 100–200 eurot laenu. Ütlen, et maksehäireid pole ja olen normaalne vend. Üsna kiiresti tulevad pakkumised. Üks noor naisterahvas kirjutab, et võib laenata 100 eurot, aga tagasi pean maksma 150. Esmalt tuleb aga saata kuue kuu konto väljavõte meiliaadressile eraisikutelaenud@gmail.com.

No ei taha seda võhivõõraga jagada. Sealt tulevad ikka suht isiklikud asjad välja. Hädaldan, et kas ilma konto väljavõtteta kohe kuidagi ei saa. “Minu raha on samuti privaatne ja soovin eelnevalt analüüsida kas olete tagasimakse võimeline,” vastab ta.

Ühendust võtab veel paar tüüpi. Üks küsib 100 eurose laenu pealt kümne päeva pärast tagasi 180. Kõik tahavad näha konto väljavõtet. Kuidagi professionaalne tundub see värk. Spets meiliaadressid, riskihindamised, mis kõik veel. Nagu mingid ühemehe-laenukontorid juba.

Päris inimeste kõrval annavad aga palju enam tooni tegelased, kel on imelikud võõrapärased nimed ja kes kirjutavad postituste alla robotlikult “Laen saadaval”. Või alustavad Messengeris vestlust stiilis: “Tere Härra. Kas soovite laenu?”

“Jah,” vastan.

“Kui palju te laenata soovite ja milline on tagasimakseperiood?”

“Soovin laenata 1000 eurot ja tagasi saan maksta 15. novembril.”

“Jah, on võimalik, et saate selle raha kätte, aga ma tahaksin tagatiseks võtta 96 € suuruse sissemakse!”

“Selge, arusaadav. Kuhu raha kanda?”

Siis saadab Libuše Prochazkova nimeline tegelane oma konto numbri. Kui ma küsin, mis pank on B100, vastab ta, et “see on ilus ja hea pank.”

Suure ja nähtava osa laenugruppidest on üle võtnud bot’id – robotid, kelle eesmärk pole anda laenu, vaid välja petta garantii- ja tagatisraha. Ehkki skeem on läbinähtav, kukuvad inimesed siiski orki. SEB panga turbekeskuse juht Kätlin Kukk meenutab juhtumit, kus inimene läks ühte Facebooki gruppi sooviga laenata 30 000 eurot. Aga lõpuks kandis paari aasta jooksul kelmidele ise sama suure summa. Jumal teab, kust ta selle veel kokku kraapis. Politsei ütleb, et ka nemad on saanud ohvritelt sarnaseid avaldusi. Ju siis skeem töötab.

Veel kirjutavad mulle inimesed, kes hoopis minult laenu tahavad. Nad vabandavad ette ja taha, ütlevad kolm korda, et neil on väga piinlik, tõesti häbi niimoodi küsida, aga… kas ma saaks laenu teha? Üks ütleb, et tal läks auto katki. Teisel on vaja bensiini osta, käib ka pool paaki. Kolmas on üksikema, kes kirjutab mitme lehekülje pikkuse kirja, kuidas mängusõltuvus viis ta 30 000 euro suurusse võlasohu.

Kõigi nende sõnumite tagant karjub meeleheide.

“Eestil on suur mure – 100 000 inimest võlgade küüsis,” kirjutas endine pangajuht Robert Kitt 2020. aastal ERRis. Ta kirjeldab võlgnikke kui nähtamatuid inimesi, kes mõistlikel tingimustel, olgu pangast või mujalt, enam laenu ei saa. Seetõttu on nad kerge saak laenuhaidele.

Üksikema kirjutab mulle mitme lehekülje pikkuse kirja, kuidas mängusõltuvus viis ta 30 000 euro suurusse võlasohu.

Viis aastat hiljem pole olukord suurt paranenud. Eesti suurima võlanõudja Julianus Inkasso andmetel on enam kui 85 000 inimest makseraskustes. See tähendab, et nad on jätnud vähemalt ühe peaaegu Eesti keskmise kuupalga suuruse võla tagasi maksmata ja see on ajanud laenuandja piisavalt närvi, et ta teeb avalduse mõnda maksehäireregistrisse. Viimase aastaga on oluliselt suurenenud noorte, 18–25-aastaste võlgnike arv.

Samas ei kajastu Julianuse statistikas riiklikud nõuded, näiteks trahvid. Kohtutäiturid ja pankrotihaldurid ütlevad, et kui need juurde liita, kerkibki võlgnike arv 100 000-ni. See on Tartu linna täis inimesi. Kindlasti on nende seas selliseid, kes suudavad võlad ära maksta, või kes on võlgu jäänud tähelepanematusest või ajutiste raskuste tõttu.

Kui paljud neist on “nähtamatud”, kes virelevad allakäigutrepi madalamal astmel, ei oska aga keegi öelda. Eri osapoolte hinnanguil võib nende arv jääda 20 000 ja 45 000 vahele.

Jään ühe võlgnikuga, kes minult raha pinnib, pikemalt kirjutama. Ta ütleb, et võib mulle mustast laenumaailmast nii mõndagi rääkida.

Äkki saan niimoodi lähemale ka laenuandjatele?

“Kupatan su litsimajja!”

Kohtume Geaga (nimi muudetud) Olümpia hotelli kohvikus Boulevard. Ta otsib päevinäinud kampsunist sooja ja püüab naeratada. Kohvi või teed ta ei telli.

Gea läks aasta tagasi eraisiku pankrotti; hiljuti määrati talle töövõimetuspension. Kõik tema sissetulekud lähevad pankrotihalduri kätte. Sealt pudeneb Geale iga kuu väike summa, et hinge sees hoida. Umbes 100 eurot läheb võlgade klattimiseks. Neid on tal oma 30 000 euro jagu. “See nimekiri on tohutu. Ma isegi ei tea, kes seal kõik on,” ütleb Gea.

See on paljude võlgnikega suheldes sümptomaatiline – nad ei tea kunagi, mida ja kellele nad võlgnevad. Natuke sinna, natuke tänna. “Mingid sabad on kuskil veel üleval,” ütleb Gea tihti.

Naise rahalised jamad algasid koroonaajal. Kuna inimesed olid kodus luku taga ja läbikäimist oli vähe, otsustas Gea igavuse peletamiseks proovida veebikasiinot. Süütust ajaviitest sai kiiresti sõltuvus. Ehkki tal oli enda sõnul korralik töökoht müügiosakonnas, hakkas ta sõltuvust rahastama kiirlaenudega. Peagi kasvasid need üle pea. Tänu ühe pereliikme abile suutis ta pinnal püsida.

Paar aastat hiljem tuli uus pauk – autoavarii ja õnnetu kukkumine selle otsa. Ta jäi koju, pikale haiguslehele, mis viis koondamiseni. Ehkki kasiinos ta enam ei mänginud, olid ühel hetkel näpud põhjas. Ta vajas raha, aga ametlikud laenukraanid olid kinni. Gea läks sotsiaalmeedia-laenugruppidesse.

Kuigi ta suurimad võlad on ametlike laenuandjate – pankade ja krediidiandjate – ees, peab Gea kaugelt kõige närvesöövamaks eraisikutele võlgu jäämist. On, mis on, aga lipsustatud pangadirektorid ei tule sul vähemalt sõrmi sahtli vahele lööma, ütleb ta õlgu väristades.

Kord oli Gea üksinda kodus ja kuulis, et keegi koputab. Ta tegi ukse lahti, kaks võlakütti vaatasid vastu, nõudsid raha, mingi paarsada eurot. Ilged briketinäod. Järsku ilmus Gea selja tagant toast välja koer, suurt kasvu pitbull, tõeline murdja. Tüübid ehmusid. Üks üritas nalja teha, et Gea võiks võlgade katteks koera maha müüa. Pitbull hakkas urisema, tikkus kallale. Tüübid lõid kartma ja kadusid. “Jumal tänatud, et koer appi tuli,” ütleb Gea.

Kord oli Gea üksinda kodus ja kuulis, et keegi koputab. Ta tegi ukse lahti, kaks briketinägu vaatasid vastu, nõudsid raha, mingi paarsada eurot.

Aastaid hiljem jäi Geale ühest võlagrupist silma, et üks tegelastest on ise mitu tuhat eurot võlgu jäänud. Viimaste uudiste järgi olevat ta aga hoopis vangis. “Raju seltskond,” sõnab ta.

Veel mõned kuud tagasi töötas Gea kohvikus teenindajana. Siis pöördus üks laenuhai naise ülemuse poole. Gea isegi ei tea, mida tema kohta kokku räägiti, aga lõpptulemus oli see, et ta sai kinga. “Üsna loll samm, sest töötuna on veelgi väiksem tõenäosus, et talle võla ära maksan,” muigab Gea kibedalt. “Ilmselt tahtis lihtsalt sitta keerata.”

Ta näitab mulle Messengeri vestlusi laenuandjatega. Need ei ole ilusad. Üks ütleb, et aeg tiksub ja kui kella 22-ks pole raha tulnud, lõhkeb pomm ja Gea nägu riputatakse sotsiaalmeediasse üles. Teine ütleb, et kui Gea alt veab, kupatab ta isiklikult naise litsimajja tööle. Kolmas, kes pole juba pikemat aega oma raha näinud, sõimab naist haigeks värdjaks ja lubab ta elu ära rikkuda.

Gea on ka politseisse läinud. Aga kuna füüsilist vägivalda pole, ei tee politsei midagi. Politsei ütleb, et nad on aeg-ajalt tõesti selliseid kaebusi saanud. Aga kaebab ka teine pool, kes ei saa võlga tagasi.

Kusjuures eelmisel aastal ilmus Laura Inno Tartu Ülikoolis tehtud magistritöö, mis keskendus samuti sotsiaalmeedia-laenudele. Ka seal ütlesid võlanõustajad ja võlgnikud, et vägivallaga ähvardamine pole selles maailmas midagi harukordset.

Kui võlgnik on hirmu all, siis kaob ta tavaliselt ära. Või hakkab vassima ja valetama. Gea tunnistab, et tal on ammu järg käest läinud, mida kõike ta on kokku valetanud. Küll on ta olnud haige, sattunud haiglasse. Siis on koeral mingi terviserike. Siis läheb auto katki. Või jäeti talle endale töö eest maksmata. Sada põhjust, miks ei saa maksta.

Gea ütleb, et kogu see valede laviin tuleb meeleheitest. Põhiline on see, et sa üritad aega võita. Kui ütled, et täna ei saa, maksad homme, saad natuke hingetõmbeaega. Korraks jäetakse sind rahule. Aga see on petlik, sest homme on sul jälle uut valet vaja. Sa kaevad end aina sügavamale sohu. Lõpuks on juhe nii koos, et kaod mõneks ajaks üldse ära, sest tekib jõuetus, käegalöömine. Kõik on nagunii perses. Ja siis hakkab sama ring pihta.

Pärast kohtumist saadab Gea mulle mõned laenulepingud. Mu tähelepanu püüab leping, kus ta võttis ühelt eraisikult 300 eurot laenu, aga jättis maksmata. Aasta pärast tuli inkassolt kiri, et nõue on kasvanud 16 164 euroni. Enam kui 50 kordne tõus. “Pankrotihaldur ka naeris, et tema silmad on juba kõike näinud, aga selline nõue on täitsa uus lagi,” ütleb Gea.

Häbipinki istuma

Hommikul kontorisse jõudes teen jälle Facebooki laenugrupid lahti. Tahaks ikkagi kellegi võõra nutsu oma kontole saada. Äkki saab laenajaga isegi väikese intervjuu teha. Kirjutan otse paarile tüübile, kelle nimed on võlgnikega vesteldes läbi jooksnud. Nad ei vasta.

Selle asemel hakkavad mulle kirjutama sõbrad-tuttavad. Nende voogu on ilmunud postitus, kus ma küsin “Laenud maksehäirega ja kohtutäituriga” grupist 100 eurot laenu. “Mis nuss on? Päriselt vaja?” küsib vana klassivend. Kurat, seda ma ei oodanud. Miks ta peab kuvama just seda postitust, mis viitab muuhulgas, et mul ka kohtutäitur kukil!?

Laenugruppidega käsikäes käivad võlgnike ja petturite grupid. Kui jätad maksmata, virutavad laenuhaid su nime ja foto sinna üles, juurde kirjutavad, et hoidke eemale. Nagu avalik häbipost. Gruppe on palju ja need on suured; ühes on ligi 20 000 inimest.

Paadunud võlgnike jaoks on avalik hukkamõist üsna ükskõik. Ka Gea ütleb, et ehkki alguses tõmbas kõhedaks, siis pikapeale harjub ära, pole enam midagi kaotada. Samas on inimesi, kes häbipinki sattumist väga kardavad.

Paadunud võlgnike jaoks on avalik hukkamõist üsna ükskõik.

Räägin Urvega (nimi muudetud), kes just eelmisel päeval märkas, et tema nägu koos hoiatusega on petturite grupis. “See oli šokk. Nii vastik tunne on! Meeletu häbi ikka,” ütleb ta.

Urve elab maal, suurtest keskustest eemal. Tal on viis last. Laste isa töötab Soomes, tema käest mingit tuge ei tule. “Kui küsida julged, saad sõimata,” ütleb Urve. Ta käib 0,75 kohaga kaupluses tööl. Ametlikest kanalitest ta enam laenu ei saa, tal on ridamisi maksehäireid, kohtutäiturid noolivad iga kontole laekuvat palukest. Nii tuligi põranda alla kolida.

“Ma lihtsalt ei oska nagu rahaliselt toime tulla,” ohkab ta esimese hooga. Samas viie lapse üksikemana ongi raske. Palk on väike, maja on vana ja suur, lapsed käivad trennis.

Ehkki eraisikute laenude intressid löövad hinge kinni, on Urve varem suutnud kõik tagasi maksta. Sel kuul enam ei suutnud, tekkis pikem viivitus. Ta palus laenuandjalt veidi armuaega. Ei saanud. “Muidugi olen ise süüdi, aga oleks võinud ju vastu tulla. Seda enam, et olen temalt varem ka võtnud ja tagasi maksnud. Ma pole mingi pettur!”

Kusjuures jutt käib vaid 50 eurosest laenust.

Urvet hirmutab, et ta peab järgmisel päeval tööle minema. Äkki on keegi kolleegidest näinud? Lüüakse veel minema? Lisaks kardab ta laste pärast. Nad elavad väikses kohas, kus kõik teavad kõiki, võib-olla hakatakse lapsi koolis narrima. Ta ei kujuta ette, mis juhtub, kui laste isa peaks kuulma. Võib-olla saab peksa. Lisaks tähendab petturite gruppi sattumine, et sul on märk küljes; järgmisel korral on palju keerulisem laenu saada.

Facebookis õilmitsevad võlgnike ja petturite grupid tekitavad riigile peavalu. Kuna sealne omakohus on täiesti ebaseaduslik, on Andmekaitse Inspektsioon üritanud gruppe maha joosta. Kui 2021. aastal saatiski neid mõningane edu ja mürgel vaibus, on häbistavad postitused nüüdseks nagu lutikad seinapragude vahelt taas välja roninud.

Andmekaitse avalike suhete nõunik Maire Iro ütleb, et häbipinki surumisel on tagajärjed. Võõrad inimesed võivad tulla sind mõnitama, naeruvääristama, ka ähvardama. Kui su fotot maha ei võeta ja see läheb ringlema, võid tulevikus ilma jääda üürikorterist või töökohast. Kusjuures ette on tulnud ka olukordi, kus vihased laenuhaid löövad ülepeakaela risti hoopis vale inimese, näiteks võlgniku nimekaimu.

Uurin, mida ta arvab sellest, kui jagan oma pangakonto väljavõtet. Ta ei soovita seda teha, sest äärmisel juhul võib ka sellest väljapressimise tööriist saada. Andmed on kaitsmata.

Iro rõhutab, et nad ei taha võlgnikke või pettureid kuidagi poputada. Aga võlgade sissenõudmiseks on Eestis teised teed. Seda on öelnud ka Tallinna ringkonnakohus.

Kohati läheb asi väga julmaks. Ühel hetkel jääb mulle silma mitme tuhande jälgijaga Facebooki grupp “Litsid Perverdid Ja Muud Ebardid Avalikuks”. Ka sinna laksitakse võlgnike nimesid ja nägusid. Praeguseks on grupp siiski suletud.

Raha ei ole kõige olulisem

Kõiki neid lugusid kuuldes väheneb minus soov mõnele pelmeeninäole võlgu jääda. Niigi inimesed kirjutavad, miks ma oma nime alt mingitest kahtlastest kohtadest raha nuian. Ei kujuta ette, mis lahti läheks, kui päriselt pandakski larhv mõnda petturite gruppi üles.

Küsin järgmised laenud anonüümselt. Mingit suurt tunglemist ei paista. Üks võtab ühendust, aga ütleb pärast pikka pausi, et ta on Türgis ja tema mobiil-ID on tuksis, mistõttu ta praegu laene siiski ei väljasta. Mida sa kirjutad siis üldse?

Laenugruppides käib aga vilgas elu. Iga päev ilmub oma paarkümmend soovi saada laenu. 20 eurot, 200 eurot, ka paar tuhat eurot. Küsitakse ettevõtte jaoks. Küsitakse auto, tööriistade ja arvuti tagatisel. Ollakse nõus maksma röögatuid intresse. Nõudlust on kõvasti, aga laenuandjaid ei paista kuskil. Kus ja miks nad end peidavad?

Vahepeal võtab mu eksperiment aga hoopis teise pöörde.

Pärast meie esimest kohtumist kirjutab mulle ühel laupäeva õhtul Gea, et vajab hädasti söögiraha, kuskil 30 eurot. Maksab kohe novembri alguses tagasi. Ehkki see kõlab kahtlaselt, teen tema N26 pangakontole ülekande. Pole ju suur summa. Lisaks lepime kokku järgmise kohtumise, et intervjuuga jätkata.

Pärast meie esimest kohtumist kirjutab mulle ühel laupäeva õhtul Gea, et vajab hädasti söögiraha, kuskil 30 eurot.

Siis hakkab aga juhtuma. Paar päeva enne kohtumist seiskub ta isa süda ja ta satub haiglasse. Väga kahju muidugi. Kokkusaamise päeval puruneb aga Gea auto ning ta ei saa kodunt liikuma. Halb õnn!

Uue kuu neljandal kuupäeval uurin Messengeris, kuidas võlaga on. Ta ütleb, et varsti maksab.

Mõne päeva pärast kohtume Kristiine keskuse CHIs. Ta on lubanud, et toob 30 eurot sulas ära. Kohe kui ta maha istub, ütleb ta, et teeb mulle hoopis ülekande. Kõigil mugavam! Pankrotihaldur peaks talle täna ka pensioni tilgutama.

Üritan võimalikult sõbralikult öelda, et ta ei pea mulle valetama, tunnistagu ausalt, kui ei saa maksta.

Ei, ei, mis valetama? Miks kohe niimoodi rünnata? Täna või hiljemalt esmaspäeval on 30 eurot mu kontol!

Jätkan tema loo kuulamist. Ma ei tea, kas ma olen selleks hetkeks kallutatud, aga mulle hakkab üha enam tunduma, et mündil on ka teine külg. Gea räägib, kusjuures täitsa uhkelt, kuidas ta laenuandjaid vastu mõnitab, nendega mängib. Kutsub teise linna otsa kohtumisele, aga maksab siis ainult viis eurot. Kui keegi ähvardab ta pildi võlgnike gruppi panna, torkab Gea vastu, et siis ei maksa ta üldse mitte midagi. Või lubab kaevata finantsinspektsiooni. “Mees, ma ei ole su krediidiandja luba näinud!” Tavaliselt see töötab.

Gea on selles karmis maailmas karastunud, ta teab, mis nuppudele vajutada.

Ta usub, et kõiki võlgu ei peagi tagasi maksma. Laenu põhiosa maksab ära, maitse järgi intresse peale, aga rohkem mitte. “Lõpuks ei ole ma kellelegi midagi halba teinud, ma ei ole kurjategija. Me räägime ju ainult rahast,” pahvatab ta. Jah, raha ei ole kõige tähtsam. Aga kui seda ütleb inimene, kes on 30 000 eurot võlgu, kõlab see kuidagi kummaliselt.

Maksan meie kohvide eest ja lähme sõbralikult laiali.

Uue nädala esmaspäeval pole rahast kippu ega kõppu. Uurin, mis seis on. Ta kinnitab, et on pensioni kätte saanud, tuleb homme pärastlõunal linna ja laob mulle raha peo peale. Sulas.

Aga pidid ju ülekande tegema!?

Ta vastab, et ei taha võõrastele kandeid teha. Tekitavat pankrotihalduris asjatuid küsimusi. Või midagi taolist. 

Järgmise päeva pärastlõunal on vaikus. Siis helistab ta mulle õhtul kell 18. Ütleb, et hullumeelne päev, käis haiglas sõpra vaatamas, pea nii pulki täis, võlg läks täitsa meelest. Nüüd aga läheb Lasnamäele ühele koolitusele. Aga kus ma üldse paiknen?

Kristiines.

Ai-ai, see on nii kaugel, ohkab ta, tähendaks oma kümnekilomeetrist ringi… Mis viitab sellele, et ka täna ei saa.

Mul viskab kergelt üle. Ütlen talle, et mul on tema vabandustest villand. Et ta on mind nii mitu korda üle lasknud, kokkuleppeid rikkunud. Maksku või ärgu maksku üldse.

Järsku saab ta kurjaks ja küsib: “Miks sa mind survestad?” Kui asi nii ebameeldivaks läheb, siis ei maksa ta üldse! Lisaks ei taha ta enam loo allikas olla. Ma vastan, et ta on mitu korda kinnitanud, et ma võin tema juttu artiklis kasutada. “Siis ma lähen politseisse!” ähvardab ta. Palun väga, aga politsei ei tegele selliste asjadega.

“Miks sa mind survestad? Kui asi nii ebameeldivaks läheb, siis ei maksa ma üldse!"

Lõpuks ta rahuneb. Uurib, mis ma neljapäeval teen. Lubab, et toob mulle 10 ja 12 vahel Telliskivisse raha ära. Olen enam kui kindel, et seda raha ma ei näe.

Pikaaegne võlanõustaja Raivo Kiisk ütleb, et võlglased on teinekord väga head manipulaatorid. “Kui nad tunnevad, et neid haavatakse või survestatakse, võivad nad selle sinu vastu mängida. Korraga oled sina süüdi. See on ettekääne jätta raha maksmata,” teab ta. Kiisk kuuleb ka ise võlgnikelt tihti etteheiteid, kuidas ta on laenuandjatega mestis.

Meenub viimane kohtumine, kus Gea räägib mulle tõsiselt otsa vaadates, et tahab pöörata elus uue lehekülje. Leida osalise koormusega töö. Maksta võlad ära. Ja, mis samuti oluline – lõpetada valetamine. Olla avatud, suhelda. See tulevat juba välja. Nüüd on ta kõvasti rahulikum. Ei pea enam telefoni välja lülitama. Magab üle pika aja normaalselt.

Kuidagi õõnes kõlab see jutt.

Aga siis saabub neljapäev ja Gea helistabki. Kümne minuti pärast on ta rahaga Telliskivi Rimi ees. Kõik on väga viisakas.

Võib olla siiski ei tasu inimesi nii vara maha kanda? Võib olla tahab Gea tõesti uue lehekülje pöörata?

Kõrgepalgaline kerjus

Aeg-ajalt märkan, et laenugruppidesse ilmuvad imelikult helded pakkumised, näiteks: 

Kirjutan neile naljapärast. Nad esitlevad end laenukontorina, kel on pikk ajalugu ja rahvusvaheline kogemus. Üritades jätta ametlikku muljet, küsivad nad hulgaliselt andmeid. Vahetame paar meili, aga viimaks soovib robot garantiiraha. Ehk tegu on sulidega.

Päris laenuandjad näivad minust eemale hoidvat. See-eest võlgnikke kohtan pea igal sammul.

Satun rääkima Andresega (nimi muudetud), kes on võlakarussellis keerelnud aastaid, kord kiiremini, kord aeglasemalt, aga päris maha pole jalga veel kunagi saanud.

Andres peab anonüümselt Võlglase blogi. Ta jagab seal kasulikke õpetusi, näiteks, kuidas oma kohustused Excelisse kanda või mida inkassonõuetele vastata. Aga aina tihedamini kirjeldab ta võitlusi, mida ei peeta Exceli tabelis: kuidas tulla toime masenduse ning süü- ja häbitundega.

Mõni aeg tagasi jäi tal kodulaenu kuumaksest natuke raha puudu. Viimases hädas pöördus ta ema poole. Ehkki Andrese blogi on populaarne, ei tea pere tema võlgadest midagi. Ta rääkis emale ausalt oma loo. Ema kuulas, korraks tekkis lootus. Kolm päeva enne maksepäeva saatis ema aga sõnumi, mis lõikas valusamalt kui ükski võlateade: “Ma olen sinus väga sügavalt pettunud.” Mingist abist polnud juttugi. Ema isegi ei küsinud, kuidas poeg hakkama saab. Või kas üldse saab.

Andres küsis emalt võlgu, aga ema vastas: "Ma olen sinus sügavalt pettunud." Mingis abist polnud juttugi.

Meeleheitel Andres pöördus Facebooki laenugruppidesse.

Kui temaga sellest teemast räägin, ei suuda ta end ära kiruda. Ta ütleb, et kui ta lepingute tingimused avaldab, teeb ta end lolliks. Need on lihtsalt niivõrd julmad ja jõhkrad. “Sellist jama ei suudaks ma ka oma suurimale vaenlasele korraldada,” ütleb ta.

Esimesel korral laenas Andres Facebookist 300 eurot, kuu aja pärast maksis tagasi 420 eurot. Järgnes teine, siis kolmas laen. Sellest kujunes uus harjumus. Lõpuks laenas ta keskmiselt 1400 eurot kuus, mille eest maksis tagasi 1940 eurot. Nõiaring kestis 11 kuud, selle vältel tasus Andres 6000 eurot intresse. “Selles sai sisuliselt mu uus sõltuvus.”

Andres küsib tihti, kuhu jäi tema kaine mõistus, mida ta oma igapäevatööd tehes nii efektiivselt kasutab. Ta on tarkvaraarendaja, oma ala hinnatud tegija, ta töötab suures ettevõttes ja teenib kõrget palka. “Olen kõrgepalgaline kerjus,” ütleb ta kibeda muigega.

Kuid põrandaaluste laenude hukutavast spiraalist ei päästnud Andrest isegi palk. Lõpuks aitas jamast välja igal kevadel laekuv kahe-kolme kuupalga suurune aastaboonus. Ta ei kujuta ette, mida teevad inimesed, kel sellist ühekordset sutsakat võtta pole. 

Ehkki Andres on ka oma blogis rääkinud, kui halb idee on sotsiaalmeediasse raha nuiama minna, saab ta hädas inimestelt pidevalt kirju, kus küsitakse laenuandjate nimesid. See meenutab talle narkoäri, kus diilerite nimed on omaette väike saladus. Ta ei taha nimesid jagada, sest diilid on liiga räiged. “Aga see näitab, et meie ümber on meeleheitlikke võlglasi rohkem kui me eales ettegi kujutada oskaks. Taoline laenuäri kasvab meeletu kiirusega.”

Hiljuti jäi Andresel jälle raha puudu. Aga selle asemel, et Facebooki minna, surus ta häbi maha ning kirjutas paarile sõbrale-tuttavale. Äkki saate aidata? Lihtne asi, mida teha, aga ta polnud kunagi julgenud. Kartis, et vaadatakse imelikult. Aga mitmed sõbrad tulidki vastu. Laenasid suisa olematu või väikese intressiga. Ütlesid, et maksa tagasi siis, kui saad. Andres oli väga üllatunud. Kõik ei olegi šaakalid, inimesed võivad olla ka head ja vastutulelikud.

Teeme Andresega mitu kõnet, vahetame meile. Järsku ta kirjutab, et tal on selg vastu seina. Kas Levila või mina saaks tema blogi kuidagi jagada? Või muud moodi rahadega aidata?

Kõik võlgnikud, kellega loo tarvis suhtlen, küsivad minult varem või hiljem raha. Kohati näib, et iga uus inimene on nende jaoks potentsiaalne laenaja. Otsustan, et rohkem ma laenu ei anna.

Laenuäpp

Vahepeal jõuab mu kõrvu Rain Meriloo nimi. Mitmed inimesed ütlevad, et ta on praegu üks väljapaistvamaid eraisikutest laenajaid Eestis. Meriloo on loonud mitme tuhande liikmega Facebooki grupi “Laenud eraisikult”. Kui keegi tahab seal kuulutust avaldada, tuleb tal Meriloole maksta. Mehele kuulub ka grupp “VÕLGNIKUTE KODU”, mida ta ise võlgu jäänud inimeste nägude ülesriputamiseks agaralt kasutab.

Kõik võlgnikud, kellega loo tarvis suhtlen, küsivad minult varem või hiljem raha.

Kuigi suur osa põrandaalusest laenamisest toimub Facebookis, on Meriloo viinud teenuse ka Telegrami. Seal on paarisajapealine grupp, kus saab laenu pakkuda, küsida ja võlglasi avalikuks teha. Kui küsin temalt Telegramis 100 eurot laenu, vastab ta: “Võid mu äpist taotluse teha.”

See pole nali. Meriloo on loonud laenude väljastamiseks spetsiaalse veebirakenduse app.crediwave.com. Üks võlgnik kiidab, et laenu saamine on sealt lihtne ja mugav. Intress on muidugi elajalik – 100 euro laenamisel tuleb 35 päeva pärast tagasi maksta 310,25 eurot.

Märkan, et äpi jaluses on kirjas OÜ Crediwave, mis nagu viitaks, et tegemist oleks justkui ametliku äriühinguga. Tegelikult sellist ettevõtet muidugi pole. Rääkimata sellest, et tal oleks krediidiandja või -vahendaja tegevusluba. Küll aga kuulutab Meriloo Instagramis, et on Crediwave’i asutaja ja tegevjuht. Ta on postitanud pilte “ettevõtte” merchi saabumisest.

Teen samuti kasutaja, aga kuna äpp tahab väga palju andmeid, sealhulgas konto väljavõtet, löön käega. Selle asemel uurin Meriloolt, kas ta tahaks mulle oma tegevusest laenuandjana veidi rääkida. Siis juhtub imelik asi. Ta viskab mind kõigist enda asutatud laenugruppidest välja, kustutab meie vestlused ja paneb ka Crediwave’i kinni. Ta on täiesti kadunud.

Paar päeva hiljem, öösel kell neli kirjutab mulle Messengeri tundmatu Meelise nimeline inimene: “Olete Rainile võlgu ,loodan et maksate esimesel võimalusel ära”.

Mis asja, kas mu ajakirjanduslik uudishimu on mu tõmmanud järsku mingisse räkitisse, väljapressimise kolmnurka? Kuna ma pole Meriloolt võlgu võtnud, palun täpsustada, mispeale vastab Meelis, et “Sorry oled vale inimene”.

Kas tõesti kogemata? Või oli see “peen” hoiatus?

Vigased lepingud

Kas omavaheline laenamine on üldse seaduslik?
Põhimõtteliselt küll. Kui annad sõbrale või pereliikmele ühekordselt laenu, pole riigil midagi kobiseda. Isegi kui võtad mõistlikku intressi ja tasud selle pealt maksud, on kõik okei.

Kui aga laenu andmine muutub pidevaks, sellest kasvab äri, sissetulekuallikas, tuleb teha äriühing ja hankida krediidiandja tegevusluba. Ilmselt tahavad paljud laenajad vaielda, mis hetkel muutub “paarile tuttavale laenamine” äritegevuseks.

Vastus on olemas. Eelmise aasta alguses võttis Finantsinspektsioon ette tervishoiutöötaja Mari-Liis Michelsoni, kes andis kodulehe kaudu seitsmele inimesele laenu ja teenis 400 eurot intressi. Järelevalve ütles, et naine vajab selleks luba. Michelson raius vastu, et laenamine on üksnes väike kõrvalbisnis, milleks pole luba vaja. Ta läks kohtusse ja kaotas.

Ehkki koduleht on samm edasi, on sotsiaalmeedia Michelsoni suguseid laenajaid täis. Nad teevad klientidele taustakontrolli, valmistavad ette lepingud, teenivad kasumit. Ehk see on puhas äri. Loomulikult ei hakka ükski isehakanud laenaja tegema krediidiandja luba. See on umbes sama, nagu öelda salaviinamüüjale, et pane ametlik kauplus püsti. 

Ükski isehakanud laenaja ei hakka tegema krediidiandja luba. See on umbes sama, nagu öelda salaviinamüüjale, et pane ametlik kauplus püsti. 

Samas üritavad laenuhaid jätta muljet, et kõik on igati ametlik. Selleks kasutavad nad “laenulepinguid”. Kasutan jutumärke, sest need on suuremalt jaolt väga põlve otsas kokku klopsitud. Neis on kirjavigu, imelikke sõnastusi ja punkte, mis panevad peast kinni võtma.

Näiteks kubisevad need laest võetud tasudest. Võla meeldetuletamine – kümme eurot. Maksegraafiku muutmine – 50 eurot. Lepingu muutmise tasu – 50 eurot. Lepingu vormistamise tasu – 110 eurot.

Siis trahvid. Kodukootud ärimehed lubavad väänata krõbeda trahvi isegi selle eest, kui klient muudab vahepeal oma kontaktandmeid ega teavita sellest laenuandjat. Ühes konkreetses lepingus on trahv 35 protsenti laenusummast ehk 175 eurot.

Inimene peab andma nõusoleku, et kui ta jätab laenu tagastamata, võib laenuandja tema nime ja pildi sotsiaalmeediasse riputada. Ja kui klient isikuandmete töötlemisega siiski ei nõustu, peab ta ise end ristile naelutama ja kuulutama, et on võlgnik.

Kirsiks tordil on lõpuosa, kus laenuvõtjalt nõutakse kinnitust, et lepingu tingimused on mõistlikud ja kõrge intress teda ei häiri, vaid on igati jõukohane maksta.

“Need lepingud on põhimõtteliselt pea igal sammul seadusega vastuolus,” ütleb doktorikraadiga jurist Kärt Pormeister ehk Tavakodanikust Naisterahvas.

Lisaks hakkavad silma välismaised pangakontod. Raha liigub läbi Revoluti, N26, Wise’i ja Paysera; väga harva on seal mõni Eesti pank. Ühel võlgnikul, kes jookseb läbi kolmest lepingust, on iga kord uus pangakonto number.

Põhjuseid ei pea kaugelt otsima. Laenuhai saab Eesti pankade ja ametiasutuste eest oma hämaraid sissetulekuid varjata, võlgnikud aga üritavad mööda nihverdada kohtutäituritest. “Välismaiste kontode kasutamine on selle seltskonna hulgas epideemiline,” ütleb jurist ja võlakütt Tanel Riivits.

Ühe populaarsema välispanga Revolut andmetel on neil Eestis 130 000 klienti. Riivits ütleb, et julgelt 80–90 protsenti neist on sarivõlgnikud või muud kahtlased tegelased, kes soovivad oma sissetulekuid varjata. Võrdluseks – Coop Pangal on 224 000 klienti, aga nad on turul olnud juba pea kümme aastat ning pakuvad lisaks konto haldamisele laene, kindlustust ja teisi teenuseid.

Intress miljon protsenti

Eraldi tähelepanu väärivad eraisikute pakutavate laenude intressid ja viivised. Võtan siin appi Tartu Ülikooli rahanduse lektori Mark Kantšukovi, kes koostas kolleegidega hiljuti mahuka pangavälise krediidituru uuringu, milles puudutati põgusalt ka sotsiaalmeedia-laene. Räägin talle, mis summasid eraisikud üksteisele laenavad ja tagasi maksavad. Näitan lepinguid. Palun neid võrrelda laenudega, mida väljastavad pangad ja teised krediidiandjad.

“See kõik on täiesti… haige,” ütleb majandusteadlane.

Ühe lepingu järgi laenab inimene 500 ja peab 29 päeva hiljem tagasi maksma 700 eurot. Minu lihtne aju arvutab esimese hooga intressiks 40 protsenti. Ise sellist laenu vist ei võtaks, aga kui suur häda käes, mine sa tea. Ja ma tean, neil inimestel on suur häda.

Kantšukovi sõnul on selle laenu aastane intress aga 6805 protsenti*. Või õigem oleks kasutada kohmakat terminit “krediidi kulukuse määr”, sest see võtab lisaks intressile arvesse ka kõiksugu peenikeses kirjas olevad tasud, näiteks lepingu alustamise või muutmise tasu. Ehk näitab, kui palju laen lõpuks kokku maksma läheb. Seetõttu peaks laenuvõtja just seda näitajat silmas pidama.

Võrdluseks – hetkel on Eestis kõrgeim lubatud krediidi kulukuse määr napilt üle 47 protsendi. Ülaltoodud Facebooki-laen ületab seda ligi 150 kordselt. Ehk see pole mitte ainult kõigi seaduste ja heade kommetega vastuolus, vaid läbinisti röövellik.

Kantšukov on loonud ka kalkulaatori, kus saab hõlpsalt sotsiaalmeedia-laenude tegelikku hinda arvutada. 

Oodake, aga miks me räägime järsku aastasest intressist? Inimene laenas ju ainult kuuks. Kantšukov selgitab, et me kasutame mõõtühikuna aastat, et eri laenupakkumised oleks omavahel paremini võrreldavad. Sama kehtib ka toidupoes: lisaks toote hinnale peab müüja näitama ka kilogrammi- või liitrihinda. Nii saab inimene paremini otsustada, kas soodsam on näiteks liitrine pakk piima hinnaga üks euro või kaheliitrine pakk hinnaga 1,5 eurot.

Kui võrdlusega jätkata, võib öelda, et Facebooki-laenud on nagu tillukeses kohvikooretopsis piim, mille hind on mitukümmend eurot. Kui paljud oleksid nõus seda poest ostma?

Facebooki-laenud on nagu tillukeses kohvikooretopsis piim, mille hind on mitukümmend eurot.

Järgmise lepingu järgi laenab inimene 140 eurot ja peab 16 päeva pärast tagasi maksma 250 eurot. Summad tunduvad väikesed, aga selle laenu aastane intress kihutab sõna otseses mõttes kosmosesse – 55,5 miljonit protsenti. Kui panna see eurodesse, tähendaks see hüpoteetiliselt, et kui laenaja ei suuda õigeks ajaks raha tagastada ning maksab alles aasta pärast, on tema 250 eurone võlg kasvanud enam kui 77,7 miljonini.

Ma tean, see ei tundu kuskilt otsast võimalik. Rääkimata sellest, et isegi kõige paadunum laenurets läheks sellist summat kellegi korteriukse taha nõutama. Arvutuskäigu taga on aga finantsmatemaatika ime, rahapaljundamismasin – liitintress, mida kõik reguleeritud turul tegutsevad laenuandjad kasutavad. See tähendab, et intress ei tiksu ainult laenu põhisummalt, vaid ka juba kogunenud intressidelt. Ja kuna sotsiaalmeedias on laenuperiood reeglina erakordselt lühike, kasvabki veepiisast kiiresti hiigellaine, mis kõik enda alla matab.

Siin on tabel, mis näitab, kui kallid on praegu Eestis eri tüüpi laenud:

Allikad: Eesti Pank, Finantsinspektsioon, Facebooki laenugrupid, laenulepingud

Siis on veel viivised. Viivis on sisuliselt trahv selle eest, kui sa laenu maksmisega hiljaks jääd. Eestis on praegu kõrgeim lubatud viivise määr 0,083 protsenti päevas. See tähendab, et kui sa lased 100 eurose laenu üle, pead aasta pärast “trahvi” maksma ligikaudu 30 eurot.

Põrandaalustes laenulepingutes moodustab päevane viivis põhisummast üks kuni kaks protsenti, aga mõnel juhul ka 7 ja 15 protsenti. Viimane ületab seaduses ette nähtud maksimumi 180 kordselt. Näiteks Gea 300-eurose laenu paisutaski 15-protsendiline päevane viivis aastaga enam kui 16 000 euroni.

Mis tuletabki mulle meelde, et peaks hiigelviivist nõudnud mehe lõpuks ette võtma.

Laenuandja raske elu

Tema nimi on Tarmo Kaldam. Mul ei ole erilisi lootusi, et ta midagi räägib. Laenuandjad hoiavad üldiselt varju, ajavad vaikselt oma asja. Paljudel on välja kujunenud kindlad kliendid, kes nende nisa otsas ripuvad ja neid priskete intressidega nuumavad. Nagu ütleb võlgnik Andres: kui sul on neli-viis stabiilset klienti, kelle pealt sa teenid kuus 1000 eurot intresse, on see väga viisakas kõrvaläri. Rohkem ei peagi võimlema.

Minu suureks üllatuseks on Kaldam nõus isehakanud laenuandja argipäeva kirjeldama. Küll aga lisab kohe kiiresti juurde, et enam ta selles äris ei tegutse, tõmbas juba paar aastat tagasi juhtme välja. Praegu peab ta hoopis Tartus Annelinnas pandimaja Kullake.

Küsin, kuidas ta eraisikute laenudeni jõudis. “Kasumiootus, ega muud siin pole,” ütleb Kaldam läbi Zoomi videokõne. Ta oli enne Facebooki laenugruppides uitanud ja märganud, et paljud inimesed vajavad hädasti raha. Tal oli tol hetkel juhtumisi suurem summa, mis lihtsalt seisis. Nii hakkaski ta seda kõrge protsendiga välja laenama. Või vähemalt lootis, et hakkab.

Kaldam tunnistab, et äri kiskus kohe algusest peale kiiva. “Ega sulle keegi eriti laenu tagasi ei maksa,” ütleb ta vägisi naeratades. Tema sõnul mängivad laenajad lühikest mängu, nad ei mõtle sellele, et võib-olla on neil kahe kuu pärast uuesti raha vaja. Seetõttu nad kaovad ära ja jätavad maksmata. “Neil on täiesti ükskõik, nad ei karda midagi ega kedagi.”

Tarmo Kaldam tunnistab, et äri kiskus kohe algusest peale kiiva. “Ega sulle keegi eriti laenu tagasi ei maksa,” ütleb ta.

Ta ütleb, et tegi poole aasta jooksul kuskil 100 lepingut ja laenas välja 10 000 eurot. Plussi jäämisest polevat juttugi. Kui pinnin täpsemaid summasid, ütleb Kaldam, et sai tagasi vaid viis-kuus protsenti väljalaenatud rahast. See kõlab täiesti uskumatult. Hiljem mõtlen, et ilmselt üritab ta end hädisemaks teha, et vältida võimalikke nõudeid maksuametist. Samas piisab põgusast pilgust võlgnike gruppi veendumaks, et selle kontingendi maksedistsipliin on väga madal. 

Kaldam laenas pigem väiksemaid summasid, paarikümnest kuni paarisaja euroni. Kui andis 100 eurot, küsis tagasi tavaliselt 150 või 200 eurot. Juhtus ka omapäraseid näpukaid. Näiteks kandis ta kogemata laenajale 100 euro asemel 1000 eurot. Ehkki “meeldiv naisterahvas teispool toru” lubas 900 eurot kohe tagasi kanda, pole Kaldam oma raha siiani näinud. Kusjuures taolisi eksimusi olla juhtunud lausa mitu korda.

Laenajaid nimetab Kaldam suurepärasteks manipulaatoriteks. “Helistab sulle naisterahvas, ütleb nutuse häälega, et on suures hädas. Kõndis tänaval, kukkus ja murdis õnnetult puusaluu, nüüd on haiglas. Ai-ai-ai, kui valus. Lapsed on aga üksinda kodus, vajavad abi. Äkki saaks paarsada eurot? Tagasi maksan kiirkorras!” kirjeldab ta, lisades, et on pehme, õigetele nuppudele vajutades on teda väga lihtne ära tinistada.

Mees mõtiskleb, et tõenäoliselt tegi ta liiga vähe eeltööd, jättis laenaja tausta piisavalt kontrollimata. Edu sõltub sellest, kui hästi oskad end lõhki laenanud inimeste hulgast välja sorteerida vähesed korralikud, kes suudavad midagi siiski tagasi maksta. 

Aga survestamine, seljas elamine, avalik häbipost? Kõik need tööriistad, mis võlaküttide arsenali kuuluvad? Kaldam ütleb, et siis muutub kogu asi juba täiskohaga tööks. “Võib-olla on inimene sulle võlgu ainult 50 eurot. Mulle tundus, et kogu see higi ja vaev ei vääri küünlaid.” Lisaks rõhutab ta, et ei taha konflikti kiskuda, vaid elada positiivses energias. 

Ehkki Kaldam üritab intervjuu vältel jätta endast suuremeelset muljet, kaldub ta aeg-ajalt siiski rollist välja. Siis nimetab ta võlgnikke läbi hammaste parasiitideks, keda on kõik kohad täis. Või et tal on paganama kahju, et 90-ndad läbi on, sest siis kehtisid laenude sissenõudmiseks hoopis teised reeglid. 

Võtan üles ka võlgnik Geale esitatud 16 000 eurose inkassonõude. Kaldam ütleb, et pole lepingut näinud ega tea, millest täpselt jutt. Ehkki juhin tähelepanu, et nõue läheb vastuollu kõigi seaduste ja heade kommetega, keerab mees olukorra hoopis pea peale. Ta ütleb, et raha pole üle tulnud. “Inimesed on head, aga vahel teeme halbu tegusid.”

Pandimajas tunneb Kaldam end paremini. See äri olevat mitmeski mõttes lihtsam, sest laene antakse pandi – tavaliselt ehete või nutitelefonide – tagatisel. Nii on tõenäolisem võlg tagasi saada. “Niisama laenude laialiloopimine on ikka paras õnnemäng. Ei soovita kellelegi!”

Mis aitab?

Minu eksperiment – võtta laenu ja see üle lasta – ei õnnestunud. Võib-olla on see isegi hea.

Kolades paar kuud põrandaalustes laenukoobastes ja suheldes seal siplevate inimestega, ei soovita ma mitte kellelgi selle maailmaga tegemist teha. Ärge võtke laenu, ärge jääge võlgu, ärge andke laenu. See ei tee mitte kedagi õnnelikuks. 

Ärge võtke laenu, ärge jääge võlgu, ärge andke laenu! See ei tee mitte kedagi õnnelikuks. 

Samas möönan, et mu jutt võib jääda eluvõõraks, sellest ei pruugi tolku olla. Paljud võlgnikud, kellega suhtlesin, on intelligentsed inimesed. Nad saavad aru, et intressid on kõrilõikajalikud. Nad saavad aru, et peavad taluma sõimu, alandamist ja ähvardusi. Aga neil pole lihtsalt muud valikut. Nad on meeleheitel, nurka surutud. 

Nagu ütleb blogija, “kõrgepalgaline kerjus” Andres: “Ma tean, kuidas raha toimib. Olen lugenud rahatarkuse raamatuid, kuulanud podcaste, teinud eelarveid. Minu probleem ei olnud teadmiste puuduses, vaid impulsikontrollis, emotsionaalses näljas, mis otsis kiiret rahuldust.”

Mis saab edasi? 

Võlgnike probleemi lahendamisel on mõningad lootused pandud ühele kobaka nimega andmebaasile – positiivsele krediidiregistrile –, mis võiks tööle hakata 2028. aastal. Ma ei tea, kui positiivne see teema tõsidust silmas pidades on, aga lühidalt öeldes on andmebaasi mõte koondada kõik inimese võetud kohustused ühte kohta.

Kuigi praegu saab näiteks Swedbank kontrollida, kas laenajal on maksehäireid, puudub tal kohene ja mugav ülevaade sellest, kas inimene on hiljuti raha krabanud näiteks ka Bondorast, Coopist või Credit24-st.

Ehkki uus register teeb laenuandjate elu ilmselt mugavamaks, kardavad mitmed selle loo allikad, et see võib sotsiaalmeedias laenamisele hoopis hoogu juurde anda. Kui kõik inimeste laenuandmed on kandikul võtta ja pangakontode väljavõtetega sahkerdamine muutub raskemaks, kasvab veelgi nende hulk, kes pole ametlike kanalite silmis laenukõlbulikud.

Ehk, nagu see lugu on meile tõestanud – nad kolivad põranda alla, sest rahavajadus ei kao.

Seetõttu peame küsima, mis võiks päriselt aidata. Kuidas teha nii, et kõige vaesemad ja suuremas hädas inimesed lõpetaksid kõige kallimate ja räigemate laenude võtmise? 

* Valem on võetud rahandusministri määrusest Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord.

** Pankade tarbimislaenude all pean silmas pankade tütarfirmasid nagu näiteks Inbank Finance või LHV Finance. Pangaväliste tarbimislaenude all mõtlen pankadega mitteseotud krediidiandjad nagu näiteks IPF Digital või Placet Group. 

*** Kui kõigi teiste laenude keskmised intressid pärinevad ametlikest allikatest, siis põrandaaluste Facebooki-laenude kohta andmed puuduvad. Tabelisse kantud 12 875  protsenti tuleneb ühest enim levinud laenust, kus inimene laenab 100 eurot ja maksab kuu aja pärast tagasi 150 eurot. See pole keskmine ega esinduslik, aga annab üsna adekvaatse pildi. On nii suurema kui ka väiksema intressiga laene. Kõige odavam laen, mis vaadeldud lepingutest välja tuli, oli 1900 protsenti aastas, aga see oli pigem erandlik.