Minu 20 mälumängu: viktoriin on väikekohtade vitamiin

Üle pikale veninud ängistava talve mängis Levila Eestimaa väikekohtades kontvõõrana kohalikega mälumängu.

  • Autor, fotod: Mari Mets
  • Illustratsioonid: Joonas Sildre
  • Toimetaja: Iisa Laan
  • Audiolugu loeb: Inga Salurand
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 04.2022

Maanteel on kiilasjää ja tähistaevas sirab pea kohal. Täna on nähtud virmalisi. Kuu- ja kaugtulede valgel otsin peenikest teeotsa, millele suurelt teelt keerates on vaja pihta saada ja mitte mööda libiseda. Kui üles leian, on seal veel libedam ja pimedam.

Või siis on küla mattunud suhkruvatt-kohevasse lumme. Aina tuiskab juurde. Rahvamaja poole näitav pruun silt paistab lumemütsi alt vaevu välja. Sellelt pilku tõstes säravad – nagu ikka – üle kogu pimeda aleviku seltsimaja kutsuvad tuled. Seal tundub soe, hubane ja ilus. Parkla on autosid täis.

Või siis sajab kottpimedas tundide viisi lohutamatut loppa, nii et auto kojamehed ei suuda seda ära klaarida. Algul vihma, siis lund ja siis jälle vihma. Ja siis on tee ääres üks auto kraavis, sest nii libe on. Ta ei vaja abi, traktor juba tuleb. Endalgi käivad maanteeservast tagasi sooja autosse ukerdades jalad all ringi. Aga kohale jõudes tundub elu jälle ilus – nii palju autosid on tulnud mängima. 

Kolmanda korraga jääb meelde, et ära tuleb pöörata täpselt kiiruskaamera tagant, aga nii pime on, et kaamera üles leidmiseks tuleb ikka iga kord kaarti vaadata. Ja siis korraga on tee ääres ummik! Miks autod pimeda maantee ääres pargivad? Oleme jõudnud kultuurimajja, kahe minuti pärast algab mälumäng.

Pea igas Eesti nurgas toimuvad viktoriiniõhtud on tõeline vitamiiniannus kogukonnale, mis toob vahel isegi ühe ja sama või vähemalt konkureerivate mängulaudade taha nii head naabrid, külarivaalid kui täitsa normaalsed oma alevi inimesed, kellega eestlase kombel muidu lihtsalt suurt ei suhtle. 

Mälumäng on hea põhjus talvise argiõhtu lõputuses üldse kodust välja minna.

Mälumäng on hea põhjus talvise argiõhtu lõputuses üldse kodust välja minna. Saab uuel moel omakandi rahvaga läbi käia peale ühise jaanipäeva või vallamaja simmani või veel mõne hilisesse öhe kanduva peo. Mälumängul pakutakse alati kohvi ja küpsiseid ja pärast mängu jätkub enamasti energiline vaidlus küsimuste üle. See tekitab hasarti ja teadmistejanu. 

Olen avastanud ennast korduvalt pärast mälumängu hilistel öötundidel kolmandajärgulisi fakte guugeldamas ja lugemas ajalehte kahtlusega, et küllap võidakse midagi siit järgmisel mängul küsida, mistõttu peaks lugema artiklit umbes sellise põhjalikkusega, nagu tuleks seda homme koolis hindele ümber jutustada. 

Paar korda juhtubki nii, et kes on lugenud hoolikalt Postimehe mälumängurubriiki, teab vastust ka kultuurimajas. Nendel kordadel ei ole meie meeskond seda muidugi lugenud. Kuulen ka juttu, et keegi lõikab mälumänguküsimusi lehest välja ja kordab nõnda aeg-ajalt kord juba õpitud fakte üle. Ma pole kindel, kas see on lõõp või tõsijutt.

Kord eriti rõskel novembriõhtul pärast eriti ebaõnnestunud mängu rahvamaja garderoobis jopesid selga tirides pahandame omakeskis erakordselt absurdsete küsimuste üle. “No KES selliseid asju teab?” oleme väga ärritunud, olles teeninud kogu mängu peale vaevalt mõne punkti. Ilmselgelt keegi teab, sest ühtegi nulliringi mängus ei ole. Vanem mees meie selja taga naerab me üle: “No kuulge, see oli nüüd küll raamatus “1000 fakti” kohe esimesel leheküljel!” 

“No kuulge, see oli nüüd küll raamatus “1000 fakti” kohe esimesel leheküljel!”

Jah, mälumängurid loevad selliseid teoseid nagu juturaamatuid ning see on ilmselt nende edu ja meie läbiva ebaedu üks olulisi põhjuseid. Näen seltsimajade garderoobipinkidel entsüklopeediaid, mille vahelt turritavad välja kleepsud märkmetega. Apua! Nii pole meil lootustki. 

Kilval võidukas olemine eeldab trenni ja meie oleme olnud lodevad, lootes lihtsameelse enesekindlusega vaid iseenda piisavalt laiale silmaringile ja sellele, et loeme uudiseid ja keskkoolis oleme ikka ühte-teist tähele pannud. Kindlasti oleme, aga teised on ka ja mitte kehvemini. Nad on märkmeid teinud.

Ragistamine kohalike gurudega

Kajaloolased, Põhjatuulik, Rabarberiveinitehas, Uups, Puhtu ja Kooki Tahame on meie võistkonnad, mille koosseisus astun üles mälumängudel sügisest kevadeni. 

Tavaliselt toimuvad mängud just kõige pimedamal poolaastal. Tänavu on kõik sassis, sest mööda Eestit marodeerib Covid ja mitmel pool murtakse aastakümneid kestnud mälumängutraditsiooni, et mitte kurikuulsaid mänguhunte vaktsiinipassi puudumise pärast seltsimaja ukse taha jätta. Siin-seal lõpetatakse veel eelmisel koroonakevadel pooleli jäänud hooaega ning nendele karussellidele on raske poole pealt peale hüpata. 

Aga vapramad siiski mängivad, mõnel pool maskid ees, mõnel pool ilma. Meie kanged konkurendid on paljude teiste seas tiimid Karukäpad, Flamingo, Petersell, Ruubik, Rõõmsad ja Rõõsad, Angerja-Pahkla, Südalinn, Aksel, Raadioamatöörid, Metsaselts, Põhja-Läti ja Vallamaja.

Kord tõuseb tüli, sest ühed ei pääse mängule. Äsja on kehtestatud vaktsiinipassi nõue ning vaktsiinivastane meeskond on jäänud pika ninaga. Nad pahandavad mälumängu sotsiaalmeedialehel, et nemadki peaksid sel hooajal küsimusi tegema, aga neid ei lasta ju osalemagi. Ootame, vaatame, teie kord on alles jaanuaris, rahustatakse neid. Siin külas on läbi talve ainult kaks passita meeskonda, kel tabelis nullirida. Kõik teised mängivad.

Sajad kilomeetrid pimedaid ja libedaid maanteid viivad meid kohtuma mängijatega, kes on sõitnud juba seitse aastat iga kuu viimasel neljapäeval Tallinnast 130 kilomeetri kaugusele mälumängule. 

Nii teeb näiteks Peeter, kes hilineb Pärnumaal toimuvale Eesti vanima (45. hooaeg!), Karuse mälumängusarja oktoobrikuisele mängule, sest magas rahvamaja ees autos lihtsalt natuke sisse. Kunagi ju ei tea, kui kaua see Tallinnast tulek aega võtab. Seekord läks kiiremini, niisiis jõudis ta aegsasti ja otsustas enne hilist mängu uinaku teha. Kojusõit tuleb pärast ju pilkases pimeduses ja sama pikk. Peeter astub Kõmsi rahvamaja saali pärast esimest küsimust ja maandub meie lauas. 

“Kuidas me siis tulemata jätame?”

Meie meeskonnas on veel teinegi Peeter, kes elab kõvasti lähemal, aga täna kiirustas koju Lätist, et ikka mängule jõuda. Ja siis on veel suvekohalik Kairi, kes käib samuti juba mitmendat talve siin aju ragistamas samuti Tallinnast. Andrus on päris kohalik – mis temal viga käia, ainult oma 10 kilomeetrit. Aga kaugelttulijate jaoks pole samuti mingit muud varianti. “Kuidas me siis tulemata jätame?” küsivad Peeter ja Kairi.

Saarepeedil kohtame jaanuaris mängukorraldajat, kes loetleb üles nii palju Viljandimaa mälumänge, kus ta on osalenud või mida ise vedanud, et ei jõuagi päris hästi järge pidada. Vist oli 13 aastat Mustlas ja vähemalt 8 aastat Mulgi mälumängul. 

Elevust uutest nägudest

Läks napilt, et me paar nädalat varem Abja-Paluojas toimuvale mulgi mängu avaetapile ikkagi ei jõudnud, kuigi olime hooaja algust pikalt peale passinud. Niimoodi järjest sama korraldaja otsa sattudes oleksime võinud paljastada, et käimas on suur üle-eestiline mälumängueksperiment. Niigi torkame tundmatute untsantsakatena kultuurimaja saalides, aulates ja võimlates häirivalt palju silma. 

Hageris kutsutakse meid sügisel esimese mängu järel kõrvale ja küsitakse kohe, kust kandist tuleme. Sellest pole midagi, et me päris kohalikud pole, lihtsalt meile tehakse selgeks, et Kohila valla meistritiitlile meil asja pole, kui ka peaksime hooaja üldvõitjaks tulema. See karikas on mõeldud püüdmiseks ainult oma valla elanikele. 

Etteruttavalt tuleb tõdeda, et oma esimesel korralikul mälumänguhooajal auhinnaliste kohtade lähedusse meil asja pole. Lisaks meile nullitakse tiitlišansid kohe ka Keila, Saku ja Märjamaa meeskondadel. Need on täiesti teised vallad!

Laeva mälumängul tekitavad uued näod kõige rohkem elevust. Kõik paistavad üksteist tundvat, meie mitte kedagi. Siiski on veel üks päris uus tiim Jõgeva poolt pärit. Huvitav, kas üle aastate nii palju uusi nägusid? Siin stardib hooaeg kohe septembris, nii et kõige esimene mäng jõuab pihta hakata veel päevavalges. 

Mõistagi on äsja uut hooaega alustanud ka näitering ja orkester. Raamatukogu juhataja Reet tuleb meid innukalt veel enne mängu algust ka nende rühmadega liituma meelitama. Kõikidest siinse seltsimaja lähiajal eesootavatest üritustest välistame kiirelt playback show, kuid pilk peatub batuuditrennil ja korallküünalde õpitoal. Viimane on aga nii popp, et juba ammu välja müüdud. See kõik tundub nii lõbus, et sel hetkel ei mõtle me üldse, kuidas küll iga nädal siin Laevas batuudil hüppamas käima hakkaksime.

Kohe kõige esimesel korral satume õnneks ainsaks omalaadseks jäänud mälumängule, kus iga võistkond peab püsti tõusma ja end tutvustama. Kes te olete ja kust te tulete? Väga õudne, me ei saa ju kohe esimesel mängul reeta, miks siin tegelikult oleme, aga valetada ju ometi ka ei taha. Ütleme oma nimed ja märgime, et oleme seni käinud peamiselt tudengite mälumängudel Tartus. Kõik on õige. Meie laudkonna üks mängija pidigi ühe sellise mängu täna vahele jätma, et siia tulla. 

Ka meie tiiminimi – Kajaloolased – tekitab küsimusi. “Kas viitate peaministrile?” uurib mängujuht. Päris terav, selle peale me ei tulnudki. Kui ta vaid teaks, et punnitasime kõvasti, et välja mõelda Laevaga seonduvat nime ja esimeses ringis olid valikus ka totakas Laevahukk, otsitud Allveelaev ja peenutsev Navis. 

Lõbusalt läheb nimega ka Hageris. Enne esimest mängu küsitakse kiiruga meeskonna nime. “Puhja tuulik,” ütleme. Hetk hiljem seisab suurel ekraanil tabelis Põhjatuulik. No miks ka mitte. Saarepeedil jällegi tuleb kirjutada iga vastuselehe peale oma tiiminimi, nii et Rabarberiveinitehas on selgelt absoluutselt ebapraktiline valik, kui vastamiseks on kaks minutit. 

Paljastub podisev vallaelu

Meie uutes hiigelvaldades toob mälumäng kokku nüüdset oma valla rahvast, kes seni olnud kauged, täitsa teise kandi inimesed. Vahel üldsegi teisest maakonnast, aga nüüd ollakse ühe mütsi all. Nüüd on neil asja samasse valla- ja rahvamajja ning ilmselt ka poodi ja kooli, sest viimaseidki jääb aina vähemaks ja tuleb käia üha kaugemale, ikka vallakeskusse. 

Meie uutes hiigelvaldades toob mälumäng kokku nüüdset oma valla rahvast, kes seni olnud kauged, täitsa teise kandi inimesed.

Karuse mängul on sellega eriti lihtne. Mängu korraldaja Lilia töötab vallakeskuses Lihulas poes. Kui midagi on, tule poest läbi. Osavõtumaksu võib samuti sinna viia või kui tahad juubelihooaja meenemünti kätte saada, siis sealt saab. Igal õhtul umbes kuueni. 

Laevas kuuleme, et üks siinne mängija tunneb seda pesukaruomanikku Jõgevalt, kellest uudised tol nädalal kirjutasid. Jaanuaris märgati Eestis vabas looduses pesukaru, aga kahtlustatakse, et see on kellegi lemmikloom. Nüüd on üks pesukaruomanik igatahes kuulus. 

Saarepeedil rullub pausi ajal (alati pärast poolte küsimuste ettekandmist!) meie ees kohvilaua ääres lahti lugu esmaspäevahommikusest uskumatust kihutamisest esimesele Soome laevale. Jutustaja kirjeldab värvikalt võidujooksu sekunditega teel Viljandist Tallinna sadamasse, et ikka tööle jõuda. Ta jõudis! 

Nädal enne novembrikuist Karuse mängu astus hasartmängusõltuvuse pärast ametist tagasi keskkonnaminister Tõnis Mölder, kes on siin kohalik poiss. See pakub veidi kõneainet. Arutatakse, kas mälumäng tekitab ka sõltuvust. Leitakse, et hasarti see igatahes tekitab.

Eriti võimas ülevallaelu käib Viljandi vallas. Siinne mälumäng on eriline: see toimub iga kord erinevas kohas. Hooaja jooksul käiakse läbi terve rida valla alevikke. Kuna korraldajateks on valla raamatukogude töötajad, tundub, et mängud toimuvad neis kohtades, kus on aktiivsemad raamatukoguhoidjad. 

Tiimi Puhtu liige 7aastane Saskia joonistas mängu ajal meie võistkonda.

Sellist suursugust žüriipaneeli pole enne näinud. Keset Saarepeedi rahvamaja suurt saali otse korvirõnga vastas on rivistanud end pika laua taha seitsmepealine raamatukoguhoidjate esindus. Enne mängu tutvustab igaüks end ning heidab valgust oma mälumänguristaažile (valdavalt aukartustäratav). Kolga-Jaani, Tarvastu, Paistu, Viiratsi, Viljandi. Kõikide raamatukogude esindused on kohal. Igaüks on mõelnud tänasele 24 küsimusega mängule mõne küsimuse. Pärast valitakse välja lemmikküsimus, selle esitajale on ka auhind!

Kõikjal on au sees oma valda puudutavad küsimused.

Kõikjal on au sees oma valda puudutavad küsimused. Kuna vallad on nüüd päris suured, kehitavad vahel ka kohalikud õlgu, kui küsitakse varem üldsegi teise maakonda jäänud linnuse varemeid, mis nüüd ootamatult koduvalla kaugesse nurka kuuluvad. Need on enamasti sellised küsimused, mille peale meiesuguste punt vaid laest vastust alla tirida püüab. Helgemaid kiiri kohaliku elu voorudes pakuvad need mängud, kus oleme suutnud oma meeskonda ka mõned päris kohalikud meelitada.

Mis külas meie vallas avastati esimest korda Eestis šaakal? (Ullaste ja Salevere üle käib vaidlus, kummas ikkagi enne oli.) 

Kelle käes on Kohila staadioni kümnevõistluse rekord? (Juhan Kilumetsa) 

Mis teater tegutseb Elvas 2014. aastast? (Lendteater) 

Millised kolm kihelkonda ajaloolise Mulgimaa viiest kihelkonnast asuvad praegu Viljandi valla territooriumil? (Paistu, Tarvastu ja Helme)

Millise kolme küla piiril Lääneranna vallas asub muinaslinnus Uplinn? (Järise, Kinksi ja Voose)

Millise Eesti linna üks osa on Põrgupõhja? (Kehra) 

Kes on Suure-Jaani suurimad müratekitajad? Hiljuti valmis kohalik mürakaart, millest kirjutas kohalik leht! (Höövelliist ja Combimill) 

Kes on see kuulus nõukogudeaegne laskur, kelle nimelist võistlust korraldatakse tänapäeval Elvas? Tal on isegi omanimeline lamadesasend ja viis Eesti rekordit! (Ernst Rull) 

Edu valem ei ole edukas

Laeva mälumängu alustame enda meelest ideaalse meeskonnaga. See on nii hästi välja kukkunud. Meie tiimis on füüsik, keemik, bioloog, ajaloolane ja ajakirjanik. Tundub unistuste komplekt, kõik teemad on kaetud ning küllap saame selle spordiga ka kuidagi hakkama. 

Siinsel mängul on traditsioon, et igale küsimusele vastab üks võistkond ka suuliselt. Hea peedistamisviis. Loomulikult satuvad suulises voorus meile just need küsimused, mille vastuseid me ei tea. Nagu tahvli ette oleks kutsutud.

Valgete kingadega mängujuht istub oma lauale välja pandud suure karika varjus ja keerab aga punast Aliase liivakella. Aega on üks minut!

Kus asub friikartulimuuseum? (Belgias)

Mitu aastat veetis Robinson Crusoe üksikul saarel? (28 aastat)

Kui pikk on Eesti-Vene maismaapiir? (270 km)

Mis aastal leiutati YouTube? (2005)

Mitu ruutu on sudokus? (81)

Mis ajakirja meeldis Brežnevile külma sõja ajal lehitseda? (Playboy)

Kes on joonistanud Tere vaniljekohukese kollase kassi? (Onu Raivo) 

Tuvasta pildi järgi rahvusliblikas! (Pääsusaba). Seda viimast on meie bioloog õnneks kuivatanud. 

Küsimused on seinast seina, kuigi rohkem Eesti-kesksed. Siinsel debüüdil saavutame kuuenda ehk eelviimase koha. 

Saame seega ka eelviimastena valida aula lavaäärelt auhinnaks kingitusepaelaga kokku seotud uhke raamatupaki. Sellest pakist tõmban omakorda tiimisisese loosiga välja Hannes Võrno eluloo. Teenisime 14 punkti 24 võimalikust, võitjad võlusid välja 20 punkti. 

Eelviimane koht saab laias laastus meie võistkondade standardiks. Kõikidest minu tiimidest käivad veel läbi ka arst, õpetaja, jurist, ettevõtja, ehitaja, küberspetsialist, looduskaitsja, muusikateadlane, finantspettuste uurija, kunstnik, psühholoog, programmeerija, filmitegija ja teisigi. Olgu see punt kui mitmekesine tahes, kogenud mälumängurite vastu me ei saa. 

Ainult jaanuari lõpus Hageris jahmatame iseendid – jagame teist ja kolmandat kohta! Esimest korda poodiumil, esimest korda saame mängujuhiga kätt suruda, esimest korda lahkume siit väärikalt kätte võidetud pähklipakkidega. 

Kõige kavalamad on ikka need meeskonnad, kus on läbilõige erinevatest põlvkondadest.

Üldiselt kehtib üsna vankumatu reegel: mida hallimad pead meeskonnas, seda kõrgem skoor. Ometigi pole mälumängundus üksnes mingi vanade meeste ala. Kõige kavalamad on ikka need meeskonnad, kus on läbilõige erinevatest põlvkondadest. Üks selline hakkab silma Karusel – kooliõpilasest vanaisani.

Staarküsijad

Heade mälumänguküsimuste koostamine on suur kunst. Mõni mäng eristub oma kõrge küsimuste kvaliteedi poolest. Head küsimused on sellised, mille üle tekib arutelu. Kui ka ei mõtle päris õiget vastust välja, mõtleme vähemalt üsna lähedale. Vihjeid peaks olema iga kandi pealt ja aega kindlasti rohkem kui minut või kaks. 

Korra tekib mängujuhi ja mängija vahel ka väikestviisi sõnelus, tüliõunaks on murdesõna. Küsiti, mida tähendab hümnis “teal”. Mängujuht Ivar väidab, et see tähendab “siin”.

“Aga kust te teate, et see seda tähendab?” küsib mängija imestunult. “Eks ikka Postimehest teame,” kõlab vastus, millega ei jääda eriti rahule. 

Head küsimused on sellised, mille üle tekib arutelu.

Uhkematel mängudel on proffidelt tellitud küsimused. Näiteks Elvas juhib mälumängu tõeline spetsialist, mälumängumeister Leino Pahtma omatehtud küsimustega. Siin toimub popi nimega ÜleVallaMälukas vaid korra aastas, vahetult enne vabariigi aastapäeva. Ja tundub, et selleks üheks mänguks on kõik välja pandud. Küsimused on pikad ja huvitavad, aga hirmus rasked. Tõdeme kiirelt, et oleks pidanud vanaisa kaasa võtma. 

Pahtma arvutab välja ka meeskondade õigete vastuste protsendi. Võitjatel on see 60, keskmine on 36 ja meil veel natuke alla selle. Rebime pikalt vallavalitsuse tiimiga ja lõpuks jääme neile siiski napilt alla. 

Kord mängime teistele mäkra. Mängujuht küsib mitme küsimuse juures, kas mängijad tahavad lisavihjet. “Ei!” hõikame resoluutselt kõikide eest, sest meil on juba vastused paberil kirjas. Ikkagi võistlus ja meil läheb esimest korda vist paremini kui enamikul.

Kõige paremad küsimused on Hageris. Siin koostab neid legendaarne Tenno Sivadi. Aga tema ei käi ise küsimusi esitamas. Vahel on ka üsna lootusetuid ringe, kuid päris sageli mõtleme oma vastusega õigele üpris lähedale, kui mitte päris pihta. Punaste mappide vahel lauda saabuvate küsimuste üle arutlemiseks on aega laialt ja huvitavaid fakte ohtralt.

Kõige ärritavamad mängud on need, kus sekundid jooksevad. Siis kell kukub ja töö tuleb kohe ära anda. Kiire faktiteadmiste kontroll, kus arutlemiseks suurt ruumi pole. 

Kes on ainus näitleja, kes on mänginud “Kättemaksukontoris” algusest peale? (Kadri Rämmeld)

Mis on maailma suurim saar? (Gröönimaa)

Mis linna aukodanik on 2006. aastast Anne Veski? (Maardu)

Kuidas nimetati vabadussõjas Eesti armeed? (Rahvavägi)

Kus ja mis aastal oli olümpiamängude kavas takistusujumine? Osales 12 ujujat 5 riigist. (Pariisis aastal 1900)

Keda või mida tähendab murdesõna käkipress (Hanila)? (Lühike inimene)

Mis on Dodekaneeside saarestiku suurim saar? (Rhodos)

Kohvilauad

Mälumängu lahutamatu osa on kohvilauad. Seal kuuleb kohalikke jutte. Vaieldamatult kogu hooaja kõige uhkema kohvilaua on valmistanud ette Viljandimaa raamatukoguhoidjad. Kõik suupisted on ise küpsetatud. Oleks sattunud nagu juubeli külmlauda. 

Õunakook, singipirukas, tuunikalasalat, sibulamoos, iseküpsetatud puuviljaleib, puuviljasekser, kommid. Sini-valgete salvätikute ja laualinadega kaunistatud laual on nii palju kohvitermoseid, et iga mängija võiks juua ära terve liitri kohvi. Paus venib plaanitust pikemaks, sest head ja paremat on lihtsalt nii palju. 

Mälumängu lahutamatu osa on kohvilauad.

Kõmsil tegutseb suisa rahvamaja puhvet. Sealt ostetakse kohvi ja konjakit või õlut ja vahuveini, kui soovite. See tekitab natuke teatrifuajee tunde. Vähemalt pool nende kohvilaudade võlust on mööda kultuurimaja koridore ringi luusiv kohvilõhn, mis teeb kogu olukorra pimedusest tuppa astunule vähemalt poole hubasemaks.

Kord on Hageris kohvitermostega mingi jama. Järgmine kord on toodud rahvamaja kontorist võimas kohvimasin nuppude ja voolikutega. Prouad ei lase endale kaks korda öelda ja müristavad mõnuga cappuccinot tassidesse. 

On vaid üks mäng, kus pole ei puhvetit ega kohvilauda. Nüüd ei oskagi nagu kuidagi olla. Mingi osa rituaalist on puudu. Õnneks on auhindadeks suured šokolaaditahvlid. Samas kui pole kohvilauda, ei trehva ka oma juhututtavaid ja pärast mängu polegi muud, kui tõsta oma tool lihtsalt seina äärde virna ja ongi kõik. Kord teeme lauda tassides vist tervele kultuurimaja esimesele korrusele tiiru peale. 

Kalle tervitab Lead

Kui päike hakkab kõrgemalt käima ja ühes sellega mälumängude hooajad järjepanu otsi kokku tõmbama, on natuke kurb. Kahju, et läbi saab. Kuidagi tühi tunne on, et enam ei ole asja pimedale maanteele ja seda juba toredaks rutiiniks kujunenud pikka autosõitu, mis lõppeb alati küpsiste, vahvlite ja väiksemate vaidlustega. 

“Õnne ja edu!” seisab Hageri rahvamaja saali seinal suurel ekraanil viimase mängu viimasel slaidil. Vastustelehe järel on seekord klammerdatud pakki veel üks lisaleht, kuhu küsimuste autor on ilma ühegi kommentaarita lisanud terve portsu ajaloolisi fakte Ukraina kohta. 
Ühes järjekordses rahvamajagarderoobis jopesid selga ajades kuuleme pärast siinset selle aasta viimast mängu üle fuajee rõõmsat ukse poole suunduvat hõiget: “Kuule, pea siis meeles – Kalle tervitab Lead!”

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!