Nohikute tüli. Pilk Vikipeedia tagatuppa

Wikimedia Eesti MTÜ, mis veab eestikeelset Vikipeediat, korraldab ühel maikuu õhtul Tartu Aparaaditehase kontoris kokkusaamise. Osaleb seitse huvilist, osa video teel. Ei midagi ametlikku, süüakse pitsat, räägitakse Vikipeedia asjadest. 

Peamiselt räägib muidugi Ivo Kruusamägi. Ta on ühingu juhatuse liige ja võrguentsüklopeedia esindusnägu. Ivo on artikleid kirjutanud ja toimetanud koolipingist saati, ligi 20 aastat. Ta on enesekindel, ta joob õlut.

Kui Ivo räägib, siis teised kuulavad. Nii ka Teele Vaalma, kes osaleb oma Tallinna kodu diivanilt video teel, veiniklaas käes. Ta ei jää staaži poolest Ivost sugugi maha, ka tema käe alt on läbi käinud tuhandeid Vikipeedia artikleid. 

Umbes kolmetunnise kohtumise lõpus tõuseb Ivo järsku oma kohalt ja näitab näpuga kolleegi sülearvuti kaamera peale, mille vahendusel jälgib mängu Teele.

“Autist, vaimselt haige inimene,” karjub ta. “Sind tuleks ühingust välja visata!”

Ülejäänud kohalviibijad on kimbatuses. Nad teavad, et Ivo on äkilise loomuga, aga ei mõista, miks mees niimoodi vihastas. Teele ei öelnud ju midagi. Üldse lausus ta terve kohtumise jooksul vaid paar üksikut lauset. Nad üritavad Ivo maha rahustada. 

Salapärane entsüklopeedia

See kahe aasta tagune juhtum on vaid üks näide purelemistest, mille keskel sünnib tänapäevane entsüklopeedia, õpikute õpik, teadmiste teatmik, Wikipedia. Või kui räägime selle eestikeelsest versioonist, siis Vikipeedia. 

Me käime seal korraks kellegi sünniaastat kontrollimas või unustame end tundideks mõne loodusnähtuse kohta lugema, hüpates ühelt lingilt teisele. Võrguentsüklopeediast on kujunenud paljude meie teadmiste nurgakivi. See on avalik hüve nagu värske õhk või jalutuskäik kõnniteel.

Wikipedia on maailma külastatuimate veebilehtede esikümnes. Eespool on vaid Google, Youtube, Facebook ja teised hiiud, kus töötab sadu tuhandeid inimesi ja mis teenivad aastas sadu miljardeid kasumit. Seevastu Wikipediat haldab mittetulundusühing, kus on 700 töötajat ja mis elatub inimeste annetustest. Kõik teavad, kes on Mark Zuckerberg, aga kes teab Maryana Iskanderit?

Muide, kogu eelneva lõigu info tuli Wikipediast. 

Ka Eestis on Wikipedia üks populaarsemaid veebilehti. Uuringufirma Gemius andmetel külastas tänavu veebruaris mõnd Wikipedia lehte oma arvutist ligi 250 000 Eesti inimest. Seda on pea sama palju nagu Postimehel, aga kõvasti rohkem kui Õhtulehel. Eelmisel aastal klõpsati Wikipedia lehtedel kuni 400 000 korda päevas. 

Meediaekspert Raul Rebane kirjutas ERRis, et Vikipeedia on oma plusside ja miinustega muutunud üheks kõige olulisemaks infoallikaks. Kolleeg Daniel Vaarik lisas, et ajal, mil entsüklopeediad ei ilmu ja paljud ajalehed on maksumüüri taga, kujundab võrguentsüklopeedia märkamatult inforuumi, milles elame. Lisaks toidab Vikipeedia tehisintellektil põhinevad juturoboteid. Mida parem on Vikipeedia, seda sisukamaid vastuseid annab näiteks ChatGPT. 

Mida parem on Vikipeedia, seda sisukamaid vastuseid annab näiteks ChatGPT. 

Samal ajal on Vikipeedia natuke salapärane. Pikaajalised vikipedistid räägivad, et nende lugejad ei tea, kuidas entsüklopeedia sünnib, kes on need inimesed, kes artikleid loovad. Lugejatel on komme võtta seal ilmuvat puhta kullana ja nad saavad pahaseks, kui satuvad mõne imeliku sõnastuse või aegunud infokillu otsa.

Vikipeedial ei ole suurt juhti, kes niite tõmbab. Ei ole ka professionaalseid palgalisi töötajaid. Vikipeedia on täielikult vabatahtlike nägu. Kõik, kes tahavad kirjutada mõnest okaspuust või toimetada artiklit tuntud poliitikust, saavad seda teha. 

Aastas panustab eestikeelsesse Vikipeediasse umbes 4000 inimest, aga nende hulgas on ka neid, kes lisavad artiklisse ühe koma. Vikipediste, kes iga päev kirjutavad ja toimetavad, on kuskil 30. Võrguentsüklopeedia seisab suuresti nende õlul. 

See lugu vaatabki, mis toimub ühe mõjuka, aga seni üsna väheräägitud platvormi kulisside taga. Siin saavad kokku nohikud, maailmaparandajad, aferistid. Segunevad ennastunustav pühendumine, rahuldamata tunnustusvajadus ja puudulikud suhtlusoskused. Põrkuvad mainekujundus ja sõnavabaduse eest seisvad toimetajad.

Tüliõunte seemned

Vaatan ERRi arhiivist 2007. aasta 15. detsembri “Aktuaalset kaamerat”. Reporter Vahur Lauri alustab üht uudislõiku sõnadega: “Tallinna Ülikooli tillukeses seminariruumis kogunesid surmtõsised tegelased, kes isegi üksteise nime ei teadnud, elukutsest rääkimata.”

See on vikipedistide esimene kokkutulek. Selleks ajaks oli eestikeelne Vikipeedia juba viis aastat tegutsenud ja artiklite arv lähenes 45 000ni.

Koosviibimisel esines norralasest laevanavigaator Ulf Larsen, kes oli toona norrakeelse Wikipedia kaastööline. Larsen pole just kõige hallim tegelane. Näiteks on ta osalenud sadades kodukootud pornofilmides, mis on üleval sellistel pornosaitidel nagu xHamster jne. Ta astub üles Pervert Ulf Larseni nime all ning tema huviala näib olevat noored naised. 

Edaspidi kohtumised sagenevad. Esimesed suvepäevad leidsid aset 2009. aasta augustis. Aasta hiljem sündis juba MTÜ Wikimedia Eesti. Kui varem oli kogukond pigem virtuaalne, siis nüüd hakati organiseeruma, koos käima ja projekte ette võtma. Esimene eestlasest vikipedist Andres Luure meenutab, et ühingu asutamist utsitas eriti tagant just Ulf Larsen. Nii on Norra laevanavigaatoril ja amatöörpornonäitlejal eestikeelse Vikipeedia ülesehitamisel oluline roll. 

Ühing ja Vikipeedia on siiski erinevad asjad. MTÜ ei tegele artiklite kirjutamise ega toimetamisega, nad ei vastuta sisu eest. Ühingu peamine eesmärk on Vikipeedia tutvustamine ja arendamine. Näiteks korraldavad nad artiklikirjutamise võistlusi, teevad koolitusi ja õppevideoid, annavad välja Vikipeedia sõbra tiitlit jne. MTÜsse on läbi aastate kuulunud umbes 40 inimest.

Vikipeedias ei pea kellegagi suhtlema, saab täitsa oma nurgas nokitseda. Organiseerunud ühingus tuleb aga omavahel pidevalt suhelda, kokku leppida ja otsuseid vastu võtta. Keegi ei eita, et MTÜ on aidanud Vikipeediat populariseerida. Teisalt lõi see ka oivalise pinnase tülitsemiseks, millest on mõnel juhul kasvanud pikaajaline vaen. 

Plahvatusohtlik kooslus

Kohtun Eva Lepikuga Tartu botaanikaaias. Ta on üsna algusest peale olnud Wikimedia Eesti juhatuses, ta tunneb vikipediste ja nende hingeelu läbi ja lõhki. 

Jalutame, otsime kohta, kus istuda. Small talk on konarlik. Küsin, mis tööd ta praegu teeb. Ta ütleb, et oleksin võinud ta Vikipeedia artikli läbi lugeda. Õige jah. Tartu Ülikooli semiootikaosakonna raamatukoguhoidja. 

Lõpuks jõuame tiigi servas asuva saarekeseni, maandume rotundi all plasttoolidel. 

Küsin, kuidas ta vikipediste iseloomustaks. “Ega normaalseid inimesi pole,” ütleb ta ja turtsatab naerma. “Hallid, viisakad, korralikud ja puhta põllekesega tegelased ei tule Vikipeediasse. Kogu autismispekter on esindatud.” 

“Hallid, viisakad, korralikud ja puhta põllekesega tegelased ei tule Vikipeediasse. Kogu autismispekter on esindatud.” 

Paljudel vikipedistidel on Eva sõnul üsna jäik ettekujutus, milline peaks “õige” entsüklopeedia olema. “Kui need tegelased, erinevad temperamendid kokku saavad, võib minna jamaks. Olen seda oma silmaga näinud,” ütleb ta. 

Eva räägib täpselt, ta ei hellita, tema lause lõikab asja tuumani nagu aprillikuine tuuleiil. Tõmban jaki luku kurguni kinni.

Ehkki Eva on jätkuvalt ühingu liige, siis igapäevaselt ta seal ega ka Vikipeedias kaasa ei löö. Viimastel aastatel on tema fookus hoopis sõsarlehel Vikitsitaadid. Näiteks hiljuti korrastas ta prantsuse kirjaniku ja filosoofi Michel de Montaigne’i artiklit ja lisas tsitaate. Kuna Vikitsitaadid on veel väike ja vähese külastatavusega, näeb ta seal suuremat väljakutset.

Ühingu juhatuses oldud aega meenutab Lepik intensiivsena. Ühelt poolt oli vaja kogu plahvatusohtlikku liikmeskonda kantseldada ja koos hoida. Teisalt kulus aastatel 2016–2019 palju auru Euroopa Liidu autoriõiguste direktiivi vastu võitlemisele – see direktiiv ähvardas Vikipeedia tegevuse halvata. “Põletasin end sellega läbi. Tervis hakkas siit ja sealt loksuma. Mõtlesin, et tahaks ikka lapselapsi ka näha,” ütleb ta. 

Viimase müksu juhatusest lahkuda andis aga üks konkreetne, pikalt vindunud tüli, mis jõudis haripunkti 2021. aastal. “Ta tegi psühhoterrorit kogu juhatusele, pani püsti laimava veebilehe,” ohkab Eva, kes on nüüd minetanud oma lõbus-iroonilise tooni ja süütab peenikese sigareti. Eva ei soovi üksikasjadest rääkida, ta on suurema osa ebameeldivast juhtumist peast kustutanud.

Esimene väljaviskamine

See “tema”, kellest Eva räägib, on Märt Põder. Mees, kelle nimi ei vaja Eesti kodanikuühiskonnas erilist tutvustamist. Ta on aastate jooksul kuulunud kõikvõimalikesse ühingutesse, mis on tegelenud infoühiskonna ja internetivabaduste arendamisega. Ta on kaasa löönud poliitikas, näiteks 2019. aastal kandideeris roheliste nimekirjas riigikokku. 

Viimasel ajal on ta pildis peamiselt sellega, et juhib tähelepanu e-valimiste turvaaukudele. See on teda lähendanud EKRE-le ja paremkonservatiivsetele meediakanalitele. Märt on oma sõnumit korduvalt levitanud Uute Uudiste, Objektiivi ja Varro Vooglaiu saadetes.

Märt jõudis Vikipeedia juurde juba 2005. aastal, mil õpetas Tartu Kõrgemas Kunstikoolis filosoofiat. Ta kirjutas sinna Platoni dialoogidest ja filosoofia sünniloost artikleid, mida kasutas osaliselt loengumaterjalidena. Ühingu liikmeks astus ta eelmise kümnendi keskel, peagi sai temast juhatuse liige.

“Mulle meeldis selle imeliku seltskonnaga toimetada, sest ma ise olen ka natuke omamoodi huvidega,” muigab Märt tagasi vaadates. Siis aga lisab, et ju oli isegi temasugune tegelane selle pundi jaoks liiga “konventsionaalne”.

Mis siis juhtus? 

Saatusliku konflikti päästsid 2020. aasta kevadsuvel valla kaks töövõtulepingut. Juhatuse liige Märt nõudis, et lepingud tuleb ümber teha. Toonane projektijuht Ivo Kruusamäe punnis vastu. Kui üks leping saadi joonde, siis teine, muuseumiresidendi leping jäigi Ivo vastuseisu tõttu toppama. Vahepeal korraldas juhatuse liige Eva Lepik ühingu Slacki kanalis kiirkorras hääletuse, kus liikmed andsid muutmata lepingu allkirjastamisele rohelise tule. Ehk asi tehti Märdi selja taga ära.

Pettunud Märt pöördus ühingu revisjonikomisjoni poole, mis leidis samuti, et kiirkorras otsustamisega rikuti töökorda, kuna ei arvestatud ühe juhatuse liikme häält. Nii hakkas järjekindel Märt igal võimalusel rikkumisele tähelepanu juhtima. 

Sama aasta septembris saadavad ülejäänud neli juhatuse liiget Märdile kirja, kus heidavad talle muu hulgas ette ülimalt nõudlikku suhtluslaadi, mis on nad ära väsitanud ja muutnud koostöö võimatuks. Nad ütlevad, et kui Märt ise juhatusest tagasi ei astu, visatakse ta välja.

Oktoobri lõpus see juhtubki. 

Vastulöögina avaldab Märt õhukese raamatu mõõtu teksti “Ühe rikkumise anatoomia”, kus konflikti avameelselt ja detailselt lahkab. Lisaks toob ta välja, kuidas Ivo krooniline sõim ja ähvardused mürgitavad õhkkonda (“kuradi pask, ma peaks sul näo täis sõimama!”) ja kuidas Eva mätsib vaimset vägivalda kinni ning rikub seadust.

Väsimatu Märt jätkab MTÜ lihtliikmena siselisti kirjutamist, lisaks tuletab ta korduvalt meelde oma mammutteksti, mida aja jooksul täiendab ja kohendab. See lööb 2021. aasta juunis rivist välja ühe juhatuse liikme, kes ütleb, et Märdi süüdistused on tema füüsilisele ja vaimsele tervisele muutunud talumatuks, mistõttu ta lahkub juhatusest. Peagi järgneb talle ka Eva. Suveks on juhatus sisuliselt laiali jooksnud. 

Seepeale tõuseb pukki Ivo. Suur tüli lõpeb sellega, et Ivo eestvedamisel visatakse Märt 2022. aasta kevadel ühingust välja. Põhjuseks liikmemaksu tasumata jätmine ja MTÜ kahjustamine.

Suur tüli lõpeb sellega, et Ivo eestvedamisel visatakse Märt 2022. aasta kevadel ühingust välja.

Üks, kes ühingu siselistis Märdi kaitseks välja astub, on Gea Kangilaski. Gea on kodanikuaktivist ja poliitik, kes on aastaid olnud Tartu abilinnapea. Vikipeediasse tuli ta enda sõnul täitma tühimikke, mis laiutasid inimõigusi ja feminismi käsitlevates  artiklites. Näiteks lisas ta aeg-ajalt tuntud inimeste lehtedele, et nad on feministid. MTÜs oli ta selleks hetkeks olnud paar aastat. 

Geale jääb arusaamatuks, miks Märt minema lüüakse. Ta ütleb, et aasta otsa on olnud vaikus, Märt käib MTÜ üritustel, mingeid jamasid pole olnud. Küll aga juhib ta tähelepanu, et eelmistel suvepäevadel tuli talle üks inimene “praktiliselt kätega kallale”. See inimene oli praegune ühingu juhatuse liige Jaan Meriniit. Vahejuhtumit, mis siiski füüsilise kontaktini ei jõudnud, kinnitavad ka mitmed teised kohalviibinud. 

Gead häirib, et keegi ei liigutanud selle peale lillegi. Ta soovinuks, et juhatus arutab, kuidas õhkkonda sõbralikumaks muuta. “Selle asemel üritatakse aastaid Märti näidispuua. Kas see kuidagi muudab seda organisatsiooni paremaks?” küsib ta. Õige pea pärast kaasvõitleja väljaviskamist eemaldub ühingust ka Gea.

Märt tunnistab nüüd tagasi vaadates, et ilmselt oli ta teatud piirini ka ise paras tüütus. Samas pole tema sõnul MTÜ-l tulevikku, kui protseduuridele ja reeglitele vilistatakse ning selle asemel juurutatakse esoteerilisi juhtimispraktikaid. “Need tekitavad tüüpilisi sektidele ja sektiliidritele omaseid probleeme, muu hulgas omavoli, ärakasutamist, alandamist ja vägivalda.” 

Nüüd, aastaid hiljem, avastab Märt, et ehkki postitas ühingu veebilehe uudisvoogu hulgaliselt kirjatükke, on tema nimi igalt poolt eemaldatud.

Kõlab sektilikult?

Kiire lahkumine

Käbi Laant peetakse Vikipeedia kogukonnas mõistuse hääleks, kes on suutnud vastuolude sasipuntras edukalt laveerida ega ole kellegagi otseselt tülli läinud. Ta on alates 2015. aastast täitnud ühingu juures eri rolle, olnud ka juhatuse liige ja tegevjuht. 

Käbi sõnul halvas Märdi ümber keerelnud tüli sisuliselt kogu ühingu töö. Ta püüdis diplomaadina ühel hetkel kuumaks köetud konflikti lepitada. Kuu aega hiljem, pärast asjaosalistega rääkimist tõstis aga käed üles: liiga keeruline pähkel.

Käbi ütleb, et ühingus ongi keerulised karakterid. Üks neist on Ivo, kel on “õnnestunud tänu jõulisele suhtlusstiilile osavalt välja puksida need, kellega tal koostöö ei klapi või kelle maailmavaade talle ei sobi”. Kui Märt tegi nii palju lärmi, kui suutis, siis tavaliselt lahkuvad inimesed palju vaiksemalt.

Näiteks läks 2022. aasta alguses lühikese aja jooksul ühingust minema kolm kommunikatsioonijuhti. Neist kaks kinnitasid, et lahkumise põhjuseks oli Ivo. Piia Appo meenutab, et esimene kokkupuude Ivoga oli ligi 15 aastat tagasi Tartu Ülikoolis, kus ta võttis vabaainena Vikipeedia kursust. “Ta jättis nii sümpaatse mulje,” meenutab Piia, “aga hiljem muutus arvamus 180 kraadi.”

Ivo oli sel ajal MTÜ juhatuse liige. Piia sõnul sai ta Ivolt ülesanded, milleks oli paari Vikipeediat tutvustava ürituse ja kampaania tegemine. Kui ta nendega juba lõpusirgel oli, öelnud Ivo järsku, et ta tegeleb täiesti mõttetu asjaga. “Kuidas sa sellest ometi ise aru ei saanud?” meenutab Piia talle esitatud nõudlikku küsimust.

Eriti häiris Piiat see, et kui ülesandeid jagas Ivo eraviisiliselt, siis tagasisidet andis, või õigemini, maha tegi alati koosolekutel, teiste ees. “See võis olla väga alandav.”

Samal ajal hõõgus taustal konflikt Märdiga. Piiat ehmatas, kui avalikult Ivo teisi, eriti Märti ja Teele Vaalmat tagaselja sarjas. “Mõtlesin, et kuhu ma ometi sattunud olen?”

“Mõtlesin, et kuhu ma ometi sattunud olen?”

Seetõttu pani Piia lahkumisavalduse lauale kõigest loetud nädalad pärast tööle asumist. “Ei saa turundada õuna, mis seest mädaneb,” usub ta. Kõnekas on seegi, et Piia ei julenud Ivole öelda, et lahkub just tema ja halva sisekliima pärast. Ta mõtles vabanduseks välja parema pakkumise, et võimalikult kiiresti sääred teha. 

Kommunikatsioonijuhi jutt on tuttav ka Käbile. Lõpuks viskas Ivo suhtlusstiil temalgi üle ning ta otsustas tegevjuhi kohalt taanduda, tõmbudes tagasi ka ühingus.   

Pikaajaline vaen

Mõni aeg pärast Aparaaditehase kohtumist, kus Ivo sõimas Teelet autistiks, kirjutab Teele ühingu siselisti mureliku kirja. Ta küsib, et kui nad kutsuvad MTÜsse või Vikipeediasse uusi inimesi, siis kas nad mõtlevad ka sellele, mis keskkonda inimesed tulevad. 

“Mul on väga piinlik kutsuda kedagi organisatsiooni, kus peab taluma ebaviisakaid sõnu, naeruvääristamist, halvustamist, ähvardamist, valetamist ja seda, et kriitika pööratakse kritiseerija enda süüks. Öeldakse otsesõnu, et kes ei ole nõus taluma vaimset väärkohtlemist, pole meie sekka oodatud.”

Samal ajal esitavad töötajad lahkumisavaldusi. Ja ühingu liikmed, kes ei taha draamadesse sattuda, tõmbuvad tagasi. “Me peame midagi ette võtma,” ütleb Teele.

Mingit erilist kaasaelamist Teele murekiri ei leia. Vastupidi, üks ühingu liige süüdistab naist hoopis selles, et kui Märt üritas MTÜd kummuli keerata, seisis Teele Märdi, mitte ühingu eest. Täpsustus: tegelikult oli ka Teele nende juhatuse liikmete hulgas, kes nõudsid Märdi tagasiastumist. “Teele on alati valmis punti lööma ükskõik kellega, peaasi, et Ivole ära teha,” kirjutab ta. 

Teele ja Ivo ühine ajalugu on pikk. Mõlemad on ühingu asutajaliikmed, nad on olnud aastaid koos juhatuses. Mõlemad on Vikipeedia administraatorid ja ühed aktiivsemad kaastöölised. Nad on kirjutanud tuhandeid artikleid, mida olete suure tõenäosusega lugenud. Ometi ei saa nende läbisaamist kirjeldada sõnaga “tüli”, see oleks liiga pehme. Pigem on see pikaajaline vihavaen, vähemalt Ivo poolt.

Kutsun Teele ühel märtsikuu päeval Levila kontorisse. Ta tuleb isikliku elektritõuksiga, peas Tartu Maratoni müts. Aastaid tagasi töötas ta maratoni korraldavas MTÜs sekretärina. Praegu on ta väikse lapsega kodune. 

Teele näitab mulle erakirju, mida Ivo on talle saatnud. Ühes 2022. aasta 16. oktoobri öösel saadetud pikas ja süüdistustest vahutavas meilis nimetab ta Teelet “kõige halva kehastuseks” ning hoiatab, et on valmis “pühenduma selle kurjuse hävitamisele”. Varem oli Teele seadnud kahtluse alla, kas Ivol on juhatuse liikmena sobilik hakata ka projektijuhiks, seega olla korraga tegevjuhi ülemus ja alluv. 

Ivo nimetab ta Teelet “kõige halva kehastuseks” ning hoiatab, et on valmis “pühenduma selle kurjuse hävitamisele”.

Kui Teele saadab ähvarduskirja edasi ka teistele ühingu liikmetele, kõlab see justkui kurtidele kõrvadele. See on asi, mis teda sügavalt häirib. “Miks on kogukond alati kiusaja poolel? Miks keegi midagi ei tee?” küsib ta nõutult.

Teele möönab, et neil on Ivoga erinev veregrupp. Tema tahab kõik läbi arutada, aga “Ivo on selline, et tema ütleb, kuidas õige on”. Lisaks on Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeli õppinud Teelele oluline, et asju aetaks korrektselt, vastavalt seadustele ja protseduuridele. Ta tunnistab, et võib seetõttu näida pedantne. Teele jääb mõtlema ja lisab veel, et kipub olema liiga kriitiline, jagama liiga vähe kiitust. “Aga taolist kohtlemist pole ma enda arvates siiski ära teeninud.”

Küsin, miks Teele ühingust lihtsalt välja ei astu ja oma närve kulutab. Ta vastab, et ka tema pere on talle korduvalt öelnud, et peaks seda tegema, kuna tülid hakkavad juba tervisele. Teele mõtleb pikalt, meie vestlusse sigineb mitmekümne sekundi pikkune paus. “Aga ma olen ju pool oma elu Vikipeediaga seotud,” poetab ta vaikselt, “lisaks olen MTÜ asutaja. Mul pole üldse lihtne siit lahkuda.”

Vähemalt ühe asja, mis võib suhteid Ivoga mõjutada, jätab Teele mulle alguses siiski rääkimata.

Talle jääb 2024. aasta jaanuaris silma üks rahvusvahelises Wikimedia blogis ilmunud intervjuu Ivo Kruusamäega. Küsitleja on Malaisia vikipedist Asmah Federico. Teelet häirib, et loost jääb mulje, nagu oleks Eesti Vikipeedia kogukond väga kokkuhoidev.

Ta otsustab Asmahile kirjutada ja teda hoiatada. Olukorra teeb pikantseks aga see, et Asmah on tol hetkel Ivo kihlatu, praegune abikaasa.

Kuigi Teele ei maini kirjas kordagi Ivo nime, räägib ta inimestest, kes võivad esmapilgul paista väga targad ja võluvad, kuid lähemal tundmaõppimisel, eriti kui sa nende arvamusega ei nõustu, paljastub nende tegelik pale. Nad võivad hakata sind halvasti kohtlema, solvama, ähvardama, kuni hävitamiseni välja. 

Ta soovitab neiul lugeda “harivat artiklit”, mis räägib nartsissistidest ja nende “lendavatest ahvidest” (inglise keeles flying monkeys). Ehkki hea tõlge puudub, on kunstikorraldaja Triinu Soikmets nimetanud neid tabavalt nartsissiste teenindavaks õukonnaks, teisisõnu kaaslasteks, kes vaatavad mölakate tegevusele läbi sõrmede, või veelgi enam, kaitsevad ja õigustavad neid. 

Teele selgitab nüüd, et kirja saatmise hetkel ta küll teadis Ivo ja Asmah suhtest, kuid mitte kihlusest. Ta kinnitab, et pöördus naise kui Wikipedia kogukonna liikme poole. 

Teistsugune vaade

Filosoof ja tõlkija Andres Luure istub Mustamäe lõpus asuva Pirosmani restorani teisel korrusel, kõige tagumises nurgalauas, teistest eemal. Niisamuti on ta aastaid tagasi taandunud Wikimedia Eesti ühingust, kõik intriigid ja tülid jäävad temast kaugele, need ei huvita teda. Ta tahab rahulikult Vikipeedias toimetada. 

Ta annab mulle tervituseks kätt, pea õlgade vahel ja õrn naeratus näol. 

Paljud nimetavad Andrest eestikeelse Vikipeedia isaks või vähemalt vaimseks isaks. Ta on ilmselt enim võrguentsüklopeediasse panustanud inimene, saanud selle arendamise eest isegi presidendilt teenetemärgi. Praegugi veedab ta seal mõne tunni päevas. Viimati kirjutas ta pikemaks artikli keemilisest elemendist üterbiumist. 

Kui Andres on tellinud tšahhobili, küsin temalt ühingu kohta. 

Ta oli 2010. aastal üks MTÜ asutajatest. Ta ise ütleb, et oli seal juures igaks juhuks, et midagi nihu ei läheks. Andres oli mõnda aega ühingu hingekirjas, käis kokkusaamistel, aga meenutab, et seal polnud üldse huvitav. Kuna ta jättis liikmemaksu tasumata, arvati ta välja. Ta isegi ei tea, millal see juhtus.

Andres möönab, et ühing on aidanud tuua Vikipeediasse fotosid. Samuti korraldanud artiklikirjutamise ja -toimetamise võistlusi, mis on meelitanud ligi uusi kaasautoreid. Samas tervikuna peab ta organisatsiooni mõju Vikipeediale väikseks. “Selleks, et häid tegijaid juurde saada, pole vaja uut kampaaniat, vaid on vaja teha eelkõige head entsüklopeediat. See on parim reklaam. Keegi ei taha tulla kohta, mis on solgiauk.”

“Selleks, et häid tegijaid juurde saada, pole vaja uut kampaaniat, vaid on vaja teha eelkõige head entsüklopeediat. Keegi ei taha tulla kohta, mis on solgiauk.”

Pigem on Andres näinud, kuidas organisatsioon häid kirjutajaid endasse imeb. “Sama lugu on Ivoga, nüüd ei kirjuta ta Vikipeediasse enam peaaegu midagi.”

Kui Andres grusiinide aurava liharoa kätte saab, keskendub ta sellele ega viitsi enam eriti MTÜst rääkida. 

“Pederastide kokkutulek”

Võib-olla on teenekal vikipedistil õigus. Võib-olla me ülehindame ühingu mõju. Las nad seal omakeskis sõimlevad ja ärplevad, miks see peaks Vikipeediat mõjutama? Nagunii enamik Vikipeedia kaasautoreid, nende hulgas mitmed viljakad panustajad, ühingusse ei kuulu. Kui MTÜ maamunalt kaoks, kestaks Vikipeedia ikka edasi. 

Samas vaevleb võrguentsüklopeedia natuke samade probleemide küüsis. Mitmed ühingust võrsunud tülid on murdnud end Vikipeediasse. Ja tagajärjedki kipuvad olema sarnased: inimesed lahkuvad. 

Pöördume veel kord tagasi siinse loo algusse, ühingu 2023. aasta mai koosviibimise juurde Tartus. Ehkki näib, et juhtum unustatakse, istub kohtumisel veel üks inimene, kes ei unusta. 

Ta ei taha ses loos oma pärisnimega osaleda, sest kardab avalikku tähelepanu ja hukkamõistu. Seega nimetame teda tema tolleaegse Vikipeedia kasutajanime järgi Le Boréalieniks. Ta ei ole ühingu liige, kuid on kirjutanud sadu artikleid. Ta on saanud isegi kuu vikipedisti tunnustuse, milleks on raamatupoe kinkekaart. 

Aastaid tagasi töötas ta ühes asutuses öövalvurina. Tegi 13-tunniseid vahetusi, käis ja patrullis iga kahe tunni tagant hooned üle. Kui tagasi laua taha jõudis, hakkas Vikipeediasse kirjutama. Näiteks lõi ta neil öötundidel sisse mitusada artiklinuppu Kanada, eeskätt prantsuskeelsete provintside linnadest. 

Teele ründamine ei anna Le Boréalienile rahu. Ta võtab mõne päeva pärast teema ühingu Slacki kanalis üles. Ta ütleb, et nähtu oli sedavõrd inetu, et esitas politseile kaebuse. Lisaks annab ta teada, et eemaldub MTÜ tegemistest, aga sooviks siiski osaleda vikipedistide suvepäevadel Järvamaal Metsajõe puhkemajas.

Mõne aja pärast vastab talle Ivo: “Sinu hapra vaimse tervise säilitamise huvides soovitan hoida eemale Wikimedia Eesti korraldatud üritustest.” 

“Sinu hapra vaimse tervise säilitamise huvides soovitan hoida eemale Wikimedia Eesti korraldatud üritustest.” 

See ajab Le Boréalieni segadusse. Varem on Ivo ise teda ühingu kokkusaamistele kutsunud. Samuti on Ivo teinud talle ettepaneku astuda MTÜ liikmeks. Suisa on kinnitanud, et Le Boréalien võiks soovi korral juhatuse liikmeks kandideerida. 

“Aga kui tema rünnakule tähelepanu juhtisin, siis enam järsku ei kõlba,” ohkab ta.

Löödud Le Boréalien ei saa asu. Nädalaid hiljem paneb ta Vikitsitaatides püsti laimava lehe Ivo Kruusamäest, kus ütleb, et Ivo värbab (kirjapilt muutmata) “nõnda öeldud vikipediste ja vikifotograafe, pelgamata nende ära kasutamist ja vääritut kohtlemist”. Artikkel kustutatakse ning autor saab Vikitsitaatides eluaegse keelu.

14. juulil, päev enne suvepäevade algust, saab Le Boréalien Ivolt kirja: tuletan meelde, et sinuga pole suvepäevadel arvestatud ja ka toitu pole sulle tellitud. 

See on viimane piisk karikas. Sama päeva õhtul tormab Le Boréalien Vikipeediasse ja laob suvepäevade avalikul arutelulehel kõik letti. Ta kirjutab, kuidas Ivo on varem nimetanud suvepäevi “pederastide kokkutulekuks” ning sõimanud hiljuti surnud vikipedisti “täielikuks värdjaks”. Le Boréalien ütleb, et pole veel elus kohanud tegelast, kes nii paljusid süstemaatiliselt halvustab ja ennast pidevalt õigustab.

Ivo paneb administraatorina Le Boréalienile esialgu ööpäevase blokeeringu, põhjuseks “taunitav käitumine, isiklikud rünnakud”. 

Järgmistel kuudel rullub lahti vaidlus, kas Le Boréalieni eemaldamine oli õigustatud. Ühed on poolt, sest Vikipeedia pole mõeldud eratülide klaarimiseks, teised aga vastu, sest Ivo ei tohiks blokeerida olukorras, kus ta on aktiivse konflikti osapool. Lisaks tekib küsimus, et kuidas saab Ivo ainuisikuliselt otsustada, kes on suvepäevadele oodatud.

Le Boréalien, kes tunneb, et talle on tehtud ülekohut, jätkab ka järgnevatel kuudel maiõhtu sündmuste meenutamist, ta ketrab toimunut arutelulehtedel üha uuesti läbi. Septembris paneb administraator Pikne ta eluaegse keelu alla.

Ühingust alguse saanud tüli Ivoga maksis Le Boréalienile kaastöölise koha Vikipeedias. Ta palub rõhutada, et blokeerimisel ei heidetud talle kordagi ette, et tema artiklite või toimetamistööga oleks mingi probleem. Otsustas see, et ta söandas Ivo rünnakule tähelepanu juhtida. 

Politsei teeb küll asjaosalistele mõned kõned, aga kaebust lähemalt uurima ei hakka. Puudub koosseis.

Pröökav esindusnägu

See pole sugugi ainuke juhtum, kus Ivo käitumine Vikipeedias paneb kulme kergitama. Veelgi enam, näiteks Andres Luure tegi paar aastat tagasi ettepaneku Ivolt adminni õigused ülepea käest võtta. 

Andrese jaoks sai päästikuks Ivo sõnavõtud “Eesti keele” artikli arutelulehel, kus viimane ühele kaasautorile peale lendas ning tema väiteid “nõrgamõistuslikuks” ja “madalalaubaliseks” tembeldas. Tõele au andes oli ka kaasautor üsna ründav.

“Sa ei tohi ähvardada ja sõimata. Sa oled Vikipeedia esindaja,” ütleb Andres Ivole.

Mitmed pikaajalised kaasautorid toetasid Ivolt pagunite mahavõtmist, viidates, et see polnud kaugeltki esimene taoline vihapurse. Siiski jookseb hääletus liiva, kuna poole pealt selgub, et pole järgitud protseduurireegleid. 

Mitmed pikaajalised kaasautorid toetasid Ivolt pagunite mahavõtmist, viidates, et see polnud kaugeltki esimene taoline vihapurse.

Lisaks on osad Vikipeedia kaasautorid kurtnud, kuidas Ivo on ähvardanud neid kergekäeliselt blokeerida. Ühes arutelus annab Ivo mõista, et võib blokeerida ka liiga lühikeste artiklite kirjutamise eest. Kuigi blokeerimine on üks administraatori tööriist, kasutatakse seda üsna viimase abinõuna, korduva vandalismi takistamiseks.

Võib küsida, miks me Ivo niimoodi ette võtsime. Kas need, kes Ivo vigadele tähelepanu juhivad, on ise kirkalt puhta põlleesisega? Ei ole. Kas need, keda Ivo sõimab, käituvad ise alati viisakalt? Kindlasti mitte. 

Siiski on paljude huulil küsimus, kas administraatoril ja Vikipeediat arendava MTÜ tegevjuhil, kellest on muu hulgas kujunenud liikumise esindusnägu, sobib niimoodi pröögata. Kas talle ei peaks kehtima veidi kõrgemad moraalsed standardid? 

Uustulnukate tervitus

Ehkki Vikipeedia kogukond on väga kirju ja killustunud, siis ühes asjas valitseb haruldane üksmeel: eestikeelse võrguentsüklopeedia suurim probleem on inimeste puudus. Vaja on uusi tegijaid, soovitavalt muidugi häid tegijaid, kes kirjutaksid ja toimetaksid artikleid. Ainult nii saavad kaetud kõik olulised teemad, mis ühes korralikus ja endast lugupidavas entsüklopeedias peaks olema. Võib kõlada irooniliselt, aga ka Ivo on seda rõhutanud igas viimase aja kirjatükis ja intervjuus. 

Kuna uusi kaastöölisi otsitakse tikutulega, üritatakse nende sulandumine võimalikult meeldivaks teha. Vähemalt teoorias. Näiteks on Wikimedia Eesti loonud alustajatele õppevideod ja -materjalid. Vikipeedia avaleht innustab uusi tulijad lausega, et “kui tunned, et oled hädas ja vajad abi, siis küsi julgelt – teised kasutajad aitavad sind kindlasti!” 

Päris elu on sageli teistsugune. 

Robert Reisman on pikaaegne vikipedist ja adminn, kes viimasel ajal panustab Vikipeediasse vähem. Aeg-ajalt ta siiski kirjutab ja täiendab 17. sajandi baltisaksa aadlike biograafiaid, rahuldab oma ajaloohuvi. Küll aga on ta korduvalt tähele pannud, kuidas mõni tubli inimene satub Vikipeediasse sooviga oma lemmikvaldkonna kohta midagi kirjutada. “Kuna ta on aga algaja ja teeb tõenäoliselt vigu, kiusavad nohik-adminnid ta lihtsalt minema,” ütleb Robert.

Ka ta ise pole patust puhas. “Oli üks uus kasutaja, kes kirjutas Liivimaa linnustest. Väga hästi kirjutas, aga kuna tal oli vormistamise ja linkide lisamisega probleeme, hakkas see mind vaikselt närvi ajama. Nii olen minagi korra kaotanud oma rahuliku meele,” tunnistab Robert. Tema sõnul ei suuda pikaajalised olijad tihtipeale arvestada, et uute tulijate õppimiskõver on üsna pikk.

Minnekoni kasutajanime all tegutsev adminn ütleb, et mõned teemad on plahvatusohtlikumad kui teised. Kalaliikidest kirjutav inimene satub ilmselt harvemini pahandustesse. Aga kui kirjutada ajaloost, keelest või poliitikast, kus inimestel on tihti tugevamad veendumused, võib jamaks minna küll. Nii läks ta ühe autoriga karvupidi kokku Eesti muinasajaloost rääkivate artiklite toimetamisel. Too sõimas Minnekoni “muinasajalugu solkivaks ristikoeraks” ning küsis: “Kas ma pean su sohu uputama, et sa seda artiklit ei näpiks?” 

“Kas ma pean su sohu uputama, et sa seda artiklit ei näpiks?” 

Ehkki Minnekon on Vikipeedias anonüümne, püüdis sama inimene tema isikut paljastada. Ta uuris Minnekoni kirjutatud artikleid, sõnakasutust ja keeleoskust ning tegi selle pinnalt järelduse, et too peab olema üks tuntud Eesti arheoloog. “Tagantjärele vaadates tundub see naljakas, aga vähemkogenud vikipedisti jaoks kindlasti mitte. Tuled õhinal ja heas tahtes artiklit täiendama, kuid siis saad sõimata ja lisaks tahetakse sind paljastada. Kui ma olnuks päriselt see arheoloog, poleks see naljakas.”

Pikaaegne administraator leiab, et seetõttu on anonüümsus Vikipeedias oluline. Võid küll sõimurahe alla jääda, aga see, et keegi hakkab sind päriselus kimbutama, on üsna ebatõenäoline. Seda enam, et töö on tasustamata ja keegi sulle appi ei tule.

Rohkem kiitust

Tartu Ülikooli ajakirjandusdoktorant Virgo Siil, kes on lühikese ajaga tõusnud üheks aktiivsemaks administraatoriks, tunnistab, et kui ta Vikipeedias alustas, pettus temagi sealses suhtluskultuuris. “Mul oli naiivne nägemus, et kuna ajame ühist asja, ollakse lugupidavad ja innustavad. Vastu vaatas aga pidev nägelemine ja peamiselt negatiivne tagasiside.” 

Tal on ette tulnud juhtumeid, peamiselt küll võõrkeelsetes Wikipediates, kus toimetaja või autorina midagi teeb, aga see kustutatakse lihtsalt ära. Näiteks pani ta läti ja- leedukeelsetesse Wikipedia artiklitesse mõned droonikaadrid, kuid need võeti igasuguse põhjenduseta maha.

Hiljuti sattus Virgo redigeerimiskonflikti. See on olukord, kus kaks inimest parandavad samaaegselt, aga enese teadmata üht ja sama artiklit. Niigi nõme ja vihale ajav situatsioon, kuna sinu tehtud muudatused võivad haihtuda. Aga siis hakkas teine pool veel ründama, kirjutas kurja e-kirja. “See ajas küll mõneks ajaks isu ära. Vikipeedia pole mu töö, ma ei pea seda tegema,” meenutab Virgo. 

Seetõttu püüab ta ise rohkem tänada ja kiita, kui keegi teeb midagi hästi. Samas ei taha ta endale vastu rinda taguda. “Teinekord olen ise samasugune lollakas, ajan inimesi närvi,” muigab toimetaja.

Andres Luure tunnetab, et isiklike rünnakuid on Vikipeedias vähemaks jäänud. Mingeid suuri tülisid pole viimasel ajal samuti silma hakanud. Ta usub, et “kaasautor võib olla väga halb inimene, aga kui ta kirjutab hästi, siis sellest piisab.” Andres räägib nii vaikse häälega, et hiljem lindistust üle kuulates on rohkem kuulda eemalt kostvat beebi nuttu kui tema ühtlast ja tasast sõnavulinat.

Siiski ütleb ta kõhutunde pealt, et heade kirjutajate arv on langenud. Millal viimane uus adminn tuli, seda Andres ei mäletagi. Enamik 34 adminnist on juba vanad olijad, noori on nende hulgas vähe. Sellele kohale tõusmine eeldab, et inimene on autorina juba mõnda aega küpsenud ja tema vastu on tekkinud teatav usaldus.

Sõbralik ruum

Sõimamine ja ähvardamine, vilets suhtluskultuur laiemalt pole mõistagi ainult Eesti eripära. See on üleilmne probleem, millest on korduvalt rääkinud ka Wikipedia asutaja Jimmy Wales. Näiteks rõhutab ta 2019. aasta Wikimania konverentsi lõpupaneelis, et kuna eesmärk on tuua liikumise juurde uusi tegijad, peab keskkond muutuma viisakamaks. 

Sealjuures juhib ta tähelepanu ühele levinud probleemile: mida teha kaasautoritega, kes käituvad ja ütlevad halvasti, aga teevad seejuures väidetavalt väga head tööd? “See on raske küsimus … Aga ma arvan, et me teeme suure vea, kui laseme edasi tegutseda neil, kes põhjustavad kogukonnas suuri probleeme.”

Nii tuli Wikimedia Foundation 2021. aastal välja üldise käitumisjuhisega, mis paneb lühidalt paika, mis on Wikipedias teretulnud ja mis mitte. Muu hulgas on keelatud solvamine, ähvardamine ja võimu kuritarvitamine. Käitumisjuhise täitmine on automaatselt kohustuslik kõigile maailma Wikipediatele ja ühingutele, nii füüsilises kui virtuaalses ruumis, nii eravestlustes kui avalikes aruteludes. 

Wikimedia üldine käitumisjuhis ütleb, et muuhulgas hulgas on keelatud solvamine, ähvardamine ja võimu kuritarvitamine.

Küll aga tuleb iga riigi Wikipedial käitumisjuhis ise jõustada. See tähendab, leppida kokku selles, mis juhtub siis, kui keegi teeb teistele halba. Wikimedia Eesti pole seda teinud. “Kuhu pöörduda siis, kui kogetakse või nähakse kiusamist ja ahistamist? Kes kiusajaga tegeleb ja mis võivad olla tagajärjed?” küsib Teele Vaalma oma kogemusele toetudes. Seni pole teda kuulda võetud. 

MTÜst välja visatud Märt Põder lisab, et ühing on sulgenud end rahvusvahelise Wikipedia kogukonna ees, mida ei usaldata ja kust tulevaid algatusi peetakse mõttetuks. Lisaks üldisele käitumisjuhisele toob ta välja ka sõbraliku ruumi kokkulepped, mille eesmärk on muuta füüsilised kohtumised sõbralikumaks ja turvalisemaks, kuid millele on Eesti kogukond korduvalt vilistanud. 

Samas on Eesti ühing alates 2022. aastast Wikimedia Foundationile kinnitanud, et nad järgivad mõlemat dokumenti. See linnuke on vajalik selleks, et saada raha. Rahvusvaheline katusorganisatsiooni toetab MTÜd umbes 80 000 euroga aastas. Seega näib, et Eesti kohalik rakuke suhtub üldise käitumisjuhise osadesse punktidesse jahedalt, kuid võtab hea meelega vastu raha, mida peakontor pakub.

Köetud kirjavahetus

Ivo on läinud nugade peale ka rahvusvahelise Wikipedia kogukonnaga.

Wikimedia juhatus arutab 2024. aasta suvel, keda saata Eestist Kesk- ja Ida-Euroopa Wikimedia organisatsioonide kokkutulekule. Pärast mõningaid vangerdusi otsustatakse, et Istanbuli lähevad Ivo ja tema toonane kihlatu, kes on samuti MTÜ liige.

See tekitab konverentsi korraldajates küsimusi. Üks neist palub Ivolt ametlikku dokumenti, näiteks juhatuse kirjalikku otsust, mis kinnitaks, et Eesti ühing lähetab just Ivo ja ta elukaaslase. Vastasel juhul ei saa nad reisi kinni maksta.

Ivo vastab seepeale, et kuna ta on tegevjuht, peaks tema sõnast piisama.

Vahetatakse veel kirju. Kuna korraldaja palub endiselt juhatuse kirjalikku otsust, muutub Ivo toon ründavaks. Ta küsib, miks korraldajad teda oma kummaliste soovidega tüütavad. Lisaks viskab ta ninale, et Eestis kasutatakse digiallkirjastatud dokumente, mida korraldaja, kes on grusiin, nagunii lugeda ei oska.

Teine pool nimetab Ivo kirja äärmiselt lugupidamatuks ning ütleb, et ta ei kavatse temaga rohkem suhelda. Nii võtavad suhtluse üle kaks teist korraldustiimi liiget, kellega saadakse viimaks kokkuleppele, mis dokumente vaja läheb.

Ühingu juhatus arutab intsidenti juuli lõpus. Protokollist tuleb välja, et konverentsi korraldajad arutasid isegi küsimust, kas Ivo üldse Istanbuli lubada, kuna ta rikub sõbraliku ruumi kokkulepet. Juhatus märgib, et selline käitumine pole aktsepteeritav ja võib kahjustada ühingu mainet. Siiski annavad nad minekuks rohelise tule, eeldusega, et Ivo peab end välismaal paremini üleval.  

Ebanormaalselt edukas

Ehkki mu algne eesmärk on rääkida Vikipeedia kogukonnast laiemalt, jõuavad  paljud jutud ikka ja jälle Ivoni. Helistan talle, ütlen, et soovin kohtuda. Kuna mainin probleeme, jääb ta skeptiliseks, tahab esialgu küsimusi meili peale.

Paari päeva pärast tuleb vastuseks seitse lehekülge tihedalt täis kirjutatud teksti. Ma pole seda maininud, aga vikipedistid kirjutavad reeglina väga pikki kirju. Mitte et ma ise siin lühidusega eeskuju näitaks, aga lõpuks ma ei julge neile enam eriti kirjutada, sest ühe täpsustava küsimuse peale võib tulla võimas sirbilik tekstisammas. Ja see on täis tuubitud linke, mis viivad Vikipeedia artiklite aruteludesse, katakombidesse, kuhu eksin mitmelgi õhtul tundideks ära. 

Vikipedistid kirjutavad reeglina väga pikki kirju. Ühe täpsustava küsimuse peale võib tulla vastu võimas sirbilik tekstisammas.

Kuigi ma keskendusin küsimustes valupunktidele, alustab Ivo hoopis sellest, et eestikeelne Vikipeedia on “ebanormaalselt edukas” ja meie panus ka teistes Wikimedia projektides on maailma “absoluutses tipus”. Ta lajatab, et Levila peaks hoopis sellest kirjutama, mitte ninapidi probleemides tuhnima. Ivo ründab korduvalt teemapüstitust, öeldes, et see näib nagu “Foxi reporter uuriks Zelenskõilt, et miks ta Trumpi tänanud pole, miks ilma ülikonnata Valgesse Majja läks ja kas sõda ei oleks juba ammu lõppenud, kui Ukraina riiki juhiks mõni vähem konfliktne inimene”.

Hüva, vaatame siis Ivo väiteid lähemalt, võtame ette statistilised näitajad. Loo kirjutamise hetkel on eestikeelses Vikipeedias 252 006 artiklit. Sellega oleme maailmas 46. kohal ehk kõrgeima 15 protsendi hulgas, eespool läti, leedu, kreeka ja horvaadi keelest. Kui võtta aga artiklite arv 1000 rääkija kohta, tõuseme 35. kohale, mis toob meid juba üsna kitsasse maailma tippu. Selle tabeli eesotsas on mõistagi väga väikesed keeled või tehiskeeled, mille kõnelejate arv piirdub mõnekümnega.

Artiklite arv pole sugugi ainus mõõdik. Paljud vikipedistid leiavad, et artiklite arvu suureks paisutamine ei tohigi olla eraldi eesmärk. Kvaliteet on palju olulisem. Seda enam, et paljudes keeleversioonides toodavad artikleid robotid, näiteks suuruselt teise, sebu keeleversiooni pea kõik artiklid on loonud arvutiprogramm. Eestikeelne Vikipeedia pole seni veebiroboteid kasutanud.

Üks võimalus on võrrelda kaasautorite arvu. Ehkki see pole globaalselt kasutust leidnud, on olemas Vikikirglikkuse tabel, mis mõõdab lihtsustatult öeldes seda, kui palju on aktiivseid vikipediste, kes teevad kuus vähemalt viis muudatust, miljoni elaniku kohta. Selle järgi on eestikeelne Vikipeedia maailmas pika puuga esimene.

Samas pole uute kaastööliste arv Eestis viimastel aastatel kasvanud, samuti püsib üsna samal tasemel tuumiku arv, milleks on 20–30. Siin tuleb aga mängu võrdlusbaas: mida suurem sa oled, seda keerulisem on kasvada. Seetõttu on ingliskeelse Wikipedia toimetajate arv languses juba 2007. aastast saadik.

Lisaks on Eesti väga oluline panustaja Wikimedia Commonsisse, mis on tasuta fotode, videote ja helifailide andmebaas. Näiteks saab sealt võtta Vikipeedia artikli illustreerimiseks pilte. Eestist tulnud eeskujulike fotode ja videote arv (see on klass kvaliteetse meediasisu hindamiseks) teeb paljudele suurtele riikidele silmad ette. 

Tööhobuste rakend

Ivo on kindel, et heade tulemuste taga, iseäranis piltide ja videode vallas, paistavad just Wikimedia Eesti MTÜ kõrvad. “Ja need edukad tegevused seonduvad üldiselt minu nimega,” jätkab ta.

Ivole meeldib rõhutada, kui kõva vend ta ikkagi on. Ühes Teele Vaalmale saadetud kirjas, mida enne refereerisime, ütleb Ivo (kirjapilt muutmata): “Ma olen harukordselt osav Wikipedia edendamisel ning olen suutnud AINUISIKULISELT rohkem saavutada, kui tervelt kolmandik chapter’eid (iga riigi Wikipedia esindus – toim).”

Ühingus peab ta end lausa asendamatuks. Paar aastat tagasi liikmetele saadetud kirjas märgib ta, et “on ju üsna ilmne, et mul endal ei ole absoluutselt siinset ühingut vaja, aga sel MTÜ-l on eluspüsimiseks mind väga-väga vaja”. Ta lisab, et kui ta täna organisatsioonist lahkuks, “siis on asi samuti õhtal ammu enne seda, kui järgmine aastanumber kalendris ette keeratakse”.

Ivo enesekiitus võib tunduda ülespuhutud, isegi naeruväärne. Samas kinnitavad mitmed ühingu liikmed, et nii ongi, Ivol on õigus. Temaga pikalt MTÜs koos töötanud Eva Lepik ütleb, et suur osa Vikipeedia edust seisab ainuüksi Ivo õlgadel. “Ivo pole rüganud mitte nagu tööhobune, vaid nagu tööhobuste rakend. Kõik need koostööd koolide, ülikoolide, ministeeriumite ja teiste asutustega … See on suuresti Ivo teene.”

Ivo enesekiitus võib tunduda ülespuhutud, isegi naeruväärne. Samas kinnitavad mitmed ühingu liikmed, et nii ongi.

Virgo Siil tunnistab, et Ivo suhtlusstiil võiks olla lugupidavam, aga leiab, et ilma Ivo panuseta oleks MTÜ tõenäoliselt ammu uksed kinni pannud. Seejuures kummutab ta väite, nagu peaks Ivo end asendamatuks. Ta ütleb, et Ivo on korduvalt nii talle kui teistele ühingu liikmetele kinnitanud, et tahab juhi koha kellelegi teisele üle anda.

Ka mulle pihib Ivo, et tema tegelik soov oleks kõrvale astuda, aga ta ei saa, sest muidu “kukuks päevapealt kõik kokku”, üksnes kohuse- ja missioonitunne hoiab teda rooli juures. Samas ütleb ta hiljem, et kandideeris enne tegevjuhiks tõusmist ka mitmele teisele töökohale. “Oleks ma ühes kohas valituks osutunud, oleks ära läinud. Palju mugavam töö, vähem stressi, kõrgem palk,” loetleb ta. 

Igal juhul on Ivo rüganud Vikipeedia nimel ennastsalgavalt. Kuigi viimased kaks aastat töötab ta ühingus tegevjuhina – tema palk on 1640 eurot bruto –, siis aastaid on ta panustanud täiesti tasuta, muu hulgas juhatuses, kus tasu pole ette nähtud. Ta ütleb, et paneb ka tegevjuhina entsüklopeediasse aastas keskmiselt 1000 tundi vabatahtlikku tööd, mis teeb pea kolm tundi päevas.

“Ma olen harjunud vähesega läbi ajama, saan hakkama 300 euroga kuus,” sõnab Ivo, kes on lõpetanud Tartu Ülikoolis geenitehnoloogia eriala. Ta ütleb, et on oma vara kasvatanud peamiselt investeerimisega.

"Ma olen harjunud vähesega läbi ajama, saan hakkama 300 euroga kuus."

Solvamine kui inimõigus

Ehkki Ivo kirjaliku vastusega saaks täita mitu paberajalehe külge, soovin temaga ka silmast silma kokku saada. Kohtume Tartu Aparaaditehases, Wikimedia kontoris. Ausalt öeldes olen veidi hirmul, Ivo senised kirjad pole jätnud muljet, et ees võiks oodata meeldiv hommikupoolik kohvi ja küpsistega.

Ukse peal võtab mind vastu kergelt kohmetu, aga samas sõbralik tegelane. Ta näitab ühingu kitsukesi ruume ja pakub kohvi. Mind hämmastab see, et ta mäletab mind 2018. aasta kaitseväe reservõppekogunemiselt, mil teenisin veel jalaväes.

Viin jutu suhetele. Üritan aru saada, miks neil Teelega suusad nii ristis on. Ivo neab Teelet nii, nagu oleks viimane kõigis maailma hädades süüdi. Küll saab Teele nii selle eest, et ajab ühingus ebamõistlikult palju bürokraatias näpuga järge, kui ka selle eest, et kaob jamade korral kivi alla, ei vasta telefonile ega kirjadele. 

Veel heidab Ivo ette, et Teele on korduvalt alustanud tema vastu siselistis “ristisõda”. Tagatipuks teeb liiga vähe tööd, ei kuula mitte kedagi ning ka paljud teised ei talu teda silmaotsaski. Kui ma palun tuua mõni konkreetne näide, jääb ta esialgu jänni. Hiljem kopeerib ta mulle ühe Eva Lepiku kirja, kus too samamoodi Teelet halvustab. 

Ära ei saa unustada ka Teele kirja Ivo tollasele kihlatule, seda, kus Teele andis mõista, et Ivo on nartsissist. Seepeale küsis ehmunud kaasa Ivolt, kes on Teele ja miks ta neile halba soovib. 

Kas see on piisav põhjus, et sõimata teist inimest korduvalt autistiks, vaimselt haigeks inimeseks? “Esiteks, alustame sellest, et solvamine on inimõigus,” ütleb Ivo. Ta lisab, et “Teele käitumine on läbi aastate olnud nii destruktiivne ja kahjulik, et teda ei ole võimalik "ebaõiglaselt" sõimata”.

Oma jao saab ka Märt Põder. Ivo ärritub silmanähtavalt juba pelgalt Märdi nime mainimisest. Neil olevat materjale, et see “pahatahtlik ja manipulatiivne” tegelane kohtu alla anda, aga keegi ei taha temaga tegemist teha. Ta meenutab Märti isikuna, kes koolitas nende inimesi “koosolekuid mitme seadmega salvestama, sest tema räägitav muutus iga korraga ja see oli ainus viis tõestada, et kõik ülejäänud pole hulluks läinud”.

Le Boréalieni väljaviskamist ei pea ta isegi kõneväärseks. “Sel inimesel on psühhiaatrilist abi vaja,” ütleb ta lakooniliselt. 

Läbiva mustrina hakkabki silma, et Ivo ründab esmajärjekorras alati isikut, mitte sõnu või tegusid. Lisaks ründab ta diagnoose, ta ei kohku letti löömast, kui kellelgi on mõni vaimse tervise häire või kui keegi võtab ravimeid. 

Läbiva mustrina hakkabki silma, et Ivo ründab esmajärjekorras alati isikut, mitte sõnu või tegusid. Lisaks ründab ta diagnoose.

Küsin, miks büroo töötajad järjest lahkuvad. Ivo vastab, et osad pole oma tööga lihtsalt hakkama saanud. “Ja kollektiiv peab olema kokkuhoidev, kõik inimesed ei sobi koos töötama,” leiab ta. Aga kas temal juhina või juhatuse liikmena ei lasu siin vastutus? “Muidugi tuleb olla viisakas, aga minu vastutus on ka see, et ühing toimiks. Me pole lihtsalt mingi ilus klubi, mis käib koos ja arutab. Meil on tulemusi vaja!”

Seejuures pareerib Ivo, et praegune büroo töötajaskond – lisaks temale veel kommunikatsioonijuht Pille Priks ja büroojuht Kerdo Kristjan Tamm – on juba aastaid sama püsinud. Tõepoolest, ka Pille kiidab, et kui Ivo tõusis tegevjuhiks, läks tiimitöö kohe paremaks. Varem tegutsesid kõik omaette, koostöövaimu polnud.

Ta iseloomustab Ivo konkreetse, abivalmis ja avatud tegevjuhina, kes teeb asjad ära. Ehkki Pille möönab, et Ivo on otsekohese ütlemisega, pole ta naise suhtes piire ületanud. “Olen elus pidanud põgenema küll töökohtadest ülemuste eest, kuid lõpuks saan praegu öelda, et mulle meeldib mu töö ja -koht,” kinnitab ta. 

Siiski on kõnekas, et ühingul on järjest raskem paariliikmelist juhatust täita. Seetõttu on nad põhikirjas vähendanud nõutavate juhatuse liikmete arvu. Need, kes seal on olnud, ei taha enam tagasi. Ja uusi peale ei tule.  

Ööklubi turvamees

Ivo võrdleb Vikipeediat tihti ajalehetoimetusega. Vahe on ainult selles, et kui ajakirjanik ei saa tööga hakkama või ei sobi kollektiivi, lastakse ta lahti. Vikipeedias, ütleb Ivo, ei saa aga kedagi eriti lahti lasta. Saab küll panna blokeeringu, aga kui autor on järjekindel – mida ta tihti on –, leiab ta ikka mõne ukse või akna, kust sisse tagasi ronida. 

Nii satub entsüklopeediasse karvaseid ja sulelisi. Kuigi eespool oli juttu, et agressiivne toon võib paljud uued tulijad eemale ajada, on mündil ka teine külg. Kõik ei tule Vikipeediasse maailma parandama. On ka neid, kus tulevad meelega ropendama, läbustama, trollima, teiste kaastöid kustutama. Seda nimetatakse vandalismiks. Siis tuleb administraatoritel käised üles käärida ja reageerida. 

Kõik ei tule Vikipeediasse maailma parandama. On ka neid, kus tulevad meelega ropendama, läbustama, trollima, teiste kaastöid kustutama.

See on osaliselt Ivo rida. Temast on Vikipeedias saanud natuke nagu ööklubi turvamees, väljaviskaja. Ivo möönab, et administraatorite stiilid on erinevad, osad on viisakad ja kannatlikud, püüavad alati heaga. See võtab aga Ivo sõnul meeletult palju aega. Tema lähenemine on sirgjoonelisem: kui keegi tekitab pidevalt peavalu, ei ole mõtet ühe artikli kaupa läheneda, vaid mõistlikum on ta tervenisti välja visata.

Ivo kiidab, et ingliskeelse Wikipedia latt on üsna kõrgel, näiteks ei tohi seal enda kohta artiklit kirjutada ega seda toimetada. Eestis vaadatakse sellele läbi sõrmede. Üleüldse leiab Ivo, et nad on Vikipeedias liiga leplikud, lastes läbi liiga lühikesi, poolikuid või viideteta artikleid. Siin näitab ta näpuga Andres Luure peale, kes poputab tema sõnul liigselt kasutajaid, kes toodavad täielikku praaki. 

Mäletatavasti tegi Andres ka ettepaneku jätta Ivo administraatori õigustest ilma. Ehkki hääletus jooksis liiva, peab Ivo algatust absurdseks. Ta ei saa aru, miks tõttas Andres kaitsma inimest, kes tuli vikipediste õõnestama. “Olen nõus, et Andres oli nullindatel kõige mõjukam vikipedist. Pärast seda on ta hakanud minu silmis alla käima, teeb imelikke otsuseid,” ütleb Ivo.

Nii peab Ivo süüdistusi, nagu oleks ta entsüklopeedias oma võimu kuritarvitanud, äärmiselt laimavaks ja pahatahtlikuks. “Rünnata mind selle eest, et ma tegelen igasugu pahatahtlike kasutajate tegevuse piiramisega ja korra hoidmisega, on absoluutselt vastuvõetamatu.” Lisaks rõhutab ta, et Vikipeedial peab olema avaldamiskünnis, muidu lugejad pettuvad ega võta entsüklopeediat tõsiselt. 

Mainekujunduse tööriist

Toimetaja Virgo, kes Vikipeedias igapäevaselt patrullimas käib, on Ivoga pigem samas paadis. Ta ütleb, et lisaks sulaselgele vandalismile, poolikutele ja viitamata artiklitele laiutab keskkonnas veel üks suur probleem. Selleks on sisusse, eelkõige isikuartiklitesse sekkumine, eesmärgiga eemaldada kõik negatiivne või vastuoluline. Vikipeediast on saanud mainekujunduse tööriist. 

Nagu ütles Raul Rebane: “Kui sind pole Vikipeedias, pole sind olemas.”

Virgol pudeneb ainuüksi viimasest ajast hulganisti näiteid, kuidas tuntud inimesed või nende abilised tahavad artiklit sobivamaks mudida. Laulja nõuab Virgo käest Messengeris, et toimetajad tema artikli juures asuvat fotot ei näpiks. Tantsukooli JJ-Street asutaja Joel Juht üritab korduvalt tantsukooli artiklist eemaldada viidet Levila loole. Viljandi Kultuuriakadeemia endise rektori Juko-Mart Kõlari artiklist kaob lõik selle kohta, kuidas ta saatis oma naisalluvale 99-leheküljelise kirja, kus kirjeldas oma seksuaalfantaasiaid.

“Paljud inimesed näevad Vikipeedia artiklit, justkui see oleks nende isiklik koduleht. See, et sinust on artikkel, ei tähenda, et sul on ainuõigus otsustada, kuidas sind seal kajastatakse,” selgitab Virgo.

"See, et sinust on artikkel, ei tähenda, et sul on ainuõigus otsustada, kuidas sind seal kajastatakse."

Väljapaistvaim näide Vikipeedia sisusse sekkumisest pärineb kahe aasta eest, mil ettevõtja Parvel Pruunsilla abilised üritasid tema isikulehelt üht lõiku eemaldada. See lõik refereeris Eesti Ekspressi lugu, milles oli väide, nagu oleks ärimees ja talle kuuluv Bigbank pensionireformist otsest kasu lõiganud. Kuna Vikipeedia toimetajad panid lõigu tagasi, läks Pruunsild Wikimedia Eesti juhi Ivo vastu kohtusse. 

“Tuli ähvardus, et kui lõik pole korda tehtud, tuleb hagi,” meenutab Ivo. “Loomulikult me ei teinud seda. Lekitasime info hoopis meediasse ja varsti olid uudised üleval. Parim kaitse on otsene rünnak!”

Siin hindavad isegi Ivo vaenlased tema otsustavust. Ta ei hakanud mõjuka ja rahaka ettevõtja nõudmise peale jalga väristama, vaid ütles selge sõnaga välja, et tegemist on vaigistushagiga, millele nad ei allu. “Kui me oleks siin nõrkust näidanud, olnuks see signaal, et nii saab ka edaspidi Vikipeedia sisusse sekkuda."

Paari kuu pärast võttiski Pruunsild hagiavalduse tagasi. Vastumeelne lõik, mis on nüüd märksa pikem ja detailsem, on artiklis endiselt alles. Ehkki kohtuga ähvardamist on ette tulnud hiljemgi, pole reaalsete tegudeni keegi jõudnud.

Paljud Vikipeedia kogukonna liikmed näivadki olevat leppinud, et kuigi Ivo käitub halvasti, pole kedagi paremat võtta. Või on teised liiga loiud, et ise juhtohjad haarata. Meenub ka Eva Lepiku irooniline lause: “Ootan huviga Vikipeedia etteotsa inglit, kel oleks tiivad seljas ja halo pea kohal, aga kes teeb sama palju tööd nagu Ivo.” 

Kõik kordub

Entsüklopeediate tegemine pole kunagi läinud valutult.

Esimene tänapäevane entsüklopeedia, Encyclopédie, mis sündis 18. sajandi keskel Prantsusmaal, oli katoliku kiriku rünnaku all. Osalt seetõttu läksid kaks eestvedajat Denis Diderot ja Jean le Rond d’Alembert poole pealt tülli, mis lõppes viimase lahkumisega. Samal ajal nurises Diderot kaastööliste ebaühtlase kvaliteedi üle, nimetades osade panust “koolipoiste kritseldusteks”. Lõpus ahastas ta, et projekti tegemine oli mahavisatud aeg. Ometi andis see tõuke Prantsuse revolutsioonile.

Esimene eestikeelne entsüklopeedia “Eesti Üleüldise teaduse raamat”, mis nägi ilmavalgust 125 aastat tagasi, läks kiiresti kaduva teed. Vikipedist Raul Veede kirjutas hiljuti Horisondis, kuidas entsüklopeedia autor Karl August Hermann sai pärast esimese köite avaldamist rabanduse. Hiljem püüdis ta jätkata, kuid suurema eduta: teine köide lõpeb poole sõna pealt Brasiiliast kõneleva artikli juures. Kuna tellijad oli vähe, lõpetas Hermann pankroti äärel.

Sellest ajast saadik on ilmunud eesti keeles mitmeid entsüklopeediad, nende hulgas vanavanemate raamaturiiulist tuttavaks saanud ENE ja ENEKE. Viimane paberil ilmunud teatmeteos, TEA entsüklopeedia läks hingusele aga kümme aastat tagasi.

Viimane paberil ilmunud teatmeteos, TEA entsüklopeedia läks hingusele kümme aastat tagasi.

Nii olemegi jõudnud Vikipeediani, mille artiklite arv ületab trükientsüklopeediate omi mitmekordselt. Kuid ega 125 aastaga suurt muutunud ei ole. Ivo ütleb, et jätkuvalt on Eesti-suguses väikeriigis väga keeruline entsüklopeediat teha. Tema siht on saada riigilt toetust, kas või mõni riigipalgaline toimetaja, kes aitaks Vikipeediat üleval hoida. “Täna võtab riik meie käest rohkem makse, kui annab toetust,” ütleb ta. Ivo on välja arvutanud, et näiteks ERR saab ainuüksi kolme tunni jooksul rohkem raha, kui nemad terve aasta peale.

Samal ajal on Vikipeedial oluline roll eesti keele ja kultuuri hoidmisel, ühise inforuumi tagamisel. Mõelgem kas või mõnele heale Vikipeedia artiklile. Erinevalt ajalehtede artiklitest tulevad nad kohe otsingumootorist välja, parimal juhul nad täienevad ning me saame neid igal ajal tasuta lugeda ja kasutada. Üks selline on näiteks “Koroonapandeemia Eestis”.

Ehkki see lugu heitis lavatagustesse pigem kriitilise pilgu, pean ma Vikipeediat väga oluliseks ja vajalikuks platvormiks. Entsüklopeedia ei sünni niisama, selle taga on paljude vabatahtlike aastatepikkune pühendunud töö. Seega on minu üleskutse, et lugege, aga veelgi enam, proovige Vikipeedias ka ise kaasa lüüa, artikleid kirjutada või toimetada. Ma ise plaanin seda nüüd igatahes teha.