Plahvatus nimega emadus

See lugu ei ole ohvritest. Ega kannatajatest. Kui keegi siin elus on võitja, siis nemad. Nad on naised, kellel on suhe, lapsed ja töö. Ja mitte lihtsalt töö, vaid selline, mida nad päriselt tahavad teha. Nad armastavad nii oma mehi, lapsi kui ka tööd ühtemoodi – hästi palju. Ja nad tahavad öelda üht: kui te arvate, et keegi hakkab riigile lapsi tegema, siis te eksite.

“See on nii isiklik asi. Pärast seda, kui sain ise esimese lapse ja mõistsin, mida see tähendab, tundub mulle lausa ebaviisakas kellegi lastesaamise kavatsuste kohta pärida,” ütleb Anna. 

Tal on kaks last. Kaheteistkümnene ja kümnene. Ta on laulja ja laulukirjutaja, kes hakkas päris oma muusikat kirjutama pärast laste sündi ja see läks kohe lendu. 

Kõik ütlesid Annale, et temast saab hea ema. Et ta on lastemagnet. Ta ei muretsenud kunagi, kas sobib emaks. Ta oli selles täiesti veendunud ja väga ootas seda. Elu oli muidu tore niisama ka, aga lihtsalt kuidagi lappes, nagu ta ise ütleb. Et oli nagu tunne, et tahaks asju teha küll, aga samas tahaks ka nende eest ära joosta. Ta oli kindel, et laste saabudes lape lõppeb.

Kõik ütlesid Annale, et temast saab hea ema. Et ta on lastemagnet.

Sest siis muutub ta emaks. Kellekski, kes on rahulik, tasakaalukas, mõistlik, pehme, kindel, püsiv. Et siis ei jää enam muid tundeid kui ainult lõputu armastus, ennastohverdav hoolitsus ja igavene kannatlikkus. Emad, need on ju soojad kodupesad. Neil on kõik selge. Nad ei mõista hukka. Nad teavad, mis õige, mis vale, millal kurjustada, millal andestada. Emadusega saabub elutarkus. See kestab igavesti ja on eeskujuks kõigile.

Aga Anna mäletab esimestest emaks olemise aastatest hoopis hirmu, magamatust ja ebakindlust.

Kas teen ikka kõike õigesti? On tal piisavalt riideid? On tal kõht täis? On see ikka kindel, et ta ellu jääb? Miks ta ei maga? Millal mina magada saan? Miks kõik ainult beebist räägivad? Ma sünnitasin! Ma olen puruks! Ma ei jaksa! Kas see on mingi vale tunne? Miks kõik teised nii rõõmsad on? Miks see neile nii loomulik on? Ma olen vale, jah?

“Ikka täitsa kaua olin ikka täitsa katki,” ütleb Anna. “Kogesin tõenäoliselt sünnitusjärgset depressiooni. Ja ärevust,” meenutab ta. Teised panid tited vankrisse ja läksid kaubanduskeskusesse. Annal oli raske üldse kodust väljagi tulla. Ta oli magamata, kartis kohutavalt, et laps jääb haigeks, ja ei tundnud end linna peal ringi käies sugugi kindlalt.

Kuidas kodust väljas käia

Kadil on kaks last. Üheksane poeg ja viiene tütar. Ta sai esimese lapse, kui elas Tallinna lähedal uusarenduste piirkonnas. Linnas käimiseks kasutas ta väga tihti bussi, mille peatus asus umbes 500 meetri kaugusel kodust.

Kui tema vastsündinud poeg oli umbes kuu aega vana, otsustas ta ühel päeval, et on aeg tavaellu naasta. Sõita bussiga linna ja võtta beebi kaasa. Sellest pidi tulema tore väike reis. Tõestus endale ja teistele, et elu ei lõppe, kui sa lapse saad.

Imikuga kodust välja minnes tuleb alustada sellest, et beebil peab kõht täis olema. Siis on tõenäosus, et ei pea väljas olles toitma, suurem. Toidetud beebi tuleb riidesse panna. Enne söötmist ei ole mõtet seda teha, sest ta ajab kindlasti kuhugi piima või okset peale ja siis peab riideid vahetama. Kui beebi on riides, tuleb ennast riidesse panna. Aga kui sa toidad rinnaga ja beebi on ühekuune, läheb sul endal kõht kindlasti väga tühjaks. Niisiis pead ka ise enne väljaminemist sööma. Selle aja peale võib beebi olla juba püksi kakanud ja tuleb mähkut vahetada. Sul endal hakkab selle kõige peale tõenäoliselt väga palav. Aga see on alles algus.

Kadi elas esimesel korrusel ja kaldteega majas. Ta lapsevanker mahtus esikusse. Ta sai beebi lihtsalt vankrisse tõsta ja tänavale astuda. Aga kõik emad ei ela sellistes tingimustes. Mõni elab näiteks ilma liftita korrusmajas või korrusmajas, kus on küll lift, aga vanker sellesse ei mahu. Kui tal on peres vaba auto, saab ta vankrit autos hoiustada. Siis ta tuleb beebiga õue, paneb lapse auto tagaistmele turvahälli, tõmbab rihmad kinni, pakib vankri pagasnikust lahti, tõstab beebi turvahällist vankrisse ning alles siis hakkab jalutama. Tehtav muidugi, aga avara esiku, kasutuskõlbliku lifti ja kaldteega võrreldes siiski tunduvalt keerulisem.

Kuigi Kadi elas lapsevankri omamiseks ideaalses keskkonnas, oli ta ikkagi õue jõudmise hetkeks juba täiesti väsinud. Ja tal tekkis janu. Sest kui sa imetad, siis sul ongi kogu aeg janu. Ja kuna sa kogu aeg jood, siis on sul kogu aeg ka pissihäda. Tagasi hoida sa seda ei saa, sest oled äsja sünnitanud.

Ja siis hakkas beebi nutma. Ei võtnud lutti ega jäänud tasa, isegi kui Kadi jalutas ja laulis. Ema süda tahtis lõhkeda. Ta võttis beebi sülle ja kussutas teda. Aga see ei aidanud. Ta proovis küll last vankrisse tagasi panna ja jalutada ja nuttu ignoreerida, aga ka see ei aidanud. Ta mõtles, et äkki ootab ikka bussi ära, seal saab beebi sülle võtta. Aga kui buss jõudis, ei olnud see madala sissepääsuga ja ta oleks pidanud vankri bussitrepist üles vinnama. Bussis oli inimesi küll. Nende pilgud isegi kohtusid. Aga abi pakkuda keegi ei taibanud. Siis lõi Kadi käega. “Mul on kodus parem,” mõtles ta pisaraid kurku tagasi tõmmates ja keeras otsa ringi.

Muidugi harjuvad emad sellega ära. Varsti oskavad nad õueminemise kotte une pealt kokku pakkida. Ja võivad imetamise ajal teise käega pelmeene praadida. Nad treenivad oma varbad asjade maast üles korjamisel sama osavaks kui sõrmed. Õpivad igast liigutusest maksimumi võtma. Viivad ühe käiguga magamistoast elutuppa tühjad nõud kraanikaussi, panevad pesu pesema, tõstavad viis asja õigele kohale tagasi, sorteerivad valesse ämbrisse sattunud prügi õigeks ja suskavad pool õhtusööki ahju. Sest siis on pärast kergem. Pärast, kunagi siis, kui on aega pühenduda millelegi muule kui beebile.

Emad treenivad oma varbad asjade maast üles korjamisel sama osavaks kui sõrmed.

Nad mõtlevad kogu aeg korraga nii olevikule kui ka tulevikule. Nende aju muutub logistikakeskuseks, mis oskab välja arvutada eri tegevuste kestuseid ning käte ja jalgade potentsiaali nende elluviimisel. Muud ei jää lihtsalt üle. Killavoor peab edasi liikuma – see on kõige olulisem.

Aga see pole lihtne. See ei potsata sülle. See tuleb läbi kartmise, muretsemise ja mitteoskamise. Emad – kõik lapsevanemad, kes asja tõsiselt võtavad –, teevad iga päev uusi asju kartes, muretsedes ja mitte osates. Emad on kogu aeg mugavustsoonist väljas. Nad ei saakski olla mugavustsoonis, sest püüavad teha midagi üsna võimatut – elada ühe kehaga mitut elu. Enda ja oma laste oma.

Seda mäletabki Anna emakssaamisest. Kuidas ta hoidis oma beebit käes. Ja tajus: lape ei lõppe. Lape jääb. Kõike tuleb teha koos lappega.

Ükspäev tuli vanaema lastele külla. Anna ei mäleta isegi, kas ta üldse ütles teistele midagi, või imbus lihtsalt kõrvaltuppa ja hakkas kirjutama. Laulusõnu. Läbi magamatuse, kurnatuse ja kaose. Otse keset olmet. Sest ta sai aru, et mingit õiget aega ei ole ega tule. Ta kas kirjutab või ei kirjuta. Muidu muusikuks ei saa. Ja ta tahtis väga. Muusikat teha. Isegi mitte suurest tungist luua. Vaid suurest tungist olla Anna.

Emaks saamine muudab sind küll, aga mitte üleni. Kuju muutub, materjal jääb samaks. “See on nagu, et algul sa oled nii.” Anna tõuseb püsti. Tõstab käed külgedele ja kõverdab ühe käsivarre üles, teise alla. “Ja siis sünnib laps ja pead saama selliseks.” Ta vahetab käte asendit. See käsi, mis enne oli all, on nüüd üleval, ja vastupidi. Sina ise oled skulptuur ja skulptor korraga. Pead hakkama end peitli ja haamriga sentimeeter sentimeetri haaval ümber toksima. Tööd on palju, see edeneb aeglaselt ning paljust, mis esialgse versiooni juures väga meeldib, tuleb loobuda.

Võib-olla peab unustama näiteks selle versiooni endast, kellele meeldis üksi, aeglaselt ja vaikuses oma asju teha. Pole mõtet hoida kinni “minu”-õhtutest ja pressida lapsi kell üheksa voodisse, kui see võtab lõpuks kaks tundi ja nad uinuvad kell 23. Pole mõtet loota, et musta pesu korv üldse kunagi tühjaks saab. Et kõik söövad just seda, mida süüa on tehtud. Et söögi ajal püsitakse rahulikult oma toolil. Süüakse ilma midagi maha ajamata. Öeldakse aitäh. Pühitakse suu puhtaks, viiakse tass ja taldrik korralikult kraanikaussi ja minnakse vaikselt oma tuppa mängima. Mkmm.

Pole mõtet loota, et musta pesu korv üldse kunagi tühjaks saab.

Tasub pigem tervitada seda versiooni endast, kes tegeleb vähemalt esimesed kümme minutit õhtusöögi ajast teiste inimeste muredega. Kannab toitu ette, valab piima, toimetab hädalisi tualetti. Muidugi võiksid lapsed kõiki neid asju ise teha, aga teatud vanuses ei ulatu nad isegi külmkapi ust lahti tegema. Ja näiteks või määrimiseks peab motoorika väga arenenud olema.

Esimeseks paariks aastaks tuleks pigem unustada ka see versioon endast, kes öösiti magab. Aga see läheb mööda. Ja tulevikust vaadates võib tunduda, nagu oleks magamatus olnud tühine probleem. Sest selline ongi vanemlus – kogu aeg on uus tase. Isegi ühe lapsega. Aga kui neid on rohkem kui üks, väärib see ametikõrgendust.

Milliseid inimesi me kasvatada tahame?

Helenil ja ta elukaaslasel on eelmistest kooseludest kahe peale kolm last. Heleni poeg on kümnene. Pikalt elasid nad kahekesi. Lapse isa oli küll alati olemas, ent nädala kaupa eri kodudes hakkas poeg elama koolieas. Lapse iseseisvumisega paralleelselt arenes Heleni karjäär. Ettevõte, kus ta töötas, kasvas. Amet muutus pingelisemaks. Palk tõusis. Ta oli pärast emaks saamist oma karjääriga paremas kohas kui kunagi varem. Samas ei tundnud ta kunagi, et tal poleks oma poja jaoks aega. “Ma ei saanud üldse aru, miks naised ütlevad, et nad ei jõua kodu kõrvalt tööl käia,” räägib ta.

Nüüd saab ta sellest väga hästi aru.

Koera ja kolme lapsega kodus on alati keegi üleval. Palju on söögitegemist, palju on koristamist, palju on suhtlemist, murede lahendamist, ringisõitmist. Heleni poeg käib endise elukoha lähedal koolis ja kuigi sinna sõidab ka buss, kasutab poiss seda võimalust harva. See ei meeldi talle ja kuna elumuutus on niigi suur olnud, mõtleb Helen, et pole vaja sundida. Pealegi on need ühised sõidud aeg, mille nad saavad veeta koos vaid kahekesi.

Niisiis algab tema päev tunniajase autosõiduga ummikutes. Siis töötamine arvutis. Siis uuesti autorooli, et sõidutada poega koolist huviringi. See sõit oleks ühistranspordiga ka liiga keeruline. Õhtul sõidutab ta poega veel ühe korra trenni.

“Ma vihkan seda sõitmist,” nendib Helen. Aga saladuskatte all, sest selliseid asju ei tohi emad ju välja öelda. Ise tegid lapsed, oma valik. Pole siis vaja kolida nii kaugele. Või võta siis laps sealt koolist ära. Pane kuhugi lähemale. Esimese maailma mured. Mõttetu. Ole vait.

Tegelik küsimus, mida ta nende autosõitudega lahendab, on see, millist inimest ta kasvatada tahab. Ja tema tahab kasvatada inimest, kes ei karda öelda, mida päriselt arvab, mõtleb või tunneb. Ta tahab, et poeg usaldaks teda. Alati. Ja sellepärast ongi ta nõus sõidutama last kodust kaugele kooli, kodust kaugele trenni ja kodust kaugele sõbra juurde ka.

Helen tahab kasvatada inimest, kes ei karda öelda, mida päriselt arvab, mõtleb või tunneb.

Mis ma tööandjale ütlen?

Kadi elab nüüd samuti linna lähedal maal. Tööl käib Tallinna kesklinnas. Tänu mitmerealisele maanteele ja Lasnamäe kanalile ta liiklusummikutes tavaliselt ei istu. Tema üheksa-aastane poeg sõidab hea meelega bussiga ja saab tavaliselt ise linnas toimuvasse hokitrenni kohale.

“See on väga suur asi,” ütleb Kadi. Sest siis, kui poeg ei saanud veel üksi liigelda, sõitsid nad terve perega vahetpidamata jäähalli vahet. Istusid ja ootasid, millal trenn lõppeb. Proovisid arvutis tööd teha ja läksid siis kõik koos koju, sest edasi-tagasi trenni vahet sõita ei olnud mõtet. Nüüd on tal see aeg töö tegemiseks vaba.

Noorem tütar, kes muidu venna trenni kaasa pidi sõitma, saab sel ajal olla lasteaias. Tavalisel päeval jõuab Kadi talle sinna järele umbes kell 17.30. Tema laps on alati viimane. Kuidas teised vanemad varem jõuavad, Kadi ei tea. Tema ei jõua mitte kuidagi. Ametlikult on rühm kuueni lahti, kuid lasteaeda jõudes on tal alati tunne, et on hiljaks jäänud. “Ma ise ei arva, et olen halb ema, aga tunnen, et nemad arvavad,” avaldab ta. Sest lisaks hilja järele tulemisele on tütrel mõnikord ka pusad juustes. Vahel pole tal õiget mütsi. Kleit on tagurpidi seljas. Teinekord on kindad ununenud. Kadi ei saa ka kell kolm päeval algavatel lasteaiapidustustel osaleda. Tal on tööpäev. Ja see tööpäev on selline, et pooleks tunniks lõunapausi võtmine tähendaks, et ta jõuab lasteaeda veel hiljem.

Kadi ei saa kell kolm päeval algavatel lasteaiapidustustel osaleda.

Kadi töötab ülikoolis. Annab loenguid, arendab õppekavasid, teeb doktorikraadi, juhendab lõputöid. Ta väga armastab oma tööd. Ja ta on selles hea. Kunagi algul õppis ta midagi muud. Ta oli küll õpetajatöö kutset tundnud, kuid mõtles, et valib midagi prestiižsemat ja tasuvamat. Kõigepealt lõpetas ta suulise tõlke magistri. Siis läks Noored Kooli programmiga ikkagi õpetajaks. Ta oli just alustanud unistuste tööd gümnaasiumi klassijuhataja ja inglise keele õpetajana, kui… Jäi rasedaks.

Ta ei julgenud tööandjale midagi öelda. “Alles ju olin tööle läinud; kuidas ma ütlen, et juba olen rase…” Ta tundis süüd. Et veab tööandjat alt. Kui lõpuks oma uudist jagas, oldigi nördinud. Ega ei ole ju lihtne õpetajaid leida. Üldse ei ole lihtne kedagi emapuhkuse asendajaks leida. Kadi lubas juhile, et ei jää täiesti koju. Et klassijuhataja võib vabalt edasi olla. Inglise keele tundidele leiti siiski asendaja.

Kadi poeg sündis septembris ja ta ei olnud mitte ühtegi kuud tööst täiesti eemal.

Ta arvas, et lapsed sünnivad selle elu sisse, mida tema vanemad elavad, ja kõik läheb lihtsalt edasi. Keegi ei pea millestki loobuma. Mis asja, mis mure? Kõike saab. Ja isegi, kui teised ei saa, siis tema saab. Sest ta on tugev. Ta armastab oma tööd ja ei kavatse mingil juhul hakata mingiks koduseks kanaemaks, kelle elu keerleb ümber tite.

See lõppes läbipõlemise ja tundega, et kõik on pooletoobine. Emaroll on pooletoobine, töö on pooletoobine. Vaeva näed igal pool hästi palju, aga päriselt tehtud ei saa midagi.

Kui ta teise lapse sai, otsustas süütundeta koju jääda. “See oli tegelikult natuke igav, aga mul on hea meel, et ikkagi tegin seda,” ütleb ta. Sest tunne, et näed igal pool hästi palju vaeva, kuid päriselt tehtud ei saa midagi, tuli kohe tagasi, kui ta jälle tööle läks.

Pikad päevad kodus ei ole kindlasti kerged, ent aega õhtusöögiks, kodusteks toimetusteks ja logistiliste plaanide haudumiseks on mõned tunnid rohkem. Tööl käies tuleb see kõik pressida koju jõudmise ja uneaja vahele. Vahel selgub viimasel hetkel, et algab stiilinädal ja kõik peavad olema riietatud loomadeks. Hullemal juhul on ununenud, et oma lapsel on järgmisel päeval sünnipäev ja ta peab koolikaaslastele kommi viima. Või siis pole keegi nädal aega päevikust lugenud, et homsest algavad suusatunnid. Issand, kui tore. Aga mismoodi asjad pakkida? Lumepükstega tervet päeva koolipingis ei ole. Teksade peale laps neid panna ei taha. Retuusid ei tule kõne alla. Kui liiga palju peale käia, algab nutt.

Hullemal juhul on ununenud, et oma lapsel on järgmisel päeval sünnipäev ja ta peab koolikaaslastele kommi viima.

Nutu sees tuleb välja, et selle kõigega on mitu väga suurt muret. Laps ei taha teistest erineda. Ükskord keegi ütles midagi. Ja mingi õpetaja käratab vahel. Mure on suur ja samas peab juba poole tunni pärast magama minema. Kott on pakkimata, õigeid asju pole. Kuidagi tuleb nüüd teha nii, et selle inimese homne päev algaks ikkagi õige jalaga.

Sa pead teda aitama. Miski muu pole tähtis. Ei doktoritöö, ei looming, ei pikad autosõidud. Sinu kõige olulisem missioon on olla selle väikese inimese jaoks keegi, kes on alati tema poolt. Keegi, kes suudab mõista, kui nõme on bussiga sõita ja kuidas teksapüksid ei käi lumepükste alla.

On väga tõenäoline, et käskimine ja hääle tõstmine töötaksid. Laps teeks rahu nimel seda, mida ema käsib. Aga kui ema võtab praegu lumepükste probleemi tõsiselt, siis on tal väike lootus, et ka kümne aasta pärast tuleb laps murega tema juurde, mitte ei mõtle: “Ah, see mutt niikuinii millestki aru ei saa, parem proovin koos sõpradega seda katuselt alla hüppamist.” 

Nii et sa hingad sisse. Ja välja. Ja mõtled: üks samm korraga. Hakkad lahendusi pakkuma. Ei manipuleeri. Ei püüa panna kedagi tegema seda, mida ta tegelikult teha ei taha. Püüad kõigest väest leida lahenduse, mis töötaks. Kõigi jaoks. See on olukord, kus iga hetk võib plahvatada pomm. Ja sina oled pommirühm ja pead lõhkekeha turvaliselt kahjutuks tegema. Iga äkiline liigutus võib halvasti lõppeda.

Ja mõnikord lõppebki.

Näiteks, kui laps(ed) on nädal aega järjest kodus olnud ja sina töötad kodukontorist ning pole terve see aeg saanud ühtegi asja algusest lõpuni ära teha. Aga väga tahaks. Sest sa ei võtnud haiguslehte. Sest kes see siis töö ära teeks? Vabakutselisena pole isegi millekski küsida seda haiguslehte ju. Sest mis tööd need vabakutselised üldse teevad. Ei teegi ju midagi. Löövad lulli ja on niisama kuulsad. Ja rikkad. 

Anna teab, et mitte päris. Ta teeb muusikat koos abikaasaga. Nad on alati mõlemad korraga tööl. Kui lapsed jäävad haigeks, peab tulema keegi kolmas. Lapsehoidjat pole neil kunagi olnud. Õnneks on neil vanaemad, kes alati tulevad appi. Aga ärevus ja mure on ikka taustal. Äkki lastel on väga halb. Äkki tunded kasvavad üle pea. Äkki vanaemal on kiire. Anna ütleb, et sada protsenti murevaba on ta ainult siis, kui lapsed on isaga. Muul ajal tiksub kell alati.

Kui laps peab kodus olema

Anni on juht. Tal on neljane tütar ja ta töötab kodus. Tema ja kogu ta tiim töötavad kõik kodukontoris. Annile see sobib ja ta on õppinud tööintervjuudel eristama inimesi, kellele kaugtöö päriselt sobib, neist, kes ainult ütlevad, et see neile sobib. Ise, üksi ja omaette töötamine pole kõigile.

Kui tema tütar on haige, jääb lapsega koju Anni. Vaba päeva ta ei võta, sest teda ei saa asendada. Ka puhkuseks ei võta ta paari nädalat täiesti vabaks. E-kirjade hunnik, mis teda pärast ootaks, poleks seda väärt. Selle asemel võtab ta mõned nädalad, mil töötab kaheksast kaheteistkümneni, vastab kõnedele ja meilidele, ning ülejäänud päeva veedab puhates.

“Kui laps on päriselt haige – et, noh, palavikus ja loid –, siis pole töö tegemisega tegelikult mingit muret,” ütleb Anni. Siis pikutab tütar ema töötoas voodil ja vaatab multikaid. Raskeks läheb siis, kui ta hakkab terveks saama. Eluvaim tuleb sisse, aga lasteaeda veel minna ei tohi. Siis peab lähenema loominguliselt. Hädast välja on aidanud näiteks autosõidud. Võtta väike paus, sõita autoga ringi, kuni laps jääb turvatoolis magama, ja jätkata siis ise auto esiistmel töö tegemist. Elupäästev häkk on olnud matkatool. Minna lapsega mänguväljakule, panna tütar liivakasti mängima, ise istuda matkatoolis arvutisse. Eriti suures hädas on Anni võtnud tütre kodus põlvedele, pannud ühest ekraanist multikaid ja teises jätkanud töö tegemist.

Anni on võtnud tütre kodus põlvedele, pannud ühest ekraanist multikaid ja teises jätkanud töö tegemist.

Kõige raskem on videokõnedega. Mõnikord tuleb näiteks rääkida firmajuhtidega Araabias, kes ei võta teda niikuinii eriti tõsiselt, sest Anni on naine. Lastega seotud muresid ei tohi neile mainida. Ta ei saa öelda, et teeme täna ruttu, mul on laps haige. “See oleks nõrkuse märk,” ütleb Anni.

Kontorisse tööle ta siiski ei tahaks. Ei tahaks raisata aega ei sõitmisele ega ka pabistamisele, kas jõuab lapsele ikka õigeks ajaks lasteaeda järele.

Ta läks oma praegusesse töökohta tööle ainult tingimusel, et töötab esimesel aastal neli päeva nädalas. Tütar oli siis poolteist ja alles hakkas lastehoius käima. Lasteaednikud soovitavad laste jaoks ühe päeva lisaks nädalavahetusele vabana hoida. Nii on neil stressi vähem ja see aitab ära hoida protesti lasteaia või -hoiu vastu. Ent see üks päev nädalas peab ju kuskilt tulema. Anni julges nelja tööpäeva tingimuse esitada ainult sellepärast, et tööd tuldi talle otse pakkuma. Muidu poleks ta seda mingil juhul teinud.

Aga isegi nii oli see esimene aasta väga keeruline. Sest ka mees oli äsja uut tööd alustanud. Kumbki suveks puhkust ei saanud. Anni võttis teadlikult suurema osa vastutusest kodu ja lapse eest enda kanda, sest tal oli ju üks päev nädalas vaba. Ja ta töötas kodus. Aga see töö oli raske. Uus valdkond, keeruline tiim. Laps nuttis iga kord, kui hoidu jäi, ja iga kord, kui sealt tuli. Seda kõike oli liiga palju. Ühel hetkel Anni tundis, et ei saa hakkama.

Kui tekkiski mingi vaba hetk, ei tahtnud ta mitte kedagi näha ega kellegagi suhelda. Tahtis lihtsalt vaikuses istuda ja seina vahtida. Et keegi ei katsuks, et keegi ei küsiks, et keegi ei hingaks. Oleks ainult üks inimene. Üks elu. Tema ise.

Ühel päeval tõstis ta telefonitoru ja helistas emale: “Kui sa meile praegu appi ei tule, siis me läheme mehega lahku.” Ema tuli.

“Kui sa meile praegu appi ei tule, siis me läheme mehega lahku.”

Vahel tundub, nagu lapsevanemal peaks olema rohkem kui üks aju. Enda murede ja enda asjade jaoks, ja siis iga lapse kohta veel üks. Igas ajus on vaid ühe inimese mõtted ja to-do-listid. Need ajud võiksid suuta toimida paralleelselt, nii et kui ise oled oma ajus parajasti mõnda keerulist probleemi lahendamas, saad lapse jaoks mõeldud ajuga samas vastata küsimusele, kus kellegi Barbie on, või kas päikeseloojangu ajal muudavad värvi pilved või päike, või kuulata muresid, kuidas WhatsAppis mingi sõbranna midagi nõmedat ütles.

Kas ei oleks kergem lihtsalt kodus olla ja mitte tööd teha?

Ei, vastavad kõik neli.

“Minu jaoks oleks töötav ema olemisest hullem ainult mittetöötav ema olla,” tunnistab Helen. Ta väsis küll korraks oma tööst ära ja jäi kahe töökoha vahel paariks kuuks koju, aga see ei olnud tore aeg. “Tundsin, et lähen hulluks,” lausub ta. Ta pole seda öeldes hinnanguline ühe või teise suhtes. Ta lihtsalt ei teadnud enne. Et nii võib ka olla.

Sest kui tema oli väike tüdruk, luges ta muinasjuttudest ja nägi filmidest, et siis, kui naine abiellub mehega, on õnnelik lõpp. Unistused täituvad. Tunnet, nagu oleks kusagil veel midagi, mis tõmbab ei tea kuhu, pole olemas. Ja sellepärast on ta end kogu aeg ka natuke valena tundnud. Sest ta on rohkem nagu Elsa. Eriti selles “Frozeni” teises jaos, kus Elsa kuuleb mingit salapärast häält ja otsustab sellele järgneda. Ka Helenile pole töö tegemine olnud mingi mõistuspärane valik. See on olnud lihtsalt üks asi, mida ta sügavalt tunneb, et peab tegema.

Aga Elsal ei ole lapsi. Tal pole isegi elukaaslast. Äkki oleks siis lihtsam ainult tööd teha ja lapsi mitte saada?

Ei.

Sest soov lapsi saada on samamoodi seletamatu jõud. Ühest küljest “kõik teevad”, aga teisest küljest ei tahaks kuidagi elada elu ka ilma selle kogemuseta. 

Kadi ütleb, et vanemlus on nii tähtis osa inimeseks olemisest. Ta ei vahetaks seda millegi vastu. Anna leiab, et on täiesti kindlasti mitu korda parem inimene pärast kõike seda, mis emadusega kaasas on käinud. “Samas ei ole see mingi võluvits – töö tuleb ikkagi endal teha,” lausub ta. Anni avaldab, et töötajaid palgates tema usaldus kandidaadi vastu natuke tõuseb, kui tal on lapsed. Kahjuks igal pool see nii ei ole. Aga võiks olla.

Kõik ei taha lapsi. See on samuti vastutustundlik otsus. Mõista, et see tee pole sulle. Kedagi ei saa meelitada lapsi saama. Ja ei tohikski, kui tahame, et vanemad oma lapsi vastutustundlikult kasvataksid. Aga kui neil, kellel juba on lapsed, või neil, kes seda soovivad, oleks hästi hea, siis äkki oleks neid, kes seda valivad, ka rohkem.

Mis aitaks teha nii, et lapsevanemail oleks parem? Anna, Heleni, Kadi ja Anniga rääkides koorusid välja järgmised mõtted.

Aitaks näiteks, kui lapsevanema töönädal oleks 40 tunni asemel 32 tunnine. Seda ühte päeva on vaja esialgu hoiu- või lasteaiavabaks päevaks, aga hiljem ka selleks, et mõnikord lihtsalt seina vahtida. Neljapäevane töönädal pole mingi uus mõte maailmas. Lapsevanemad võiksid olla esimesed, kellele see laieneb.

Aitaks näiteks, kui lapsevanema töönädal oleks 40 tunni asemel 32 tunnine.

Vanemahüvitis võiks kesta kolmanda eluaastani. Ei pea olema täismahus, aga pooleteistaastased lapsed ei saa minna täiskoormusega lasteaeda. See tähendab, et vanemad ei saa minna täiskoormusega tööle, isegi kui nad väga tahavad.

Vaimse tervise tugi. Niisamuti nagu titaga peab käima iga kuu perearsti juures, võiks emale-isale olla ette nähtud kohtumine nõustajaga, kes küsib iga natukese aja tagant, kuidas neil päriselt läheb. Sotsiaalkindlustusamet julgustab Targa Vanema kodulehel küll vanemaid enda jaoks aega võtma, aga kui “tassi täitmise” eest peab lapsevanem ise vastutama, muutub see lisakohustuseks. Otsida lapsehoidja, leida aeg, ajada end kodust välja. Olla jälle tubli ja eesrindlik. Versus kellegi juurde minemine, kes kuulab hukka mõistmata ära kõik, mis südamel, kui tahes “vale” või “rumal” see ka poleks.

Suuremad lastetoetused alates esimesest lapsest. Esimest last on kõige raskem saada. See muudab elu kõige rohkem. See ei tähenda, et suure pere toetust tuleb vähemaks võtta. Aga esimene ja teine laps on sama suur töö.

Parem avalik ruum. Automaatselt avanevad uksed, lävepakuta läved, kohad, kus vankrit hoiustada, tualetid, kuhu mahub vankriga sisse sõitma, ruumid, kus saab käia beebisid toitmas, mähkimislauad. Miks mitte terrassid ja õued muuseumides ja kohvikutes, kuhu võiks beebisid vankriga magama jätta. Tänavad, kus väikelapsed võivad jooksurattaga ema kõrval vänderdada. Liiklus, kus jalgrattaga on ohutu, jne. See pole ainult ratastoolis inimeste või keskkonnaaktivistide teema. See on täiega noorte perede teema.

Parem toetus neile, kellele lapse saamine pole lihtne. Toetada viljatusravi kauem. Lubada alustada sellega varem. Toetada neid, kellel rasedus tekib, aga katkeb. Mitte saata inimesi arsti juurest tagasi sõnumiga: “Lapsed tulevad siis, kui nad tahavad! Ärge mõelge sellele nii palju! Laske vabaks! Ootame-vaatame. Äkki laheneb ise.”

Ka siis ei hakka keegi riigile lapsi tegema. See on liiga isiklik asi. Ent kui nende eest, kellel juba on lapsed, või nende eest, kes lapsi tahavad, väga hästi hoolt kanda, tõstab see üleüldist turvatunnet. Et kui ma saan lapsevanemaks, siis ma ei jää üksi. Ei pea kõigest loobuma. Ei pea minema hulluks. Ei pea maailmast ära kaduma.