Kuula(31 min)
narkootikumid,
vaimne tervis

Pool aastat eetripalavikku

See lugu räägib ühe noore inimese ootamatust sõltuvusest, hullusesse libisemisest ja napist pääsemisest.

  • Autor:Lennart Ruuda
  • Salvestus, helikujundus ja originaalmuusika:Janek Murd
  • Illustratsioon:Joonas Sildre
  • Avaldatud:02.2024

Eeter – see kergesti süttiv ning vänge lõhna ja terava maitsega vedelik – tundub vanema põlvkonna asi. Noored, kel on Kagu-Eestis juured, võivad vahel küll meenutada, kuidas vanavanemad eetrit tarvitasid, tihti seda ka lastele "hädä vasta" andsid. Kellele kallati nabaauku, kellele joodeti suhkrutükiga sisse. Aga et 20sed seda tänapäeval ise teeks? Kahtlane.

Seejuures näib eeter midagi kauget, isegi müütilist. Teda peetakse osaks seto kultuurist, tal on oma ajalugu, tarvitamisrituaalid ning hellitus- ja hüüdnimed (nt õuka ja liikva). Eetrit peab oskama juua. Kuigi teda seostatakse tihti alkoholiga, pole see päris täpne. Ode Alt kirjutab oma bakalaureusetöös, et eeter on aine, mis jääb alkoholi ja uimastite vahele. Tänu sellele võimaldab see näha ja tajuda asju, mis ülejäänud mõnuainete ulatusest välja jäävad.

Nii olin üsna jahmunud kui minuni jõudis 20ndates eluaastates Riho (nimi muudetud) lugu. Noored tarvitavad küll aina rohkem uimasteid, aga pigem kanepit, ecstasy't, selliseid asju. Ja siis korraga eeter, substants, mille kõrgaeg jäi üle-eelmisse sajandisse? Kuid laseme Rihol rääkida. Kuidas ta eetriga tutvus ja mida see temaga tegi. Uskuge, see on pöörane reis.

***

Tutvus

"Aastaid tagasi sattusime sõbraga ühele Lõuna-Eesti väikelaadale. Jalutasime mööda rahvarohkeid vahekäike, kuni mu pilku püüdis tolmune auto tagaklaas, mille peale oli kirjutatud suurte valgete tähtedega MÜÜA DIETÜÜLEETER. Auto juures seisis turske ja tõsine kiilakas mees, tema ees laual olid sinise korgiga pudelid. Seisatasime, tegime kaugemalt pilti, aga ostma ei tõtanud.

Mõni aeg hiljem saatis sõber mulle Võrumaa Teataja artikli, kus kirjutati, et seesama eetrivana, nimeks Rain, müübki Facebookis ja laatadel eetrit, kusjuures väidetavalt igati seaduslikult. See tundus imelik, olin alati arvanud, et eetrit saab ainult retseptiga, et ta on midagi poolkeelatut, isegi salajast.

Mu pilku püüdis tolmune auto tagaklaas, mille peale oli kirjutatud suurte valgete tähtedega MÜÜA DIETÜÜLEETER.

Hakkasin eetri kohta rohkem uurima. Veel eelmise sajandi lõpus kasutati narkooside tegemisel. Pruugitakse rahvameditsiinis kõiksugu hädade vastu, alates liigesevaludest kuni viirushaigusteni. Ja muidugi võetakse ka joobe saamiseks. Meelde jäi mõte, et Kagu-Eestis jõid mehed mitu päeva järjest viina, aga naised tegid kiire eetrilennu ja jätkasid pärast seda talutöödega. Domineeris mulje, et asi ei ole pigem kahjulik.

Helistasin Rainile, võtsime sõbraga kaks tüsedat pudelit.

Esimene proovimine oligi sõbra pool pärast õhtusööki. Valasime omapäraselt sillerdava vedeliku veiniklaasi, keerutasime teda nagu veini ja nuusutasime ettevaatlikult. Hais oli üsna tülgastav. Siiski võtsime kumbki väikese lonksu, järgides mingisuguseid hinge kinnihoidmise ja külma veel pealejoomise võtteid. Maitse oli kole... selline keemiline, nagu mingit värvilahustit jooks. Jõle loll tunne ka: suu on mingit vedelikku täis ja see näib juba minema auravat. Neelasin kiirelt. Lamasime põrandal, mõne aja pärast tulid kuulsad lehkavad krooksud. Ootasime, aga mingit laksu me ei saanud, pigem domineeris vastik lõhn ja maitse, mille jäägid olid suus ka järgmisel hommikul. Olin suhteliselt kindel, et sinnapaika asi jääbki. Inimene ei saa ju niimoodi haiseda!

Ometi polnud see kõik …

Võib olla oli asi ühes õhtus, kus saime sõpradega kokku. Kuna mitmed neist on pärit Võru- ja Setomaalt, meenutasid nad aegu, kus tulid väikse poisina koolist ning nägid vanaema koos sõbranjedega köögilaua taga istumas ja õukat joomas. See pilt sööbis mällu. Võib olla oli asi selles, et ma lihtsalt ei osanud oma eetripudeliga midagi peale hakata. Ma tean, et sõber viskas pudeli minema, kuna hais hakkas teda häirima. Minul seisis ta lihtsalt külmkapis. Iga kord kui ukse lahti tegin, tuletas ta end meelde. Ükskord kui ma mune keetsin, tundsin neil isegi kerget eetri lõhna ja maitset.

Ühel nädalavahetusel, mil teadsin, et järgmisel päeval ma inimestega ilmselt ei kohtu, valasin eetri uuesti veiniklaasi ja vaatasime tõtt. Juua ma teda enam ei tahtnud. Keerutasin vedelikku klaasi põhjas ja püüdsin klaasiservalt hingata. Ei midagi. Hingasin sügavamalt. Siis mitu korda.

Seltsiline

Kuidas seda tunnet kirjeldada?

Hunter S. Thompson kirjutab oma raamatus "Hirm ja jälestus Las Vegases" eetrilaksu kohta nii: "[...] sa hakkad käituma nagu külajoodik mingis ajaloolises Iiri romaanis... Kõik baasmotoorsed refleksid kaovad täiesti: pilt on ähmane, mingit tasakaalu pole, keel on pehme, ei mingit keha ja aju vahelist ühendust. Mis on huvitav, sest aju töötab enam-vähem korralikult edasi ... Sa näed, kui jubedal moel sa käitud, kuid ei saa midagi selle vastu ette võtta. [...] sa paned kauguse hindamisel pöördukseset veidi mööda ja rammid sellesse, et püsti jääda, mingi kuri Rotary vend tõukab sind ja sa mõtled: "Mis siin toimub?! Mis siin toimub?!"

Ma ei tea, kas ta tarbis aineid segamini (ilmselt küll), aga kõik see tundub pisut liiga lennukas, liiga metsik. Minu jaoks oli see esialgu nagu... mingi ärakäimine. Lühike, kuskil 20-30 sekundit, aga siiski. Mäletan üht õhtut eetripudeliga. Seisin külmkapi kõrval. Oli olnud pingeline päev ja stress ei tahtnud kuidagi lahtuda. Hingasin pudelisuult sügava sõõmu. Isegi silmi kinni panemata kerkis mu kujutlusse pilt suurest puust. Puu küljes olid oksad, okste küljes lehed, ja ma sain aru, et see päev oligi kõigest üks väike leheke, mina aga terve puu. Eeter pani asjad perspektiivi.

Sellised lühikesed ärakäimised, nimetagem neid kujutluspiltideks, olid väga võluvad. Hiljem tundsin end värske ja lõõgastatuna. Ei mingit pohmelli. Mõnes mõttes võiks seda natuke võrrelda ühe õlle või sigaretiga. Või isegi kohviga, kui pärast seda midagi asjalikku teha tahtsid. Hingad kord-paar pudelisuult, käid ära ja pärast on asjad justkui paika loksunud.

Sellised lühikesed ärakäimised, nimetagem neid kujutluspiltideks, olid väga võluvad.

Selleks ajaks olin avastanud ka viisi, kuidas eetrist parim kätte saada. Keerasin liitrisel pudelil korgi maha ja hingasin otse pudeli suu pealt. Suuga. Alguses proovisin ninaga, aga ninast ei tule väga palju õhku läbi. Suu kaudu sain täpselt reguleerida, missugust kokteili ma tahan – kui palju on seal eetriaure ja kui palju õhku. Joomise peale ma enam ei mõelnudki.

Mäletan mõtet, et eeter oleks minu, ja miks mitte teistegi jaoks ideaalne narkootikum... kui poleks seda lehka. Hais oli endiselt teema. Isegi kui võtsin õhtul vaid loetud hingetõmbed, kummitas lehk mind vähemalt järgmise päeva lõunani välja. Nagu ehituspoe ehituskeemia sektsioon, kus midagi lekib. Elasin toona üksi, ausalt öeldes ma ei kujutaks ette, kui tihe eetritarbija peaks kellegagi koos elama…

Töötasin toona ühes väikses kontoris, töö oli üsna tehnilist laadi, paiguti rutiinne. Meid ei olnud seal palju, ja kuna saime hästi läbi, viisin naljapärast pisut eetrit ka kontorisse. Mingit tõsist paugutamist ei toimunud, aga korra võttis isegi kolleeg mahvi, kui ülemused eemal olid. See oli selline väike siseringi nali, eksootiline vahepala hallis argipäevas. Nii ei pandud ehk ka minu haisudega tööle ilmumist suurt pahaks.

Ma ei hinganud küll iga päev, aga ajapikku kogunes eetriga veedetud õhtuid üha rohkem. Lesid mugavalt voodis, võtad purgi kõrvale, hingad... mulle meeldis, et ta viis eemale, võttis pinged maha ja lõõgastas. Kutsusin seda eetrimeditatsiooniks. Vahel hingasin vaid natuke ja juba see viis mind õigele lainele, kus pärast paar tundi mõnusalt mõtiskleda. Ajapikku andis eeter mulle justkui salavõtme, millega siseneda maalidesse, muusikasse, filmidesse. Kui tavaolekus hakkasin kunstiteost nii- ja naapidi analüüsima, siis tänu eetrile pugesin teosesse justkui sisse, sain instinktiivselt aru, millised tunded valdasid selle autorit.

Seejuures käis nii kaifi saamine kui mahatulek väga kiiresti. Võib olla seetõttu ma ei võtnudki asja eriti tõsiselt. Lihtsalt üks väike süütu naljakas asi, mida teha. Ma ei mõelnud, et ma eetrit hullult vajan, rääkimata sõltuvusest. Seda enam, et mingeid probleeme see tööl või sõprade-tuttavatega suheldes ei valmistanud. Noh, kui just kohe järgmise päeva hommikul kohtuma ei pidanud.

Puhkus

Nii möödus kuu-paar. Rainilt ostetud esimesest eetripudelist jätkus endiselt. Kuid siis juhtus midagi. Ma võtsin puhkuse. Järsku polnud mul nädala jooksul mitte mingisuguseid kohustusi. Selle asemel, et mõistlikke puhkuseplaane tegema hakata, andsin avapaugu hoopis eetriga. Tõele au andes oli see kiusatus ka varem peast läbi lipsanud. Et läheks n-ö ühest õllest kaugemale. Eetriga oli alati olnud tunne, et trip lõpeb enne, kui on saanud korralikult alata.

Tõstsin kergelt läbipaistva pruuni pudeli suule ja... enam ära ei võtnudki.

Ma ei tea mitmendal puhkusepäeval see oli, aga ühel hetkel hakkasin kohtuma inimestega, nii elavate kui surnutega. See oli kõige kirevam seltskond, seal oli näiteks mu isa koos oma parima sõbraga, aga ka Tarmo Leinatamm ja Freddie Mercury. Nikola Tesla pidas ühe YouTube’i video üle dialoogi Einsteiniga.

Tõstsin kergelt läbipaistva pruuni pudeli suule ja... enam ära ei võtnudki.

Üks tihe külaline oli Kersti Kaljulaid, nii sel ajal kui ka hiljem, kui inimeste kohale manamise trikk oli selgeks saanud. Tõmbasin sügava hingetõmbe ja…

"Jälle sina siin! Ma hakkasin just magama minema," ütles Kersti magamistoa ust kinni tõmmates.

"Aja natuke juttu," ütlesin ja tõstsin pudeli suu juurde.

"Saad 10 minutit," vastas ta ja pidas mulle lühikese loengu võimu olemusest. Et maailma juhivad ennekõike teatud sõpruskonnad kui riikide või korporatsioonide juhid, kes muidugi võivad neisse sõpruskondadesse kuuluda. Ta rääkis ka ühe anekdoodi, mida ma enam ei mäleta, aga mis oli jube naljakas.

Ent endiselt sai minna kaugemale. Veel eetrit, veel sügavamale… või kõrgemale. Keerlen nagu mingis rattas, lõputus déjà-vu's. Ma teadsin iga järgnevat hetke, olin siin juba olnud. Teadvuse pimeduses oli alles vaid üks põiklev hele täpp, mille pidin kätte saama. Kogu elu kordus juba mitmendat korda ja see hakkas mulle meenuma. Ärkasin üles, tegin silmad lahti, tõusen, lähen ukseni… ühtäkki olen tagasi voodis, jälle kordub kõik. Olin hinganud end lõksu, vangitorni, millest tuli välja murda, võidelda kätte vabadus, pääseda iidsest needusest.

Võiksin siin kirjeldada kümnete lehekülgede kaupa oma eetrinägemusi. Lõbusaid ja õudseid, ideelisi ja argiseid. Täis helgeid kohtumisi ja ilusaid taipamisi, aga ka kõige pöörasemaid jaburdusi ja hullemaid paranoiasid.

Külm ja lakooniline kõrvalpilk aga ütleks (ta ei valetaks), et veetsin umbes nädal otsa korteris lakkamatult eetrit hingates, korralikult söömata ja magamata. Mäletate, alguses ma mainisin, kuidas mulle meeldis eetrikaifi lühidus. See tõstis sind paarikümneks sekundiks kõrgustesse ning tõi värskena tagasi. Aga nüüd olin ma üles jäänud. Ma ei tulnud enam alla tagasi. Ja ega ma ei tahtnud ka. Ma ei osanud midagi karta.

Veetsin umbes nädal otsa korteris lakkamatult eetrit hingates, korralikult söömata ja magamata.

Lainehari

Puhkus sai läbi. Viimased hingetõmbed pudelikaelalt olid olnud sellised, kus eeter ei mõjunudki enam, hinga palju tahad. Tundsin, et nüüd tuleb tegutsema asuda. Ei saa öelda, et ma kohe paugupealt hull valmis olin. Naasin igapäevaste toimetuste-tegemiste juurde, läksin tööle, suhtlesin pere ja sõpradega. Arvan, et suures plaanis suutsin varjata, et midagi muutunud on. Olin juuksed ja habeme korra ka enne maha ajanud (tõsi, varem ei olnud ma raseerinud üht kulmu väikest sälku), nii et seegi ei viidanud automaatselt, et olin leidnud uued ja eeterlikud huvid. Kuid klõps oli ära käinud, sisse oli lülitunud mingisugune uus mõtlemine, nimetaksin seda müstiliseks tajuks, mis hakkas saatma kõiki mu tegemisi.

See võis väljenduda üsna lihtlabaselt. Näiteks hakkasin kõiksugu nõidade ja šamaanide vastu sümpaatiat tundma. Kujutasin ette, et mul on avanenud kolmas silm, millega suudan kanaldada seda, mida kuskilt kõrgemalt mulle öelda tahetakse. Hakkasin rohkem suhtlema sõprade-tuttavatega, keda arvasin uskuvat vandenõusid ja kõiksugu alternatiivseid teooriaid, ning saatsin neile oma mõttevälgatusi, üks ajuvabam kui teine. Soojendasin sõprussuhte üles paari tüübiga, kes tegid rohkem LSDd, seeni ja teisi psühhedeelikume, et kuulda nende kogemustest teistes dimensioonides käimisest. Mu sees pulbitses tunne, et olen purustanud trellid ja jõudnud mingi uue tõe jälile. Öösiti olin tihti ärkvel, haarasin taas pudeli järele, püüdsin välja manada surnuid... ka elavaid.

“Kersti, oled sa seal?”

Tööl käisin edasi, aga see polnud enam see. Väliselt olin ehk vaimustuses, aga kui asi puudutas millegi ära tegemist, olin muutunud laisemaks ja aeglasemaks, tegin nii vähe kui võimalik. Kole, kuidas sai ühe suure projekti tähtajast päevi, nädalaid, lõpuks isegi kuid üle mindud, alati mingeid lolle argiseid põhjuseid leiutades. Samal ajal oli minusse siginenud mingi võitlev element. Ladusin töö juures välja kõik etteheited, mis varem olid tiksunud vaid kuklas. Idee üheksast viieni tööst muutus naljaks, ma ei suutnud sellist elukorraldust enam tõsiselt võtta. Hämmastaval kombel peeti mind aga mitu kuud palgal edasi, tulin välja isegi paari huvitava ideega, mis ülemustele meeldisid.

Kõrvuti uhhuu-vaimsusega võtsid minus maad sundmõtted ja paranoiad. Näiteks jätsin õhtuti äratuskella panemata, sest olin kindel, et ärkan nagunii täpselt õigel ajal. Noh, näiteks vaimud või sisemine kell äratavad üles. Vahel tundsin, et pean tegema mingeid kaitserituaale. Näiteks tuli käia poes ja osta pudel kokat, alles siis võis tööga pihta hakata. Põhjus võis minu peas kõlada umbes nii, et kuskil eelnevas elus või paralleelmaailmas olen ma täpselt sama olukorda juba kogenud ja pean nüüd tegema midagi ootamatut.

Vahel tundus, et sõprade ja kolleegide sees peitub teine inimene, mistõttu ei saa neile kõiki mõtteid usaldada. Tundsin end olevat pideva jälgimise all. See, et keegi justkui pidevalt mu nutiseadmetes ja arvutis askeldas, ajas närvi ja hirmule. Oli seik, kui lülitasin vana telefoni välja, ostsin poest uue ja sisestasin SIM-kaardi sellesse alles keset öist parki, varjates enda nägu kapuutsi all. Jälgisin inimesi ja autosid, kes ümberringi liiguvad, arvasin tuvastavat neid, kel kavatsused head, kel kurjad.

Kui olin kõiksugu luurajate käest edukalt põgenenud ja tagasi koduseinte vahel, asusin jälle müstilisi teooriaid arendama. Jutt, et eeter on Eestis olnud pigem naiste meelemürk tekitas illusiooni, et olen leidnud võtme naiste mõtte- ja tundemaailma paremaks mõistmiseks. 

Mulle tundus, et minu võitlusel on mingi müstiline toetus naissoolt. Mina aga, pärast kaugemate dimensioonide võidukat väisamist, pole enam nagu teised mehed. Mehed on nii ettearvatavad. Väga lihtsasti lõksu püütavad. Mõtlevad korraga vaid ühest-kahest asjast, olles samal ajal aeglased. Ja oi, kuidas ma seda siis kõikjal märkama hakkasin. Igas pilgus, igas liigutuses. Meeste aeglust, võimuiha ja saamatust.

Mulle tundus, et minu võitlusel on mingi müstiline toetus naissoolt.

Teine tuntum naine, keda rohkem "ahistada" võtsin, oli Kadri Voorand. Tal on üks laul "Paneme aja seisma". Te ei kujuta ette, kui käegakatsutav aja seisma panemine eetriaurude all tundub. Läksin isegi ühele ta ansambli jõulukontserdile. Ootasin lõpuni, kuni kõik lilled üle antud ning kutsusin ta kõrvale. "Kadri, kuidas sa aja seisma panid?" küsisin kavalalt. Oli ehk küsimusest pisut kohkunud, aga siis rääkis midagi muusikalise atmosfääri loomisest, pillidest, mida kasutab, muusikute vahel tekkivast sünergiast. Mina muidugi ootasin midagi muud, tema ülestunnistust. Otsesõnu midagi väga lolli ei öelnud, aga andsin mõista, et ta ei ole ainus, kes oskab aega seisma panna. Partners in crime. Hehe.

Ühel hommikul läksin füsioteraapiasse. Käisin seal kord kuus või nii. Võtsin eelmisel õhtul rahulikult, nuusutasin umbes neli kopsutäit ja keerasin tuttu. Sessioon möödus kenasti. Pärast jäsemete väänamist oli meil kombeks korraks maha istuda, klaas vett võtta ja juttu puhuda. Järsku ta küsis, mis värk mul eetriga on. Kurat, mõtlesin, inimene on pidanud pea tund aega seda õudset haisu kannatama. Kippus olema nii, et kui põhilehk hajunud ja ise enam ei tunne, siis teised küll. Mul hakkas häbi, luiskasin talle kokku, et sai sõbraga veidi proovitud.

Maaniline faas, psühhootiline lainehari kestis kuskil paar kuud. Olin sel ajal võitlev, lõbus, täis provokatiivset energiat. Või ka hirmul, nagu kirjeldas üks lahke sõber, kelle ukse taha ma pärast öiseid ringkäike sageli jõudsin. Kas ja kui palju kõrvalseisjad minu olukorda mõistsid? Lähemad sõbrad said kindlasti aru. Mõni vaatas murelikult, teisega aga haakuski lennukas jutt hästi. Lähemate sugulastega ei suhelnud ma palju, aga eks nemadki mõistsid, et midagi on lahti. Kogu mu olek, jutt ja rääkimiskiirus oli teine. Nad pakkusid, et peaksin abi otsima, hoo maha võtma. Aga kuna mu enda mõtlemine oli väga kiire ja vahe, suutsin neid veenda, et kõik on hästi, ärgu muretsegu. Ka ma ise uskusin seda.

Auk

Raske on näppu peale panna, millal käis järgmine klõps. Igatahes mitte veel siis, kui jäin tööst ilma – selle üle olin koguni rõõmus, jääb rohkem vaba aega. Lõpuks ma ei teinud seal enam eriti midagi. Lahkumine toimus poolte kokkuleppel, aga põhipõhjus oli ikkagi selles, et lohistasin köit. Töö polnud oluline, kõik muu tundus huvitavam. Pole imestada, et ülemusel üle viskas.

Eetrist olin kaugenemas, aga kui ka paari kuu pärast hakkas kaduma selle tekitatud lõbus müstiline mõtlemine, tundsin üha rohkem... väsimust, rammestust. Tekkisid uneprobleemid, magasin ehk kolm tundi ööpäevas, seegi uni rahutu. Unetus kuhjus, ma ei suutnud enam eriti millelegi keskenduda, asjade ära tegemine muutus aina raskemaks. Pähe tungisid painavad mõtted, et mis lollustega ma tegelenud olen. Hakkasin taipama, et intensiivsemal eetriajal olin siiski põletanud mõne ametialase silla ja end lolliks teinud. 

Vaatasin tühje eetripurke – neid võis olla oma viis-kuus – ja mõtlesin, kas mu aju ja kopsud on üldse terved? Eufooria asendus üha süngema ellusuhtumisega.

Vaatasin tühje eetripurke – neid võis olla oma viis-kuus – ja mõtlesin, kas mu aju ja kopsud on üldse terved?

Kui maania kestis paar kuud, siis sügavas augus olemine isegi veidi kauem. Eetrit polnud enam mitu kuud teinud, kuid midagi paremaks ka ei läinud. Olin zombi, päevad möödusid kui tati sees. Kuigi eetritsükli kõrgajal oli pidurdunud töö- ja keskendumisvõime, siis vähemalt loovus ja suhtlemisoskus olid tipptasemel. Nüüd olid kõik jõud ammendunud, isegi lihtsamat vestlust oli raske pidada. Kõige hullem hakkas siis, kui ma ei saanud enam üldse magada, und lihtsalt ei tulnud.

Lõpuks jõudis mulle kohale: pagan, ma pean oma eetripatud üles tunnistama, arstile minema, tõele näkku vaatama. Psühhiaater kirjutas mulle rohud, lisaks hakkasin psühholoogiga depressiooni lahkama. Juba kuu möödudes tundsin end paremini. Sain jälle magada. Läks veel veidi aega ja sain elu uuesti rööpasse, rohtude söömise võisin lõpetada aastake pärast esimese tableti võtmist.

Lõpp

Eelmisel kevadel, mil mu eetripsühhoosist oli möödas kuskil kolm aastat, otsustasin taas pudeli osta. Tekkis kiusatus meenutada magusaid nägemusi ja seda sõnadesse pandamatut lendu. Mitu kuud võtsin hoogu. Elukaaslane oli välismaal lähetuses ja mul oli paar vaba päeva. Asusin kohe hommikul üsna intensiivselt hingama, aga tooni andis mingi veider kehaline tunne, häirivad déjà-vu alged ja täielik võimetus jõuda varasemate vägevate kohtumiste ja nägemusteni. Ühel hetkel jooksin vannituppa oksendama, nagu pikema eetrihingamise peale sageli juhtus. Paari tunni pärast avastasin end voodist õrna pohmakaga ärkamas. Ei jõudnud ära oodata järgmise päeva õhtut, mil pea oli taas selginenud ja hais kadunud.

Eelmisel kevadel, mil mu eetripsühhoosist oli möödas kuskil kolm aastat, otsustasin taas pudeli osta.

Kas minus peitub see vaimuhaiguse alge, mille uimasti võib välja tuua? Jah, see on võimalik. Teatud bipolaarse häire ilminguid, mis viisid toona kokku ka psühhiaatriga, võis minu puhul täheldada ka keskkoolis, aastaid enne eetrideliiriumi.Mida ei saa veel ütlemata jätta? Nikotiin on mulle elu jooksul pakkunud vähest huvi. Ka alkoholiga ei ole olnud soovi liialdada. Kanepit on vahel, paar korda aastas, menüüsse sattunud. Kultuuri ja mõningate sõprade mõjul on psühhedeelsed ained tundunud huvipakkuvad, aga neid on minuni jõudnud harva. Kogemused on olnud üsna värvikad, aga mõistus on paari tunni möödudes alati tagasi koju tulnud.”

***

Eetri uus tulemine

Riho lugu pani mind mõtlema, kui levinud eetri tarvitamine Eestis on. Pärast põgusat uurimistööd võin öelda, et seda ei tea mitte keegi. Ja need, kes teavad, ei ütle.

Alkoholikogused, mis Eesti inimest kõrist alla lähevad, lüüakse liitri täpsusega kokku igal aastal. Levinumate uimastite tarvitamisest on meil samuti enam-vähem pilt ees. Eetri kohta puudub aga igasugune riiklik statistika.

Mitte keegi ei tea, kui palju eetrit Eestis tarvitatakse. Ja need kes teavad, ei ütle.

Ühelt poolt võib see viidata sellele, et eeter polegi teab mis suur probleem. Näiteks Tervise Arengu Instituudi (TAI) tugiliinile narko.ee pole seni mitte ükski inimene eetrimurega pöördunud. Terviseameti mürgistusinfoliinile on aastate jooksul kokku tulnud 20 kõnet, kus kurdetakse eetri sissehingamisest tekkinud halva enesetunde üle. Võrdluseks: alkoholimürgitusest teatati ainuüksi läinud aastal enam kui 1000 korral.

Teisalt leidub siiski märke, mis muudavad ettevaatlikuks ja tekitavad küsimusi.

Selleks lähme korraks ajas tagasi. Veel eelmise kümnendi alguses sai Eesti apteekidest eetrit osta. Seda nimetati "meditsiiniliseks eetriks", mille soetamiseks oli tarvis arsti retsepti. Vedelikku kirjutati välja külmetushaiguste raviks, samuti liigestele määrimiseks, kompressiks jne. Kogu asi oli ametlik ja Ravimiameti kontrolli all.

Kuid 2013. aasta suvel sai eeter apteekidest otsa. Põhjuseks peamise tarnija, Norra ettevõtte otsus tootmine lõpetada. Pärast seda ongi tume maa, eeter kolis põranda alla, keegi ei tea, kes ja kui palju teda müüb. Ka Ode Alt viitas oma 2014. aasta lõputöös, et eetri kättesaadavus on kehv, mistõttu "ei ole enam tegemist ainega, mis tihedat kasutust leiaks."

Tühi koht ei jäänud siiski täitmata. 2018. aasta sügisel märkasid inimesed, et laatadelt saab taas liikvat osta. Seda võibki nimetada eetri uueks tulemiseks. Kui varem oli tarvis tohtri retsepti, siis nüüd sai pudeli kätte igaüks. Trikk on selles, et uus vedelik on "tehniline eeter", mis on kemikaal ega vaja ravimi müügiluba. Too ainult riiki, tasu maksud ning müü palju tahad.

Mis vahe on meditsiinilisel ja tehnilisel eetril? Ehkki mõlemad sisaldavad 99 protsendi ulatuses sama toimeainet – dietüüleetrit – on viimane vähem kontrollitud, mistõttu ei lubata seda ravimi pähe müüa.

Nii liikus eetriäri apteekide käest ärksamate eraisikute kätte. Võrumaa mees Aivo Visnapuu, sotsiaalmeedias tuntud ka kui Eeteri Vana, on tõenäoliselt suurim kodutarbimiseks mõeldud eetri vahendaja. Ta meenutab, et plahvatuslik huvi tõusis 2020. aasta alguses, mil inimesed hakkasid veel tundmatu Covid-19 viiruse vastu abi otsima. Pealkirjad nagu "Koroonaviirus lõi eetriäri õitsele" olid siis meedias tavalised.

Praegu olevat müük stabiliseerunud. "Ega ta kuhugi kadunud pole, ikka ostetakse ja tarvitatakse," poetab ta napilt. Kuigi õukat on traditsiooniliselt pruugitud Setomaal, ütleb Visnapuu, et sinna müüb ta väga vähe. Peamine turg läbivat Eestit hoopis omalaadse lainena, mis algab Võrust, läbib Põlvat, Tartut, Viljandit ja lõpeb Pärnus. Tartus on tal isegi omamoodi filiaal, sest seal toimetab tüsedad pudelid klientideni poeg Kristo, teise nimega Eeteri Vanake.

Kui varem olid peamised kliendid 30-50 aastased naised, siis nüüd olevat seis segasem. "Ostetakse hällist hauani," muheleb ta, kuid lisab kiiresti, et reeglina on ostjad siiski vanemad kui 30 aastat.

"Ostetakse hällist hauani."

Eetriärimees Aivo Visnapuu

Visnapuu usub, et lõviosa tema klientidest ei tarbi eetrit kaifi saamiseks. Veelgi enam, see olevat pigem ajakirjanduslik müüt. Ta laotab varrukast põhjuseid, milleks liikvat kulub: vaiguplekkide eemaldamisest sääsepunnide tupsutamiseni, raamatute restaureerimisest haavade puhastamiseni. Lisaks tavainimestele leiduvat ostjaid ka "struktuurides" – arstide, haiglate ja teadusasutuste sees.

Üritan Visnapuult nii- ja naapidi pinnida, kui palju ta ikkagi eetrit aastas müüb. Ta ei soostu kommenteerima, isegi mitte umbkaudselt. Liitrise pudeli hind on 30 eurot, alates neljandast pudelist 25 eurot. Kui palju ta pudeli pealt kasumit teenib? "Ärisaladus," ütleb Visnapuu, "küll aga võin kinnitada, et asi pole ahnuse peale üles ehitatud."

Kuna mitte keegi ei oska või ei taha anda mulle tarbimis- ega müügistatistikat, otsin abi Statistikaameti andmebaasist. Saan kätte dietüüleetri impordimahud. Näiteks eelmise aasta 11 kuuga toodi Eestisse 5914 kilogrammi eetrit, mis teeb umbes 8300 liitrit. Üle-eelmisel aastal veelgi rohkem, ligi 10 000 liitrit. Kusjuures pikemaajalist trendi vaadates selgubki, et import pole kunagi olnud nii suur kui viimasel kahel aastal. Vedelik tuleb Saksamaalt, vähem Tšehhist.

Kas Eesti inimesed tarvitavad siis rohkem eetrit? Paraku ei saa nende andmete pealt tõsikindlalt öelda, sest eetrit kasutatakse endiselt ka keemiatööstuses, meditsiinis ja laborites.

OÜ Nord Reahim müüs dietüüleetrit väikeses koguses hambaravifirmadele, kuid praeguseks on nad selle enda sõnul lõpetanud. Keemiakaubandus AS on aga suurim dietüüleetri hulgimüüja. Kui ütlen firma müügijuhile Jelena Mjakiševale, et Eestisse tuuakse aastas umbes 6000 kilogrammi eetrit, vastab ta, et nemad võtavad sellest umbes poole. Sellest 50 protsenti müüvad nad väidetavalt äriklientidele, ülejäänud otse inimestele. "Me ei küsi klientidelt, milleks nad eetrit kasutavad," ütleb ta.

Kui väga jämedalt näppude peal arvutada, võib inimeste kodudesse jõuda umbes 6300 liitrit eetrit aastas. On seda palju või vähe? Arvestades, et eetri joomisel on tarbitav kogus 10-20 grammi ehk üks supilusikatäis, saaks sellest ligi pool miljonit kaifi. Aga me ei saa ju eeldada, et kõik joovet otsivad, ega ju!?

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.