2. osa. Pereisa ja endine mürabändi rokkar. Endisest terrasiitkrohvijast pensionär - Levila

2. osa. Pereisa ja endine mürabändi rokkar. Endisest terrasiitkrohvijast pensionär

Peetri arvates pole rahvuslased natsid ja seda koormat ei peaks nende kaela ajama.

  • Autor: Janno Zõbin
  • Toimetas: Maarje Helena Meriste
  • Fotode autor: Erik Tikan
  • Helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd
  • Audiolugu luges: Märt Avandi
  • Avaldatud: 05.2021

Loo järgmise peategelase Peeter Krulliga (48) kohtun Aegviidu rongijaamas märtsikuu keskel. Just on hakanud sadama märga ja teravat lund. Kui paljudes Eestimaa paikades võib näha juba musta mullakamarat, katab siinseid järvi ja suusaradasid veel üsnagi tihe lumevaip. Küla, kuhu Peeter on oma kätega maja ehitanud, kutsub rahvasuu neegrikülaks. Seda põhjusel, et siia olevat nõukogude ajal toodud elama võõrtööjõudu. Püstloodis tumedate välisvoodrilaudade ja üheviilukatusega hoone meenutab suvilat ning selle ees, maja taga ja magamiseks mõeldud lisamajakeste ümber lookleb terrass, mis võimaldab Peetri sõnul suure osa elust väljas elada. Ka nüüd, talvel, käivad tema suuremad lapsed maja ümber ringi särgiväel, nii ennast karastades.

Et rääkida rahvuskonservatiivsusest, suundume me läheduses asuvale Presidendi terviserajale. Traditsiooniliselt toimuvad siin veebruaris igaaastased Presidendimatkad, kus on osalenud ka Kersti Kaljulaid. Vahepeal liitub meie vestlusega Peetri vanim tütar Säde. Ka tema on rajale jalutama tulnud ning on vaatamata talvisele ilmale riietunud suviselt. Looduses jalutamine on saanud pere jaoks igapäevaseks meeldivaks harrastuseks. 

Peetri vanemad Hannes ja Mai õppisid sisearhitektuuri ja töötasid samal alal. Isa oli vene juurtega ja esimest põlve see, kes kirjutas oma passi: eestlane. 

Keelehuvilise Hannes Krulli üheks teeneks võib pidada sõna „kohuke“ väljamõtlemist. Varem tunti seda maiustust kohupiimajuustukese nime all. 

Krullide kodus valitses niinimetatud humanitaarne õhkkond, isa oli väikese Peetri jaoks autoriteet suure algustähega.

Krullide kodus valitses niinimetatud humanitaarne õhkkond, isa oli väikese Peetri jaoks autoriteet suure algustähega.

„Kodus mängis Ameerika Hääl ja vaadati Soome uudiseid. Sealt olen ilmselt saanud poliitikapisiku ja huvi selle vastu, mis maailmas üldse toimub,“ tõdeb ta.

1991. aastal ilmavalgust näinud Keskerakond ei olnud Peetri sõnul tema isale kuidagi meeltmööda. Hannes Krulli arvates ei saanud Keskerakonda usaldada ning see hoiak on üle kandunud ka Peetrile. 

Nooruses, Eesti iseseisvumise aegu, oli Peeter boheemlane, käis läbi kunstiülikooli tudengitega ja tegi sealsamas sõpradega mürabändi. „Mulle läks siin toimuv vähe korda, Eesti tundus selline konnatiik. Eks selline suhtumine tulenes ka nooruslikust ülbusest,“ meenutab ta. 

Praegu on Peeter taandunud oma kauaaegsest põhitööst, majade ehitamisest ja renoveerimisest. Selleks, et aidata õmblemis- ja tekstiiliettevõtet pidavat abikaasat: hoolitseda laste eest, käia poes, teha vahel süüa ja aidata naisel asju ajada. 

„Kui pere loodud sai, läks aeg hullult hinda. See, et ma oma asju teen, hakkas neile jalgu jääma. Pidi aega näpistama ja selgus, et pereelu läheb sellepärast täitsa tuksi,“ selgitab Krull. 

Seega ei tee Peeter praegu palgatööd kellegi teise firmas, vaid aitab hoopis oma naist ettevõtluses. Samas on oluline, et Peeter pere jaoks iga päev olemas oleks. „Kui lapsed natuke suuremaks said, selgus, et mind on väga vaja,“ tunnistab ta. 

Aegviidu elanikega suhtleb Peeter vähe, ent käib aegajalt mootorrattaga sõitmas tsikliklubis, kuhu kuuluvad kohalikud tormakamad mehed. „Nendega saunas ma ei käi ja poliitikast ei räägi,“ ütleb ta. Kui Peeter kord poe ees ühe purjus selliga juttu tegi, teadvustas viimane südikalt: „Sa pole mingi kohalik, ma tunnen siin kõiki.“ 

„Eks ta nii ole. Enne kui kohalikuks saad, tuleb nelikümmend aastat ära elada,“ muigab Peeter. 

Kuigi ta ei jälginud aktiivselt poliitikat kuni 2019. aastani, sümpatiseerisid Peetrile pikka aega sotsiaaldemokraadid. Talle istus sotsiaaldemokraatia kui mõtteviis. „Eriti loomeinimeste hulgas on võrdsus ja võrdsed võimalused oluline teema,“ täheldab ta. Peeter valis sotsiaaldemokraate. Ta usaldas nende maailmavaadet, ent avastas, et kõik poliitilised maailmavaated on nüüdseks palju muutunud ja kõige demokraatlikum jõud on Eestis hoopis EKRE. Ehitades ja maju renoveerides kuulas Peeter läbi lugematuid poliitikasaateid ja sai lõpuks aru, et kõige üleolevama mulje kõigist jätavad just sotsiaaldemokraadid.

Peeter on nüüd rahvuskonservatiivide veendunud toetaja. Kui üldse keegi õiget asja ajab, teeb seda tema arvates EKRE. „Poliitik võiks ikkagi seista oma kohaliku rahva heaolu eest,“ põrutab Krull. 

Sellest hetkest, kui ta mõistis, et EKREle alusetult liiga tehakse, tekkis vastureaktsioon. „Tundsin, et asi on mäda siis, kui hakati tegema EKREvastast kampaaniat. See ajendas vaatama asju üle ja küsima, et mis nüüd toimub,“ meenutab ta. 

Ta suhtles loomeinimestega linna peal, külas, sünnipäevadel ja koges nende seas rahvusliku maailmavaate mustamist. Üldine meelsus oli see, et rahvuslus on halb. „EKRE oli see must lammas,“ torkab Peeter. 

Üldiselt on ta poliitilistes vaidlustes rahulikuks jäänud, ent kuna loomus on tormakas, on tulnud ette konfliktegi. Just siis, kui keegi on rahvuslaste kohta mingit alatut jama ajama hakanud. Peetril endal on piisanud öelda vaid paar lauset, kui kohe on järgnenud tubli annus kriitikat. Pärast seda on ta end vaidlustest konfliktide vältimiseks sageli tagasi tõmmanud. 

Peetri arvates pole rahvuslased natsid ja seda koormat ei peaks nende kaela ajama. Muidugi on kõikides erakondades inimesi, kes pole adekvaatsed. Ja loomulikult pole ka EKRE kõik liikmed läbinisti mõistlikud. 

Peale seda, kui Peetri naine ütles, et EKRE on õudne partei ja tõi põhjenduseks vaid selle, et seal on ju see Mart Helme, ei tahtnud Krull enam olla apoliitiline. „Eks muidugi viskas punased lipud püsti, kui vaatame koos „Aktuaalset kaamerat“ ja üks sajatab ning teine leiab kõrval, et kõik on ok. Paar korda naisega tülitsesime ja siis ma leidsin, et oma poliitilised vaated pean ma koduseinte vahel enda teada jätma,“ muigab ta. 

EKRE jõuline retoorika Krulli ei häiri. Kuna isa kaudu on vene kultuuriruum talle tuttav ning selles on ropendamine igapäevane nähtus, ei ole konservatiivse rahvaerakonna väljaütlemistes midagi drastilist. Loen talle jõulisemaid ja teravamaid sõnavõtte silmas pidades ette ka EKRE ja praeguse europarlamendi liikme Jaak Madisoni 2015. aastal tehtud blogipostituse: 

On tõsi, et olid kooduslaagrid, sunnitöölaagrid, harrastati gaasikambritega mänge kuid samas selline nn "range" kord tõi ka Saksamaa tol ajal üsna sügavalt p**sest välja, sest areng, mis põhines küll esmajärgul sõjatööstuse arengule, viis see siiski riigi vaid loetud aastatega Euroopa üheks võimekamaks. Ei taha küll õigustada nüüd selle tekstiga natsikuritegusid ja massimõrvu (kuigi sealgi on hukkunute arvud väga vastuolulised), kuid ei saa vaadata asja vaid ühe mätta otsast, vaid peaks nägema ka positiivseid pooli, mis kaasnesid tolleaegse korraldusega.

„Ma arvan, et see on täiesti ok. Kui hakata poliitkorrektselt ajalugu käsitlema, siis me lõpetame ajaloo mõistmise ja analüüsimise,“ leiab Peeter. 

Teda on EKRE puhul kõnetanud pagulaste teema. Euroopa Liit ei tohiks meile öelda, millal ja kui palju Eesti riik neid vastu võtma peab. 

Eestit edasi viivatest EKRE tegudest koalitsioonis toob Peeter esile piiri väljaehitamise algatuse, teedeehituse suuremate Eesti linnade vahel, korruptsioonivastase võitluse ja laiemalt sisemajanduse arendamise. Näiteks hoidis kaitseministeerium põhjendamatult kinni Sõnajalgade tuulepargi projekti. EKRE tuli ka siin appi. 

"Eestlane on suhteliselt äraootav ja rahulik ning lähtub põhimõttest, et tark ei torma. Ekstreemsused ei ole kellelegi kasulikud. Eestlased on võimelised üksmeelt taastama."

Praegu püsivad Krulli arvates jõupositsioonil liberaalid, kes viivad ellu oma poliitikat ja ilmselt kinnistub nende võim tulevikus veelgi. Ent kui EKRE uuesti võimule saaks ja Ungari, Poola ja teiste konservatiivsete valitsustega koostööd teeks, oleks see üks samm Euroopa Liidu päästmise suunas. 

Ühiskonna praegust lõhestumist aga ei hinda Peeter kuidagi ohtlikuks. „Eestlane on suhteliselt äraootav ja rahulik ning lähtub põhimõttest, et tark ei torma. Ekstreemsused ei ole kellelegi kasulikud. Eestlased on võimelised üksmeelt taastama,“ on ta veendunud.

Endisest terrasiitkrohvijast pensionär

Pole vähimatki kahtlust, et eakate seas on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond populaarne. EKRE on tulnud selleks, et kaitsta uues, suuresti virtuaalses ja ebaselges maailmas kaduma kippuvaid ja just neid õigeid väärtusi. On vanu inimesi, kelle on EKRE suunal tehtav kriitika muutnud kirglikuks, südikaks ja koguni valjuhäälseks. Nad on nõus oma tõe eest seisma: alul väitlema, siis vaidlema ja vajadusel ka võitlema. EKRE on seda mõistnud ega jäta oma eakaid toetajaid unarusse, vaid kutsub neid lahkelt kaasa. Igas Eestimaa linnas on eakaid, kellele EKRE sümpatiseerib. Nad hindavat Mart ja Martin Helme karismat: sirgeseljalisust ja sirgjoonelisust, ausust ja otsekohesust. Kuigi nad ei pruugi alati heaks kiita rahvuskonservatiividest poliitikute iga jõulist väljaütlemist, jäävad nad endale kindlaks ja toetavad valimistel ikka Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda. 

Kohtun Olev Kooliga (72): Tallinna pensionäri ja endise terrasiitkrohvijaga, kes on lisaks pikki aastaid töötanud Soomes tänavakivide paigaldajana. Olev on pea kogu elu saanud head palka ja rahamured teda ka nüüd, pensionärina, ei kimbuta. Tal on palju vaba aega, mille väärikas vanaduspõlves võib pühendada poliitikale. Saan Oleviga kokku Pirital Kloostrimetsa tee ääres terviserajal. Siin jalutab ta tihti. Siinsamas on Olev väikese poisina koos isaga vaatamas käinud ka mootorrattavõistlusi. „Need olid kogu Eesti rahva suursündmused, nagu laulupidu,“ kiidab Olev.

Kuueaastasena sai ta Tallinnas Pärnu maanteel elades nii kõva vingumürgituse, et läks üleni siniseks. Ema kandis poja välja ja klohmis poisi elule. Pärast seda on tal olnud mootorrattaga tõsine liiklusõnnetus, tema elu on kuuekümnendatel ohtu sattunud noortekampade vahelise traagilise intsidendi tõttu, sõjaväes on ta Leningradi metroo tunnelit ehitades pääsenud šahti uputusest ning kord on ta kukkunud alla ka tellingutelt. „Mul on üheksa elu, see on ime, et ma üldse elus olen,“ rõõmustab Olev. 

Olevi isa läks pere juurest ära, kui poiss oli kõigest kaheksane. Tema esimene amet noorukina oli postiljon. Selle töö eest sai Olev 35 rubla kuus, mis aitas peret tublisti ja sellest alates pole Olev tööd kunagi kartnud. Seda on ta elu jooksul palju teinud. Esimest korda puutus Olev oma tulevase elukutsega kokku juba 15- aastaselt. Alguses aitas ta ühel koolivaheajal isa Elmarit, kes krohvis Kalevi siseujulat. Terrasiitkrohvi tegemine tähendab enamasti graniitpuru seina liimimist tsemendi abil. Need oskused toodi Olevi sõnul viiekümnendatel Nõukogude Eestisse Rootsist. Graniitkrohvi kasutati niinimetatud eliitmajade, näiteks kolhoosikeskuste, koolide ja haiglate fassaadide krohvimiseks. Eestis oli Olevi sõnul pikka aega vaid 12 meest, kes seda tööd oskasid. Olev oli üks nende seast. Tööd lihtsalt polnud nii palju, et oskajaid rohkem vaja olnuks. Olevi krohvitud on näiteks Tartu leivakombinaadi, Paide polikliiniku ja Haapsalu linnavalitsuse maja fassaadid. 

Kaheksakümnendate keskel olud muutusid ja nõudlus graniitkrohvi järele langes. Siis läks Olev autokooli ja tegi ära kõikide kategooriate juhiload, välja arvatud bussi omad. „Bussijuhiks ma minna ei tahtnud, sest see on igav. Sõidad kogu aeg ühte ringi. Ma olen ikkagi elav inimene,“ selgitab ta. 

Alates 1986. aastast töötas Olev Tallinna Linna Spetsialiseeritud Autotranspordibaasis lumekoristus- ja libedatõrje masinate peal. Tänu paarimehele Tarmo Kukele pääses ta 1991. aastal Soome pooleks aastaks abitööliseks. Seal jäi Olev silma oma ülemusele. Viimane märkas, et Koolil on tänavakivide lõikamise ja paigaldamise peale annet ning ütles Olevile ja Tarmole, et võite siin töötada pensionieani. Nii ka läks. Kahekümnest aastast ligi viisteist tegi Olev Helsingi tänavatel öötööd, mis ühtlasi tähendas pidevat põlvitamist. Kui mitmed tema eakaaslastest tuttavad kurdavad, et põlved on läbi, siis Olevil seda muret pole. Murrangulistel päevadel, mil Eesti iseseisvaks sai, kuulas Olev Soomes öösiti objektil transistorraadiot ja elas Tallinna sündmustele kaasa. Ent pika tööelu jooksul ta poliitikaga ei tegelenud. See kõik tuli ikkagi hiljem, pensionieas. 

Kui Olev pensionile läks, hakkas ta esmalt, 2013. aastal, sõdima Eesti riigi vastu. Olevi arvates ei tohiks tema Eesti pensioni maksustada, sest Soomest saadavalt pensionilt juba läheb tulumaks niigi maha. Vastava otsuse on tema sõnul teinud ka Euroopa Liidu kohus. Olev läks koguni Toompeale, toonase sotsiaalkaitseminister Helmen Küti juurde ja otsis probleemile lahendust. Appi tuli ka Eiki Nestor ning poliitikute toel võttis Olev ette kohtutee, mis esialgu tulemust ei andnud. Ent ta ei jätnud jonni. Astus lõpuks EKREsse ja pöördus taas poliitikute, seekord Urmas Espenbergi poole. Olev selgitab, et 2020. aasta 1. jaanuarist tühistusid tänu EKRE algatatud eelnõule varasemad maksuseaduse paragrahvid, tänu millele saab ta Eesti pensioni nüüd tulumaksuvabalt kätte. Kuid kuna seadusemuudatused ei kehti tagasiulatuvalt, nõuab Eesti riik varasema eest ikkagi tulumaksu. Olevi arvates on see ebaõiglane. Ta on olnud eestkõneleja ka teistele Eesti pensionäridele, kes on temaga sarnases olukorras ja saavad kahelt riigilt korraga pensioni. 

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo

Olev on üheksakümnendatel valinud Isamaa ja Res Publica Liitu ning teda on kutsutud ka selle liikmeks. Olev läks isegi erakonna kontorisse, ent sealsed töötajad ei lubanud tal kaasa võtta erakonna programmi tutvustavat brošüüri, kuna seda olevat vaid üks eksemplar. „Ütlesin neile, et kui ma ei saa teie mõttest aru, kuidas ma siis saan liituda,“ kritiseerib Olev. Ja kinnitab, et liikmeks jäigi astumata. 

Olev on tundnud ja tunneb nüüdki, et Eesti riigis on nii mõnigi asi päris mäda. Näiteks ei pea ta õigeks Eesti Energia rahakulutamist Ameerikas Utah’ kõrbes ja Jordaanias, et seal põlevkivi kaevandama hakata. Häirib seegi, et riigis summutatakse suuri korruptsioonijuhtumeid. Olev ulatab mulle väljaprinditud paberid, tema valitud materjalid Google’ist konservatiivsuse kohta. „Konservatiivsus ehk alalhoidlikus on enamasti demokraatlik parempoolne ideoloogia või mõtteviis, mis tugineb traditsioonilistele väärtustele. See tähendab, et ajaloost tuleb üle võtta ja säilitada kõik väärtuslik,“ tsiteerib ta. Samale leheküljele on Olev Kool oma käega kirjutanud: „EKRE on põhimõttekindel ja julgelt patriootlik Eesti partei, kelle vääramatu missioon on Eesti rahvuslike väärtuste ja huvide kaitsmine.“ Tänapäeval ei saa Olevi arvates loota ühelegi teisele erakonnale peale EKRE. 

Kui Olevilt küsin, mis on EKRE juures kõige olulisem, mis teda kõnetab, lõikab ta mu küsimusse kui noaga. „Ausus. Nimeta mulle mõni teine erakond, kes pole varastamise või korruptsiooniga vahele jäänud. Kasvõi see autorollotamine või nüüd mitu süüdistusteportsu Keskerakonnale,“ pahandab Olev. Ta toonitab, et kõike, mida EKRE lubab ja mida hiljem on võimalik ära teha, erakond ka teeb. Esile tõstmist väärivad EKRE valitsuses olemise ajal näiteks seesama pensioniseaduse muudatus ja plaan ehitada Tartu maantee neljarealiseks. Reformierakonna poolt tuleb aga nüüd vaid tagasiminek. 

Olev räägib poliitikast kirglikult. Ta on pettunud, et abielureferendum ära jäi ja ütleb, et praegune valitsus ei pea rahvast riigiks, aga riik – see oleme ju meie. 

Traditsiooniline pere – see on Olevi jaoks tema enda pere. Kaks last ja kooselu ühe naisega ligi 50 aastat. Samasoolistel vanematel ei peaks olema õigus lapsi kasvatada. Looduses ju nii pole ning linnu- ja loomaperes kasvatavad lapsi ikka eri soost vanemad. Luigepaar on näiteks koos seni, kuni surm neid lahutab. 

"Traditsiooniline pere – see on Olevi jaoks tema enda pere. Kaks last ja kooselu ühe naisega ligi 50 aastat."

See, mis praegu maailmas toimub, mõjub Olevi arvates rahvusriikidele hävituslikult. Araabia riigid ja ISIS hävitavad Euroopa vanu kultuurimälestisi. „Kas moslemid muutuvad siia tulles teistsugusteks?“ küsib Olev. Ja vastab, et ei muutu. Tema arvates tehakse maatasa see, mille kunagi eurooplased on loonud ja mis meile püha on. „Kas me oleme sellega oma laste nimel nõus?“ küsib ta häält tõstes. Soomes töötades nägi Olev palju migrante: põhiliselt somaallasi, kes niisama ringi hängisid. „Tumedanahalised poisid ajasid vene või soome lapsi taga ja andsid neile vahetevahel kolki,“ meenutab ta. Või näiteks mustlased, kes said riigilt toetusraha selle eest, et kandsid oma mustasid undrukuid ja võtsid seda toetusraha mitmest riigist korraga. Kui Olev kord Soomes tööl oli ja taas tänaval põlvitas, sõitis üks mustlane uhke autoga tema kõrvale ja sülitas. Ta oli „saks“, aga Olev lihtne töötegija. 

Kui ta Helsingis oma endise firma suvepäevadel käis, rääkisid ettevõtte töötajad, et keegi ei taha enam eriti Itäkeskusesse ostlema minna. Olevat migrante nii täis, et oled seal pea ainuke valge inimene. „Kui näiteks indiaanlased ei ole suutnud mitmesaja aasta jooksul ameeriklastega lõimuda, siis kuidas nüüd lühikese ajaga peaks migrandid Euroopas seda suutma,“ arutleb Olev. Ka näiteks Rootsis võõramaalaste getod aina suurenevad ja see pole sugugi hea. Olev arvab ka, et kui müüme oma maatükke ja kinnisvara võõramaalastele, anname Eesti liiga kergelt käest ära. 

Kui Olev kord Soomes tööl oli ja taas tänaval põlvitas, sõitis üks mustlane uhke autoga tema kõrvale ja sülitas. Ta oli „saks“, aga Olev lihtne töötegija.

Kui ma talle Jaak Madisoni 2015. aastal poleemikat põhjustanud blogipostituse ette loen, ütleb Olev, et Hitler viis Saksamaa tööstuse omal ajal kindlasti tippu. Keegi ei saa vastu vaielda sellele, et ta lõi suurepärase teedevõrgu. Ka koonduslaagrite kohta on palju vastukäivat infot ja täielikku tõde me ei tea. Olev on Rail Balticu vastane ja ei ole nõus end ka vaktsineerima. „Mina ei taha endale naha vahele seda mürki, kuid ei lähe seda kuulutama. Miks siis vaktsiinipooldajad oma propagandat teevad,“ on ta nõutu. „Ma ei pea teadma, et ta on endale selle olluse keresse lasknud.“ Mart ja Martin Helme jõuliste väljaütlemistega on ta päri, kuna on ka ise väga otsekohene inimene. Kui palju keegi selle asja peale solvub, on solvuja probleem. Kõik, mis Mart ja Martin on välja öelnud, on tagantjärele tõeks osutunud. „Nad on nagu väikesed oraaklid,“ leiab Olev. Ta usub ka horoskoope, nõid Marilyn Kerro ennustusi ja seda, et süvariik ja ufod on kindlasti olemas. Olev leiab, et ainuke õige valitsemise vorm Eestis oleks kuningriik. „Kuningas otsustab, kuningas määrab. Kui ta talitab valesti, peaks rahvas talle ütlema, et see pole õige,“ seletab Olev. 

Ta tunneb end majanduslikult ja sotsiaalselt kindlustatuna, ent Eesti ühiskonna lõhestumise pärast on Olev mures. „Mina võin kõike julgelt välja öelda, kuna ma olen juba pensionär ja ei karda. Kõik aga ei saa seda sugugi teha,“ leiab ta. Ta käis ka Toompeal meelt avaldamas, just NETSi eelnõu tõttu ja politseiriigi vastu. Samas on üks Olevi pereliikmetest politseinik. „Ma ei käinud seal sellepärast, et olen maskivastane. Käisin seal, sest politseile taheti seadusemuudatusega lisaõigusi anda. Politsei saaks edaspidi inimeste kodudesse tungida ja neid läbi otsida. Kohapeal hakkas politsei inimestega toorutsema ja neid alandama,“ on ta nördinud. Selgemast selgem on, et praegu Eestit juhtivates erakondades on Olev pettunud.