3. osa. Kaitseliitlane looduse rüpes - Levila

3. osa. Kaitseliitlane looduse rüpes

"Eesti võiks olla kuningriik ja kuningas võiks olla valitud Eesti rahva seast."

  • Autor: Janno Zõbin
  • Toimetas: Maarja Helena Meriste
  • Fotode autor: Erik Tikan
  • Helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd
  • Audiolugu luges: Märt Avandi
  • Avaldatud: 05.2021

Läbi kolme maakonna ja tiheda lumesaju jõuan pärast kahetunnist autosõitu Pärnu külje alla, Eesti vanima küla, Pulli asula lähistele. Ilma täpse kaardi või naviseadmeta oleks Meelis Pihelgale (52) külla sõitmine olnud keeruline mõistatus. Jõuan sihile tänu olulisele maamärgile, milleks on siin lähedal asuv Sauga Jahimeeste Selts. 

Kohalikud jahimehed on Meelise sõbrad ja kuigi relvasid oskab ta käsitseda, ei suuda loomi tappa. „Tapmine ja vägivald mulle üldse ei meeldi,“ ütleb ta.

Üheksakümnendatel soetatud väike punane puumaja on eemal suurematest autoteedest, asub keset loodust ja vaikust. Siia ei ulatu tülikas ilmakära ja siin saab Meelis segamatult tegeleda oma lemmikhobidega: mängida lõõtspilli või nokitseda traktori ja maasturi kallal. 

Pihelga maja tagant, 150 meetri kaugusel elamust, on planeeritud läbi minema Rail Balticu raudtee, mis pole aga Meelisele meeltmööda. 

Ta on juba praegu maja ja rajatava trassi vahele kuusenoorendiku istutanud. Selleks, et müra summutada.

Ma ei ole Meelisega eelnevalt tuttav. Oleme vaid telefonis kahel korral vestelnud. Kui talle mõned päevad enne kokkusaamist helistasin, oli Meelis lahke ja kohtumisele avatud. Nädalavahetuseks kokkulepet sõlmides teatas ta pisukese uhkusenoodiga, et laupäeva hommikul kohe ei saagi. Sel päeval, 20. märtsil toimuvat üritus, mis kannab nime „Sõidame Eestimaa vabaks“. 

Tol hetkel sellest meeleavaldusest peavoolumeedia veel ei kirjutanud. Meelis selgitas, et üritus on kõikide piirangute vastu. Pärast seda, kui ta on solidaarsusest autorongkäigus osalenud ja koju tagasi jõuab, me Meelisega kohtumegi. 

Olen vaadanud Meelise Facebooki profiili ja tema postitusi. Ta jälgib internetilehekülgi, mis peavoolumeedia käsitlused sügava kahtluse alla seavad ja alternatiivseid vaatenurki tutvustavad. Meelis ammutab informatsiooni venekeelsetest Youtube’i kanalitest, Valguse Kanalist ja väljaannetest nagu Vanglaplaneet ja Avanejad, vahel ka Telegram, Uued Uudised ja Objektiiv. 

Ta on olnud sage külaline Jüri Lina loengutel, vaadanud tema filme ja lugenud tema raamatuid. Meelis on samas ka aktiivne kaitseliitlane. Tagala rott, nagu ta enda kohta ütleb. 

Tema õuel seisab suur kaitseliidu veok. Veoauto MAN on mõeldud selleks, et vajadusel auto taga ratastel veerev sõjaväe väliköök vajalikku kohta vedada. Leiba teenib Meelis autojuhina, vedades üle Eesti tehastesse laiali hakkepuitu.

On parajasti laupäeva pärastlõuna. Meelis on pannud sauna küdema. Saunamaja meenutab vana arhailist suitsusauna, kuid on tegelikult mehe enda ehitatud. Ümarpalk ja sindelkatus. Viimase hooldamisega on küll rohkem jändamist ja see peab vähem vastu kui näiteks plekk või eterniit, ent Meelis tahtis, et oleks nii nagu vanasti, taluajal. 

Meelise isapoolne vanaisa suri, kui Meelis oli kõigest 12-aastane. Kommunistid võtsid pärast sõda ära vanaisa loomad, kogu vara ja saatsid ta tagatipuks Venemaale vangilaagrisse. Meelise emapoolne vanaisa oli metsavend, jäi metsas õnnetult traktori ratta alla ja suri.

Kommunismi suhtes oli Pihelgate peres kindel hoiak. Neid ei sallitud. Pioneeriks Meelis ei hakanud. Vene kroonusse tuli aga minna. Tahtsid või mitte, ega keegi ei küsinud. 

Tuisu käes paljakäsi seistes ja diktofoni hoides on mul vahepeal külm hakanud. Teen Meelisele ettepaneku tuppa minna. Uksel tervitab meid pruunikarva koer nimega Karu, toas aga võtab vastu läheduses asuvast lasketiirust leitud kass Tiiru. 

Enne kohalejõudmist on mul autos olnud aega mõtiskleda. Arutlesin, et kui Meelisega juttu tehes maski ette panen, ei pruugi ta mind usaldada ja kõigest avameelselt rääkida. Osalt osutuvadki mu kartused tõeks. Kui ma tema spartalikus, hämaras poissmeheköögis põuetaskust maski välja võtan ja naljaga pooleks tunnistan, et koroonakolli kardan, palub Meelis mind tungivalt, et ma nägu kinni ei kataks. Selle maskivärgi peale võivat ta koguni närvi minna. 

Mulle jõuab kohale, mida võib tunda inimene, kes Venemaal mõnes Siberi külas peremehe esimesest viinapitsist keeldub. Kas sa siis ei austagi mind, võiks Meelis järgmiseks küsida. Loomulikult austan maja peremeest ja loobun kogu intervjuu vältel maski kandmisest. Tema arvates on koroona mõjutusvahend. Mõeldud välja selleks, et inimeste vabadus röövida ja rahvast orjastada.

„See on ikka nii ülespuhutud asi. On kuritegelik, mis meie inimestega praegu üle maailma tehakse,“ leiab Meelis laua taha istudes. 

Meelis meenutab, kuidas ta juba kooli ajal sinimustvalgeid lippe joonistas. Päris KGB lapsi ei tülitanud, aga õpetajatega oli sellepärast ikka sõnelemist. Eestimeelsust tehti koolis ju maha ja Meelise arvates toimub praegu täpselt seesama asi. „Sõnavabaduse piiramine, nagu ta meil käib. Kõik rahvuslik surutakse alla. Mida Brüssel käsib, seda meie käpiknukud teevad. Eesotsas Buratiinoga,“ pahandab ta. 

Juba lapsena oli Meelis maapoiss. Käis vagude muldamiseks oma kodukoha lähedal küla pealt hobust toomas. Tollast külaelu mäletab ta elava ja idüllilisena. Sõnnikuveod, heinateod, õhtul oli simman ja lõõtspill mängis, koduõlu käis ringi. Miski ei saa ju ilusam olla.

„Taluelu elati harmoonias loodusega. Maal on loomulik keskkond, linnas on inimesed sunnitud karbis koos elama,“ leiab ta. 

Päris nii ilusat elu kahjuks maal enam pole, kuid Meelis on sõpradele kümmekond aastat tagasi ka ise sarnaseid üritusi korraldanud. Õe pulmadki on just tema enda talus maha peetud. 

Traditsioonid ja traditsiooniline pere tähendavad Meelisele palju. Viimane ikka ema, isa ja lapsi. Traditsioonid aga vanavanematelt saadu edasikandmist ja pärandamist, soo jätkamist ning just loodusega harmoonias elamist. Meelisel on kahju, et tal endal on vaid üks laps. „Oleks tahtnud rohkem,“ kurvastab ta. Ent muutub siis lõbusamaks ja hakkab laginal naerma: „Küll jõuab veel.“ 

Meelis on suure osa elust töötanud metsaveo autojuhina, kuid pidanud lühikest aega ka saemehe ametit. 

Perestroika ajast mäletab ta allkirjade kogumisi Tallinna tänavatelt. „Tulin Venemaalt sõjaväest 1988. aastal puhkusele ja suu jäi lahti. Oli ülev tunne, nagu kõigil sel ajal. Massipsühhoos või kuidas seda nüüd kutsutaksegi,“ räägib ta. Pärast Vene sõjaväest naasmist käis ta palju ringi, elas nii siin- kui sealpool Eestimaal. 

Suhteid erinevate naisterahvastega on Meelisel olnud palju, kuid kooselud pole jäänud püsima. Oma poja emaga oli Meelis koos kõigest aasta, poeg sündis millenniumivahetusel. Suhted pojaga on seevastu väga head. 

„Poiss oli kolmene. Elasime naisega juba eraldi ja ma toetasin neid. Olin parasjagu metsaveo auto peal tööl Saaremaal, kui naine tahtis Pärnus kokku saada. Sõitsin kohale ja ta viskas poisi mulle sinna rekasse. Ütles, et tahtsid poega, siis võta ja kasvata. Ütlesin „nojah siis“ ja sõitsin Saaremaale. Niimoodi kaks aastat sõitis poiss minuga rekas kaasas. Magasime autos, elasime seal. Nädal aega Saaremaal ja siis kaks päeva kodus,“ jutustab Meelis. Just tänu sellele Meelis poja Reinuga kokku kasvaski. Ka Rein on EKRE toetaja. Isa eeskujul mängib ta lõõtspilli, esineb üritustel ja kuulub Pärnumaa Lõõtspillihaigete Seltsi. 

"Olin parasjagu metsaveo auto peal tööl Saaremaal, kui naine tahtis Pärnus kokku saada. Sõitsin kohale ja ta viskas poisi mulle sinna rekasse. Ütles, et tahtsid poega, siis võta ja kasvata. Ütlesin „nojah siis“ ja sõitsin Saaremaale."

Pärast Eesti iseseisvumist oli Meelis apoliitiline. Teda ei huvitanud, kuidas Laar ja Savisaar omavahel võitlesid. „Mind ajas see asi öökima,“ tunnistab ta. 

Õige asja ajajad olid tollal Meelise jaoks hoopis Asso Kommer ja tema jäägrikompanii. Mehed, kes asusid üheksakümnendate alguses vabatahtlikult võitlema kuritegelike grupeeringutega, kuid kelle toonased Eesti võimud allumatuse ja põhiseaduse vastase tegevuse pärast laiali saata otsustasid. 

Pihelgas ise tollastes dramaatilistes sündmustes ei osalenud ja astus kaitseliitu alles 2012. aastal. Ent see, mis toimus 2007. aastal Tallinnas, ei jätnud tedagi poliitika vastu ükskõikseks. 

„Krõps käis mul pronksiööga ära. Siis kõik muutus. Vaatasin telekat ja käed värisesid. Tekkis tunne, et tahaks selle tibla mättasse lüüa,“ muutub Meelis emotsionaalseks. Ta jätkab: „Ansip lubas, et kõik saavad karmilt karistada, aga mis pärast juhtus? Kõik mõisteti õigeks.“ 

Pronksiöö aegu ei olnud Meelis veel netikasutaja, polnud ka EKREt, kes oleks ühesuguste vaadetega inimesi ühendanud. „Sai ainult sõprade ringis kiruda, muud võimalust ju polnudki,“ meenutab Meelis. 

Meelis astus oma õemehe mõjul 2007. aasta paiku Eesti Iseseisvuspartei liikmeks. „Kui ma seda seltskonda tundma õppisin, leidsin sealt väga palju mõttekaaslasi. Nendega käin siiani läbi,“ selgitab ta. 

Ent Iseseisvuspartei ei ole saavutanud märkimisväärset populaarsust. Ideeliselt kõige lähemal neile ongi Meelise arvates nüüd EKRE. „Minu jaoks on esikohal pagulaste ja muidugi ka homoteema. Mul pole homode vastu midagi, las nad tegutsevad, aga miks seda lastele peale aetakse. 

Raamatuid kirjutatakse ringi, see on mulle vastuvõetamatu. EKRE on ainuke, kes neil teemadel sõna võtab,“ seletab Meelis. 

Ka tema kaitseliidu sõbrad on Iseseisvuspartei liikmed ja kõik nad hääletasid valimistel EKRE poolt. Ka paljud töökaaslased on EKRE pooldajad. 

Meelis arvab, et majandus hakkas EKRE valitsuses oleku ajal toimima, kuid koroona ajas asja segi. See, et Keskerakond EKREle selja pööras ja Reformierakonnaga uue koalitsiooni moodustas, oli Meelise arvates täielik riigipööre. 

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo

Ent kõikides küsimustes Pihelgas siiski EKREt ei toeta. Näiteks on ta veendunud vaktsiinivastane. „Mingisugune oma mõte peab ju olema. Ma ei ole mingi lammas, suudan oma peaga ka mõelda,“ torkab ta. 

Pole vahet, millisest erakonnast peale EKRE rääkida, kõik nad on ühe puuga löödud. Ka Isamaas on täielikud reeturid. 

Meelis on kindel, et on teatud jõud, kelle eesmärk on Eesti rahvas, ka eestlased ja siinsed venelased, omavahel tülli ajada. Sellepärast sunnitakse meile peale ka homopoliitikat. „Seda neil vaja ongi. Nõrgestada rahvusriiki,“ poetab ta. 

Meelist kogu see maailmalammutajate süsteem huvitab. Ent kes ikkagi seda maailma siis lammutavad? 

„See asi läheb nii ulmeliseks, et seal on kaasatud isegi maavälised jõud. Vabamüürlased on tulnukate mõju all ja läbi nende see asi käib. Rockerfellerid, Rothschildid ja siis tulevad väiksemad nimed nagu Soros ja teised,“ seletab Meelis. Ja lisab, et 1930ndate majanduskriis USAs oli tegelikult samuti tollase eliidi korraldatud. 

Selle kohta, et Jaak Madison fašistliku Saksamaa majandust kiitis, ei ütle Meelis ühtegi halba sõna. „Kõik see on õige,“ nendib ta lühidalt. 

Hitleri heateoks nimetab Meelis ise seda, et suur juht kaotas pangalaenudelt intressid. „Kõige tähtsam maamunal oli põllumees, maaelu hakkas arenema ja Saksamaa sai mõne aastaga maailma kõige rikkamaks riigiks,“ kiidab Meelis. 

Uurin, kas teda ennast Hitler ka kuidagi kõnetab. „Ta on mul siin,“ osutab Meelis köögiseinale. Seinal ripub Hitlerit kujutav bareljeef, mille Meelis kogemata ühelt laadalt leidis. Meelise magamistoa seinal ilutseb ka haakristiga lipp. 

Ent neid sümboleid Meelis EKREga ei seosta. Natsionaalsotsialism on talle sümpaatne. „Mis tähendab natsionaalsotsialism?“ küsib Meelis. Ja vastab kohe ise: „See tähendab, et oma rahvast hoolitakse. Ma olen natsionaalsotsialismi põhimõtted läbi lugenud, see on ju ideaalühiskond,“ kiidab ta. „Hitler ei tahtnud maailma vallutada nii nagu seda meile näidatud on. Inglased provotseerisid, Saksamaal ideaalühiskond juba tegelikult toimis.“ 

"Ma olen natsionaalsotsialismi põhimõtted läbi lugenud, see on ju ideaalühiskond."

Küsin edasi. Kas Hitler ka midagi valesti tegi? „Igaüks teeb ju vigu, ideaalseid inimesi pole olemas,“ tõdeb ta. Meelis on üks neist, kes usub, et holokaust on väljamõeldis ja ütleb, et Teises maailmasõjas tapsid venelased märksa rohkem inimesi kui sakslased. 

Meelis on asja põhjalikult uurinud ja toob lagedale veel hulga alternatiivseid väiteid Teise maailmasõja kohta. Koonduslaagrites hukkusid inimesed sellepärast, et liitlased pommitasid Saksamaad, ühendusteed linnadega katkesid ning seal polnud olud enne seda nii halvad, kui meile on püütud näidata. „Laagrites olid kinod, spordisaalid, isegi prostituudid ja seda ka vangidele,“ loetleb ta. Ning lisab, et korraldati koguni spordivõistlusi. „Meile on väga palju valetatud,“ ohkab Meelis. 

Eestis ei lähe Meelise arvates elu enne paremaks, kui riik vabaks saab. Sest praegune Eesti ei ole vaba. Ta on mõelnud, et Eesti võiks olla kuningriik ja kuningas võiks olla valitud Eesti rahva seast. Praegune demokraatia on Meelise arvates täielik diktatuur. 

Ta on mõelnud, et Eesti võiks olla kuningriik ja kuningas võiks olla valitud Eesti rahva seast. Praegune demokraatia on Meelise arvates täielik diktatuur.

Ta ei eita, et ühiskonna lõhestatuse tõttu võivad Eestis asjad hapuks minna. „Lõpuks aetakse inimesed nii tagajalgadele, et ka see külm eestlane tuleb tänavale,“ arvab Meelis. 

Samas rõhutab ta taas, et on igasuguse vägivalla vastu. „Miks me peaksime seda pronksiööd ise kordama. Mitte mingil juhul, see on täielikult välistatud. Alati peab saama asjad rahulikult aetud. Me oleme ju inimesed,“ tõdeb Meelis.