4. osa. Soome-ugri keelte huviline gümnaasi­umiõpilane - Levila

4. osa. Soome-ugri keelte huviline gümnaasi­umiõpilane

"Leidsin inimesed, kellega sai nendel teemadel rääkida. Inimesed, kes tundsid sügavat huvi Eesti kultuuri vastu ja armastasid seda."

  • Autor: Janno Zõbin
  • Toimetas: Maarja Helena Meriste
  • Helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd
  • Audiolugu luges: Märt Avandi
  • Avaldatud: 05.2021

Leppida kokku jutuajamine mõne EKRE noorteorganisatsiooni liikmega on päris keeruline. Mitmele telefonikõnele Sinise Äratuse juhatuse liikmed lihtsalt ei vasta ning lõpuks teatab üks neist Facebooki kaudu lakooniliselt: „Ei ole hetkel huvitatud.“ 

Mõne päeva möödudes saan siiski nõusoleku Gemma Bernadette Kitselt (16), Tallinna gümnaasiumiõpilaselt. Ta tõdeb, et meedia suhtes on organisatsioon ettevaatlik. 

Kui ma 25. märtsi keskpäeval Balti jaama jõuan, näen seina ääres istumas akordionimängijat, kes ootamatult, ent justkui tellitult mängib möödujatele pala „Jää vabaks, Eesti meri“. See Hunt Kriimsilma üheksat ametit pidanud Viktor Konstantin Oxfordi 1930. aastal kirjutatud laul on nüüdseks mõjutanud paljusid põlvkondi: tõstnud eestlaste rahvuslikku uhkust siis, kui Eesti esimest korda vaba oli ja levinud sõja ajal eestlaste hulgas üle maailma. Laul on elanud inimeste teadvuses ja pannud põksuma tuhandeid südameid kümnendite vältel, mil pala Nõukogude Eestis ebasoosingus oli ja seda sõnadega „Saa vabaks, Eesti meri“ lauldi.

"Kõige tähtsam, nii inimese kui poliitiku juures, on ausus"

Laul sai perekondlike koosviibimiste lahutamatuks osaks ja taas populaarseks siis, kui Eesti teist korda iseseisvus. 

„Jää vabaks, Eesti meri“ kõnetab ka praeguseid rahvuskonservatiividest noori. „Meile see lugu meeldib, kui tuleb tuju, siis laulame seda Sinises Äratuses,“ ütleb Gemma Bernadette. Ta on Sinine Äratuse üks pühendunud eestvedajaid ning sattus organisatsiooni koosolekutele juba siis, kui oli kõigest 13-aastane. Võimalus Sinise Äratusega ühineda avanes tal põhikirja järgi alles kaks aastat hiljem. 

Kui Gemma Schnelli tiigi ääres pargipingil istet võtab ja rääkima hakkab, selgub peagi, et ta on Eesti ühiskonnas toimuvale ja siinsele sisepoliitikale palju mõelnud. Ta rõhutab, et kõige tähtsam, nii inimese kui poliitiku juures, on ausus. Ka Gemma räägitu tundub olevat siiras. Tema hääletoon on kohati lausa pihtimuslik. 

Ometi peab ta võtma mõnel korral tubli mitu minutit mõtlemisaega. Sest kui ajakirjanik talle mõne kriitilise küsimuse esitab, võib juhtuda, et mõni hooletult lendu lastud lause ajakirjanduses suure kella külge läheb või sotsiaalmeedias kulutulena levima hakkab. Selle on Gemma oma kolmeaastase Sinisesse Äratussse kuulumise kogemuse jooksul kõrva taha pannud. Nii mõnegi vastuse puhul on ta seega ettevaatlik. 

Poliitika ongi Gemma arvates valdkond, kus inimesel on väga raske ausaks jääda. „Sind kas süüakse välja või sa muutud ka ise karjääripoliitikuks,“ leiab ta. EKRE on siiski jäänud nii ausaks kui võimalik. „Mart ja Martin Helme võivad tunduda vihased mehed, aga fakt on see, et nad räägivad asjadest otse,“ ütleb Gemma. Just see on EKRE suur eelis näiteks Reformierakonna ees. Gemma ise ei kardaks kritiseerida oma erakonda, kui märkaks, et on tehtud vigu või esineb midagi sellist, mis pole talle endale meeltmööda. 

Ta on sündinud Kohila lähistel Urgel. Gemma ütleb, et kasvas katoliiklikus peres ning tal on palju õdesid ja vendi. 

„Ma olen tohutult tänulik, et sain sellises kohas üles kasvada. Sain minna metsa, teha vibusid ja mängida naabritega. Lapsepõlv oli minu jaoks täielik idüll,“ rõõmustab ta. 

Gemma areng oli kiirem kui paljudel teistel lastel. Ta oli kõigest 12- aastane, kui hakkas end anarhistiks pidama. „Ma ise ka ei teadnud päris täpselt, mis see anarhism on. Mõtlesin, et riiki pole üldse vaja, aga hiljem sain aru, et päris nii pole ikka mõistlik,“ selgitab ta. Igas peres on omad probleemid ja ka tema vanemad on nüüdseks lahutatud. Ent see ei varjuta kõike head, mida ta lapsepõlvest mäletab. 

Maaelu ja loodus on Gemmale siiani tähtsad ja südamelähedased. Talle meeldib kuulata folki, post black metal’it ning üks tema suurimatest kirgedest on parmupillimäng. Teda köidavad Lennart Meri soome-ugri teemalised dokumentaalfilmid, šamanism ning Gemma üks unistusi on ära õppida mokša keel ja mõni Karjala murre. „Tahan praktiseerida ka ise müstilist eluviisi,“ ütleb ta. 

Sinisest Äratusest kuulis Gemma esimest korda oma pereringis. Tema isa on EKRE toetaja: rahvuslik, aga mitte äärmuslik. Ema on aga pigem apoliitiline. Isa pole siiski oma vaateid peale surunud ega püüdnud teda teadlikult mõjutada, kuid on olnud siiski eeskuju. 

„Kui ma olin kaheksane, käisin esimest korda vabariigi aastapäeva paraadil ja see tundus äge. Kõike lapse aju ei hoomanud, aga ma sain aru, miks inimesed seal koos olid. Rahvuslus on tekkinud minus kuidagi iseenesest,“ selgitab ta. Kui Gemma vaatab laulupeo videoid, ükskõik kas vanu või praeguseid, tikub tal vägisi nutt peale. 

Sinine Äratus äratas Gemmas huvi ka nime tõttu ning ta hakkas uurima, mida see organisatsioon endast kujutab ja millega selle liikmed tegelevad. Ta hakkas käima Sinise Äratuse üritustel. Gemmat huvitasid toona ning huvitavad ka praegu filosoofia ja ajalugu. „Leidsin inimesed, kellega sai nendel teemadel rääkida. Inimesed, kes tundsid sügavat huvi Eesti kultuuri vastu ja armastasid seda,“ seletab ta. 

"Leidsin inimesed, kellega sai nendel teemadel rääkida. Inimesed, kes tundsid sügavat huvi Eesti kultuuri vastu ja armastasid seda."

Esimesed kaks aastat ei osanud ta Sinise Äratuste üritustel ise veel midagi väga tarka öelda. Teemad tundusid päris keerulised. Gemma kuulas ja mõtles kaasa. „Mind võeti sinna vastu, suhtumine oli normaalne. Nad istusid, rääkisid omavahel juttu, keegi pidas ettekannet ja see kõik jättis hea mulje. Algul oli huvitav kuulata ja hiljem juba teistele ise midagi anda,“ räägib ta. Ja lisab, et inimesed rääkisid seal asjadest südame ja hingega. 

Gemma arvates ei ole Sinise Äratuse liikmed karjääripoliitikud ja nad ei taha saada karjääripoliitikuteks. Paljud teiste erakondade noorteorganisatsioonide liikmed tahavad minna poliitikasse, et karjääriredelil tõusta. Sinise Äratuse liikmete jaoks on olulisemad väärtused. Nende eest seistakse ka siis, kui mõni liige peaks siiski suunduma suurde poliitikasse. 

Organisatsioon on korraldanud igakuiseid kohvikuõhtuid Tallinnas ja Tartus, mis, tõsi, koroona ajal pole saanud toimuda. Lisaks on Sinise Äratuse jaoks olulised traditsioonilised üritused: jõulupeod ja suvelaagrid. Viimased on toimunud näiteks Mart Helme ja Anti Poolametsa mõisades. „Aitasime muru niita ja vastutasuks saime seal olla,“ on Gemma tänulik. Suvelaagris toimub igal aastal ka üldkoosolek ja need on ühed kõige ägedamad üritused üldse. Valitakse juhatus, tehakse ettekandeid ja mängitakse seltskonnamänge. Ühe suvelaagri ajal käidi isegi Sinimägedes. 

EKREt toetavate noorte jaoks on Gemma sõnul praegu üks tähtsamaid teemasid metsakaitse. Seda ei pea oluliseks vaid rahvuskonservatiivid, vaid noored üldiselt. „Mure on sellepärast, mis loodusega toimub. Kliima, keskkond, mets – see kõik käib kokku,“ ütleb ta. 

See, et EKRE seisab traditsioonide ja traditsioonilise pere eest, on Gemma arvates äärmiselt positiivne. Tänu sellele on traditsioonikaitsjate kogukond suurem ja neil on rohkem jõudu. 

EKRE retoorika on põhjustanud Eesti poliitilisel merel torme. Mart ja Martin Helme väljaütlemised on olnud jõulised: „kui on must, näita ust“, „me näeme, kuidas ühest müüjatüdrukust on saanud peaminister“ ja „mina tahan, et kohtunike pead veereksid“. Sõnavabadus on aga Gemma arvates Eestis hädavajalik. 

„Natuke naljakas on. Mitte need väljaütlemised, vaid see tohutu vihalaviin, mis nendega iga kord tekib. See kõik on ülespuhutud, aga muidugi põhjusega, sest ajakirjaniku töö on ju leida kõige kõmulisemad tsitaadid ja need üles panna,“ arutleb Gemma. „Lugejad võtavad selle vastu. Tekib see efekt, et kogu ühiskond on pöördes.“ 

Gemma arvab, et kui inimene nõustub EKRE väljaütlemiste või vaadetega, ei tee see teda kurjaks või halvaks. Ta ise võib viibida ühes ruumis ja vabalt vestelda hoopis teistsuguste poliitiliste vaadetega inimestega. „Mind see absoluutselt ei sega. Aga ma olen mõnelt vestluskaaslaselt pidanud küsima, et miks sa suhtud minusse nii halvasti, kui mina seda ei tee,“ tunnistab Gemma. Tal on ka endal sõpru, kelle vaated tema omadele vastanduvad. 

Gemma ei pea Jaak Madisoni postitust, mis tõstis esile fašistliku Saksamaa majandust, kuidagi taunimisväärseks. Ta on lugenud ja kuulnud ka radikaalsemaid sõnavõtte. Hitlerit toetav suhtumine ei ole kuritegu. 

„Kui keegi räägib näiteks kommunismist positiivselt, ei tähenda, et peaks selle kriminaliseerima. Kuigi mulle endale see näiteks absoluutselt ei meeldi,“ selgitab ta. Gemma usub täielikku sõnavabadust. 

Eelnevat arvestades ei ole ka vaenukõne kriminaliseerimine hea idee. „Vaenukõne seadus on nii silmakirjalik, kui üldse olla saab. Seda kõnet nimetatakse vaenukõneks, sest vihakõne seadust ei saa läbi suruda. Vihaseks võib igaüks saada ja seda ei saa kriminaliseerida. Aga kuna vaenukõnet saab, on just selline nimi pandud,“ arutleb ta. EKRE juhtide väljaütlemisi kommenteerides leiab Gemma, et krõbedalt võib teinekord öelda küll ja sellega probleemi pole. 

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo

Gemma on Eesti patrioot ja hindab vabadust kõrgelt. „Nii väike rahvas, nii väikesel maalapil, nii kaua aega vabana. Meie riik on praegu üks kõige vabamaid üldse. See on lihtsalt imeline,“ vaimustub ta. Ent paljud EKRE toetajad Eestit siiski vabana ei näe. Euroopa Liitu võrreldakse Nõukogude Liiduga. Ja selle koosseisu kuuluvat Eestit Nõukogude Eestiga. „Praegu veel ei ole hullu. Aga minu enda arvamus Euroopa Liidust pole ka just kõige parem,“ märgib ta. 

Gemma pole veel otsustanud, mida ja kuhu ta pärast gümnaasiumi õppima suundub. Võiks õppida Tartu ülikoolis ajalugu või näiteks soome-ugri keeli. „Üks, mida ma oma tulevikuga kindlasti teha ei teha, on teha midagi lihtsalt raha pärast. Tahan teha midagi, mis ei põleta mind läbi. Seda, mis pakuks rahuldust.“ räägib ta. 

Uurin Gemmalt, kas tema poliitilised vaated võivad aja jooksul veel muutuda. „Ma arvan, et minu põhiveendumused, see, mis toimub minu sees, ei muutu. Muutuda võib väline keskkond. Ma ei ole ennustaja. Mis tulevik toob, ma ei tea.“ 

EKRE niinimetatud suurtest teemadest on tema jaoks oluline seksuaalsuhte lubamise vanusepiiri tõstmine neljateistkümnelt kuueteistkümnele eluaastale. „See on elementaarne ja oleks võinud juhtuda juba kümme aastat tagasi,“ leiab Gemma. 

Immigratsiooni suhtes on ta EKREga sama meelt, kuigi ta ei pruugi seda nii radikaalselt väljendada. „Pigem ma sooviksin, et Eesti oleks riik eestlastele. Praeguses maailmas ei ole mõistlik ühte riiki tuua korraga kokku nii palju eri kultuuride esindajaid. See iseenesest juba tekitaks konflikte,“ ütleb ta. 

See, et EKRE valitsusest minema saadeti, on Gemma arvates vale. „Ühel päeval on Keskerakonna vastu kriminaalkahtlustus, järgmisel päeval moodustab see erakond uut koalitsiooni Reformierakonnaga ning Jüri Ratas saab riigikogu esimeheks. See ei ole päris normaalne, mis seal toimus,“ on ta kriitiline. „Kui Keskerakond oleks opositsiooni jäänud, oleks olnud õiglasem.“ 

Gemma arvates on ka süvariik olemas. Aga ei saa öelda, et süvariik oleks süüdi kõigis maailma hädades ja kõike juhiks. Ta ei tea, kas koroonaviirus on maailmas teadlikult lahti lastud, aga ka see on võimalik. „Tahaksin väga teada, aga seda ei tea vist keegi. Arvestades, mis on ajaloos juhtunud, siis kõik on võimalik.“ 

Samasooliste kooselu teemal Gemma sõna võtta ei taha. On palju asju, mis talle selle teema juures ei meeldi, ent ta ise jääb siin neutraalseks. 

„Abielureferendumi küsimusest, kas abielu peab jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks, pole mul tegelikult sooja ega külma,“ ütleb ta. 

Gemma ei väida, et samasoolised ei peaks saama oma kooselu registreerida. Lesbidest sõpru tal pole, aga geidest sõbrad on. „Ma ei ütleks tänaval sõbrale ega kellelegi teisele pahasti sellepärast, kes ta on. See oleks minu jaoks lihtsalt labane,“ ütleb Gemma. 

"Ma ei ütleks tänaval sõbrale ega kellelegi teisele pahasti sellepärast, kes ta on. See oleks minu jaoks lihtsalt labane."

Just viimase kahe aastaga on Gemmale tunduma hakanud, et elame keerulisel ajal. Kusagil düstoopias. „Eelmine aasta oli jõhker,“ ütleb ta. 

Rahvusriikide hävimist Gemma ei karda, kuid leiab, et see võib juhtuda. 

Eesti tuleviku suhtes on Gemma positiivselt meelestatud. Ta arvab, et Eesti ühiskonna lõhestatust on võimalik vähendada. „Olen optimistlik. Võib-olla on see noorele inimesele iseloomulik, aga peabki ju olema,“ ütleb ta. 

Kui ma Gemmale mõni nädal pärast kohtumist helistan, on vahepeal toimunud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) eelnõu vastased meeleavaldused Toompeal. 

Gemma ja tema parmupill satuvad otse tänavalt Eesti Ekspressi veergudele. Ta ütleb Ekspressi ajakirjanikule, et ta on siin, sest „kehtestage eriolukord, kui asi on hull, aga ärge hakake läbi viima seadusi, mis laiendavad politsei õigusi permanentselt“. 

Küsin, miks Gemma meeleavaldusel käis. „Läksin sinna NETSi eelnõu ja veel mõne teise seaduseelnõu pärast. Kohapeal sain aru, et politsei oli üle reageerinud,“ vastab ta. Rahvast hirmutati ja inimestele see ei meeldinud. „Inimesed tulidki sinna kartusega, et meil saab olema politseiriik. See, kuidas politsei täisvarustuses ja koertega tänavatele tuli, hirmutas rahvast veelgi,“ ütleb ta.