Seaduse nimel – peatuge

Kui Eesti otsustas toetada miljoni euroga riigi põlevkiviõliäri, viis 17-aastane gümnasist asja kohtusse.

  • Autor: Karoliina Paananen/Long Play
  • Illustratsioonid: Joonas Sildre
  • Fotod: Erik Tikan
  • Tõlkija: Kadri Okas
  • Toimetaja: Heido Ots
  • Audiolugu loeb: Inga Salurand
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 06.2022

Lugu ilmub koostöös Soome väljaandega Long Play.

Viimastel aastatel on noored kliimaaktivistid esitanud riigi ja ettevõtete vastu sadu hagisid. Nüüd peavad kohtud hindama, kas saastamisega samal moel jätkamine rikub tulevaste põlvede õigusi. Eestis on noorte algatatud juriidiline võitlus veel pooleli, aga Hollandis ja Saksamaal on kliimateemaliste hagidega õnnestunud kliimapoliitikat juba karmistada. 

Kui minna Kirde-Eestisse ja hakata seal maad kaevama, võib kruusa- ja mullakihtide alt leida pruunikashalli kivi – põlevkivi, mida mujal maailmas tuntakse õlikiltkivina.

Eesti maapõue hakkas seda kivi moodustuma pikkade protsesside tagajärjel. 450 miljonit aastat tagasi oli peaaegu kogu elu maakeral vees ning kui meretaimed ja -loomad surid, langesid need mere põhja. Maa sisse rõhu alla jäänud surnud organismidest sündis fossiilseid põlevkivikogumeid paikadesse, mis on tänapäeval tuntud oma loodusvarade poolest: Ameerika Ühendriikidesse, Venemaale, Hiinasse, Brasiiliasse ...

Eestis avastati põlevkivi sadu aastaid tagasi. Pandi tähele, et kivi on üsna tuleohtlik: kui sellest eraldati tükk ja pisteti tulle, levis leek kogu kivile. Kui Eesti 1918. aastal Venemaa võimu alt iseseisvus, tahtsid poliitikud teada, kas see tuleohtlik kivi võiks majanduslikult tulus olla. Alguses kühveldati kivikamakaid rongide, aurulaevade ja tehaste kateldesse niisama, tasapisi hakati põlevkivi töötlema bensiiniks ja kütteõlideks. Jääkkivist saadi asfalti linnatänavate katmiseks.

Tänapäeval on Eesti tõeline põlevkivi suurriik. Riigi elektritootmine on aastakümneid põhinenud põlevkivil ning Eesti on olnud pikka aega Euroopa üks väheseid energia seisukohast isemajandavaid riike.

Põlevkivi on Eesti maapõues nii palju, et seda jätkub ekspordikski. Riigifirma Eesti Energia müüb seda kaubalaevadega välja veetavaks ja Eesti keemiatööstus on arendanud põlevkivist tooraineid näiteks Chaneli parfüümide ja Schwarzkopfi juuksevärvide tarvis.

Põlevkivil on ka regionaalpoliitiline mõõde. Seda leidub eriti Ida-Virumaal, mis on tuntud oma vaesuse, töötuse ja sotsiaalsete probleemide poolest. Suurem osa seal elavatest inimestest on venekeelsed ja nende oodatav eluiga on oluliselt lühem kui mujal Eestis. Seda on mõjutanud nii vaesus kui tööstuse poolt saastatud keskkond – näiteks on astma Ida-Eestis levinud haigus. Selle kõige juures on kaevandused ja õlitehased pakkunud töökohti. Seepärast on mõnes mõttes lotovõit, et põlevkivi sattus 450 miljonit aastat tagasi just sinna.

Aga siis on need kliimaprobleemid. Põlevkivi rafineerimine ja põletamine elektri saamiseks kõlab juba põhimõtteliselt absurdse tegevusena.

Tegelikult ongi Eesti Energia toodetud elekter Euroopa kõige räpasem.

Tegelikult ongi Eesti Energia toodetud elekter Euroopa kõige räpasem. Lisaks määratutele kasvuhoonegaasiemissioonidele vabaneb selle põletamise käigus atmosfääri vääveldioksiidi ja lämmastikoksiide.

EL on kritiseerinud Eestit põlevkivisõltuvuse pärast. Saastekvootide tõusnud hinnad on muutnud põlevkivi põletamisel põhineva elektri tootmise mittetasuvaks ja viimastel aastatel see ongi Eestis märkimisväärselt vähenenud. Muudatus näeb statistikas hea välja, ent ei paljasta kogu tõde. Nimelt ei taha Eesti põlevkivi kasutamist lõpetada, vaid tahab seda rafineerida turgudele, mille marginaalid on jätkuvalt head: kütuseks, ekspordiks.

2020. aasta märtsis avaldas Eesti Energia teate, mille pealkirjas öeldi: Valitsus andis Eesti Energiale rohelise tule uue põlevkiviõli õlitehase ehituseks.

Õlitehas taheti ehitada Narva lähistele. Kavanditel nägi see välja nagu suure kaubanduskeskuse mõõtmetega maamärk. Uus õlitehas tootnuks nii palju põlevkiviõli, et Eesti õlitootmine suurenenuks rohkem kui kolmandiku võrra.

Jüri Ratase valitsus oli otsustanud toetada riigiettevõtte ehitushanget kokku 125 miljoni euroga. Riigi rahaline tugi muutis kogu hanke üldse võimalikuks.

Eesti Energia oli arvutanud, et juba ainuüksi ehitustöömaa annaks tööd 700 idavirulasele – võib-olla juba samal aastal, kui ainult ehitustöödega oleks saanud võimalikult kiiresti pihta hakata. Kui õlitehas valmis saab, siis on ka sinna muidugi töötajaid vaja.

Lisaks töökohtadele lubas uus tehas Eestile ka rahalist kasu: õlitehases toodetud õli müügituluks hinnati 250 miljonit eurot aastas.

Oli teada, et uus õlitehas suurendaks Eesti süsinikujalajälge. Riigi tööstus oli juba varemgi OECD-maade kõige saastavam.

Ja see lõbu ei kestaks igavesti. Millalgi saab põlevkivi Eestist otsa. Selleks kulub ainult umbes kolmkümmend aastat, kui Eestis kaevandataks põlevkivi 20 miljonit tonni aastas, nagu tippaegadel.

Kiirel majanduslikul kasul oli poliitikute vaekausil rohkem kaalu kui kliimal. Otsus õlitehase ehitamise kohta tehti kiiresti. Narva-Jõesuu linnavalitsus eraldas hankele ehitusloa juba päev pärast valitsuse toetavat otsust.

Oli siiski üks probleem: 17-aastane gümnasist Kertu Birgit Anton. Ta esitas Tartu halduskohtusse ehitusloa kohta kaebuse. Anton ja ta sõbrad olid seisukohal, et õlitehase ehitamine rikuks nende tuleviku.

***

Eesti Energia õlitehase hanke ja Kertu Birgit Antoni ühine lugu oli alguse saanud kaks aastat varem, sügisel 2018. Valitsustevaheline kliimapaneel avaldas siis häiriva sisuga raporti kliimamuutuse edenemisest. Selle keskne sõnum oli: lähiaastad on arvatavasti kogu inimkonna ajaloo tähtsaim periood. Inimestel on veel võimalus hoida temperatuuritõus sajandi lõpuks 1,5 kraadi piires, kui heitmeid drastiliselt vähendada. (Hiljem on see ennustus muutunud veel süngemaks.)

See raport avaldas mõju paljudes riikides. Sügise jooksul oli kliimamuutus meedias palju esil ja toona 10. klassis käinud Anton luges artikleid murelikult. Mida rohkem ta luges, seda rohkem tahtis ta tegutseda.

Alguses vähendas ta lihasöömist ja loobus ostlemisest ning nõudis sama ka oma vanematelt. Peagi hakkas ta siiski mõtlema, et eluviiside muutmine on lihtsalt põlve otsas nokitsemine ega vii kuhugi. Samal ajal oli tema Stockholmis elav eakaaslane Greta Thunberg hakanud reedeti Rootsi parlamendi ees meelt avaldama. Thunberg oli käivitanud koolistreigi. Ta teatas, et pole mõtet kulutada aega tundides istumisele, kui poliitikutel pole tema sugupõlvele pakkuda tulevikku, mis kätkeks endas elamiskõlbulikku planeeti. 

Peagi kogunes parlamendihoone ette teisigi lapsi ja noori. Nad jätsid korra nädalas kooli minemata ning marssisid parlamendihoone ette, käes sildid ja loosungid.

Thunbergile hakkas kogunema järgijaid üle maailma. Liikumise nimeks sai Fridays for Future ehk Reeded Tuleviku Nimel.

2019. aasta märtsis olid Tallinna tänavad sulalumemärjad, kui Anton ja ta sõbrad Kristin Siil ja Frederik Mathias Helm istusid esimest korda Riigikogu ette maha. Pruunidelt pappsiltidelt võis lugeda „Liig on liig“, „Meil on üks Maa“ ja „Fridays 4 Future“.

Osa parlamendiliikmeid käis noortega vestlemas ja fotograafid klõpsisid pilte teha. Järgmistel nädalatel osales meeleavaldustel Eesti erinevais paigus üle 1500 inimese. Fridays for Future Eesti oli sündinud.

Samal ajal jõudis avalikkuse ette info, et riigiettevõte Eesti Energia kavandab uue põlevkiviõli tehase rajamist Kirde-Eestisse. Eesti kliimaorganisatsioonid hakkasid nende plaanide vastu kampaaniaid korraldama ja Fridays for Future ühines nendega.

Anton ja teised aktivistid korraldasid meeleavaldusi ja andsid intervjuusid, milles rääkisid fossiilse energia heitmetest ja planeedi kandevõimest.

Streikijad saatsid riigiettevõtte plaanidest märgukirju valitsusele ja lõpuks õnnestus neil kohtuda Jüri Ratasega. See ei toonud mingisugust muutust. Anton ja ta sõbrad tundsid, et jäänud on veel vaid üks variant: kohus.

***

Kertu Birgit Anton vastab videokõnele oma Tartu-korterist. Akendest langeb sisse kevadtalvine valgus.

Kaebuse esitamisest on möödas kaks aastat ja selle menetlemine halduskohtus on endiselt pooleli. Anton on selle ajaga jõudnud lõpetada kooli ja kolida Tallinnast Tartusse. Ta on saanud ka kuulsaks. Eesti lehtedes on teda kutsutud „Meie oma Gretaks“ ja „arvamusliidriks“ ning temalt küsitakse näiteks nõuandeid keskkonnasõbralike spordialade harrastamiseks.

Kertu Birgit Anton

Anton õpib Tartu Ülikoolis esimest aastat õigusteadust. „Olin enda peale ärritunud, kui ei saanud kohtudokumentidest aru,“ ütleb ta.

Anton ei võitle Eesti Energiaga siiski üksi, vaid temaga koos tegutseb väike töörühm, kuhu kuulub näiteks tuntud keskkonnajurist Kärt Vaarmari. Fridays for Future Eesti on saanud rahalisi annetusi eraisikutelt ja keskkonnaorganisatsioonidelt, ka välismaistelt. 

Kohtuprotsess ise ei ole olnud selline nagu Ameerika filmides. Kohtuistungit pole veel korraldatudki.

„Kõik on käinud ainult meili teel.“

Fridays for Future on püüdnud esile tõsta, et ehitusloa otsuses ei võetud arvesse nendes rahvusvaheliste lepingutega kaasnevaid kohustusi, millele Eestigi on alla kirjutanud. Aktivistide meelest ei saavuta Eesti näiteks Pariisi kliimakokkuleppe eesmärke, kui ei vähenda põlevkiviõli tootmist. Tehase kohalikud keskkonnamõjud on veel omaette teema. Aktivistide meelest ei ole neid piisavalt hästi hinnatud.

Lisaks üritab Fridays for Future Eesti juhtida tähelepanu sellele, et riiklikult nii tähtsat kliimaküsimust ei peaks üldse otsustatama linnavalitsuses pelgalt ehitusloa küsimusena või tehase rajamisotsusena. Nende üle peaks otsustama pigem riigi valitsus.

Kampaania alguses proovisid aktivistid takistada õlitehase ehitamist, apelleerides sellele, et kohtuprotsess oli veel pooleli. See ei õnnestunud. Õlitehase nurgakivi pandi paika 2021. aasta lõpus.

Kõik ei ole jälginud Antoni ja Fridays for Future’i kaebuste saagat rõõmuga. Avalikes foorumites on omavahel vastandatud aktiviste ja Kirde-Eesti kaevandus- ja õlitehase töötajad. 

„Osa väidab, et oleme nende inimeste vastu, et tahame neilt töö ära võtta, aga see pole tõsi,“ lausub Anton.

Loo iroonilisus seisneb selles, et Antoni vanavanaisa töötas kunagi Ida-Virumaal põlevkivikaevanduse juhatajana.

Tegelikult vajab Ida-Virumaa haridust ja tulevikuinvesteeringuid, mitte rohkem põlevkiviõli ja saastet.

Aga see oli teine aeg. Anton ütleb, et praegu ehitatavas põlevkiviõli tehases on küsimus teatud laadi plaastris, millega poliitikud nagu lahendaksid vaese piirkonna probleeme. Tegelikult vajab Ida-Virumaa haridust ja tulevikuinvesteeringuid, mitte rohkem põlevkiviõli ja saastet.

„Aga lihtsam on vaadata mööda, kui tunnistada probleemi.“

Nagu paljudes riikides kliimaliikumise käilakujudeks tõstetud noored, nii on ka Anton oma ea kohta haruldaselt asjatundlik ja osav esineja. Ta kasutab ka inglise keeles vabalt selliseid termineid nagu energiaturvalisus, rohepesu ja riigiettevõtte tegevuse läbipaistvus ning vormistab iga teema mõjusaks arusaadavaks lauseks:

„Teoorias võiks riik toota uimasteid, see oleks ka uskumatult kasumlik. Aga me ei tee seda, sest see kahjustaks inimeste tervist.“

Kohtuprotsess ja sellega seotud kampaania on muutnud Antoni elu peaaegu täielikult. Enne tantsis ta moderntantsu ja balletti, aga enam ei jõua ta seda teha, kuigi tahaks. Ka sõpradega ei saa ta kohtuda sama tihti nagu vanasti. Ja vana unistus neuroteaduste õpingutest on vahetunud mõttega spetsialiseeruda hoopis keskkonnaõigusele.

Kertu Birgit Anton

„On üsna nukker olla 16-aastane, 17-aastane, gümnaasiumiõpilane, ja jõuda kohtusse, no, küllap siis oma riigi vastu.“

***

Antoni ja Fridays for Future Eesti riigivastane kaebus on niinimetatud kliimahagi. Selliseid hagisid esitavad kliimaaktivistid praegu peaaegu kõikjal maailmas: Ameerika Ühendriikides, Mehhikos, Tansaanias, Pakistanis, Norras, Austraalias, Saksamaal, Kolumbias ...

Viimase viie aasta jooksul on esitatud peaaegu 1500 kliimahagi. Kohtu ette tahetakse kliimaotsuste – või pigem nende tegemata jätmise – eest tuua näiteks Jair Bolsonaro, Boris Johnson ja kuninganna Elizabeth.

Viimase viie aasta jooksul on esitatud peaaegu 1500 kliimahagi.

Selle nähtuse puhul on tegu aktivistide vana nipiga, mille nimi on strateegiline kohtuvaidlus.

Selle mehhanism on lihtne: inimesed tekitavad kohtuvaidlusi mingi probleemi teemal nii kaua, kuni kohus lahendab asja soovitud viisil. Luuakse pretsedent, mis hakkab määrama seaduse tõlgendamist.

Strateegiline kohtuvaidlus toimib eriti nendes olukordades, kus praktiline poliitika on mingil põhjusel sattunud vastuollu üllaste põhimõtetega. Siis võib selle vastuolu lahendamine olla kõige hõlpsam kohtusaalis, kus – vähemalt teoorias – võidab parim argument. 

Strateegilise kohtuvaidlusega on ajaloos palju korda saadetud. 1950ndatel leidis USA kõrgeim kohus, et mustanahaliste laste diskrimineerimine koolides on põhiseaduse vastane ja sellest algas apartheidi kaotamine koolidest.

Võimulolijate kaebamine kohtusse võib tunduda keerulisena ja isegi suurushullustusest kantud mõttena, aga tegelikult võib see olla lihtsam tee kui muud alternatiivid. Kui ühiskondlikke puudusi tahetakse kõrvaldada poliitikat kasutades, on selleks vaja raha, aega ja suhteid. Nende kogumine võib noorel aktivistil kesta aastakümneid. Kui aga aktivistide nõudmiste taustal on tugev loogiline põhjendus, võib kohus pakkuda asjade muutmiseks teatud laadi möödasõidurada.

Kliimahagisid esitavad aktivistid viitavad muu hulgas Pariisi kliimakokkuleppele, riikide põhiseadustele ja inimõiguste konventsioonile. Nad püüavad juhtida tähelepanu sellele, et poliitikud ei ole astunud piisavalt kiireid kliimaalaseid samme, kuigi kliimateadlaste häirivad ennustused on juba pikka aega olnud kõigile teada.

Euroopa riikides on eriti palju viidatud Euroopa inimõiguste konventsiooni kahele artiklile. 

Artikkel 2: Igaühe õigust elule kaitstakse seadusega. Kelleltki ei või tahtlikult võtta elu, välja arvatud kohtuotsuse täideviimisega, mis järgneb süüdimõistmisele kuriteos, mille eest seadus näeb ette sellise karistuse.

Artikkel 8: Igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning sõnumite saladust.

Kliimahagisid ei esitata ainult avaliku võimu, vaid ka ettevõtete vastu, mis ongi loomulik. Maailmas on ettevõtteid, mis tekitavad rohkem emissioone kui mõned riigid. Üks tuntumaid juhtumeid puudutas naftahiiu Shelli tegevust Nigeerias. See tõestab, kui aeglane ja keeruline on hagi esitamine ettevõtete vastu.

***

Aerofotodelt paistab Nigeri jõe deltapiirkond määratu suure, lõputult jätkuva seeneniidistikuna.

Seal, Kagu-Nigeerias, asub Ogonimaa. See on umbes 1,5 miljoni elanikuga piirkond, mis on saanud maailmas tuntuks naftafirma Shelli põhjustatud tohutute keskkonnakahjude poolest.

Shell asutas Nigeeriasse tütarfirma 1930ndatel, mil Nigeeria oli Suurbritannia asumaa. Tütarfirma otsis sealt palavikuliselt naftaleiukohti ja 1958. aastal tabas see päris naelapea pihta: Ogonimaa maapõues oli määratu suur maardla. 

Oleks võinud mõelda, et ogonid saavad tänu nafta leidmisele rikkaks, aga läks hoopis vastupidi.

Kümnend kümnendi järel lekkis naftat tohutul määral loodusesse nii puuraukudest kui ka torudest. Nigeeria valitsuse arvutuste kohaselt voolas perioodil 1976–1996 naftat igal aastal loodusesse keskmiselt 15 miljonit liitrit (inimõiguste organisatsioonide hinnangute kohaselt veelgi rohkem). Selle nahka läksid ogonite põllumaad ja kalaveed. Kaevude joogivesi riknes. Inimesed jäid haigeks ja surid mürgistustesse ning lapseootel naistel katkesid rasedused.

Neid probleeme proovis maailma teadvusse tuua ogonite ellujäämisliikumine Mosop (The Movement for the Survival of the Ogoni People). See nõudis Shellilt hüvitist loodusvarade ärakasutamise eest ja naftalekete lõppemist.

Nigeeriat valitsenud sõjaväehunta surus liikumise vägivaldselt maha. Sõdurid tulistasid meeleavaldajate pihta ja põletasid maha terveid elupiirkondi. Aastal 1995 poodi kaheksa tuntud Ogoni aktivisti üles. Neid süüdistati mõrvades, aga neid süüdistusi peeti üldiselt võltsinguks. Üks poodutest oli Mosopi loonud kirjanik Ken Saro-Wiwa.

„See oli mu elu kõige süngem päev,“ ütleb Philip Jakpor videokõnes Lagosest. Ta juhib Cappa-nimelist organisatsiooni, mis jälgib rahvusvaheliste ettevõtete tegevust. Ta on pärit Nigeri jõe delta-alalt.

Saro-Wiwa ja teiste Ogoni aktivistide poomise ajal oli Jakpor just täiskasvanuks saamas ning jälgis sündmusi teraselt.

„Lugesin, kuidas ta kinni võeti. Valitsuse esitatud süüdistused olid väga, väga ebausutavad.“

Nigeeria sündmusi jälgiti kogu maailmas ja need läksid korda ka Soomes. Bänd Ultra Bra tegi Saro-Wiwa surmast loo ning režissöör Aki Kaurismäki näitas Saro-Wiwa surmauudist ühes oma filmis.

Ka naftalekked hakkasid maailmas huvi pakkuma. Inimõiguste- ja keskkonnaorganisatsioonid ning ÜRO käisid kohapeal hävitustööd raportitesse märkimas.

„Aga keegi ei vaidlustanud korralikult Shelli tegevust.“

2004. aastal hakkas Goi külas üks naftatoru lekkima maasse ja vette. Shell ei teinud toru parandamiseks midagi. Järgmisel aastal juhtus sama lähedal paiknevas Oruma külas. Need olid vaid üksikud näited arvukatest naftaleketest, aga need käivitasid sündmusteahela, mille tulemusena pidi Shell oma tegude eest lõpuks vastutama.

Samal ajal alustas Philip Jakpor oma karjääri finantsajakirjanikuna Lagoses. Ta pani tähele, kuidas keskkonnaprobleeme käsitlevates uudistes kasutati peamiselt Shelli ja teiste ettevõtete oma infot. Nendes veeretati süü alati nigeerlaste kaela.

„Shell reostas külasid ja jõgesid ning meedia ootas pressiteateid!“ lausub Jakpor vihaselt. „Me ei kuulnud kogukondade elanike häält.“

Jakpor hakkas artiklite kirjutamiseks käima oma kodukohas Nigeri jõe deltas ja muudel naftahiidude kasutatavatel aladel. Ta intervjueeris reostatud külade elanikke.

Artiklid said palju tähelepanu ja neid jälgiti ka Shelli kontoris – Jakpor hakkas firmalt saama kutseid meediakohtumistele.

„Nad proovisid olla toredad. Aga mina olin veidi keeruline.“

Keskkonnaorganisatsiooni Nigeeria Maa sõprade kontoris jälgiti Jakpori artikleid kiivalt. 2007. aastal pakkus Maa sõbrad Jakporile töökohta pressiesindajana ja ta võttis töö vastu. Jakpor jätkas naftaga reostunud alade külastamist, saatis pressiteateid, pildistas lekkeid ja soovitas külaelanikel sama teha. Info hakkas levima.

Kui Shell leketega vahele jäi, palkas see mõnikord alltöövõtja jälgi peitma, näiteks naftalekke peale liiva kuhjama.

Aga pelk mainekahju ei sundinud Shelli oma tegevust muutma. Kui Shell leketega vahele jäi, palkas see mõnikord alltöövõtja jälgi peitma, näiteks naftalekke peale liiva kuhjama.

Lõpuks leiti lahendus Maa sõprade rahvusvahelisest võrgust. Shell oli Hollandi-Briti firma ja tekkis idee: Shelli Nigeeria tütarfirma võiks ehk kaevata Hollandis kohtusse. Keegi ei olnud varem midagi sarnast teinud, aga mis takistas neid üritamast?

Hagi anti sisse 2008. aastal. Ogonimaa kannatajatena esines neli kalastajat ja põllumeest, kes ei saanud jätkata oma tööd Goi külas toru lõhkemisel tekkinud naftalekke tõttu. Maa sõbrad hakkasid korjama annetusi kampaaniaks ja juristidele maksmiseks.

Haagi ringkonnakohtul kulus asja lahendamiseks viis aastat. 2013. aastal leidis see, et Shell on naftaleketes osaliselt süüdi.

See oli suur sümboolne võit, aga vaidlus asja üle jätkus kõrgeimas kohtus veel pärast sedagi aastaid. 2021. aasta jaanuaris jõudis Haagi apellatsioonikohus lõpuks lahenduseni. Sel päeval istus Jakpor Lagoses paari töökaaslasega Nigeeria Maa sõprade kontoris ja vaatas arvutiekraani. Laual ootas šampusepudel.

Kohtunik luges lahendi kõva häälega ette:

SPDC (The Shell Petroleum Development Company of Nigeria) vastutab kahjude eest, mis tekkisid 10. oktoobril 2004 Gois alanud naftalekke tulemusel. Firma tegutses seadusevastaselt, kui ei lõpetanud nafta edastamist Goi torus 10. oktoobril 2004. Kohus kohustab SPDC-d korvama ...

Kohus määras, et Shell peab puhastama maa naftast ja hüvitama kahjud, mida oli kohalikele elanikele tekitanud.

„Ma ei uskunud iialgi, et see võiks tõeks saada,“ ütleb Jakpor. „See on nagu õnnistus. Lõpuks ometi valitseb õiglus.“

Otsus oli ka juriidiliselt ajalooline. Hollandis ei olnud mitte kunagi mõistetud ettevõtet süüdi selle tütarettevõtete tegevuse pärast mõnes teises riigis. Osa aktiviste arvas, et see lahendus võib avada ukse ka teiste ettevõtete kohtusse kaebamiseks.

Üks võidetud kohtuasi ei lahenda Jakpori meelest aga kaugeltki kõike. Naftalekete tõttu kannatavaid piirkondi on palju ja nende saatust ei või jätta Hollandi juristide kätesse.

Ükski kohtuotsus ega puhastusoperatsioon ei too tagasi surnud inimesi ega rikutud loodust.

Jakpor tuletab meelde, et Nigeri jõgi ja mudane maa on ikka veel puhastamata ning ükski kohtuotsus ega puhastusoperatsioon ei too tagasi surnud inimesi ega rikutud loodust. Kohtuprotsess oli nii pikk, et suur osa kaebuse esitanud ogonimaalastest jõudis enne otsuse saabumist surra.

***

Kui Shell oli kohtuotsuse saanud, pidi see kohe uuesti kohtusse minema ja vastama uutele süüdistustele. Need viisid kohtuotsuseni, mis on tähtis kliimahagide pretsedent.

Ka seekord oli mängus organisatsioon Maa sõbrad, seekord Hollandi oma. Organisatsioon nõudis, et Shell vähendaks drastiliselt oma emissioone, kuna pidas ettevõtet üheks suurimaks maakera soojenemise põhjustajaks. Shelli sõnutsi esitati kaebus valel aadressil. Firma arvates olid lõpuks süüdi nafta tarbijad.

Kohus selle seletuse õnge ei läinud. 2021. aasta mais kohustas see Shelli vähendama oma süsihappegaasi emissioone 45 protsenti. (Shell on kohtuotsuse edasi kaevanud.)

Ka ettevõtted vastutavad selle eest, et meie planeet säiliks elamiskõlblikuna.

Kohtuotsus julgustas paljusid kliimaaktiviste kõikjal maailmas. Nüüd oli kohus nendega ühel nõul selles, et ka ettevõtted vastutavad selle eest, et meie planeet säiliks elamiskõlblikuna.

Kaks aastat varem oli Hollandis jõutud teisegi tähtsa pretsedendini. Taas kord puudutas see riigi vastutust. Urgenda-nimeline kliimaorganisatsioon oli esitanud hagi, milles väitis, et Hollandi valitsus ei kaitse oma kodanikke kliimamuutuste eest.

Mereveetaseme tõus kujutab endast eriti suurt ohtu madalale Hollandile. Varem on Holland võtnud eesmärgiks vähendada oma emissioone aastaks 2020 14–17 protsenti, võrreldes 1990. aasta tasemega, aga Urgenda juhtis tähelepanu sellele, et sellest ei piisa. Organisatsioon pidas riigi tegevust  Euroopa inimõiguste konventsiooniga vastuolus olevaks. See nõudis, et kohus kohustaks riiki vähendama oma emissioone vähemalt neljandiku võrra.

Pärast mitmeid kohtuistungeid tegi riigikohus 2019. aasta detsembris ajaloolise otsuse. See leidis, et „riik peab tegema rohkem, et takistada kliimamuutustest tulenevat vääramatut ohtu“ ja kohustas Hollandi riiki tõstma emissioonide vähendamise eesmärki Urgenda nõutud tasemeni.

See oli esimene kord, kui ühte riiki kohustati kaitsma oma kodanikke kliimamuutuste eest.

Holland kuulas ka sõna. Järgmisel aastal teatas see, et vähendab kolme uue söeelektrijaama kasutamist 75 protsenti.

Pärast Hollandi pretsedenti on mõned muudki hagid muutnud riikide kliimapoliitikat. 2021. aastal kohustas Saksamaa konstitutsioonikohus liiduvalitsust oma kliimaseadust karmistama. See leidis, et Saksamaa viivitamine kliimaalaste meetmetega maksab kätte: mida kaugemale tulevikku kliimaalaseid tegevusi lükatakse, seda karmimaid meetmeid on vaja ja see viiks vältimatult kodanikuvabaduste piiramiseni.

Samal aastal kohustas Iirimaa riigikohus valitsust koostama täpse kava selle kohta, kuidas kavatseb oma emissioone vähendada.

***

Kõik ei ole aktivistide võidu üle õnnelikud. Nimelt on kohtuvaidluses peidus teatud laadi riigiteaduslik miin: kohus tuleks nagu poliitikute mängumaale ja Montesquieu’ Püha Kolmainsuse doktriin saab häiritud. 

Hollandi riigi meelest ei oleks kogu emissioonide vähendamise küsimust tohtinud kohtu ette viia. See leidis, et kui kohus määrab emissioonide vähendamise taseme, oleks see nagu määrus koostada teatud laadi seadusi.

Võimu jagamise süsteemi ei tohi puutuda, sest see ei ole mitte kohtu, vaid demokraatlikult legitimeeritud valitsuse ülesanne, põhjendas riik kohtus.

Sama küsimus on vaevanud paljusid õigusteadust õppinuid. Kas kohus viis Hollandi ühe kohtuhaamri löögiga lähemale kohturiigile?

2019. aastal pidas Soome kõrgeima halduskohtu president Kari Kuusiniemi halduskohtupäevadel kõne, milles ütles: „Hoolimata headest kavatsustest ei pea ma selliseid arenguid soovitavateks. Kliimamuutus ja seda puudutavate rahvusvaheliste kokkulepete järgimine on eriti keeruline, poliitiline ja seadusandlik tervik, mille lahendamine üksikute kohtuotsustega ei ole minu meelest põhjendatud. Poliitiliste otsustajate ülesanne on leida terviklikult selle suurusklassi küsimusi puudutavad põhilahendused ja saata need täide seadusandlusega.“

Küsimus ei ole ainult kliimamuutustes. Kui kohtunikel lastakse poliitikutest üle sõita ühes küsimuses, kas siis pole mitte olemas oht, et nii hakkab juhtuma ka teistes küsimustes? Kas me oleme valmis selleks, et näiteks abordi või eutanaasia seaduslikkuse üle otsustabki hoopis kohus ja mitte parlament? Kas kolmikvõimujaotusele on mõistlik esitada väljakutset isegi kliimaküsimustes?

„See on siiras küsimus. Ja põhjendatud küsimus,“ ütleb Turu ülikooli keskkonnaõiguse professor Anne Kumpula.

„Urgenda juhtumi puhul juurdles kohus just selle küsimuse üle. Kohus tõdeski oma otsuses, et kuigi sel ei ole formaalset jurisdiktsiooni, on küsimus nii fundamentaalses asjas, et kohus astub seaduseandjale varbale.“

Kumpula on jälginud kliimahagisid kaua. Tema peab nende levimise põhjuseks seda, et ükski muu meetod pole aidanud. Teatud pöördepunktiks peab ta 2009. aasta Kopenhaageni kliimakonverentsi, mida mäletatakse täieliku läbikukkumisena.

„See äratas mõtte, et nüüd on vaja traditsiooniliste mõjutusviiside – üleskutsete, meeleavalduste, lobitöö – kõrvale mingit mõjusamat ja nähtavamat viisi. Siis hakatigi rääkima strateegilisest kohtuvaidlusest.“

Kliimahagide esitajatest paljud ei ole veel hääletusealisedki.

Kumpula toob esile laste ja noorte erandlikult suurt rolli kohtusaagades. Neil on kõige rohkem mängus – oma tulevik – ja kasutada kõige vähem traditsioonilisi mõjutusvahendeid. Kliimahagide esitajatest paljud ei ole veel hääletusealisedki.

„Lobiste ja huvikaitseorganisatsioone võetakse kuulda, ent on ilmselge, et noori pole kuulda võetud. Siis on ainus variant võtta kasutusele sellised meetodid, kus poliitiline ja juriidiline kogukond sunnitakse kuulama.“

Kliimahagi esitamine ei tähenda sugugi alati õnnestumist. Anne Kumpula ütleb, et võidu saavutamise võimalus on suurem siis, kui küsimus on kliimamuutuse juba nähtavates, konkreetsetes tagajärgedes. Näiteks toob ta omandikaitse.

„Kui savised põllud muutuvad vesiseks ja seal ei või veel kasvatada riisi, aga nisu ka enam mitte, siis see tähendab tegevusala hävimist.“

Palju raskem on rõhuda kohtus ähvardavatele tulevikuvisioonidele. Traditsiooniliselt on Euroopa riikide kohtusüsteemis pidanud hageja olema suuteline tõestama, kuidas just tema ise hagis esitatud kohtuasja eseme tõttu kannatab.

Tulevikku ulatuvates kliimahagides ohvreid loomulikult täpselt veel ei teata. Üks teatud Saksa või Briti teismeline võib kliimamuutuse tõttu kannatada oluliselt või siis üldse mitte.

„Noored peavad suutma saada kohtud nii kaugele, et nood tunnistaksid, et kui Pariisi kliimaleppe eesmärke ei järgita, hakkab kliimamuutus millalgi nende elus näha olema,“ ütleb Kumpula.

Paljude riikide seadustikud tunnevad olukorda, kus inimese saab tema tekitatud ohu tõttu kriminaalvastutusele võtta juba enne, kui jõuab tekkida ohvreid. Seda nimetatakse hoolsuskohustuseks ja tavaliselt puudutab see selliseid elukutseid, mille esindajatel on erandlikult palju võimu teiste inimeste tuleviku üle – näiteks arste ja ehitajaid. Nüüd proovib osa kliimahagide esitajaid välja selgitada, kas hoolsuskohustus võiks puudutada näiteks ministreid.

Praegu menetluses olevatest sadadest kliimahagidest on Soomes kõige rohkem esile tõusnud kuue Portugali lapse ja noore Euroopa inimõiguste kohtusse 2020. aastal tehtud kaebus. Portugallased süüdistasid 33 Euroopa riiki – ka Soomet – nende inimõiguste jalge alla tallamises. Hagi taustal oli enneolematult ränk kuumalaine ja põud ning sellele järgnenud laiad metsa- ja maastikupõlengud. Kaebuse esitajatest noorim oli 8-aastane.

Euroopa inimõiguste kohus ei ole veel otsustanud, kas võtab juhtumi menetlusse.

Portugallased said palju tähelepanu ja kaastunnet, aga Stockholmi ülikooli keskkonnaõiguse professor Jonas Ebbeson näeb nende tehtud kaebuses ka palju probleeme.

„Kaebus on väga lühike,“ ütleb ta. „On võimalik, et iga riik on teinud liiga vähe, aga nad ei ütle, kuidas iga riik on kokkulepet rikkunud. Edu saatnud hagisid ühendab see, et nende puhul on kasutatud üsna pädevaid juriste. Need on professionaalselt koostatud.“

Ebbesoni hääles kõlab kerge nördimus. Ta kardab, et halvasti koostatud hagid võivad hagejatele endile kätte maksta.

„Arvan, et Euroopa inimõiguste kohus võib küll tahta võtta menetlusse kliimamuutust puudutava juhtumi. Aga ma pole veendunud, et just see on see õige juhtum.“

***

Selgi kevadel on Kertu Birgit Anton seisnud igal reedel tänaval ja nõudnud kliimamuutuste vastaseid samme. Käes on ta hoidnud rohelist loosungit, millel on suurte tähtedega kirjas: KLIIMAKRIIS ON PÄRIS. Ta on käinud meelt avaldamas juba üle 160 korra.

Apellatsioonikohus ei ole ikka veel jõudnud lahendini kaebuse osas, millega Anton ja teised aktivistid üritavad takistada õlitehase ehitamist Ida-Virumaale. Vähemalt on kohtuistungi kuupäev nüüd paika pandud – see on mais.

Anton ei taha oletada, kuidas kohtus läheb. Aga seda ta ütleb, et isegi, kui kõik lõpeb kaotusega, on ikkagi palju ära tehtud. Ehitamine on igatahes hilinenud ja seegi on kliima jaoks hea asi. Ning ilma hagita oleks vähesed eestlased üldse kuulnud riigi uutest põlevkiviõliäridest ja kliimaküsimus ei oleks samamoodi avaliku debati teemaks tõusnud.

Aga kui tulebki võit?

Anton alustab oma vastust nagu osav poliitik: „Praegu on nii palju kuisid ja küsimusi, millele me peame keskenduma.“

Siis teeb ta väikese pausi.

„Aga samas ... Kui see juhtum lõpeb, on meil ikka veel nii palju keskkonnaküsimusi ...“

Lugu ilmus originaalis Soome väljaandes Long Play. Levila taasavaldab loo originaali väljaandja loal.

Karoliina Paananen on Helsingis elav toimetaja. Varem on ta Long Playle kirjutanud näiteks venelasest toimetaja Arkadi Babtšenko lavastatud mõrvast.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!