1. osa. Toomas - Levila

1. osa. Toomas

"Granaadiga rahvastepalli olen mänginud. Ma ei tea, kui ma oleksin teadnud, et see on granaat, kas ma oleksin julgenud seda kätte võtta."

  • Tekst: Meelis Oidsalu
  • Foto: Erik Tikan
  • Audiolugu luges: Sergo Vares
  • Helikujundus ja muusika: Konstantin Tsõbulevski
  • Toimetas: Iisa Laan
  • Avaldatud: 03.2021

Mu kabineti seinal, alumiiniumikarva raamis on suur Eesti kaart. Liiga suur. Olen seda kaarti vaadeldes vahel mõelnud, et ega Eesti ise nii suur polegi kui see kaart. Oma Järvamaa talumajagi leiaksin sellelt hea tahtmise korral üles. Selle talu õuel asuvad mustsõstrapõõsad on igatahes Google Mapsis näha. Nende põõsaste kõrval haigutanud II maailmasõja aegse lennukipommi lehtri ajasin kohe talukoha ostmise järel kinni.

2020. aasta epideemiasuvel sain sarnaselt mõnelegi kaasmaalasele siseturismi harrastades aru, kui suurustlev, ülbe see “liiga väikese Eesti“ mõttekäik on, kui vähe Eestit tunnen. Ma ei olnud kunagi peatunud Setumaal, külastanud Valga linna, ööbinud Võrus. Sattusin elus esimest korda ka oma kodulinna Tallinna külje all Viimsis asuvasse Haabneeme randa. Selle ranna parklas torkasid silma mõned erakordselt kallid autod. Üks Lamborghini Gallardo parkis suveräänselt keset sõiduteed. Haabneeme rand on väike, aga õdus. Selles väikeses rannas on kogunisti kolm söögikohta ja neis istuvad ilusad, napilt, aga kallilt riietatud inimesed.

Sulgeme menüü veel enne, kui magustoitude nimetusteni jõuame. Pasta – 15 eurot. Käsitööburger – 19 eurot. Selles restoranis istumine käib isegi asekantslerile üle jõu. Ometi on hea meel näha ilusaid, rahulolevaid inimesi, kelle küütlev pilk liigub laisalt üle rannariba. Nad ei ole purjus, nad on lõdvestunud, tähelepanelikud, üdini kohal. Nagu äsja söönud kassid jälgivad nad, mulle tundub, tegelikult meie kohalolekut teadvustamata, kuidas kohvikulauast tõuseme, et otsida jõukohasemat ninaesist.

Telefonihelin katkestab mu mõttelõnga ja toob tagasi kesklinna, Sakala tänavale. Valvur annab teada, et Toomas jõudis kohale. Tema ja ta teenistuskaaslased tunnevad ta selles loos ka perenimeta ära. Võib-olla. Istume hallile väärikale disaindiivanile, selles tinahallide ja -raskete kardinatega (mis on nii paksust materjalist seetõttu, et välismaa spioonid neist läbi ei näeks) kabinetis. Kabinet on umbes sama suur kui mu tilluke kesklinnakorter, kuhu ma pole julgenud külalisi kutsuda. Mul on Toomase ees oma kabineti pärast häbi. Teen oma tööd uhkusega, aga mu tööhoone, Kaitseministeeriumi hoone Sakala tänavas, on Eesti riigikaitse musta südametunnistuse monument.

Seda pompoosset objekti, nii ülepaisutatult suurejoonelist, et selle ühte tiiba on aastakümneid pidanud täitma teater, hakati ehitama 1939. aasta kevadel. Samal ajal ootasid aga mitmed olulised lahinguvarud kriitilist täiendust. Eesti valitsejad külitasid nagu eakad kassid, kel polnud vajadust hiiri püüda, kes lasid endale ehitada üha uhkemaid asemeid. Peale ohvitseride keskkogu kasiino ja sõjamuuseumi plaaniti siia paigutada ka pidusaal ning sõjaministri ja -vägede ülemjuhataja ametikorter. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta suvel muudeti hoone otstarvet, siia pidi tulema Töötava Rahva Kultuurihoone ning Johannes Vares-Barbaruse valitsus suunas selle ehitamiseks ka varem üldrahvalikul korjandusel vabadussambale kogutud raha. Nõukogude ajal asus hoones valdavalt poliitharidusmaja.

Eesti jalaväerühmast, kes esimesena Iraaki jõudis, said haavata 8 meest – tervelt neljandik.

Nüüd istub siin kogukas mees, kes 2003. aasta juunis maandus kaaslastega Bagdadi lennuväljal. Toomas saabus sõtta, mis pidi aitama Eesti NATO-sse, sõtta, mille mõttekuses olid tol ajal kindlad ainult paar inimest Washingtonis, sõtta, millisest 30-ndatel aastatel Eesti armee poleks osanud undki näha. Enne Teist maailmasõda oli kõige kaugem punkt, kuhu Eesti Vabariigi sõjamehe saapajälg jäeti, olnud Läti. Üksikud eestlastest seiklejad jõudsid ka laia ilma sõdima, näiteks Hispaania kodusõja mõlemale poolele. Eesti oli sõdadevahelisel ajal neutraalne riik, kui arvestamata jätta 1923. aastal sõlmitud ja 1934. aastal pikendatud Eesti-Läti kaitseleping, mis nägi ette sõjalist abi kolmanda riigi kallaletungi puhul. Lätlastega tehti ühiseid õppuseid ja soomlastega mõned ühised mereväeõppused.

Google Maps näitab, et Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi hoonest on Bagdadi Kaitseministeeriumi hooneni 4640 kilomeetrit. Auto ja laevaga peatusteta reisides võtaks teekond sõtta 57 tundi. Kõige otsem tee läheb läbi Valgevene, Ukraina, üle Musta mere Türki, kust jõuab Iraagi põhjapiirile.

“See oli ajalooline hetk,“ ütleb välimuselt viikingit meenutav Toomas Iraagi sõtta saabumise hetke meenutades. “Taasiseseisvunud Eesti kaitseväe esimene [tegelik] sõjaline operatsioon“. Enne seda oli vaid 90ndatel piirivalvurite pihta tulistatud. Ka Balkani rahuvalvemissioonil olid me sinikiivrid tunnistanud tulevahetust. Aga see polnud päris see.

Lähedastele andis Toomas sõttaminekust teada nädal aega enne äralendu. “Kuhu sa, poiss, oma nina topid, see on ikkagi sõda, räägime, mõtle ümber,“ ütles isa. “Ega me ei teadnud mitte keegi, kuhu me läheme… ameeriklased ka ei teadnud… Kui me sinna ükskord kohale jõudsime, siis ameeriklased küsisid, et mida teha võite, mida oskate, et kas te meiega baasist välja ka tulete? Kapten Kinnunen, tollane rühmaülem, ütles selle peale, et oskame, mida vaja, tuleme, kuhu vaja. Enamus riike peale ameeriklaste, kes koalitsioonis olid, tegelesid lihtsalt baasi valvega… keegi ei tahtnud käsi määrida. Ja tänu Kinnuneni otsusele minna [baasist] välja see asi alguse saigi. ESTPLA-7 rotatsiooni lõpuks me olime ameeriklastele ikka väga palju tõestanud ennast heast küljest. Saime rühma peale kaks Vietnami sõja aegset truck'i ja mõned Humveed. Veoauto kastid “soomustasime“ käepäraste vahenditega ära.“

Eestist sai kuni Iraagi uue valitsuse moodustamiseni riigi okupeerimises osalev riik. NATO liikmelisuse nimel olime otsustanud osaleda teise riigi sõjalises valitsemises. Kas nimetada seda okupatsiooniks – Rahvusvaheline Punane Rist pidas kõiki riike, kes osalesid valitsustevahelisel ajal riigi territooriumi hõivamises ja isikute kontrollis, okupeerivateks riikideks, koalitsiooni moodustanud riikide arvamused selle osas erinesid. See oli eestlaste jaoks tundlik küsimus, sest “okupatsioon“ tähendab meie kogemuses üheselt vaenulikku agressiooni, rahva enesemääramisõiguse eiramist. Niisiis tõlgendatigi seda nii, et olime okupeeriv võim ainult sellistel hetkedel, mil täitsime kriteeriumid, muus osas kukkus see “au“ koalitsioonis liidri rolli täitnud ameeriklastele ja brittidele.

Eesti riigikogu polnud erinevalt paljudest teistest liitlasriikidest mingeid piiranguid Eesti “ristisõdijatele” seadnud. Eesti rühmaülemal oli oma üksuse kasutamise osas otsustusvabadust rohkem kui enamikel Ameerika või liitlaste armeekindralitel. “No caveats,“ (“piiranguid ei ole”) ütlesid Eesti üksuste ülemad ja see andis neile erilise staatuse. Eesti riik usaldas pimesi oma sõjapealikke ja neid liitlaste üksusi, kelle alluvusse Eesti jalaväerühm anti. Usaldus tasus end ära. Seda, et tehti päris asja, näitavad ka meditsiiniraportid: Eesti jalaväerühmast, kes esimesena Iraaki jõudis, said haavata 8 meest – tervelt neljandik.

Eesti rühma ülesanne oli hoida oma kontrolli all Abu Ghraibi rajooni. Kapten Kinnunenist sai omamoodi munitsipaaltegelane. “Ülesanne oli domineerida oma vastutusalas… ei saa öelda, et meie rühmaülem oleks olnud linnaosavanem, aga kõik meile antud ülesanded said sajaprotsendiliselt täidetud ja Kinnunen alati valis, kuidas ta mingi olukorra lahendab… Kui tuli mingisugune info, et kuskil on pahalased territooriumil, tuli minna ja nad vangi võtta. Pidime Abu Ghraibi turul patrullima. Turul liikusid relvad, laskemoon ja igasugu muud asjad, 30–40 dollarit maksis Kalašnikovi automaat ja granaadid olid ka väga odavad, aga kui me rotatsioon läbi sai, siis hinnad olid tohutult kasvanud, konfiskeerisime ikka väga palju, tekitasime kaubitsejatele ebameeldivusi.“

Kas see lugu tundub sulle oluline?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo

Ajaloolist, taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimest sõjalist konflikti mäletab Toomas nii: “Sattusime rühma koosseisus varitsusse. Ei olnud selgelt näha, et kustpoolt meid lasti ja esimene reaktsioon oli nii, et avasime vastutule 360 kraadi. Kohalik elanik ega koduloom pihta ei saanud, aga liinibuss, selline Ikaruse-suurne, mäletan, et sellel aknaklaasid kukkusid. No siis rühmaülem võttis pärast üksuse kokku ja ütles kõikidele, et väga tublid, aga, lihtsalt, noh, laske siis, kui te vastast näete. Mul endal oli nii, et mina olingi esimeses masinas, truck'is, olin kuulipilduja taga püsti ja kunag oli ka soovitatud ikkagi kõrvatropid kõrvas hoida, eks ole, et ei tekiks mingit kuulmiskahjustust, siis arvasin, et kasutan lihtsalt ühte, et teise kõrvaga vähemalt kuulda, et kui midagi juhtub, jääb üks kõrv terveks. Vasakus kõrvas tropp, paremas truck'i sumbuti täpselt püsti. Ja mina ei kuulnud nagu mitte midagi, siis rühmavanem, Enn Adosson, karjub  autokastist ja tambib mulle rusikaga vastu selga, et me oleme varitsuses, me oleme varitsuses! Ja siis ma nägin mingisugust liikumist, ja siis ma tõmbasin selle kuulipilduja sealt tornist laulma MG-3, laskekiirus tuhat kakssada lasku. Ja noh, muidugi varitsusvastased drillid nagu ikka – varitsus eest, varitsus külje pealt –, et sealt kuidagi välja saada, autojuhile “gaasi-gaasi!“, hakkasime varitsusest välja jõudma ja siis ma hoidsin tuld peal, keerasin ennast võimalikult taha selle kuulipildujaga ja rühmaülem istus sealsamas taga kastis. Ja vaatan üks moment, et [rühmaülem] kukkus pikali kasti põhja ja ma olin täiesti veendunud, et kuna minu laskesektori piiraja, mis ma endale ette panin, sellest läksin kõvasti üle ja ma lasin juba üle autokasti nurga, siis olin sada protsenti kindel, et ma lasin Kinnunenile valangu pähe ja sellepärast ta kukkuski sinna kasti põhja. Aga ei, Kinnunenil sai lihtsalt salv tühjaks ja ta tõmbas kasti põhja salve vahetama… Peale seda mul küll üks, noh, ma arvan, et päris mitu tundi käed-jalad värisesid, mingitpidi selline vaimne orgasm, eks ole, et sai esimese paugu kätte ja teistpidi ma mäletan seal tornis olles veel, et kui ma arvasin, et ma Kinnuneni maha lasin, siis ma juba kujutasin ennast ette, et kuidas mind selle eest vangi pannakse, kogu mu senine elu ja tulevane vangipõli jooksis silme eest läbi.“

Toomas on pinges. Mitte närvis, aga pinges. Temas ei ole seda Haabneeme rannarestoranis silmatud kaslaste jõudeelu rammestust. Jutt on selge ja lobe, aga hääl väsinud. “Olen muutunud introvertseks ja elurõõm on kuhugi kadunud. Praegu on keerulised ajad, aga lihtsalt kogu see äraoldud aeg, pidev üksildus on kuidagi mind muutnud, et kui sul stabiilselt pole kellegagi suhelda ega kellegagi rääkida… kui koera kaua ketis hoida, muutub ta ka kurjaks ja hammustajaks, eksole. Unega on ka suht raske. Ühelt poolt on see praegu tingitud ülemõtlemisest, et ma ei tea, mis edasi saab praeguses olukorras, kas mu plaanid naasta tsiviilellu õnnestuvad.”

Kui ma Afgaanis olles kõrbes magasin, siis mõtlesin, et tahaks, kurat, normaalse inimese kombel linade vahel magada ja naise kaissu võtta, siis kuu aega sai kodus oldud ja mõtlesin, et tahaks ikka kõrbe tagasi.

Sõtta satutakse noorelt. Tapma õpitakse varem kui armastama. Esimene tõsisem lähisuhe tekkis Toomasel Iraagi ja Afganistani missiooni vahel. See lagunes. “Ma eriti kaua ei suutnud kodus olla. Ma ei püsinud kodus, püsisin sõjas nagu rohkem. Hakkasin lihtsalt sellest elust nii puudust tundma… Kui ma Afgaanis olles kõrbes magasin, siis mõtlesin, et tahaks, kurat, normaalse inimese kombel linade vahel magada ja naise kaissu võtta, siis kuu aega sai kodus oldud ja mõtlesin, et tahaks ikka kõrbe tagasi. Sain kolonel Kinnuneniga kokkuleppele, et saan iga päev välja, et mul ei tekiks puhkemomente, et saaksin iga päev missioonile. Vahepeal Kinnunen ütles, et nüüd on kolm päeva pausi, et hullupilk on ees, sai aru, et mul hakkas juba vaikselt katus sõitma. Aga enamus aega olin ikka jaoga väljas.”

Toomas on tänapäevase kalevipoja steroididega toidetud versioon, eepiline pendelrändaja. Kaitseväe missioonide ajal oli perekond veel olemas, nii olid naasmised sõjapiirkonnast tavaellu palju lihtsamad. Hiljem haihtusid nii pere kui sõbrasuhted. “Viimaste aastate jooksul oli eriti nii, et tulin Iraagist puhkusele, siis alati mõtlesid ja planeerisid puhkust, et mida toredat kõike ette võtta.” Aga kui Toomas siia puhkama jõudis, tõmbas ta tavaliselt nina täis. Kolm päeva oli purjus ja sai siis aru, et teda ei oota siin keegi. Iraagis, eraarmees teenis ta samuti ainsa eestlasena. Seal sõprussuhteid kellegagi ei tekkinud, kõik olid pigem oma konteinerites, rääkisid perekondadega juttu läbi Skype’i, mis omakorda suurendas üksildustunnet. “Kui tulin Eestisse tagasi, siis leidsin mingid sõbrad kõrtsist või ööklubist, aga et kellegagi kaine peaga juttu ajada või kuhugi minna, selliseid mul ei ole. Sellepärast ma võtsingi vastu otsuse see töö lõpetada. Kui pandeemia on läbi saanud, siis peaks proovima leida mingeid uusi tutvusi, kuigi ma ausalt öeldes ei tea, kuidas seda teha, sest baarist või ööklubist selliseid inimesi ei leia. Kui ma olen mingid tutvused leidnud, siis tavaliselt on välja tulnud, et tegemist on katkiste inimestega, kel on sõltuvused.“

Sõjapiirkonnas kohanemisega pole Toomasel kunagi probleeme olnud. “Meil oli motoriseeritud patrull, sõitsime Agu Ghraibi turult läbi ja siis ma olin viimases masinas tagumine kuulipildur. Kuulen, kolks, kasti põrandale ja midagi tuleb vastu jalga. Käsigranaat F1. Kuidagi reflektoorselt haarasin selle ja viskasin kastist välja. Granaadiga rahvastepalli olen mänginud. Ma ei tea, kui ma oleksin teadnud, et see on granaat, kas ma oleksin julgenud seda kätte võtta. Granaadi viskasin ära ja lolli peaga tõmbasin pärast kaks valangut õhku kuulipildujaga ja pärast Kinnunen küsis:„Miks sa, loll, tulistasid?“. Ma ei tea, miks ma tulistasin. Ilmselt selleks, et tekitada viskajas tunnet, et võime vastu anda. Aga see oli täiesti massi sees. Araabia turul. Ameeriklasi on seal samas turul massi sees lihtsalt püstoliga otsa ette maha lastud. Kaod sinna massi, hajud ära…“

Toomas on mõningaste pausidega sõjas olnud alates 2003. aastast. Enamasti Iraagis, kuhu ta pärast kaitseväest lahkumist läks nii-öelda eraturvafirma töötajaks, tegelikult siiski jätkuvalt sõduriks, ülesanded ei erinenud palju Eesti kaitseväe missioonil tehtust.

Mu kabineti diivanil istub mees, kes ihkab lähedust ja hingerahu, soovib üle kõige peret ja normaalset elu. “Laps, mul praegu kaheteistaastane, rääkis, et tal on sõber, kes tahab minna Iraaki ja Afganistani. Siis laps soovitas tal, et ära mine, keerab närvid perse. Ja kui ma ta käest küsisin, et miks ta niimoodi ütleb, siis ta ütles, et issi, ma kardan, et kas sinust üldse kunagi normaalne inimene saab.“

Oleme rääkinud poolteist tundi. Toomase lugu ei saa kindlasti üldistada kõikidele veteranidele. Kokku olen rääkinud tänaseks paarikümne korduvalt sõjalistes missioonidel osalenud veteraniga ja nendes kohtumistes on midagi sõltuvust tekitavalt vahetut, ausat. Aga siiski. Ma ei oodanud midagi sellist. Temast ei õhku mitte mingit militantismi ja selles kohtumises ei kasuta me kordagi sõna “patriotism”.

Tunnen end ebamugavalt. Meil on läbimõeldud veteranipoliitika, see sai koostatud kindral Terrase eestvedamisel, siis kui Afganistanis olukord hullemaks läks ja teated vigastatutest-hukkunutest sagenesid. Ja meie kaitsevägi teeb tegelikult väga palju, et kõik haavatud ja hukkunute lähedased oleks hoitud. Sõjas käinud veteran lakkab olemast MINA, muutub missiooni käigus osaks ühe riigi ajaloost, temast saab MEIE ka ainsuse esimeses pöördes. Aga Toomas ei ole enam kaua aega olnud operatsioonipiirkonnas Eesti sõdurina ja ka ta ise ei pea end veteraniks.

Kas võib olla nii, et ajasime ta adrenaliinisüstla otsa ja et see mees on seal istunud viimased seitseteist aastat? Ma ei tea. Lõppkokkuvõttes on iga karjääriotsus inimese enda valik ja kaitseväe missioonidele kedagi ei sunnita. Pigem on olnud kaitseväel tegemist, et aktiivsemaid võitlejaid takistada mitmel järjestikusel missioonil end ribadeks tõmbamast. Aga sõja jälgi kustutada pole võimalik ja need ekspeditsioonisõjad, milles osaleme, jõuavad varem või hiljem ka Eesti pinnale. Toomase jaoks sõda alles kestab, kardetavalt veel kaua.

Toomas pidas plaani alustada Eestisse naastes ettevõtlust ja sõlmida uusi sõprussuhteid. Aga siis tuli epideemia ja ta suruti julmalt oma üürikodu nelja seina vahele. “Olen siin koroona ajal mõelnud, et kui asjad ei lähe siin nii, nagu planeerisin, siis mul pole lihtsalt võimalust, pean minema tagasi Iraaki.“ Vaatan kella. Toomasele ei jää see märkamata. “See oli vist Estcoy7 ajal. Sattusime kahest suunast sellise korraliku tule alla. Mõlemast suunast tuleb üle pea, natuke pead tõstad, kohe tuleb üle pea. Siis oli küll selline tunne, et vaatasin kella ja mõtlesin: 13:02, huvitav, kas ma 13:03 näen ära või ei näe. 13:03 jällegi, kas 13:04 näen ära või ei näe. Aga rühmaülem sai siis tellida pataljonist õhutoetuse peale ja siis saime õnnelikult ära ja ma olin jälle sellises vaikses orgasmis peale seda ja siis vaatasin kella – ja kell oli kadunud, rihm oli purunenud.“

Kohe pärast seda, kui mees on lahkunud, avan kalendri, kerin seda paar kuud edasi ja lisan koosoleku: “Helista Toomasele. Küsi, kuidas tal läheb“.