Tühimikega suu ikkes - Levila

Tühimikega suu ikkes

Milline on elu, kui suur osa hambaid on suust kadunud? Levila rääkis Eesti inimestega heitlustest oma hammaste nimel.

  • Tekst: Mari Mets
  • Illustratsioonid ja infograafika: Joonas Sildre
  • Toimetaja: Iisa Laan
  • Audiolugu luges: Teele Pärn
  • Helikujundus ja originaalmuusika: Konstantin Tsõbulevski
  • Avaldatud: 09.2021

Kohtusime eri maakondades hambututega ja nendega, kes on käinud läbi tulest ja veest, et päästa neid viimaseid, mida sobib veel hammasteks kutsuda. Hammastest rääkimine on märkimisväärse osa inimeste jaoks pea sama ebamugav kui hambavalu ise.

Pelle (52) tõmbab arvutilaua klaviatuurisahtli välja. Seal vedeleb klahvide kõrval hammas. “Näe, eile tuli ära. Sõin küpsist ja käis krõks,” veeretab ta laual alles murdunud alumist külgmist hammast. Näitab näpuga suhu, kust see umbes tuli. Murdumine ei teinud Pellele üldse valu. “Aga eks ilmselt ka tänu sellele, et mul on üleüldine valulävi nii kõrgeks läinud.”

Viimane hambaarstivisiit jäi Pellel 35 aasta taha – aega, kui ta oli 17. Hiljem on ta kõik oma hambad ise välja tõmmanud. Pelle ei oska öelda, mitmest hambast ta on niimoodi lahti saanud. “Lihtsam on vist üle lugeda, kui palju mul neid alles on. Oma kümme ribakest vast on. Kui see eilne nüüd veel maha võtta, siis jääb pigem üheksa.”

Pelle kinnitab, et iseendal hamba välja tõmbamine pole üldse valus. Sellega on nagu kõditamisega. “Kui ennast ise kõditad, siis ei ole ka kõdi."

Pelle kinnitab, et iseendal hamba välja tõmbamine pole üldse valus. Sellega on nagu kõditamisega. “Kui ennast ise kõditad, siis ei ole ka kõdi. Kui keegi teine teeb, siis on. Ei tohi paanitseda. Põhiline on see, et tuleb leida õiged peenikese otsaga tangid, muidu ei saa neid lihtsalt kätte. Eks nad tüki kaupa on tulnud. Juurikad on mul arvatavasti enamuses sees,” selgitab ta.

Pelle hambajamad algasid neljandas klassis. Enne seda polnud tal enda kinnitusel hammastega mingit muret. 

Vastlapäeval mindi pärast liulaskmist tuppa teed jooma. Seal oli hea parafiinitud põrand, kus kõik lapsed lasid sokkis liugu edasi. Pelle ka. Järsku otsustas keegi tal keset pikka liugu jalgadest kinni võtta ja ta ümber keerata. Pellel olid veel käed ka taskus, nii et ta käis otse ninali ja üks esihammas murdus ära. “Ma mäletan, kui valus see oli esimesel päeval. Õues oli külm ka, läbi suu hingata ei saanud, sest nii valus oli,” meenutab ta.

Selle hamba suretas üks tuttav hambaarst pikapeale ära. Algul tegi hambajäljendi ja liimis puuduva tüki juurde. Mõne aja pärast hakkas see logisema. “Ega ma ei osanud seda hoida ka. Lõpuks logises lahti ja kadus ära, kui mööda munakive rattaga mäest alla sõitsin.”

Lõpuks tuli lootusetu esihammas lihtsalt välja tõmmata. Pelle mäletab, et sellest esihamba tõmbamisest valutas tal nina pärast veel nädal aega. 

Kõrvalhammastesse olid samuti mõrad tekkinud ja needki lagunesid. Aastad läksid mööda ja esihambad tühimiku ümber hakkasid selle poole kasvama, nagu oleks seal lihtsalt üks lai hambavahe. 

“Kutseka ajal üks hambaarst tõmbas need liikuvad hambad ilma tuimestuseta välja. See oli nii valus, et panin talle inertsist küünarnukiga. Rohkem ma sinna ei läinud. Mingi poolik hammas koos plommiga jäigi suhu tilpnema, aga pudenes kiiresti ära. See oligi mul põhimõtteliselt viimane hambaarstil käimine 17-aastaselt.”

Järgmine kord tegid puuduvad hambad Pellele suuremat muret, kui teda müügimehena tööle kutsuti. Juhataja oli naine. „Kuidas ma lähen sinna naiste juurde kontorisse, kui hambaid pole suus? Aga siis polnud mul küll raha selleks ega olnud seda kusagilt ka tulemas. Laps oli ka veel väike. See tööots jäi õnneks nagunii katki,” lausub ta.

Kiirelt tuhmunud lootusekiir hambad korda saada paistis Pellele kord 90ndatel. Nimelt palgati Pelle kasiinot ehitama. Tulevase kasiino all esimesel korrusel oli hambaarsti kabinet. 

“Tööandja lubas suure suuga, et teeme mul hambad korda. Ta maksab kinni. Sinna ma oleks läinud, siis oli mul rida juba üsna hõre. Oleks tahtnud küll korralikud proteesid saada. Aga isegi kasiinot ehitasime võlgu, oma palkagi ei saanud kätte, rääkimata siis mingist hambaravi kinni maksmisest. Peale seda ma loobusin hammastele mõtlemisest,” tõdeb ta.

Kui esimesed hambad olid juba puudu, hakkas Pelle vuntse kasvatama. Ta oli äsja naisest lahku läinud, hakkas rohkem välimusele mõtlema. “Vuntsid tõmbavad tähelepanu ära. Naeratamise lõpetasin ka ära. See on täielik ajupesu. Kogu aeg peab kontrolli all olema. See väsitab nii ära ja siis ei taha enam väga naistega ka suhelda. See oli ikka õudne probleem mul 30ndate alguses. Nüüd on sellest juba täiesti suva.”

Pelle jõudis siiski veel abielluda, aga ka kiirelt lahutada. Nüüdseks on ta hammastele käega löönud. Ta teab, et tänapäeval saaks omale küll proteesid suhu, kui väga tahaks. Aga valutavad liigesed teevad talle nii palju muret, et nende väheste hammastega on selle kõrval elu täitsa muretu. Hambad teevad väga harva vaid õrnalt valu. Ta ei usu, et liigesevalu oleks hammastega eriti seotud.

Allesjäänud hammastega toimetab Pelle nii, et järjest harjutab ümber toidu mälumist. “Eks ma vaatan, kustkohast haagib paremini. Nüüd selle eile ära tulnu võrra peab jälle ümber harjutama. Eest üks alumine, pagan, logiseb veel.”

***

Suur osa hambamuredega kimpus olijatest ütleb ära ega taha oma hambapõrgust rääkida, isegi mitte anonüümselt. Üks ütleb, et see on nagu tuule puhumine viimasesse hambasse. 

Murdumine on ootamatum. Seda muidugi esimeste murdumiste puhul. Hiljem on see juba tavaline, umbes nagu punni, murdunud küüne või halli juuksekarva avastamine.

Kontsikud. Seda sõna kasutavad läbivalt oma hammaste kohta need, kes julgesid need Levilaga jutuks võtta. Kontsikud on enamasti tükid, mis on alles jäänud ära murdunud hammastest. Sageli on neid enne murdumist kõvasti puuritud ja parandatud. Aga vahel on nad ka niisama lihtsalt heast peast ära murdunud. Ei olegi enne õieti aru saanud, et hambad nii õhukeseks on kulunud. Mõni on hoopis üleöö loksuma hakanud ja pikapeale lihtsalt välja kukkunud. Kui enne loksub, siis juba tead oodata, et varsti lupsab välja. Murdumine on ootamatum. Seda muidugi esimeste murdumiste puhul. Hiljem on see juba tavaline, umbes nagu punni, murdunud küüne või halli juuksekarva avastamine.

Kui kontsik valu ei tee, siis mis tast näppida. Kuidas seda kontsikut üldse välja tõmmata? See on ju ainult kontsik. Nii mõtlevad enamasti need, kel hammastest vaid väikesed nukid alles. 

Teinekord neid kontsikuid tõmmatakse ikka välja ka, kui haiget hakkavad tegema. Enamasti kiirabis või tuttava hambaarsti juures. Kui muidu hambaarsti juures ei käi, siis otsitakse ikka tuttava tuttav, kui on vaja kõige viimases hädas minna. Kui kontsik on ära tõmmatud, siis on algul natuke hirmus, sest alles jääb suur auk. See aga kasvab kinni ja varsti ei olegi kraater enam võõras. Elu läheb edasi. 

Naeratus muutub natuke madalamaks ja kitsamaks, kuni kaob üldse ära. Läheb käe taha peitu.

Naeratus muutub natuke madalamaks ja kitsamaks, kuni kaob üldse ära. Läheb käe taha peitu. Kui esimeste hammaste hulgas on suured tühimikud, on see noore inimese jaoks  hirmus. Enesekindlus saab täistabamuse. 

Aga ühel hetkel saabub mõnele virgumine. Tekib ükskõiksus, sest elu läheb ju edasi. Mõni ütleb, et see on kalestumine, teine ütleb, et see on lihtsalt vabanemine. Ja võetakse käsi eest ning naeratatakse taas oma tühikutega või suisa tühja naeratust. Selleni võib kuluda mitu vaevarikast aastakümmet, kui vahepeal hambaid suhu ei saa. 

***

“Õudne! Hirrrrm on! Ta teeb haiget!” Need on esimesed mõtted, mis Kaie (62) kohe välja pahvatab, kui meenutab närveldamist hambaarsti ukse taga. Ta ei mäleta, millal viimati hambaarsti juures käis. Oli see kakskümmend või kolmkümmend aastat tagasi? 

Kuigi iga teise tervisemurega on Kaie sõnul kordades lihtsam arsti juurde minna, sest riik ju aitab, mitte ei jäta üksi nagu hammastega, siis oma suus laiutavaid tühimikke ei taha Kaie kellegi teise kraesse ajada. 

“Mina tunnistan küll, et olen ise ka süüdi. Niivõrd-kuivõrd muidugi. Mul on isa pärandatud kehvad hambad. Lapsena veeti mind Tartusse laste hambaarsti juurde. Siin kohapeal oli küllalt julm arst. See oli juba enne kooli. Aga kooliajal tuli siinsamas käia.”

Kui lapsepõlves sai veel sunniviisiliselt käidud, siis täiskasvanuna ei olnud enam mingit sundi end hambaarstivisiitidega piinata. 

Kooliajal saigi hoo sisse Kaie aastakümneteks kestma jäänud hirm hambaarsti ees. “Seal sõimati mind sõna otseses mõttes läbi: „Mis mõttes, mida sa kardad siin? Suu lahti ja hakkame pihta!“ Kui lapsepõlves sai veel sunniviisiliselt käidud, siis täiskasvanuna ei olnud enam mingit sundi end hambaarstivisiitidega piinata. 

“Pärast laste saamist läksid hambad rohkem käest ära. Eks neid oli ennegi plommitud, aga siis kulusid õhukeseks ja kuskilt tuli mõni plomm ära ja siis ta murdus ja niimoodi ta läks. Eks algul oli ikka paha, kui mõni murdus. Ehmatas kohe ära.”

Kaie meenutab, et kui lapsed sündisid, siis hankis ta omale tuttava arsti kaudu vähemalt mingidki proteesid. “Aga siis läks asi ikka käest ära. Proteesi kõrvalt ta kuidagi närib ja lõhub ikka edasi neid viimaseid enda hambaid,” kurdab ta.

Edaspidi oli juba raha vähe. “Ikka on lapsed endast eespool. Kui lapsed juba suuremaks said, siis tuli suguvõsas raskeid haigusi ja hetki ja no ikka on ju teised eespool. Ja elu läheb ju edasi ka ilma nende hammasteta,” tõdeb ta.

“Eks ma mingi hetk väga häbenesin seda, ei julgenudki suud lahti teha. Nüüd mõtlen küll: „Ah, poogen!""

Kaie tunnistab, et naeratuse koha pealt pole tal kunagi olnud midagi kiita. “Eks ma mingi hetk väga häbenesin seda, ei julgenudki suud lahti teha. Nüüd mõtlen küll: „Ah, poogen! No kelle asi see ikka on?“ Vot nihukese ülbe suhtumisega olen nüüd,” teatab ta.

Kuigi Kaie ei mäleta täpselt, mitmekümne aasta taha jäi viimane käik hambaarsti juurde, teab ta täpselt, millal on järgmine. 

“Nüüd on selline lugu, et helistasin paar päeva tagasi. Helistasin ikka palju-palju-palju kordi, enne kui üldse hambaarsti kätte sain. Küsiti, mis on. Ütlesin, et kõike on. Proteese tahan põhiliselt. Midagi on vaja välja tõmmata ja midagi on vaja natuke parandada. Kohe nigu nipsti saan hambaarstile. Eks siis vaatab, mis saab.”

Tal oli plaanis juba eelmisel sügisel arstile helistada, kuid see aeg tõi jälle suguvõsasse muid haigusi. “Ma ei teadnud, kas mul üldse on enda jaoks aega ja kui palju mul seda on. Ja siis pidin neid asju ajama. Siis läks koroona väga hoogsaks ja nii oligi.”

Ta tunnistab, et kontsikud on vahepeal ikka valutanud ka. Aga siis ta kannatas. Võttis valuvaigistit ja läks üle. Nüüd ei ole pikka aega valutanud. Ei saa üldse väga kurta, et tervisel midagi viga oleks.

“Ühe hamba olen lasknud vahepeal välja tõmmata. Käisin suisa kiirabis, kurivaim valutas kõvasti. Aga seal ei mõjunud see süst põletikus hambale mitte üks raas.”

Kaie arutleb, et võib-olla ta polegi kõik need aastakümned hambaarsti kabinetist nii suure kaarega mööda käinud pelgalt valu kartmise pärast. 

“See on rohkem psühholoogiline värk. Mõtled, et no kuramus – kuidas sa lähed? Hambutu ju oled! Mis nad küll ütlevad? Ütlevad, et kus sa küll seni olid. Vast tänapäeval on see asi natuke teistmoodi,” loodab ta.

Ja siis mõtleb ta, et ehk oleks pidanud kogu selle rahanatukese, mis sai reisimise peale kulutatud, hoopis hammaste korda tegemisse panema. “Aga tahaks ju natuke ilma ka näha!” leiab ta. 

“Kui lapsed olid väiksed, ei olnud nagunii raha ei hammaste ega reisimise jaoks. Nüüd on juba veidi teistmoodi. Ja siis ma otsustasingi – tänavu reisile nagunii ei lähe, tegelen siis hoopis oma hammastega!” 

***

Katrina (37) on viimase viie aasta jooksul vaat et nahast välja pugenud, et tema hambad alles jääksid. Tal on säravvalge, tiheda hambariviga laitmatu naeratus. Aga ta on õppinud naeratama madalalt. Nii, et esihammaste ülaosa ega igemed välja ei paistaks. Seda sellepärast, et tal õieti polegi igemeid ja hammaste ülemised ääred, mis peaks olema igemetega kaetud, on temal täitsa paljad. 

“Hambad on nii pikad, et see näeb jube välja. Aeg-ajalt tehakse jänesenalju,” kurvastab ta.

Pikad hambad ja taandunud ige on agressiivse ja tõsise igemepõletiku tulemus. Katrina vaevles igemepõletiku küüsis ligi 15 aastat, enne kui selle tõsidusele jälile sai. Tema hambaarst ei teinud sellest suurt numbrit, aeg-ajalt puhastas igemeid. Kuni ta sattus alles viis aastat tagasi juhuslikult uue hambaarsti juurde. Elukaaslane ei saanud minna ja ta mõtles, et kui aeg on juba pandud, siis läheb parem ise.

“Siis hakkasid asjad kiiresti käima. Sealsed arstid olid praktiliselt paanikas ega jõudnud ära imestada, kuidas nii noorel inimesel saab olla suus selline olukord, mis on tavaliselt võib-olla pensionäridel, kes pole oma hammastega eriti tegelenud. Mina olin ju tegelikult kogu aeg hambaarsti juures käinud. Vahele tulid küll aastad, kui olin oma hambad justkui ära ravinud ja mõnda aega polnud põhjust hambaarstile minna, aga iga paari aasta tagant ikka käisin,” räägib ta.

Ta meenutab, et probleemid igemetega algasid tal teismeeas, kui ta oli umbes 15. “Lapsena olid mul nii korralikud hambad. Ideaalselt sirged, ei mingeid auke, vahesid ega breketeid. Muidu käre matemaatikaõpetaja alati heldis: “Issand, sul on ikka nii ilusad hambad!“ Ta sulas nende peale. Esimesed halvad märgid olid punased ja tursunud igemed, mis veritsesid. Valus ei olnud, vahel oli ainult imelik kihelustunne.”

Arstid uues kliinikus avastasid, et tal on suus mitu bakterit, mis põhjustavad igemepõletikku. Bakter sööb luud igeme sees. Ige hakkab taanduma, sest tal pole enam kusagile toetuda. Katrinal on põletik just esihammaste kohal – kõige nähtavamas kohas. Tema esihambad kinnituvad praegu lõualuu külge ainult kolme-nelja millimeetri jagu. Hambajuured on paljad. Normaalsel inimesel, nagu ta ise ütleb, on need kohad igemega kaetud. 

“Mulle tehti kõikvõimalikud puhastused, mis üldse olemas on. Küll laseriga, küll käsitsi, tegin läbi mitu antibiootikumikuuri. Sellega saime asja kontrolli alla. Kui igemed on turses, siis need on justkui õigel kõrgusel ja ei ole üldse aru saada, kui hävinud on tegelikult luu selle turse all,” meenutab ta. 

Tal on hästi meeles, kuidas hambaarst iga kord ütles, kui kahju tal Katrinast on. “Oleks sa vaid varem tulnud! Kas või paar aastat! See oleks veel palju päästnud,“ rääkis hambaarst.

“Samas, kui ma oleks veel paar aastat oodanud, oleks need hambad lihtsalt välja kukkunud. Niimoodi igemepõletik lihtsalt töötab. Arsti sõnul oli minu igemepõletiku aste ohtlik ülejäänud tervisele. Ma arvan, et juba 40ndates oleksid mul kõik need muud probleemid kohal olnud. Hambad suust väljas ja liigesed haiged. Veri kannab ju põletikku mööda keha laiali.“

Katrina esihammaste alles jäämiseks on neid igast küljest toestatud. Paljastunud hambajuured on kaetud lakiga, hammaste ülemised vahed on täidetud plommidega. Hambad on lahastatud – altpoolt traadiga toestatud. Nagu breketid, aga hammaste tagant, et need laiali vajuda ei saaks. 

“See oli täielik õnnistus, et selle hambaarsti juurde sattusin. Alguses oli iga kord pisar silmas, kui sealt ära tulin.” Tema igemepõletikele spetsialiseerunud arst käib Euroopas konverentsidel ja näitab seal Katrina pilte. Ta pole kuulnud välismaa arstidelt veel mitte ühtegi head lahendust. 

Praeguseks on saanud selgeks, et kõige kindlam, aga väga eksperimentaalne lahendus oleks asendada esimesed kuus hammast implantaatidega ja keskele sild ehitada. See tähendaks, et kõigepealt tuleks hakata sinna koostöös sealuuga uut luud kasvatama. Katrina enda organism ei pruugi seda omaks võtta. Edasi tuleks teha igeme siirdamine ja ikkagi jääks küsimus, kas ige jääb uue luu peale püsima. See kõik ei pruugi õnnestuda ja raske on leida hambaarsti, kes oleks nõus nii riskantset protseduuri ette võtma.

Põletik on nüüdseks taandunud, aga oma esimesi hambaid Katrina kasutada ei saa. Õuna sisse ta hambaid ei löö, vaid peab õuna eelnevalt tükkideks lõikama. 

Alguses käis ta iga paari kuu tagant igemeid puhastamas, praegu iga viie kuu tagant, et ennetada igemepõletiku tagasitulekut. Kui praegu maksab iga puhastamine sada eurot, siis esimesed sagedasemad korrad olid kõvasti kulukamad. Ta otsustas kohe, et ei hakka tšekke koguma, sest ei tahagi teada, kui kalliks see kõik lõpuks kujuneb.

“Hea on vaadata teiste hambaid ja mõelda, et miks nad neid korda ei tee. Võib ju olla teadlik ja märgata oma suus igasuguseid asju, aga selle kõigega tegelemine on tohutult kallis. Seda võib ju võtta kui inimese isiklikku iluravi, aga kui mu töö seisneb selles, et ma pean inimestega suhtlema, siis kuidas ma suhtlen, kui mul hambaid ei ole?” küsib Katrina. “Ma suudan oma esihambaid üldiselt varjata, aga see ei ole tegelikult normaalne. See paneb igasugusele enesekindlusele korraliku põntsu,” lausub ta. 

***

Ene (54) ei teagi täpselt, kui palju ta on hambaid kaotanud. Alles on neid vähe. Juba kahekümnendates hakkasid kurivaimud ära tulema. Alguses hakkas hammas loksuma, siis kukkus pikapeale välja ja nii oligi. “Eks siis vahel vaatasin, et näe, üks loksub jälle. Kui tuli välja, siis tuli välja. Mis seal ikka.”

Hambaarsti juurde ta selle loksumise ja välja pudenemise pärast läinud ei ole. Ta ei mäletagi, et oleks kunagi suurt hambavalu tundnud. Ta ei ole lasknud end sellest üldse väga heidutada. Elu läheb edasi, lihtsalt ilma hammasteta.

Ene mäletab, et kooliajal käis ta kogu aeg hambaarsti juures, sest kõik pidid klasside kaupa oma hambaid ette näitamas käima. “Juba siis olid augud. Kogu aeg parandati.”

Talle tundub, et mõni hammas loksus äkki juba kooli ajal või igatahes enne 21-aastaselt emaks saamist. Ene arvab, et pärast lapse sündi hammaste loksumine hoogustus. Alates sellest ajast on neid aastakümnete jooksul omajagu välja kukkunud. Ta pole ühtegi alles hoidnud. Kusjuures kõige tagumisi hambaid ei ole tal vist üldse tulnud, mõtleb ta.

Kuigi tal on palju hambaid puudu, ei ole see talle elus kunagi muret teinud. Keegi pole halvasti öelnud ega hammaste kohta pärinud. “Normaalsed inimesed on olnud.”

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo

Viimastel aastatel on keeranud elu peaaegu et hambavabana sootuks huvitavaks. Ene töötas aastaid pagarina, aga jättis selle töö, sest hakkas vabakutselise näitlejana hoopis filmides kaasa lööma. Ta usub, et on saanud rolle just tänu oma välimusele ja hambaolukorral on selles oma osa. 

“Fantaasia, õudus, Eesti värk – need on kõik minu žanrid. Ja praegu tehakse just neid palju. Iga halva asja juures peab lõpuks ikka midagi head ka olema,” lausub ta.

Ene ajab põse punni ja näitab käega: sellist hambapõletikku pole tal kunagi olnud, et kõik üles paistetaks. Ta ei mäleta, millal viimati hambaarsti juures käis, sest ütleb, et pole lihtsalt vaja olnud. 

Ene usub, et võti peitub taruvaigus. Ta kasutab seda kogu aeg. Lihtsalt igaks juhuks, et ei tekiks põletikke. Päris taruvaiku, mitte tinktuuri. Taruvaigupallikesi on ta eluaeg nätsutanud. 

Kui praegu on vaja rongiga Tallinna minna, paneb ta igaks juhuks ikka palli põske ja tee peal muudkui nätsutab. 

“Ibumetin võib mul sahtlis üle tähtaja minna, aastas võib-olla kaks tabletti võtan. Taruvaik, piparmünt, pärnaõis, vaarikavars, päevakübar – kõike seda aga kasutan. Tervis on tugev ja ühtegi hambapõletiku pojukestki pole,” teatab ta.

***

Hambad mõjutavad kogu ülejäänud tervist rohkem, kui inimesed tavaliselt arvata oskavad.

Hambad mõjutavad kogu ülejäänud tervist rohkem, kui inimesed tavaliselt arvata oskavad. Näiteks võivad põletikulised hambad viia südamehädadeni. Omavahel seostatakse südameklapi põletikku ja kroonilist põletikukollet hammastes, räägib kardioloog Tiina Uuetoa. Kui kusagil kehas, näiteks hammastes, on põletik, võib see ära rikkuda südamele mõeldud antibiootikumiravi.

Doktor Uuetoa kinnitab, et tõsise südameoperatsiooni eelduseks on alati korras hambad. ”Kui ühel hetkel on vaja kahjustatud südameklapp välja vahetada, siis tahab kirurg olla kindel, et ei tekiks rumalat võimalust, et südameklapp vahetatakse küll ära, aga uus klapp võib ka haigestuda, sest põletik on kehas alles ja võib uuesti nakkuse anda,” selgitab ta. 

Nefroloog Margit Muliinil on üks 36-aastane meespatsient, kes sai juba lapsena uue neeru. Nüüd oleks tal vaja uut siirdamist. Selleks tuli tal kõigepealt kaksteist hammast välja tõmmata. Iga kord võttis arst kolm tükki ära, kokku kulus suu katkistest hammastest puhastamiseks neli visiiti. Nende ükshaaval ravimist ei kannatanuks tema rahakott välja.

Siirdamisele pääsemiseks tuleb esmalt esitada hambaarsti tõend, et hambad on ravitud. Ilma selleta ei pääse ei arstide konsiiliumi ette ega kogu Skandinaaviast otsitava neeru ootejärjekordagi. Doktor Muliini sõnul võtab elundi siirdamisega kaasnev ravi organismilt immuunsuse maha ja teeb inimese nõrgaks kõikvõimalike viiruste ja põletike suhtes. 

“Selle riski maandamiseks tuleb eemaldada kehast kõik põletikukolded ja väga tavaline salapärane põletikukolle peitub hammastes. Need tuleb korda teha, et siirdamise järel ei tekiks mingit ebaselget veremürgitust, mille tulemusel võime kaotada inimese ja koos temaga organi, mis on tulnud Soomest, Taanist või siitsamast Eestist. Uue neeru ootelehel on meil aga kogu aeg 50–60 inimest,” selgitab ta.

“Üle keskea inimestel, eriti meestel, on üsna tavapärane, et polegi hambaid suus, vaid on täisproteesid."

Saatuslikuks saada võivad katkised hambad oleks muidugi kõige parem korda teha, kuid need võib ka lihtsalt välja tõmmata, kui ravida pole võimalik. “Üle keskea inimestel, eriti meestel, on üsna tavapärane, et polegi hambaid suus, vaid on täisproteesid. Siis saab ka neerusiirdamise järjekorda,” ütleb ta.

Kümmekond aastat tagasi oli doktor Muliinil üks viiekümnendates meespatisent, kes sai toona peaaegu et neerusiirdamise ootelehele klausliga, et teeb hambad võimalikult kiiresti korda. Aga siis märkas Muliin, et saab juba iga kuu Tartust konsiiliumist kõne küsimusega, kas sel härral on nüüd hambad ravitud, et saaks talle elundit otsima hakata. 

“Kui see hakkas juba teist aastat käima, et ta justkui oli ootelehel, aga neeru talle tegelikult ju ei otsitud, sest hambad polnud korras, siis ma võtsin ta ette. Härra tunnistaski, et tal on hambaarsti ees hirm. Ta sai aru ka sellest, et hambaravi jaoks vajalikku raha tal ei ole ega tule,” meenutab Muliin. 

Samas oli härra pideva vere puhastamise protseduuriga juba kohanenud ja siirdamine tundus samuti hirmutav operatsioon. Ta loobuski siirdamisest ja käib nüüd juba kümme aastat iga nädal kolm korda dialüüsiaparaadi all verd puhastamas. Korraga kulub selleks umbes viis tundi. 

“Nüüd on ta juba 66-aastane. Vanus pole siirdamisel üldse takistuseks, aga temalt endalt ei tule hammaste korda tegemiseks mingit initsiatiivi,” märgib arst.

Muliin nõustub, et hambaravi on kallis, eriti, kui hambad on käest lastud. “Kogu hambaarstindus on läbi põimunud hirmust hambaravi enda ees ja hirmust kallite hindade ees. Aga kõikide suurte operatsioonide jaoks on ülioluline, et kehas ei oleks infektsioonikollet. Ka neil, kes käivad regulaarselt dialüüsis, viivad lagunenud hammaste all pesitsevad kroonilised põletikud ükskord südameklapi põletikuni. Ja üks hetk ongi veremürgitus käes,” sõnab ta. 

***

Kakskümmend viis aastat valgalaste hambaid ravinud Piret Randver kiidab oma patsiente ja ütleb, et Valga linnas ta enam naljalt hambutuid ei näe. Ta leiab, et aastakümnete taguse ajaga võrreldes on olukord nagu öö ja päev. Aga seda ainult neil, kes on käinud korralikult hambaarsti vastuvõtul ja teinud nii, nagu ta on soovitanud.

“Hädas on need, kellele ei sobi üks arst ja teine arst ja siis jõuab ta minuni tagasi ja vahepeal käib veel Läti Valgas ka. Igaüks on suus midagi teinud, aga järjepidevalt pole keegi ravinud. Jooksikutel, kel pole oma püsivat arsti, ei saa ka suu ikka päriselt korda,” ütleb Randver.

Teine seltskond on aga need, kes kunagi hambaarsti juures ei käi ning keda hambutus ei paista ka häirivat. Randver rõõmustab, et selliseid on siiski väga väheks jäänud. 

"Katkised mädased hambad on organismile väga suur koormus, aga inimesele endale ei teegi see alati suurt muret.”

“Maal, siin minu piirkonnas, on vahel ka niimoodi, et inimesi ei häirigi väga, kui hambaid suurt pole. Mõnel on need kontsikuteni ära kulunud, aga ta teeb tööd, laulab ja tantsib, on rõõmus. Katkised mädased hambad on organismile väga suur koormus, aga inimesele endale ei teegi see alati suurt muret.”

Randver lükkab järjest ümber hambaravi kalliduse kohta käivaid müüte. Ta ütleb, et rahapuudus on sageli vaid mugav põhjendus, mille taha pugeda. “Inimene helistab ja küsib, mitu tuhat see plomm maksab. Mõni laseb ära teha ja imestab, et ei läinudki sadu või tuhandeid eurosid. Nad olid kuulnud jutte, et see on ju košmaarselt kallis,” räägib ta.

Ta toob näiteks need, kes tulevad valuga vastuvõtule ja suu on tõesti väga hullus seisus. Aga küüned, kulmud ja ripsmed on tohutult uhked. “See tähendab, et prioriteet on lihtsalt paigast ära.” 

Teine asi on tohutu hirm. See on Randveri sõnul mõnel täiesti haiguslik, suisa foobia. “Ma olen soovitanud neil psühhiaatri poole pöörduda. Nad võtavad antidepressante ja saavad pikapeale suu korda. Pole enam mingit probleemi.”

Ta julgustab, et kui käia kord aastas kontrollis, ei ole hambaravi aastate peale jagades absoluutselt kallis. Jamadele saab aegsasti jaole. “Riik doteerib seda ikkagi päris korralikult. Kui suu on üldjoontes korras, siis kaks korda 40 või 85 euro eest – oleneb, kumba haigekassa hüvitise gruppi inimene kuulub – saab ikka päris palju ära teha.”

Lasterikaste perede liit on kutsunud arste üles suurperede vanemaid hambaraviga aitama. Ühing maksab suure osa ravist kinni, visiidi ja ülevaatuse teevad tohtrid omal kulul. 

“Sain Valga piirkonna suurte perede nimekirja. Helistasime ise kõik läbi, panime ajad kirja. Ligi 20 inimest tuli vastuvõtule, aga käima jäi kaks või kolm, kuigi kõik võimalused ja soodustused olid antud. Ainult üks naine lasi lõpuks sugulaste abiga omale korralikud proteesid teha. Enne oli tal suu eest kõik tühi, aga nüüd naeratab ja on kohe täitsa teine inimene,” meenutab Randver.

Randveri sõnul peitub hambutuse põhjus pea alati lapsepõlves. Lapsena kardeti hambaarsti ja pärast kooli jäeti vastuvõtul käimine katki. Olukord suus lasti lootusetult käest.

Randveri sõnul peitub hambutuse põhjus pea alati lapsepõlves. Lapsena kardeti hambaarsti ja pärast kooli jäeti vastuvõtul käimine katki. Olukord suus lasti lootusetult käest. “Vanasti ju juureravi ei tehtud, siis tõmmatigi hammas lihtsalt välja. Nõukogude ajal oli hambaravi tase peaaegu kiviaegne. Toonaseid plomme puurisime 90ndatel välja, nii et metallitükid lendasid. Nüüd on ju hoopis teine ajastu.”

Eriti kurvaks teevad teda need hambutud, kes võtavad lõpuks asja käsile ja tulevad vastuvõtule, aga jätavad viimase sammu tegemata. Põletikulised hambad võetakse ära ja proteesidki saavad tehtud, aga neid ei taheta kandma hakata. “Esimesel korral proovivad, on ebamugav ja jäävadki sahtlisse. Neid peab käima ikka arsti juures sättimas. Need, kes seda teevad ja jonni ei jäta, saavad hoopis uue elukvaliteedi.”

Psühhiaater Andres Lehtmets märgib, et kui inimene ei julge valu kartuses hambaarsti poole pöörduda, siis on küsitav, kas ta julgeb pöörduda sellest üle saamiseks psühhiaatri või psühholoogi poole. Liiatigi, et enamik sellisest abist on samuti tasuline. 

Samas märgib ta, et on väga tõenäoline, et hammaste puudumine tekitab inimesele vaimseid probleeme – suhteprobleeme, ülemäärast häbitunnet ja vältivkäitumist. Kui väljendunud need probleemid on, sõltub inimese üldisest vaimsest tervisest ja isiksusest. 

“Kindlasti süvendab depressioon või mõni muu psüühikahäire neid tundeid ja need omakorda juba psüühikahäiret – tekib nõiaring,” lausub Lehtmets. Tema sõnul peitub lahendus siiski hambaraviks võimaluse leidmises.

***

Neli aastat tagasi asutas pikaaegne sotsiaaltöötaja Meelika Limberg ühes teiste vabatahtlikega heategevusfondi Naeratuse Eest. See on mõeldud inimestele naeratuse tagasi andmiseks. Neile, kel endal hammaste korda tegemiseks raha ei jagu, aga tahtmist selleks on. 

Näiteks võttis fond hiljuti oma tiiva alla teenindaja, kes koroonakriisi tõttu koondati. Samal ajal kaotas ta oma esihamba. Töötu abirahast aga uut hammast suhu ei pane ja teenindussektoris esihambata uut tööd naljalt ei leia. Nõiaring.

Seltskonda käivitas fondi looma endi aastatepikkune heitlus hammaste nimel. Samal ajal fondi loomisega taastas riik 2017. aastal algul 30-eurose hambaravi toetuse ning aasta hiljem juba 40-eurose aastase hüvitise. See oli lisaargument utsitamaks inimesi oma naeratusi korda tegema.

Limberg tunnistab, et hambaraviks annetuste kogumine pole kõige lihtsamate killast. Kui nad laatadel või muudel üritustel raha koguvad, ütlevad inimesed ikka, et neid ei aita küll keegi ja nemad on pidanud ise oma hambaravi eest maksmisega hakkama saama. “Kui nad aga natuke süvenevad, siis sageli ikka aitavad. Kohe algul ei saada aru, mis ettevõtmine see selline on,” ütleb ta.

Veidi enam kui nelja aastaga on saanud fondi abil hambad suhu kaksteist inimest. Limbergi sõnul on praegu pooleli veel kümne inimese hambaravi. Mõnda hädasolijat on fond toetanud vaid 150–200 euroga, kuid enamike hambaravi maksab umbes 10 000 eurot. 

See ei tähenda, et inimesed saaksid suhu uue, pärishammastega äravahetamiseni samasuguse ja ilusamagi kallitest implantaatidest koosneva hambarivi. Neil palutakse leida taskukohasemaid variante. Selle summa eest saab enamasti kombinatsiooni umbes neljast implantaadist, mille külge saab proteesid kinnitada. Kui on veel oma hambaid, mida saab parandada, siis neid parandatakse.

Nende sihtgrupp on vähekindlustatud. Enne toetuse andmise üle otsustamist küsitakse pangakonto väljavõtteid. Abisaajad elavad sageli suuresti sotsiaaltoetustest ja töötu abirahast. Fondi abistatavaile on andnud hammaste suhu saamiseks toetusi ka kohalikud omavalitsused. Limbergi sõnul pole selleks küll eraldi fonde, kuid on võimalik küsida ühekordset erakorralist toetust, mis on enamasti umbes 250 eurot. Abiks seegi.

Limberg on veendunud, et katkistest hammastest tuleb avalikult rääkida, sest seis Eesti inimeste suudes on hull ja teadlikkus hammaste eest õigesti hoolitsemisest väike.

Limberg on veendunud, et katkistest hammastest tuleb avalikult rääkida, sest seis Eesti inimeste suudes on hull ja teadlikkus hammaste eest õigesti hoolitsemisest väike. Inimesed ei lähe hambaarsti juurde enne, kui suur valu käes.

Abiotsijad võtavad ühendust sihtasutusega Naeratuse Eest enamasti häbeliku kirja teel. Tavaliselt kaheldakse, kas üldse sobitakse toetuse saajaks. Pidevalt palutakse, et nende kiri vähemalt läbi loetaks. Võimalust mööda neid aidatakse, aga kahjuks ei suudeta hüvitada kaugeltki mitte kõigi ravi.

Rahapuuduse tõttu on tulnud fondi poole pöördujatele kahjuks ka ära öelda. Iga kolme kuu tagant vaadatakse üle, kui palju on fondi arvele raha kogunenud ja jagatakse see nende vahel, keda parasjagu toetatakse. Enamiku hambaravi kestab mitu aastat. 

“Ette ei saa me midagi lubada. Maksame alati otse raviasutusele. Enne toetuse lubamist tahame näha raviplaani ja hinnakalkulatsiooni. Mõned hambaravid teevad meile soodustusi,” kirjeldab Limberg.

Eraldi südameasjaks on võetud koduvägivalla ohvrite hambaravi. Limbergi sõnul on kaotatud hambaid ka sõna otseses mõttes vägivalla tõttu. Kuid nende hoole all on ka näiteks naine, kes põgenes pärast pikka hoovõttu ühes kolme lapsega vägivaldse mehe juurest ning sai siis jaksu hakata iseendaga tegelema. Tema hambaravi läheb ilmselt maksma kõvasti üle 10 000 euro. 

On olnud ka juhtum, kus vägivaldne mees ei lubanud aastaid naisel hambaarsti juures käia, sest kahtlustas, et naine käib hambaarstiga flirtimas ning eelkõige muretses muidugi selle pärast, et arstile paistab ju välja, et naine saab kodus peksa.

“Kurb on see, et hambad on halvas seisus juba noortel. Meil on olnud 30-aastaseid ja nooremaidki, kuigi kooliealistele on ju hambaravi tasuta. See näitab, et kodus pole neile õiget suuhügieeni õpetatud,” lausub ta.

Limbergi arvates peaks olema Eestis hambaravihüvitis suurem. Kui mitte kõigile, siis kindlasti vähekindlustatutele. 

***

Riigil pole ülevaadet kogu elanikkonna suutervisest. Tänavu pidi Tartu Ülikooli hambaarstiteaduse instituudis valmima suur suutervise uuring. Kuna inimesed ei pääsenud mullu koroonaseisaku tõttu uuringu tarvis hambaarsti juurde, lükkus Eesti inimeste suudes toimuva kohta kogu tõe teada saamine järgmisesse kevadesse. 

Uuring kaardistab just neid, kes pole aastaid hambaarsti juures käinud ja on seda rahapuuduse tõttu aastaid edasi lükanud. Selle analüüsi tulemused peaksid olema haigekassa jaoks järgmine verstapost otsustamaks, kas praegune hambaravi hüvitamise süsteem jätkub samamoodi või tuleb seda kuidagi muuta. 

Küll aga on Tartu Ülikooli teadlased uurinud 2018. aastal Eesti laste hambatervist ja saanud teada, et kahjuks on see üks Euroopa viletsamaid.

Uuringud näitavad, et mida arenenuma majandusega riik, seda vähem on inimeste hammastel kaariest. Kui Rootsis on tervete hammastega laste osakaal saja protsendi lähedal, siis Eestis on vastavad näitajad väga tagasihoidlikud. Juba kolmandik kolmeaastastest vajab kaarieseravi ning vähem kui kolmandikul kuueaastastest on terved piimahambad. See kõik viitab vanemate tegematajätmisele.

Samal ajal on Maailma Tervishoiuorganisatsioon seadnud eesmärgiks, et juba praegu peaks olema 80 protsenti vähemalt kuueaastastest lastest kaariesevabad.

Hambaarst Piret Randver muretseb, et vanemad kipuvad tooma lapsi esimest korda hambaarsti juurde alles siis, kui juba on auk ja võib-olla on kohal isegi hambavalu. Ta rõhutab, et hambaarsti juurde tuleks juba varakult sõbralikult tutvuma tulla.

“Kui laps tuleb esimest korda hambaarstitooli, nii et juba on närvipõletik, siis muidugi tuleb teha süsti ja on ebameeldiv. Vanemad ise teevad niimoodi lastele eluaegse trauma. Kui asi on nii hull, siis peame lapsed narkoosiga hambaravile saatma, et nad kohe kogu eluks šokki ei saaks,” ütleb ta.

Sotsiaalministeeriumis valmis 2019. aastal analüüs Eesti hambaravihüvitiste kohta. Ka selles toonitatakse, et hammaste regulaarset pesemist seostatakse üha enam enesekindlusega. Kuni selleni välja, et lapsed ja noored tunnevad seeläbi, et neil on kontroll oma tervise üle.

Ministeerium leidis, et 2017. aastast taaskehtestatud hambaravihüvitis on pannud inimesed rohkem hambaarsti juures käima (vt graafik). Eriti just vaesema elanikkonna seas. See aitab vältida hambaprobleemide süvenemist. Samas tõdeti, et ka hüvitise piirmäär on hea, sest hoiab inimestes motivatsiooni oma hammaste eest ise hoolitseda. Samas valitseb Eestis hambaravi kättesaadavuses Euroopa keskmisega võrreldes endiselt suur ebavõrdsus. Rahapuuduse tõttu jäetakse ikkagi hambaarsti juurde lihtsalt minemata.

Tartu Ülikooli sotsiaalteadlased võrdlesid 2014. aastal hambaravi rahastamist kümnes Euroopa riigis. Näiteks Suurbritannias, Taanis ja Leedus pakutakse tasuta või suurema hüvitisega hambaravi kehvemal järjel inimestele. Mõnel pool toetatakse üliõpilaste hambaravi, näiteks Suurbritannias ja Leedus. Lätis ravitakse hambaravi piirkondlikku kehva kättesaadavust mobiilsete hambaravikabinettidega. 

Enamikes riikides katavad osa inimeste hambaravist erakindlustused. Selline süsteem puudub vaid Eestis ja Rootsis.

Eesti Haigekassast märgitakse, et hambutuseprobleemid on teinud enne meid läbi ka heaoluriigid, näiteks Rootsi. Ühiskonnas paraneb suutervis eelkõige terviseteadlikkuse tõusu ja ennetustööga just laste seas. 

Hambaravis on Eesti prioriteedid lapsed, eakad, rasedad ja puuetega inimesed. Arvestades, et laste hambaravi on olnud tasuta aastakümneid, peaks olema üles kasvanud juba mitu tervete hammastega põlvkonda.

Haigekassast selgitatakse, et tervishoius on valikud raha jagamisel väga keerukad. Kui ühisest rahakotist ühele teenusele senisest rohkem anda, tuleb sama raha teiselt teenuselt ära võtta. Sel juhul jääb ilma keegi teine, näiteks keegi, kelle jaoks sõltub sellest tema elu.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!