Väikese Kalle põnev sügis. 1. osa

Misasi on peibutuspart?

  • Autor: Eero Epner
  • Illustratsioon: Joonas Sildre
  • Toimetaja: Iisa Laan
  • Audiolugu loeb: Gert Raudsep
  • Helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 09.2021

Nagu kõik lapsed, kelle sinistes pükstes on otse tasku kohal väike auk, kust on hea kärbseid taskusse toppida, tead ilmselt ka sina väikest Kallet.

Täpselt nii, sul on õigus: väike Kalle on too punase peaga blond poiss, kes elab siit väga kaugel kohe ümber nurga naabertänavas ja kellele üle kõige meeldib süüa sooja jäätist.

Igal teisel pühapäeval sõidab aga väike Kalle koos oma isaga valima. Ta isale meeldib kohutavalt valida!

Näiteks möödunud pühapäeval kõndisid nad isaga koos parajasti mööda sooja jäätise putkast, kui isa võttis telefoni ja valis numbri.

Mõni minut hiljem valis tema isa juba uue numbri ning nii läks see õhtuni välja: iga natukese aja tagant oli isal vaja valida uus number, öelda telefonitorusse “Halloo! Jürgen kuuleb!” ja rääkida siis mingit jampsi kõrgetest maksudest ja madalatest palkadest. Noh, tead küll, nagu need isad ikka.

Väikesel Kallel oli kohutavalt igav, aga kuna tema isal olid toredad suitsuvorsti meenutavad vuntsid, siis oli väikesel Kallel täitsa okei koos isaga valimas käia.

Kuna tema isal olid toredad suitsuvorsti meenutavad vuntsid, siis oli väikesel Kallel täitsa okei koos isaga valimas käia.

Kevadel näiteks valisid nad koos terve päeva turu peal arbuusi. Tema isa teatas talle juba hommikul tähtsa näoga, et täna tuleb arbuusi valimise päev ja kuna ta näpp oli selle jutu ajal püsti nagu purjekamast, siis mõtles väike Kalle, et võib seda nalja kaasa teha küll.

Koos mindi turule ja isa hakkas tähtsa näoga arbuuside peale koputama. Aga turule oli parajasti tulnud otse Armeeniast firma Arbuusiparadiis ning igal pool lettidel oli kokku täpselt 10 243 arbuusi. Väikese Kalle isa oli otsustanud nad kõik läbi koputada!

Nad alustasid hommikul kell seitse ja kella kaheks päeval olidki kõik läbi koputatud. Väikese Kalle isa ajas huuled jälle prunti ja tõstis oma näpu üles ning teatas, et kõige parem oli olnud üks arbuus päris alguses, sest kui vastu seda koputada, siis oli kumisenud samamoodi nagu siis, kui sääsk lendab tühjas ämbris.

Siis hakkasid väike Kalle, tema isa ja Armeenia firma Arbuusiparadiis esindaja, kellel muide oli kuklasse tätoveeritud väikese pardi pilt, arbuuse uuesti läbi koputama.

Kui nad selle õige lõpuks õhtul üles leidsid, oli “Aktuaalne kaamera” läbi, väikese Kalle isa vuntsid sorgus ja väikesel Kallel ära tulnud kaks piimahammast, sest ta oli parajasti sellises eas. 

Kui nad kodu poole läksid, isal suur roheline arbuus kaenlas, teadis väike Kalle, et see ei jää nende viimaseks pühapäevaks, kui nad koos valimas käivad.

Ja tõepoolest. Ühel kenal juulikuisel pühapäeval käisid nad valimas seltskonda.

Nimelt ütles väikese Kalle isa, et edaspidi võiks ringi liikuda ainult valitud seltskonnas. Väike Kalle ütles talle küll, et kõik inimesed on omamoodi kenad ja lahked, isegi tema isa on magades rahulik, sukeldudes vaikne ja päikesevarjutuse ajal ilus, aga väikese Kalle isa ütles, et säärast juttu tema kuulda ei taha.

Aga siis saabus sügis ja ühel laupäeval ütles väikese Kalle isa, et kohe on tulemas valimised ja need on kõige tähtsamad valimised ja tema hakkab juba aegsasti mõtlema, keda valida.

Siis rääkis isa tähtsa näoga veel midagi puliitikast ja presidendist ja blablabla. Noh, nagu isad ikka, tead küll. 

Siis rääkis isa tähtsa näoga veel midagi puliitikast ja presidendist ja blablabla. Noh, nagu isad ikka, tead küll. 

Aga siis korraga ütles väikese Kalle isa, et tema küll mingit peibutusparti ei vali!

Ja täpselt samal silmapilgul – ma tean, et sa ei usu, aga vannun oma vanaema kuldristi nimel, et see on tõsi – märkas väike Kalle, kuidas aknakardin liigutas!

Ja siis kostis kääks! Ja veel üks kääks!

Ja kui väike Kalle kardina juurde hüppas, siis nägi ta, et aken on lahti ja aknalaual istub keegi mees, selg tema poole!

Ja viimane asi, mida väike Kalle nägi, oli mehele kukla peale tätoveeritud väike part!

Siis hüppas mees aknalaualt maha ning kadus kibuvitsapõõsastesse, mille lõhn oli magus ja soe. 

Väike Kalle keeras ringi ja vaatas kohkunult isa poole. Ja mõtle ka! Isa seisis tardunult keset tuba! Tema näpp oli püsti. Tema huuled olid paigal. Tema silmad vaatasid ühte kohta. Nagu kivikuju!

Isa seisis tardunult keset tuba! Nagu kivikuju!

Väike Kalle ei saanud aru, mis oli juhtunud, kuid ta teadis, et see pole normaalne.

Ta oli näinud oma isa igasugu imelikke asju tegemas, näiteks oli ta ükskord lubanud väikesele Kallele, et parandab ära tema jalgratta, aga õhtuks oli jalgratta asemel õue peal sirge raudtoru, kolme sahtliga kummut, hunnik mutreid ja lillkapsas.

Teinekord oli isa jällegi öelnud, et teab täpselt, kuidas peaks bussis käituma, nimelt tuleb istme peale panna puhas rätik ja pükstesse kuiv ajaleht, sest muidu tulevad pisikud läbi püksitagumiku.

Aga midagi nii imelikku polnud väike Kalle veel varem näinud. Tema isa oli kivikuju! 

Kui väike Kalle isale lähemale astus, märkas ta aga veel ühte täiesti pöörast ja kohutavat asja.

Nimelt oli tema isa suust kõlanud viimane sõna õhku kinni jäänud!

Jaa-jaa, usu mind, väikese Kalle isa huulte juurde otse õhku oli väikeste selgete tähtedega kirjutatud: peibutuspart. 

Väikese Kalle isa huulte juurde otse õhku oli väikeste selgete tähtedega kirjutatud: peibutuspart.

Sel hetkel teadis väike Kalle, et isa päästmiseks peab ta välja selgitama kolm asja.

Esiteks: kes oli see mees, kes tema isa kivikujuks muutis.

Teiseks: misasi on peibutuspart.

Ja kolmandaks: kus hoiab isa kaneeli ja suhkrut, sest väike Kalle oli lugenud, et magus aitab paremini mõelda.

Veel samal õhtul istus väike Kalle köögilaua taga, sõi suhkrusaia kaneeliga ja otsustas kohe samal öösel oma uuringutega algust teha.

Kivikujuks tardunud isa seisis elutoas ning et tal nii kurb poleks seista, oli väike Kalle pannud talle kaela möödundaastased jõuluehted ning mõned tuled.

Kivikujuks tardunud isa seisis elutoas ning et tal nii kurb poleks seista, oli väike Kalle pannud talle kaela möödundaastased jõuluehted ning mõned tuled.

Need vilkusid pimeduses ning punaste ja roheliste tulede valguses nägi väike Kalle uuesti, kuidas isa suu juurde otse õhku oli kirjutatud salapärane sõna “peibutuspart.”

Mõistatus tuli lahendada ja väike Kalle teadis, et see pidi juhtuma veel enne tähtsaid valimisi.

Väljas oli pime. Isa vilkus. Väikese Kalle suu ümber oli kaneelirant.

Algamas oli põnev sügis.

Aita meil levida, jaga meie linke!