Väikese Kalle põnev sügis. 3. osa

“See seal jagab praegu valimislubadusi. Just praegu ütles ta, et Tallinnasse tuleb jõgi, Tartusse tuleb meri ja Viru-Nigulasse tuleb karu, kes oskab jalga kõrva taha panna ning Eesti hümni mõmiseda.”

  • Autor: Eero Epner
  • Illustratsioonid: Joonas Sildre
  • Toimetaja: Iisa Laan
  • Audiolugu loeb: Gert Raudsep
  • Helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 09.2021

Kui väike Kalle ja valimiskomisjoni liige jõhker Juhan sookure juurde jõudsid, seisis too hiiglasliku musta augu ääres.

See must auk oli veel mustem kui väikese Kalle isa keel, kui ta on pühapäeva hommikul oma autot puhastanud. Augu serval olid aga peibutuspardi kummalised, juba päris pisikeseks kulunud jäljed.

Jõhker Juhan vaatas väikesele Kallele otsa. “Hüppa ninne!” ütles ta, sest ei osanud endiselt s-tähte. Väike Kalle raputas pead.

Sügav must auk oli tõeliselt must ja tõeliselt sügav.

Aga siis korraga tõstis sookurg tiivad, tõusis maast täpselt ühe meetri ja kaheteist sentimeetri kõrgusele, avas noka ning hüüdis: “Džomolungma ja kuus mandaati!” ja sukeldus siis pöörase kiirusega musta auku. Sügavikust kostis veel üks kluugu, siis oli kõik. 

“Džomolungma ja kuus mandaati!”

Väike Kalle vaatas talle järele. Juhan raputas pead.

“Mnjaa,” ütles ta. “Meil üknkord valiminkominjonin oli ka nii, et tulid vaatlejad. Kan na tead, ken need vaatlejad on?” Väike Kalle raputas pead. Ta tahtis ainult, et ta isa enam kivikuju poleks. Tõsi, väikese Kalle isa oli ka varem kivikujuks muutunud.

Näiteks ükskord nägi ta tänaval Kaja Kallast ning üks teine kord nägi ta Liis Lemsalu ja siis mõlemal korral ei suutnud isa enam liigutada, seisis terve päeva ja õhtu ning isegi pool ööd ühe koha peal, käsi ette sirutatud, silmad pärani ja suu lahti. Aga alati oli ta sellest ju kuidagi välja tulnud!

“Vaatlejad on need inimened, ken meie tööd muudkui negavad,” patras jõhker Juhan. “Neil on trunnikud jalan ja binoklid kaelan ja nad niin muudkui vahivad meie akendent ninne. Tahavad teada, ega meie hääli kuhugi ära ei vii. Aga meie hoiame hääli väga hoolikalt! Eriti hoolikalt hoiame meie väikente laululindude hääli, aga ka nuuremate…”

Rohkem jõhker Juhan midagi öelda ei jõudnud, sest väike Kalle oli hüpanud musta auku!

Väike Kalle kihutas meeletu kiirusega allapoole ja talle tuli meelde, et isa oli talle alati öelnud, et kui ta peaks elus omadega kukkuma väga sügavasse musta auku, siis peab ta säilitama ikkagi hea tuju ning ennast uuesti leidma. Sellepärast katsus väike Kalle kohe oma nina ja sai aru, et kaduma ei ole ta läinud.

Isa oli talle alati öelnud, et kui ta peaks elus omadega kukkuma väga sügavasse musta auku, siis peab ta säilitama ikkagi hea tuju ning ennast uuesti leidma.

Teiseks proovis ta säilitada head tuju, kõditas ennast ruttu kaenla alt ning kukkuski naerma. Nii lendas ta läbi õhu, irvitas nagu segane ja näppis oma nina.

Kuni – blump! Väike Kalle kukkus otse keset suurt mulli!

Tõsijutt, see mull oli veel suurem kui see õhupall, mida su isa proovis sinu viimasel sünnipäeval kõigi külaliste ees täis puhuda. Ainult et see mull oli kuidagi pehme ja liikuv ning voolav.

Aga siis äkki – pläksti!

Mull lendas katki ja väike Kalle pudenes maapinnale, sest jõhker Juhan kõigi oma kuue käe ja jalaga oli talle järele hüpanud ning mulli peale maandudes selle purustanud.

“Nonii!” ütles jõhker Juhan. “No muidugi! Ei no muidugi! Teada värk!”

Ta käis ringi ja uuris mulli riismeid. “Arvata võisss! Kuidasss siisss teisssiti!” Korraga oli jõhker Juhan hakanud ütlema s-tähte, aga ta ütles seda kuidagi eriti pikalt.

Väike Kalle tõusis püsti, rapsis oma põlved puhtaks ja nägi siis, et tema ümber on veel mulle.

Oi jummel, neid mulle oli kümneid, isegi sadu. Hiiglaslikud suured mullid, mis vetrusid ja lendlesid ning igaüks oli suurem kui kaks väikest Kallet kokku panna.

“Jajaa!” ütles jõhker Juhan ja marssis ümber mullide. “Selge pilt! Teadsin kohe! Vaata, suur Rulle!” ütles ta väikesele Kallele.

“Ma olen väike Kalle,” ütles väike Kalle.

“Väike Kalle võisid sa seal üleval olla,” ütles talle jõhker Juhan, “aga siin all oled sa suur Rulle, sest see siin on valimisüritus ja kõik on suurem kui päriselus.” 

Väike Kalle vaatas ringi. Tõepoolest, suurte põrkuvate mullide vahel silmas ta väikest tribüüni ning sellel tillukest ülikonnas meest.

See mees vatras! Oi jummel, kuidas ta vatras.

Tema suu ainult liikus, nii et tema lõualuud tegid läbi õhu ilusaid suuri kaari. Ja tema suust, usu või mitte, tulidki need suured mullid!

“Vaata seda seal,” ütles jõhker Juhan ja näitas väikesele Kallele tillukest ülikonnas meest. “See seal jagab praegu valimislubadusi. Vaata! Just praegu ütles ta, et Tallinnasse tuleb jõgi, Tartusse tuleb meri ja Viru-Nigulasse tuleb karu, kes oskab jalga kõrva taha panna ning Eesti hümni mõmiseda.”

"Tallinnasse tuleb jõgi, Tartusse tuleb meri ja Viru-Nigulasse tuleb karu, kes oskab jalga kõrva taha panna ning Eesti hümni mõmiseda.”

Tõepoolest, väikese hallis ülikonnas mehe suust venis välja suur-suur mull ning tõusis vaikselt kõigi teiste mullide kohale. Väike Kalle vaatas seda võlutult.

Siis märkas ta, et selliseid tribüüne on veel.

On kümneid, isegi sadu, ja kõikide peal olid tillukesed hallides ülikondades mehikesed, kes vehkisid kätega nagu Katrina Lehis olümpiavõidu ajal ning muudkui lubasid asju kokku.

Üks mees lubas, et Pärnusse tulevad müügile piibelehtede järele lõhnavad sepikud ning et Võrusse tulevad iseliikuvad autod, millel bensiini ega juhti polegi vaja, vaid mis on sellised, et auto on keset teed, siis tulevad kolm sonides meest, vangutavad pead ja lükkavad siis auto parklasse.

Üks teine mees lubas, et iga pensionär saab jõuludeks 24 pakki kempsupaberit ja Ott Leplandi pildiga külmkapimagneti.

Üks kolmas mees lubas, et Mustvee linn tehakse nii korda, et see nimetatakse ümber Puhtveeks, ja et Sindi linna tehakse vorstivabrik ning linna nimeks saab hoopis Peki-Singi, kuhu tulevad tänavad nagu Täissuitsuvorsti, Viilutatud delikatessi põik või Šampinjonidega kõigile allee.

Üks neljas mees…

Kuid edasi väike Kalle enam kuulata ei jõudnud. Jõhker Juhan oli tõstnud kõik oma kuus kätt ja need näitasid kuhugi kaugusesse. Jõhkra Juhani nägu oli täis hirmu ja õudu, tema alumine lõug värises nagu vanaisal, kes on just külmunud kisselli joonud.

Väike Kalle vaatas ja nägi nende suurt uhket sookurge seismas. Tema nokk oli pärani ja tundus, nagu tahaks ta laulda, kuid ometi polnud kuulda ühtegi piiksu. 

“Nad said ta kätte,” kokutas jõhker Juhan. “Häältevargad on päral!”

“Häältevargad on päral!”

Siis vaatas ta väikese Kalle poole.

“Väike Kalle,” ütles jõhker Juhan tõsiselt. “See tähendab, et sinu peibutuspart on kusagil siinsamas. Minuga, vabariikliku valimiskomisjoni liikmega täiskäik edasi!” Ja ta tormas imekiiresti sookure poole.

Väike Kalle tõmbas kopsud õhku täis ja lendas talle järele.

Aita meil levida, jaga meie linke!