Väikese Kalle põnev sügis. 5. osa

Oi jummel ja seitseteist kevadist hetke. Sa ei kujuta ette, mis sai.

  • Autor: Eero Epner
  • Illustratsioon: Joonas Sildre
  • Toimetaja: Iisa Laan
  • Audiolugu loeb: Gert Raudsep
  • Helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 09.2021

Võimas kell seinal näitas 564, kui väike Kalle, hääletu sookurg, valimiskomisjoni auväärne liige jõhker Juhan ning punaste kukesulgedega Ekspert hiiglaslikku ruumi tormasid.

See oli maa-alune koobas ning parajasti oli seal käimas suur-suur koosolek. Väike Kalle vaatas kella. See näitas juba 548, mis tähendab, et väikese Kalle isa päästmiseks oli aega veel ainult 548 sekundit. 

Väikese Kalle isa päästmiseks oli aega veel ainult 548 sekundit.

“Tule!” Ekspert sikutas väikest Kallet käest ja tõmbas teda ühe suure kaljunuki taha. Tasakesi piilus ta selle tagant välja ning alles nüüd nägi väike Kalle, et koosolekut pidasid kummalised olendid.

Mõnel olid lestad, aga inimese pea. Teistel jällegi oli lame nokk, aga samasugune kena punnis kõht nagu Kalle isal, kui ta oli ära joonud pudeli sidrunilimonaadi. Mõnel olid selja peal tiivad, aga suust ajas välja samasugust tühja loba nagu väikese Kalle naabrimees, kui too oli tulnud saunas mõttele panna muru asemele kiviplaadid ja kolm meetrit asfalti, sest siis ei pea enam muru niitma ja vastikud liblikad ei lenda enam kevadel igal pool ringi.

Otse väikese Kalle nina eest lipsas aga läbi veel eriti kummaline olend. Tal oli inimese keha, kuid juuksed olid pealaelt natuke turris ning kui ta ühte oma tuttavat hüüdis, siis kostus tema suust ainult: “Prääksti! Prääksti!” 

Väike Kalle märkas, et jõhkra Juhani nägu on erutusest punaseks värvunud.

“Uskumatu,” sõnas jõhker Juhan. “Kolmkümmend aastat oleme seda kohta otsinud, ja lõpuks leidsin!” Ta vaatas väikesele Kallele otsa. “Saad aru, suur Rulle!” hüüatas ta, kuid tasandas kohe häält ja jätkas sosinal. “See siin on peibutuspartide kokkutulek. Tähendab, kusagil siin lähedal on neil pesa. Me oleme seda aastakümneid otsinud, vahepeal lõime käega, ei uskunud, et kunagi leiame, aga palun väga. Ja kes leidis? Mina, jõhker Juhan.”

“Uskumatu,” sõnas jõhker Juhan. “Kolmkümmend aastat oleme seda kohta otsinud, ja lõpuks leidsin!”

Väike Kalle märkas, et jõhker Juhan hõõrub kõiki oma kuut kätt omavahel kokku. “Kes teab,” ütles jõhker Juhan. “Võib-olla antakse mulle selle eest isegi Kuldne Hääletoru!”

Tasakesi piilusid kõik uuesti üle kaljunuki peibutuspartide koosoleku poole. Oli see vast pöörane sündmus! Kümned ja kümned poolinimesed-poolpardid hüüdsid, prääksusid, piiksusid ja hõikusid läbisegi! Ja millest nad rääkisid? Nad ei rääkinudki, vaid hoopis praalisid!

“Mina võtsin Nõmmel tuhandelt inimeselt hääle!” teatas üks tüüp, kelle tagataskust turritasid välja pehmed udusuled. “Üks lollakas jooksis veel järele ja tahtis oma häält tagasi saada, aga no mida sa karjud, kui häält ei ole! Tutkit talle!” Ja tüüp puhkes naerma ning koos temaga ka kõik teised peibutuspardid.

“Aga mina!” piiksus üks olend, kellel olid lestad sõrmede vahel ja üks käsi liikus kogu aeg üles-alla, nagu prooviks ta lendu tõusta. “Aga mina sain kätte Märjamaal kahesaja inimese hääled! Küll need hakkasid kibedasti kahetsema, et oma hääled mulle andsid, aga ma näen ju nii kena välja, muidugi annavad mulle!” Ja kõik röökisid naerda. 

Nii nad seal läbisegi käratsesid, kuni korraga oli kuulda vaikset köhatust. Sa võid küsida, kuidas on see võimalik, et kõik röögivad, aga vaikset köhatust on kuulda, aga vahel ongi nii, et kõige suurema lärmi sees on kuulda hoopis seda, kes kõige vaiksemalt räägib. 

Vahel ongi nii, et kõige suurema lärmi sees on kuulda hoopis seda, kes kõige vaiksemalt räägib.

“Tähendab,” ütles üks vaikne, kuid kume hääl, ning kõik vakatasid. Peibutuspardid tõmbusid eemale ning nende keskele liipas üks väike armetu peibutuspardike. Väike Kalle vaatas kella. Selle peal oli number 236. Ainult 236 sekundit veel!

Kella vaatas ka see väike armetu pardike.

“Tähendab,” ütles ta uuesti. “Kolmkümmend aastat olen ma teda otsinud! Ja eile mina tema leidsin.” Ta köhatas. “Muidugi mitte ise. Mulle oli abiks tema.” Ja ta tõukas enda ette väikese poliitbroileri.

Sa jeerum, milline oli selle broileri päevitus! Ta oli üleni pruun nagu väikese Kalle isa, kui ta kingi proovib viksida. Poliitbroiler ajas rinna uhkelt kummi ja prääksus: “Prääks, mina jah, prääks, mina-mina!” Siis saabus taas vaikus. 

Väike peibutuspardike vaatas ringi ja ütles: “Jah, ma leidsin ta eile ning muutsin kivikujuks.” Teised peibutuspardid hakkasid nihelema, siis juba sumisema, kuni lõpuks julges üks neist küsida: “Kuid kelle, aulik Suur Peibutuspaet… vabandust, Suur Peibutuspart?” 

Väike peibutuspart oli veel hetke vait, vaatas siis ringi ja ütles: “Maailma kõige usinama valija. Valija, kes pole kunagi ühtegi valimist vahele jätnud. Valija, kes valib poes piimasorte ja rosinakeekse, valib õiget ja valet, valib edasi või tagasi. Väikese Kalle isa!”

Üle koosoleku käis kahin.

“Justament!” jätkas väike peibutuspart. “Ma leidsin ta ja muutsin kivikujuks. Ja täpselt 135 sekundi pärast ta kivikujuks jääbki ning siis pole maailma kõige usinamal valijal enam häält. Ja see tähendab, et maailmas tuleme võimule meie! Peibutuspardid!”

Kõik hakkasid hurraa karjuma, plagistama oma tiibadega, prääksutama oma nokkadega ning trampima oma jalgadega.

Kell aga tiksus halastamatult edasi. Juba oli 102, siis 98, siis 89, kuid väike Kalle ei teadnud ikka veel, mida teha. Ta vaatas jõhkrale Juhanile otsa. See pilgutas talle silma. “Pole midagi,” ütles ta.

Siis tõusis jõhker Juhan püsti, hakkas vehkima kõigi oma kuue käe ning jalaga, nõnda et kõik portfellid nende otsas kõlkusid nagu jõuluehted kuusepuul, kui väikese Kalle isa neid üles panna proovib, ning karjus: “Halloo, pardid! Siin valimiskomisjoni liige jõhker Juhan, töötõend number miljon kaks!” 

Jõhker Juhan pilgutas silma ning kaljunuki tagant tõusid kohmetult püsti väike Kalle, Ekspert ning sookurg. “Teatan ametlikult,” karjus jõhker Juhan peibutuspartidele, “et need kolm on eriti supermegahüperprofessionaalsed vaatlejad, kes just äsja tegid teist kõigist fotod! Ja need fotod meie riputame üles ning kirjutame alla: “Neile mitte oma häält anda!” Teie pidu, kallid pardid, on läbi!”

"Teie pidu, kallid pardid, on läbi!”

Oi jummel ja seitseteist kevadist hetke. Sa ei kujuta ette, mis sai. Tõusis meeletu lärm. Pardid proovisid põgeneda, plagistasid oma tiibadega ning õhk täitus udusulgedega, kuid minema ei pääsenud ometi keegi, sest nad olid ainult poolenisti pardid.

Väike Kalle vaatas seda tohuvabohu ning tema silmadesse tungisid pisarad. Kell näitas juba 34. Vaid 34 sekundit väikese Kalle isa päästmiseks!

“Kuid siiski!” karjus nüüd jõhker Juhan. “Vabastage maailma kõige usinam valija oma kurjast nõidusest, andke talle tagasi tema hääl ning ma luban, et hävitame kõik fotod!” 

Saabus haudvaikus.

Siis astus teiste ette too väike peibutuspardike. Ta värises üleni vihast. “Seda ma sulle ei andesta,” sisistas ta jõhkrale Juhanile.

Siis vaatas ta kella. Kõik vaatasid kella. Seal oli 17. 16. 15. 14. Korraga lõi õhk punaseks, siis siniseks. Väike peibutuspardike vehkis oma kätega mis hirmus.

Käis pauk.

Siis käis bäng.

Siis käis psss.

Ja siis käis pauh. 

Väike Kalle istus oma toas laua taga. Teisel pool lauda istus isa ja sõi putru. “Miks sa ei söö?” küsis isa väikeselt Kallelt. “Söö ruttu, ma tahan täna veel endale pintsaku valida.”

Väike Kalle hõõrus silmi. Aga tõepoolest, tema isa oli jälle tema isa.

Väike Kalle vaatas aknast välja. Seal kõndis naabrimees jõhker Juhan. Tal olid kaks kätt ja kaks jalga ning väike hall portfell. Tundus, et ta läks tööle.

Kui väike Kalle akna juurde sammus, tõusid metsa äärest õhku kaks lindu.

Üks neist oli sookurg. Ja teine oli part.

Üks kluugutas ja teine prääksus.

Aita meil levida, jaga meie linke!