Tekst: Eero Epner
Pildid: Joonas Sildre
Audiolugu luges: Sergo Vares
Heli kujundas ja muusika lõi: Janek Murd
Toimetas: Tõnis Tootsen
Avaldatud: 11.2020

Pärast Priit Kolbre matuseid hakati välisministeeriumis rohkem rääkima diplomaatide stressist. “Tervisenõunik soovitas ka minul töökohta vahetada,” naeratab üks hallikate juustega saadik, “stressinäitajad olid kõigist normidest üle.” Kuid mõne aja pärast rääkimine vaibus. Surmad ei olnud toona ega ole ka praegu välisministeeriumis haruldased. “Matustel käimine oli tavaline tegevus,” ütleb üks diplomaat. Lahkunu mälestuseks pandi välisministeeriumi fuajeesse väikesele lauakesele alati mustas raamis kolleegi foto, selle ees süüdati musta lindiga küünal. Ühel hetkel kogunes neid väikeseid kompositsioone nii tihti, et üks laps küsis emalt, kas tollel on endast korralik foto juba valmis pandud.

Sest diplomaadid ei sure iga päev, kuid sageli. Infarktid. Insuldid. Üles ütlevad südamed ja vereringed. Ühe Eesti saatkonna töötajatest on tänaseks surnud juba kaks inimest ja kolm saanud kasvajad, kõik varases keskeas – kahtlustatakse, et nad hingasid kuude kaupa sisse hallitust, mida immitses nende päevinäinud kontoriruumide laest. Mis teha, maja oli vana ja seetõttu rendihind hea. Esineb alkoholismi, seda kõigile tuttavat viisi tuhmistada oma üksindust, süüd ja valu, ning diplomaatiline etikett pakub selleks hulgaliselt võimalusi, pikkides igasse sinu päeva mõne tasuta alkoholiga vastuvõtu. Diplomaatide seas on levinud ka vähk, aeglaselt oma kombitsaid ajav haigus, mille täpsed tekkepõhjused on endiselt saladus, kuid kõik arstid on veendunud: aastaid kestev ühetaoline tamp, peene nimega stress, muudab su keha hapraks ning avab selle vähile. Ent kus on diplomaatide, nende meie arvates sõmerat kaaviarit söövate ja oma residentsides likööri nautivate sametpintsakutes inimeste stress?

Pingelised päevad. Pidevad ümberlülitused. Mured nii kojujäänute kui kaasatulnute pärast. Katkiläinud sõprussuhted. Üks diplomaatidest abielupaar ütleb, et tänu koroonaviirusele said nad nüüd õhtuti koos olla – esimest korda 14 aasta jooksul. Mitmete saadikute abikaasad jäävad üldse Eestisse, sest välismaal ei saaks nad oma erialal edasi töötada – kuid reeglina tähendab see lahutust. Teistest võõrdumine juhtub ka siis, kui koos lähetusse minnakse. Ühe suursaadiku poeg hakkas isaks kutsuma nende autojuhti, teise laps imestas, kuidas vanaemal on olnud sõbrannad 60 aastat, aga tema ei ole kedagi oma elus tundnud kauem kui neli aastat. Mulle räägitakse lastest, kes on hakanud lähetusse jõudes taas alla tegema või on lakanud rääkimast, sest järjekordne kolimine, järjekordne tunne, kuidas kõik tuttav kaob ühe lennureisiga horisondi taha ning sind ümbritseb ebamäärane, hirmutav ja kõle võõras, on olnud liiga suur šokk. See pole võrreldav ühekordse välismaale minekuga. “Minu vanem laps on käinud koolis neljas eri riigis,” ütleb üks diplomaat. Miski ei kesta kauem kui neli aastat – ja sa tead seda. See on karussell, mis lõhub kõik sidemed ja lapsel võib kaduda igasugune usk tulevikku. Tema ema või isa, kelle peamiseks töövahendiks on suhtlus, vaatab nüüd hilisõhtul järjekordselt diplomaatiliselt õhtusöögilt koju jõudes oma uinunud last, kes ei jõudnud teda taas ära oodata, ja ta teab, et kui laps hommikul ärkab, ei räägi ta sõnagi – ta ei ole kohanenud.

“Esineb alkoholismi, seda kõigile tuttavat viisi tuhmistada oma üksindust, süüd ja valu, ning diplomaatiline etikett pakub selleks hulgaliselt võimalusi.”

Ent ilma oskuseta iga nelja või viie aasta tagant kolida, täiesti võõrasse riiki, mängida ümber kogu oma elu alates järjekordse kodu järjekordsest sisustusest ja lõpetades arusaamisega, et arst ei valda taas seda keelt, mida sina (“Me käime arsti juures ainult Eestis,” ütleb üks diplomaat) – ilma säärase kameeleonliku võimeta sulanduda pidevalt muutuvasse ümbrusesse ei ole võimalik diplomaat olla. Nad teavad seda. Keegi ei kurda selle üle. Nad ise tahtsid ja tahavad seda. Nad on selleks valmis ja isegi ootavad uusi lähetusi. Üks diplomaat, kes on teeninud nn hardship-lähetustes ehk kaugetes ning karmides paikades, kus peetakse sõdu või suhtutakse valgesse inimesse üleolekuga, lausa igatseb järgmist väljakutset. Ta tahabki, et peaks kohanema uute teretusviisidega, uute maitsetega, teistmoodi suhtlemisega. Ta ei mõtlegi diplomaadi tööst loobumisele ja ta ei virise. Ent temagi on ilma jäänud lähedaste sünnipäevadest, perekonna rüpes peetud jõuludest, oluliste inimeste matustest. Viimati jäi tal minemata heade sõprade pulma. “Ma oleksin väga tahtnud seal olla,” ütleb ta vaikselt – kuid see polnud lihtsalt võimalik. “See on nagu kosmoselaevas olemine,” ütleb üks endine suursaadik, “kõigist kaugel eemal.” Üks diplomaat võrdleb oma ametit allveelaevaga, teine telemajaga – sa elad oma kapslis ja tööst on saanud elustiil. Su närvid kuluvad, pinge kruvib, ja rohkem või vähem oled sa selle kõige keskel ikkagi üksi, isegi kui sinuga on elukaaslane ja lapsed.

“Alguses oli elevus.” Ma vaatan üle kohvikulaua. Ta on peaaegu kaks meetrit pikk, madala häälega, ja tema mälestustest on möödas üle 20 aasta. “Ma olin mõned kuud tagasi saanud 13 ning kodus oli ema sageli rääkinud, et varsti võime me minna mõneks ajaks elama kuhugi välismaale,” ütleb ta. Ta unistas Ameerikast (indiaanlased, kõrghooned, autode rivid) ja kuigi teade, et minnakse hoopis ühte Euroopa pealinna, valmistas väikese pettumuse, tundis ta ikkagi rõõmu. Kui ema andis talle seljakoti ja ütles, et kaasa saab võtta ainult nii palju, kui ta ise jaksab kanda, ei pööranud ta sellele erilist tähelepanu, ja kui nende lennuk – kaasas oli ka väiksem vend – Helsingist õhku tõusis, tundus kõik olevat võimalik. Mõned tunnid hiljem, pärast marutava tormi ja katkematute õhuaukude käes rappumist maandudes oli tal tunne, et näeb und, sest kõik kodune – kõik reaalne – oli kadunud mingi kummalise eesriide taha. Selle eesriide taha jäid nad kolmeks aastaks.

Ta harjus pealtnäha kiiresti. Kui tema vanaema pool aastat hiljem varakevadel suri, ei mõjutanud see teda kuidagi. “Vanaema ei olnud enam minu reaalsuses,” ütleb ta. Tema reaalsuses ei olnud enam ka sõbrad, maitsed, kodused lõhnad, sünnipäevad, ühised jõulud. Arvuteid ei olnud, telefonidega ei räägitud, oma esimesed e-kirjad saatis ta alles kolm aastat hiljem. Kogu tema senine elu oli hetkega vajunud õhukese mälukardina taha.

Ka koolis ei olnud alguses liiga raske. Vahel naerdi, kui ta oma kohmaka aktsendiga klassi ees luges, kuid selles linnas olid niikuinii kõik mingil moel külalised ja kui näiteks juudi pühadel kolmandik klassist kooli ei tulnud, ei pannud see kedagi imestama. Matemaatikas ja inglise keeles oli ta isegi klassi priimuste seas, tal oli tugev põhi all ja see äratas õrna lugupidamist. Kuidas ta vennal läks, pole ta kunagi küsinud. Tema oli juba Eestis jõudnud siinset keelt mitu aastat õppida, ta sai hakkama, aga vend läks 1. septembril kohalikku kooli, seisis vahetunnil üksinda keset kooliõue ja kuulas, kuidas ümberringi rääkisid kõik sõnu, millest ta ei mõistnud mitte ühtegi.

Esimesed sõbrad tekkisid tal siiski alles korvpallitrennis. Koos väljakul rassides murdsid kohalikud lõpuks läbi eestlase kapseldunud olekust, tekkisid sidemed, mis läksid pealispinna alla. Tasapisi õppis ta tundma kohalike paroole ja žargooni, seda filmidest, televisioonist või mujalt ladestunud igapäevast kultuurikihti, kus mõni lause muutub tähendusrikkaks alles siis, kui tead, kust see pärit on. Ta ei unustanud, kust ta ise pärit on. Igal suvel sõideti kolmeks nädalaks Eestisse (välisministeerium oli neile ette näinud aasta jooksul ühe edasi-tagasi sõidu) ja käidi ringi. “See oli piin,” ütleb ta. Esimene nädal kulus sisseelamisele, viimane nädal painas ärasõiduteadmine, vahele jäi seitse päeva kohustuslikke visiite lähisugulaste juurde. Tagasi lähetusriiki jõudes ja raudteejaamast väljudes tulvas temast aga üle emotsioonide laine: autode müra poolmunakividest laotud ringteel, selle linna valgus, tänavapostide kuju ja kõrgus. See linn oli hakanud temaga rääkima. Isegi kui ta nüüd, juba ammu täiskasvanud mehena aastakümneid hiljem sinna linna sõidab, haarab teda vaksalist väljudes hetkega mälestuste ja nostalgia leebe soe embus.

“Üks diplomaat võrdleb oma ametit allveelaevaga, teine telemajaga – sa elad oma kapslis ja tööst on saanud elustiil.”

Kuigi võõra riigi võõras linnas, ei tundnud ta end üksinda. Või meeldiski talle üksi olla. Või ta siiski ei kohanenud. Tuli periood, mil ta kooli ei läinudki, ronis trepikojas korrus kõrgemale ja luges päev otsa raamatuid. Koolist saabunud puudumisteated korjas ta majahoidja juurest ise ära ja viskas prügikasti. Jah, neil oli majahoidja. Seal linnas on igas kortermajas keegi, kes tulijatel ja minejatel silma peal hoiab. Korter oli neil aga väike, kolmekesi elati kahes toas, tema magas lahtikäival diivanil. Ühel hetkel lülitati neil hoiatamata elekter välja, siis keedeti vett koridoris. Pärast kooli käis ta trennis, õhtupoolikuti tegi kodutöid või vedeles niisama vennaga. Ema jõudis tavaliselt alles kella kaheksa paiku. Vahel mindi bussipeatusesse teda ootama ja kui ema märgati, joosti vastu. Mingit vimma ta ema vastu ei tundnud. “Kui oled kolmekesi parvel,” ütleb ta, “on väga ohtlik seda kõigutada.” Pealegi proovis ema igal võimalusel leida hetki poegadega koosolemiseks. Käidi linna avastamas, jalutati muuseumites, kodulähedases söögikohas võeti antrekooti ja friikartuleid, teinekord sõideti aga rongiga riigi teise otsa. Nädalavahetuseti mindi vahel linnast välja, kaasa tulid ka teised Eesti saatkonna inimesed. Neist oli kujunenud suur pere. See oli veel siis, kui autojuhid ja sekretärid võisid olla samuti Eestist ning koos pakuti üksteisele mitte ainult tööalaseid teenuseid, vaid ka inimlikku tuge. Hoiti kokku, tegutseti ühiselt, asjad laabusid kiiremini. Lõhkes saatkonna lagunenud hoones mõni toru, siis selle asemel, et viis päeva kohalikku torumeest oodata, kääris autojuht käised üles ja tegi sellegi korda. Oma säravat ema nende kõigi keskel mõnel linnalähedasel piknikul vaadates tundis ta hoopis muret või süüd. “Ta teeb seda meie pärast,” mõtles ta. Seda kõike. Kodumaalt eemalolekut. Pikki tööpäevi. Nädalavahetuseti saatkonda minekut, et seal koristada või muru niita. Vahel aitasid ka nemad vennaga emal diplomaatilise vastuvõtu jaoks kartulisalatit hakkida või kiluvõileibu teha, võtsid garderoobis riideid vastu, suuremana hakkas vend külalistele veini valama. Vahel märkas ta ka detaile ema töös. Mõnda telefonikõnet läbematult kultuuriinimeselt kodumaal, kes nõuab mitte ainult esinemisvõimalust, vaid ka garanteeritud publikut. Ema ohet, kui ta on aru saanud, et välisminister pole viitsinud lugeda briifi, mille ta eelmisel ööl on valmis kirjutanud ja ministrile saatnud. Aga ta ei mäleta, et ema oleks kunagi kurtnud. Ta oli selle töö ise valinud ja see meeldis talle. See oli põnev! See oli oluline! Ja jälle tuli õhtu, ja jälle jooksid nad talle bussipeatusesse vastu.

Kui ta kolm aastat hiljem tagasi Eestisse tuli, tabas teda hirm. Ta mäletab, kuidas istus keemiatunnis ja oli veendunud, et seda asja ta enam selgeks ei saa. Kui ühel nädalavahetusel hakati sõpradega Võsule minema ja tema käest küsiti, mis alkoholi ta sooviks, ei osanud ta midagi öelda. Euroopa pealinnas jõid temavanused sünnipäevadel kokakoolat ja sõid krõpse peale, aga siin küsiti valikut viina või rummi vahel. Ta arvas, et sureb (ta ei surnud).

Ema järgmistele lähetustele ta kaasa ei läinud, siin algas keskkool ja nii tundus õigem, kuigi ta teab, et emal oli seetõttu palju raskem. Ta pidas temaga pikki telefonikõnesid, tavaliselt nädalavahetuseti, sest ema oli siis niikuinii saatkonnas. Tal läheb hästi. Täna töötab ta poole kohaga reklaamibüroos ja teenib rohkem kui ema, kes on üle 20 aasta töötanud diplomaadina. “Eesti trump on ainult inimlik kontakt,” ütleb ta, “mitte miski muu.” See on suurim õppetund, mida ta õppis oma ema kõrvalt Eesti diplomaatia kohta.

“Kui nad mulle bussipeatuses vastu jooksid, siis ma teadsin: kõik on hästi,” ütleb tema ema mitukümmend aastat hiljem. “Ma teadsin, et me peame vastu.” See oli tema esimene lähetus ja ta otsustas lapsed kaasa võtta, sest pole paremat viisi pinge maandamiseks kui perekond – kuigi perekond võib pingeid ka tekitada. Need kaks asja käivad lahutamatult koos ning mitte keegi ei ole selles otseselt süüdi. Õhtul korterisse jõudes igatseb näiteks diplomaat enamasti kõige rohkem vaikimist – kümned kohtumised, läbirääkimised, infokogumised, vaidlemised, selgitamised on sind täiesti tühjaks tõmmanud. “Emotsionaalselt on kohutavalt kurnav olla kogu aeg avatud,” ütleb üks endine suursaadik, “ja viimane asi, mida sa tööpäeva lõpus ootad, on vastuvõtt.” (Ja ometi on sul pea igal õhtul mõni.) “Ma olen introvert,” ütleb Harri Tiido, “kuid ma pidin tegema ekstraverdi tööd.” Seetõttu soovis ta, nagu soovivad ka kõik teised diplomaadid, töölt tagasi jõudes lihtsalt… vait olla.

Kuid sinu elukaaslane on olnud taas kord päev otsa üksinda teie tühjas korteris, mida te kumbki koduks ei nimeta. Ta luges natuke raamatut. Käis poes ja ostis veidi sellerit. Tõmbas magamistoast tolmu ja kuulas, kuidas pärast väljalülitamist tolmuimeja viimased tuksed tühjades tubades sihitult kajasid. See on olnud kõik. Täiskasvanud kõrgharitud professionaali järjekordne päev hakkab õhtusse jõudma ning ta tahaks sinuga lihtsalt rääkida, jagada, tunda endki elus osalejana, kuid ta ei saa. Üks soovib diivanil istudes vaikida, ja teine soovib kõneleda, ning teie liitumisläbirääkimised on ummikus. Üks osa sinu südamest tunneb rahu, lõõgastumist ja väljalülitumist. Ja teine osa tunneb süüd, et oled oma armsaima inimese elu ära rikkunud.

Välisministeerium soosib abikaasade kaasatulekut: ilma elukaaslaseta muutub diplomaat kurvemaks, seejärel üksikumaks, siis aga juba haavatavaks ning peatselt on ta julgeolekurisk. Abikaasadele hakati esimestena kogu Euroopas maksma isegi spetsiaalset abikaasatasu – see pole eriti kõrge, kuid pakub võimalust Eestis olles perearsti juurde minna, kindlustab tulevikus väikese pensioni ning ennekõike annab tunde, et sindki on tegelikult kellelegi vaja. Sest suure osa oma elust tunnevad diplomaatide elukaaslased midagi muud.

Nad ei käi tööl. Väga paljudes riikides ei tohigi, sest siis kaoks nende immuniteet ehk puutumatus – see kõlab nagu tarbetu privileeg, ent on sageli elementaarne kaitse, sest pole olemas diplomaatiat ilma ohtudeta. Või kui tohibki tööl käia, siis nad lihtsalt ei jõua, sest selgeks tuleb õppida kohalik erialakeel, saama litsentsid, astuma ametiühingu liikmeks – ja saama veel terve hunniku pabereid, enne kui sul lubatakse midagigi teha. “Koeraga jalutaja on võimalik muidugi ka niisama olla,” muigab üks diplomaat, “aga see ei näe hea välja.” Hea näeb välja see, kui diplomaadi elukaaslane on kõrgelt haritud, oma erialal silmapaistev spetsialist, huvitav ja paeluv isiksus – kes istub kodus ja ei tee midagi.

“Ma olen siin lihtsalt kellegi +1,” ütleb mulle telefonis ühe Eesti suursaadiku abikaasa, “ja seda on enda jaoks väga raske õigustada.” Mitukümmend aastat tagasi õppis ta arstiks, tutvus ülikoolis olulise inimesega ning ütles juba oma kursuse lõpupeol, et arstina ta järgmistel aastatel ei praktiseeri, sest läheb ja saadab elukaaslast tema esimesel välislähetusel. Ta mäletab siiani kursaõe ehmunud nägu: arst ei saa endale lubada katkestust, ta peab tööd tegema, muidu jääb ta kõigist maha. Kuid ta läks ikkagi.

Minu vestluskaaslane on proovinud kõigest hoolimata oma kvalifikatsiooni hoida. Kuigi välismaal ta töötada ei saa – keel ei tule nii kiiresti kätte, lapsed võtavad oma aja, kursuste jaoks pole alati võimalustki –, siis suviti Eestisse tulles saadab ta abikaasa ja lapsed suvekodusse puhkama, ise aga töötab. Kaks kuud järjest iga päev, võttes patsiente vastu isegi nädalavahetuseti. Tema lapsed on segaduses, sest ema, kes on olnud erinevates riikides iga hetk nende käsutuses, käib nüüd arusaamatul moel tööl – ja ainult selle nimel, et ta võiks säilitada lootust töötada kunagi kauges ebamäärases tulevikus taas sellena, kellena ta on alati tahtnud töötada. Kuid nendest suvekuudest on ikkagi vähe. “Ma olen leppinud, et tugevat spetsialisti ei saa minust enam kunagi,” ütleb ta. Ta loodab olla hea üldarst, kuigi ka see on keeruline, sest läbida tuleks koolitusi – koolitusi, kus õppejõududeks on tema endised kursaõed. Ja ometi ei anna ta alla. Sest kui ta suvel Eestis olles hommikul kell 9 kabinetti astub, tunneb ta hetkeks, et ta on keegi.

“Ma olen mõelnud psühholoogi juurde minna,” tunnistab ta. “Ma proovin oma elu peale sügavuti mitte mõelda, aga kui siiski mõtlen, langen kiiresti enesehaletsusse.” Tunne, et sa oled eikeegi, lihtsalt kellegi saatja, on kerge tulema. Kui abikaasa sind mõnele diplomaadile tutvustab, ei kuulata sageli su nimegi ning vaadatakse sinust lihtsalt läbi, sest kunagisest arstitudengist ja praegusest koduperenaisest ei ole neile mingit kasu. Iga tema päev algab hommikul laste kooli saatmisega – pärast pikki otsinguid on leitud hea kool, aetud korda võõrad dokumendid, õpitud leidma poes midagi, mis asendaks hapukoort. Seejärel “päeva parim aeg”, kui on võimalik pühenduda natuke ka endale. Ei, mitte eneseteostusele – aga kohtumisele nendega, kes on samasugused nagu sina: diplomaatide elukaaslased. Vahel käiakse koos joogas. Kord kuus kohtutakse raamatuklubis. (Tema soovitas viimati kõigil lugeda Andrus Kiviräha “Mees, kes teadis ussisõnu” – vastukaja oli elav, eriti äratas huvi esimene pool, teine läks paljudele liiga rajuks.) Vahel tehakse mõni väljasõit. Ühes Euroopa mahedas veiniriigis lähetusel olles käis ta portselanimaali tegemas, praegu aga organiseeritakse ühiselt jõululaata, mille tulud (eelmine aasta üle 100 000 euro) lähevad heategevuseks. Nii mööduvad päevad täis lapsi, värvitud taldrikuid ning Vene saadiku soovitatud järjekordset raamatut Teisest maailmasõjast – hingetõmbeks joogamatil silmade sulgemine ja katse mõelda mitte millelegi. Sest kui mõtted taas tulevad, ei ole need sageli eriti meeldivad. Sotsiaalset võrgustikku pole. Sõpru pole, ja need, kes pisihaaval tekivad – saatusekaaslased –, võivad iga hetk igaveseks horisondi taha sõita. Võõras keel. Võõrad inimesed. Võõrad linnad, tänavad ja majad. Päevad täis kõike muud kui seda, kelleks ta kunagi õppis ja kelleks väga-väga tahtis saada. “Muidugi on see minu enda valik,” ütleb mu vestluskaaslane. Sest teine valik oleks olnud jääda koju, mitte kaasa minna – ehk lahutada.

Ise diplomaadiks saada ta ei taha. Tal on küll olnud huvitav kuulata arutelusid rahvusvaheliste suhete teemadel, kuid ta ise valis endale kunagi ammu juba ühe teise elukutse – mis siis, et ta pole saanud sellega enam aastaid tegeleda. Aga võib-olla ta tunneb, et on oma riigi jaoks juba piisavalt andnud. Kui küsin, kas ta Eestit unes näeb, ütleb ta “muidugi”. Tal on siiamaani meeles, kuidas ühes Euroopa kõige kaunimas linnas uinudes tuli tema unedesse ta elukutse. “Ma olin taas arst,” ütleb ta, “aga täiesti ebakompetentne.”

Üks suursaadik nägi aga hiljuti unes pihlakapasteeti ja värskelt marineeritud kurki leiva peal. “Ma ei tea, mitmes korteris ma 28 aasta jooksul elanud olen,” ütleb üks saadik. Ta ei ole kokku lugenud. Ei ole mõtet. Üks diplomaadipaar ostis hiljuti Lõuna-Eestisse suvekodu, sellest peaks saama nende ja nende laste nabanöör kodumaaga. Sel aastal said nad kogu suve peale seal omavahel koos olla 72 tundi ning kuna kõik oli hooldamata, hein kasvas üle pea ja võsa hakkas tungima juba koduõue, rabas ekstsellents üksinda kaks esimest nädalat, nii et roietesse tekkisid lõpuks väsimusmõrad. Möödas on ajad, kui diplomaatidel olid välismaal paremad elutingimused kui Eestis, see pole enam mõnda aega nii. Inimesed lähevad välismaale sõites räpasematesse eeslinnadesse, väiksematesse korteritesse ja lagunenumatesse tubadesse kui Eestis – ja ometi nad lähevad, sest on sellise elukutse valinud, leidmata sealt aga kunagi midagi, mida võiks nimetada “koduks”.

“Hea näeb välja see, kui diplomaadi elukaaslane on kõrgelt haritud, oma erialal silmapaistev spetsialist, huvitav ja paeluv isiksus – kes istub kodus ja ei tee midagi.”

“Kolimise stress on võrreldav lähedase surma ja töö vahetamisega,” näitab üks diplomaat mulle uuringuid. Enamik meist kolib oma elus võib-olla viis-kuus korda. Diplomaadid kolivad kümneid kordi ja mitte naabermajja, vaid iga nelja aasta tagant võõrasse riiki, tundmatusse keelde, täiesti võõraste inimeste keskele, kellega neid ei seo miski. Mõned perekonnad tulevad sellega paremini toime. Mõned mitte. “Kõigil meie lastel on vaja olnud psühholoogilist abi,” ütleb üks saadik. Enne järjekordset kolimist kohtus tema 16-aastane tütar viimast korda oma uue parima sõbrannaga, nad olid teineteist leidnud lähetusriigis. Lõpuks ometi keegi, kellega end jagada, keda usaldada ja kellega nädalavahetusel hängima minna – ja nüüd taas kolimine, nad ei näe teineteist enam kunagi. “Nad mõlemad nutsid lahinal,” ütleb saadik, “nad olid šokis.” Ta aimab, mida tütar võis tunda. Ta ise on kaotanud “metsikult sõpru”. Klassikokkutulekutele ei ole ta aastaid jõudnud, need toimuvad iga aasta kaks korda, nad hoiavad ühte – aga tema nendega enam mitte. Vähestel diplomaatidel on kaasas koduloomad, küll aga on neil kõigist kodumasinatest kaks eksemplari: kaks kohvimasinat, kaks fööni, kaks pesumasinat. Ühel suursaadikul on kolm saumikserit: üks lähetuses, üks kodus, üks niisama. Enamik aega ei mõtle nad selle kõige peale. Sest nad teadsid, mida tähendab diplomaadiks olemine. Nad valisid sellise elu ise.

“Vaata neid,” ütleb mu vestluskaaslane ja osutab peaga söögitoa poole. “Nad peaksid arutama Valgevene probleemide üle, aga on selle asemel sunnitud rääkima olmest. Milline nonsenss.” On vaikne augustikuine laupäevaõhtu Tallinna eeslinnas. Vihmahood on möödunud ja tillukese tagaõue muru lõhnab värskelt. Muru peal seisab umbes paarkümmend Eesti suursaadikut, nad vahetavad värskeid kogemusi suletud ja avatud lennuliinide osas, teevad nalja. Vahepeal avab mõni neist telefoni ja jälgib uudiseid Valgevenest. Rahvas on tänavatel. Putin on esialgu vait. Eesti seisukoht on peamajas kujunemisel. Siis grilliõhtu jätkub. Oleme ühe suursaadiku kodus ja tema mees vabandab, et trepi käsipuu võib olla veel värske värviga kaetud, ta värvis seda alles sel ööl (varem polnud aega, nad olid välismaal). Kui me lauda istume ja ma hakkan kuulama jutte Poola välispoliitiliste valikute või Gruusia konflikti tekkeloo kohta, laveerib ta osavalt meie vahel, pakub õigel hetkel kala, ilmub eikusagilt piiskadega kaetud veinipudeliga ja soovitab seda või toda marki, viskab mõne nalja, võtab siis määrdunud taldriku ja kaob taas kuhugi. Ma ei näe teda esimest korda. Olin kord tema abikaasa juures saatkonnas vastuvõtul ja märkasin, kuidas ta poolnähtamatult koristas meie riiulitesse unustatud nõusid või astus ligi ja küsis siiralt huvitatud küsimuse meie tegevuse kohta. Grilliõhtu edenedes kolime tuppa, diplomaadid hakkavad arutama juriidikat, suursaadiku mees toob mulle aga kohvi ning kooki. Vaikselt hakkan tundma, nagu oleksin väljavalitu, nagu minust sõltuks midagi ja mind oleks siin kogu aeg oodatud. Vaatan teda. Ta ulatab mulle veel üht kooki. Miski minus ütleb, et see ongi diplomaatia.

“Mõistmine peab olema piiritu,” ütleb mehe abikaasa – suursaadik – siis, kui kõik on tema kodust juba lahkunud ning istume tühjaks jäänud toas. Ma vaatan ringi. See on ilus kodu. Raamaturiiulitel Henry Kissingeri “Diplomaatia”, mõned luulekogud, atlased, raamatud totalitarismist ja demokraatiast. Ma tean, et alles mõned nädalad tagasi olid riiuli ees, laenurkades ja pehmete diivanite ümber ämblikuvõrgud. Isegi kõige laisemad ämblikud olid jõudnud rahulikult valmis punuda oma peenikese koega võrgud, sest kodus ei olnud kuude kaupa mitte kedagi. Selle kodu küttesüsteemid ehitati hiljuti ümber, et suursaadik saaks neid juhtida tuhandete kilomeetrite kauguselt – vajutad nuppe ning sinu kodus, mitme silmapiiri taga hakkavad temperatuurid langema või tõusma, küttes pimeduses seisvaid inimtühje tube eikellelegi. Vahel läheb siin signalisatsioon peale, vahel tühjeneb suitsuanduri patarei ning hakkab huilgama, millegipärast enamasti just öösiti ja sa ärkad pahase naabri telefonikõne peale.

“Diplomaadiks olemine on terve perekonna töö.”

“Diplomaadiks olemine on terve perekonna töö,” ütleb saadik ja räägib, kuidas tema asukohamaalt lahkumise peol tassis abikaasa taburette ning kahvleid. Neid lugusid on veel. Lapsed, kes koristavad saatkonda või võtavad külaliste riideid vastu. Abikaasad, kes pesevad esinduse aknaid või suhtlevad teiste saadikute abikaasadega, et infot koguda. “Väga sageli sain ma kõige olulisemat teavet mitte ministrite, saadikute ja nõunike, vaid hoopis oma naise käest, kes suhtles teiste saadikute abikaasadega,” ütleb Harri Tiido. Mitmed diplomaadid on abielus diplomaatidega. Eriti 90ndatel oli elu välisministeeriumis nii pingeline, et majast välja ei mindud, kohtuti koridori peal kolleegidega, armuti ja abielluti. Mõnes üksikus saatkonnas saavad abikaasad koos töötada (Eestil võib ühes riigis olla ka mitu esindust, üks suhtleb sealse riigiga, teine aga mõne organisatsiooniga), kuid enamikes mitte, sest tekiks korruptiivne suhe: üks oleks ülemus ja teine alluv. Seetõttu peavad mõned loobuma, aga loobuma peavad ka arstid ja juristid, tislerid ja ajakirjanikud. Mehed ja naised, kes on loobunud oma ambitsioonidest, katkestanud oma karjääri ja sõitnud koos elukaaslasega tundmatusse, et aidata sättida toole, asetada õigesti kahvleid ning proovida Eestil näida seeläbi natukenegi suurem, kui ta tegelikult on.

Märkan, et õues on hakanud hämarduma. Taldrikul on tordi viimased riismed.

Loe edasi siit: III osa “Bankett ridamajas”