Tekst: Eero Epner
Pildid: Joonas Sildre
Audiolugu luges: Sergo Vares
Heli kujundas ja muusika lõi: Janek Murd
Toimetas: Tõnis Tootsen
Avaldatud: 11.2020

Mis ilm tol päeval valitses, kohalviibijad ei mäleta. “Meeleolu oli nii rusuv, et välistele asjadele ei jätkunud tähelepanu,” ütleb Urmas Paet. Kirikuvõlvide all seisis palju inimesi. Enamik neist varases keskeas, soliidsed, tõsised. President. Peaminister. Kõrge jaheda lae all kumasid tumedad orelihelid. Siis tuli päike välja ja kirikuaknad lõid helendama. Peeti mõned kõned. Erilise soojusega rääkis kirikuõpetaja, kes oli ühtlasi diplomaat – ta tundis lahkunut hästi, nad olid samas saatkonnas koos töötanud. Hiljem veeres must auto vaikselt kiriku juurest mäest alla ning peatus enne edasisõitu korraks välisministeeriumi hiiglasliku maja ees. Seal seisid langetatud peadega Eesti diplomaadid. Siis auto nõksatas ning sõitis peaaegu hääletult edasi.

“Tema surm pani meid kõiki rohkem mõtlema inimelu haprusele ja nendele valikutele, mida oma elus teeme,” kirjutab mulle 14 aastat hiljem Kolbre kolleeg, kes töötab endiselt nii vaimuliku kui ka diplomaadina. “Aga ka pühendumusele ning sellele, kuidas iga pühendumine võib meid lõpuks märkamatult nii vaimselt kui füüsiliselt ära kulutada.” Oli esmaspäeva ennelõuna, kui helistas Soome välisministeeriumi protokolliülem ning talle esimesena teatas, et Eesti suursaadik Priit Kolbre on surnud.

Kolbre oli leitud Vantaa lennujaama parklast, auto mootor veel töötamas. Ta oli tagaistmel kummalisse poosi vajunud – infarkt. “Seda tunnet on võimatu kirjeldada,” ütleb Urmas Paet. Kolbre oli olnud Vantaa lennujaamas tema pärast: protokoll nõuab, et resideeruv saadik võtab vastu ning saadab ära oma riigi ministrid. Nad olid lennujaamas hüvastijätuks kätt surunud, Paet lendas Šveitsi, Kolbre kõndis tagasi parkla poole. Kui Paet mõned tunnid hiljem Zürichis maandus ja telefoni avas, oli see sõnumeid täis.

Priit Kolbre lahkumine oli šokk. “Mu isa tervisel ei olnud mingeid kulumise märke,” ütleb tema tütar. Ta oli kuueaastane, kui tema isa 1990ndate alguses välisministeeriumisse tööle kutsuti. Varem juhatas Kolbre ülikoolis majandusteaduste kateedrit, kuid välisministeeriumisse sattuski toona erinevate elualade inimesi. Meie esimesteks diplomaatideks said raadioelektroonikud, näitlejad, juristid ja infotöötlejad, aga ka tööstuselektroonikud, kirjanikud, raadioajakirjanikud, samuti ajaloolased, itaalia või saksa kirjanduse asjatundjad, raamatukogutöötajad, keemikud, õpetajad, eesti ja inglise filoloogid.

See andis neile silmaringi ja elukogemuse, mis hõlbustavad suhtlemist, ning just see on diplomaadi olulisim valuuta. Sa võid rääkida tundide kaupa nagu pontšik – ümmarguselt –, aga seda saab lubada endale ainult suurriigi esindaja, sest kõik tahavad temaga niikuinii suhelda. Eestiga ei taha keegi, sest Eestil pole eriti midagi pakkuda. “Kui ma läksin mõnele vastuvõtule, ei seisnud ma kunagi veinilaua ääres või uste juures, vaid alati ruumi keskel,” ütleb Marina Kaljurand, “mul oli vaja, et mind pandaks tähele ja nähtaks.” Sellest hoolimata võttis igas uues riigis umbes aasta, kuni saabusid vastuvõtud, kus tema ei pidanud enam ise kõigi järel jooksma, vaid vahel tuldi nüüd juba tema juurde.

Marina Kaljuranna kutsus välisministeeriumisse tema paralleelklassivend, paljusid kutsus Lennart Meri, mitmeid kutsusid tuttavad. “Konkursse ei toimunud või olid nad kõigest kosmeetilised,” mäletab üks toona alustanuid, “aga kuna me olime inimlikul tasandil juba tuttavad, siis me sobisime omavahel.”

See polnud pelgalt sõpruse küsimus: Eesti välispoliitikat hakkasid 90ndatel kujundama inimesed, kellel polnud Nõukogude Liidu tausta (see oli Meri programmiline seisukoht) ning kelle väärtused klappisid. “Ei otsitud professionaalseid diplomaate, vaid inimesi, kes oleksid kõige läänelikumad,” ütleb üks 90ndate alguses alustanu. “Või siis võeti noori, kes olid võimelised kiiresti läänelikuks muutuma, sest Lääne põhiväärtused olid meie teekaardiks.” Sellest pidi saama Eesti strateegiline eelis võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega – ja saigi.

“Iga pühendumine võib meid lõpuks märkamatult nii vaimselt kui füüsiliselt ära kulutada.”

“Teadsime üsna täpselt, milline see riik ja ühiskond selleks peavad olema,” kirjutab Matti Maasikas ühes artiklis. “Liberaalne demokraatia, tugev õigusriik, inim- ja kodanikuõiguste vankumatu järgimine.” Välispoliitikas keskenduti liitlassuhetele, majanduses usuti ausat konkurentsi ning vabakaubandust. Ja lisaks lihtsalt nähti välja, käituti ja oldi nagu Läänes. Pruunide lipsude asemel midagi maitsekat. Viisakus. Empaatia. Keelteoskus. “Mind hinnatakse kogu aeg,” ütleb üks diplomaat.

Aastakümneid tagasi seisis ta nõutult Helsingis, käes automaadi väljasülitatud tuhmi kirjaga visiitkaart. Ta viskas selle prügikasti, sest nii kehva kvaliteediga kaarti ei saa – ei tohi – ükski riik kasutada, isegi mitte kõige väiksem. Ta teadis, et Eestit esindab tema tervitamislaad, tema pintsaku lõige, tema lauakombed ja tema naljade nüansid. Millist kirjanikku ta mainib. Kas ta lubab lõpetada teise lause või segab vahele. Kas ta pigem kuulab või pigem räägib.

“Sinust peab õhkuma läänelikkust,” ütleb üks endine suursaadik, “ja kõige hullem, kui sa oled vähe lugenud, kitsa silmaringiga ja räägid ainult sellest, mida sinu riik tahab. Sest see on provintslik.” Muidugi ei tohiks me ühe inimese põhjal teha üldistusi kogu riigi kohta – kuid just seda näeb ette diplomaatia.

See, kes on Eesti suursaadik, ongi Eesti. Keegi ei hinda Prantsusmaad või Hiinat suursaadiku isiku järgi, kõik ju teavad neid niigi, aga väikeriik, mida mitte keegi ei tunne või tunneb väga hõredalt – tema jaoks on suursaadiku ja tema abikaasa isik sageli peaaegu et kõik. Ühes varases intervjuus kehitab Priit Kolbre õlgu, kui küsitakse, miks ei ole Eestil eraldi Euroopa asjade ministrit. “Ministrist pole lugu,” ütleb ta. “Peab olema grupp euroasju jagavaid professionaalseid ametnikke, kes teavad, kuidas viia Eestit kõige paremini Euroopa Liitu.” Neid inimesi oli tol hetkel umbes 30 – noored, kiired, nutikad, euroopalikud. Ja – idealistlikud.

Kui Priit Kolbre tütar sai suuremaks ning tahtis minna ülikooli ärindust õppima, leidis ta isa kapist ühe vana kõne. “Ta oli seal välja toonud, et riikidevaheline suhtlus on palju põnevam ning suuremate eesmärkidega kui äri, mis on enamasti loodud ainult kasumi teenimise eesmärgil,” ütleb Kolbre tütar. Kogu 90ndate algus on hakanud täna tunduma ajastuna, mil nii poliitikat kui ka äri, kunsti ja ajakirjandust tehti kirglikult, põlemisega, ja tegelikult harva otsest kasumit oodates, vaid millegi muu nimel – millegi, mida tänases maailmas on ilma liigse pateetikata raske isegi öelda, kuid mida on ka keeruline nimetada millekski vähemaks kui missioonitunne.

Diplomaadid ise meeleldi seda sõna ei kasuta. Liiga pidulik. Liiga pretensioonikas. “Ma ei ole kõrgemas klassis,” ütleb üks 30 aastat diplomaadina töötanu, “ma olen tavaline ametnik, kes lihtsalt töötab välismaal.” Seda ütlevad ka teised. “Ma olen riigiteenistuja,” ütleb üks Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusele lähetatud diplomaat, “minu töö suurim õnnetunne tuleb siis, kui ma tean, et olen saanud oma riigile kasulik olla.” Just sel põhjusel ei taha ükski diplomaat rääkida oma töövõitudest, nad keelduvad. Kui olen mitu korda mangunud üht kogenud suursaadikut, et ta pajataks mulle natukenegi oma hittsaavutustest, kirjutab ta mulle tüdinult: “Minu teenete avalikuks tegemine oleks täielikus vastuolus autorlusest loobumise põhimõttega.”

Diplomaadid ei pea töövõitusid endale kuuluvaks, seda enam et diplomaatiline võit ei saabu kunagi päevaga nagu kukkuv käbi. Pigem asetab keegi seemne mulda, tema järglane kaitseb tärkavat ideed kahjurite eest, kolmas lõikab oksi tagasi ning alles viies või kuues suursaadik võib lõpuks maitsta selle töö vilju: kirjutada millelegi alla või hoida käes kääre ja lõigata läbi mõne lindi.

Üks suursaadik muigab, kui räägib hiljuti sõlmitud olulisest lepingust – ta on rahul, sest 22 aastat (!) veetud protsess jõudis lõpuks finišisse. Tema kolleeg postitab märtsis pildi 1000 tükist koosnevast Suurest Eesti Ajaloo Puslest ning raporteerib neli kuud hiljem, et sai selle lõpuks kokku. Ühelt poolt polnud tal aega seda kõike kiiremini teha – ta oleks osanud küll, pusletükkide kokkuseadmine ongi ju diplomaadi töö olemus. Teiselt poolt oli ta kannatlik. Analüüsis. Keskendus tulemusele. Kuid mis on Eesti diplomaadi töö tulemus?

“Mitte kunagi varem ei ole sisepoliitilised valikud kujundanud sedavõrd suurel määral välispoliitilisi otsuseid.”

“Kas Eestis on sõda?” küsib üks suursaadik. Ma tean vastust. Raputan pead. Diplomaat naeratab ja rüüpab kohviku hämaruses kohvi. See ongi tema töö tuum: teha nii, et Eesti ei oleks enam kunagi üksi. Seda pole võimalik mõõta: võimatu on välja nuputada mõõdikuid, mis suudaksid määrata, kui palju rohkem mõni liitlane aasta jooksul meie peale mõtles või mitu protsenti kasvas meie julgeolek. Selliseid pingutusi on tehtud, kuid siiani pole nähtud veel ühtegi graafikut, mis seda suudaks. Küll aga mõõdetakse kõike muud, mida diplomaadid teevad.

Näiteks helistas kord ühte saatkonda murelik eestlane, kes oli hädas, et tema munadesse oli löönud valu (eriti valus oli parempoolne) ja valu oli ka kusepõies, ent siis, kurtis ta, läks kõik järsku pehmeks, sperma lõi välja, tilus on kateeter – kas tema ekstsellents saaks aidata?

Seitse aastat tagasi osutasid Eesti välisesindused aastas umbes 70 000 korda mõnda konsulaarteenust, kaks aastat tagasi 90 000 korda – seejuures pole esinduste ja töötajate arv oluliselt kasvanud. Keegi on kaotanud passi, keegi välismaalane tahab viisat, keegi eestlane on välismaal hädas. Või siis midagi muud. Keerulisim sihtrühm olevat maanteedel kinni peetud rekajuhid, kelle jaoks tuleb tõlkida nii trahviteateid kui juhatada neid kohta, kus trahvi üleüldse maksta – sina soovid mõista Hiinat, aga nüüd tegeled hoopis naastrehvide problemaatikaga.

Üks saadik räägib, kuidas noor Eesti naine oli tapetud, varsti pidi toimuma ärasaatmine, aga naise korter oli pitseeritud – saadik läks ja ostis surnud neiule tema viimased riided. Diplomaadiks hakkas huvist teha midagi julgeoleku heaks, aga nüüd seisis mustade kleitide rivi ees ja mõtles, kas osta surnule suurus L või M. “Ma lasin kord konsuli nädalaks puhkusele ja samal ajal sõitsid kaks noort eestlast end selles riigis surnuks,” räägib üks suursaadik.

Ta pidi võtma telefoni ja helistama poiste õele, teatama talle esimesena uudise vendade surma kohta ja organiseerima siis noorte surnukehade viimise kodumaale, hoides isegi vetsus toru kõrva ääres. “Veel nädal ja ma oleksin haiglasse sattunud,” ütleb ta. Ta ei suutnud. Sest konsul on nagu päästeametnik – keegi ei helista sulle rõõmusõnumiga, vaid ainult siis, kui midagi on halvasti.

Üks saadik on saatnud koju viis kirstu, üks on pidanud tuvastama näkkulastud Eesti poisi isiku (lõpuks suudeti seda silmade värvi kaudu) ja võtma seejärel veel mitu kuud vastu toru, kui helistas tapetu vend ja küsis, miks pole saadik endiselt mõrvarit kätte saanud. Miks? Paljud on pidanud ise toru võtma ja helistama kellegi emale või isale, teatama kõige traagilisema mõeldava uudise ning küsima siis, kas oma surnud last soovitakse urnis või kirstus.

Ühes romantilises Euroopa pealinnas ilmus kord saadiku vastuvõtule mees, kellel oli pool pead kinni seotud ning kes mäletas veel vaid eesti keelt, oma nime või lapsepõlve aga mitte (tema isik tehti kindlaks). “Sa pead olema osavõtlik,” ütleb üks saadik, “aga sa ei tohi hinge võtta.”

Ent isegi selliste väljakutsete lõppjaam on kusagil mujal, milleski suuremas ja olulisemas. “Kui ma töötaks eraettevõttes, oleksin ammu töökohta vahetanud,” ütleb juba 90ndate alguses diplomaadiks tõusnu (ta on ka praegu suursaadik), “aga tunne, et ma saan teha midagi suuremat kui minu isiklikud ambitsioonid, ajab mind endiselt igal hommikul tööle.”

Paljud toona alustanutest on endiselt rivis, nad töötavad Tallinnas Islandi väljakul välisministeeriumi peamajas või esindavad Eestit suursaadikutena Euroopas ja mujal. Kui nendega kohtun, õhkub neist rahu, nad vajuvad kohvikute tugitoolidesse ning kõnelevad täislausete ja lõpetatud mõtetega, kuid mitte kunagi liiga hoogsalt, justkui näitaks nad mulle vaid diplomaadiks olemise pealispinda ja peaksid kõike muud nii endastmõistetavaks.

Või sääraseks, mida mõistavad vaid need, kes samuti on aastate kaupa elanud võõrastes riikides ja sadade tüütute õhtusöökide, tuhandete järelejätmatute telefonikõnede, olematute nädalalõppude ja oma sõprade, laste ning elukaaslaste kõrvalt hilisõhtuti tööle läinutena proovinud hoida Eestit natukenegi sellel poliitilisel maailmakaardil, kus välispoliitikat tavaliselt kujundanud pinge väärtuste ning arvestuse vahel on saanud uue, kolmanda osapoole – populistliku künismi.

Ma räägin rohkem kui paarikümne praeguse ja endise suursaadikuga ning nad kõik ütlevad üksmeelselt: mitte kunagi varem ei ole sisepoliitilised valikud kujundanud sedavõrd suurel määral välispoliitilisi otsuseid. Enam ei ole olemas ajas muutumatuid väärtuseid, mida peeti endastmõistetavaks, ning välispoliitika ei ole enam igihaljas oaas keset päevapoliitilist mudamaadlust, vaid on reitingud, meedia ning sihtrühmad.

Ma kuulen välisministrist, kes hoidis ekraanil pidevalt lahti graafikut, mis näitas tema nime mainimist meedias (seetõttu saatis ta pressiteateid meelsasti laiali laupäeval, mil uudisekünnis madalamal). Ma kuulen valikutest, mida tehakse väljapoole, kuid on suunatud sissepoole: mida arvatakse Brüsselis, läheb nüüd vähem korda kui see, mida arvatakse Kolga-Jaanis. See on nende jaoks uus olukord. Nad saavad hakkama, kuid pole sellega harjunud, sest alustasid ühel teistsugusel ajajärgul.

“Võtame teid vastu siis, kui olete nagu meie,” ütles kunagi üks kõrge NATO ametnik meie inimestele. See tähendas: alles ja ainult siis, kui te jagate meie väärtuseid, avame teile ukse. Ei, neil polnud Eestit otseselt vaja. Ilma Eestita oleks neil olnud isegi kergem: kui palju vähem vaeva ja keerukaid olukordi.

Kuid Eesti oli sümbol riigist, mis suudab selja taha jätta oma sünge mineviku ning omaks võtta läänelikud väärtused, tema vastuvõtmine oli lihtsalt õige – nii mõeldi 25 aastat tagasi. Lisaks avalikule poliitikale koondusid kulisside taga pidevalt mitteametlikud grupid, kes nägid meis väärtusliitlast ja rääkisid, suhtlesid, lõid võrgustikke, et me oleksime liitlased ka ametlikult. Meie suursaadikud mäletavad seda aega. Paljud, kes toona alustasid, töötavad endiselt. Kuid paljud mitte. Sest neid ei ole enam.

Priit Kolbre kolis Belgiasse siis, kui tema tütar oli 14. Varem oli isa harva kodus, tööpäevad olid pikad – kui kasutamata puhkepäevad kehtivust hakkasid kaotama ning isa ootamatult mitu päeva järjest kodus oli ja auto kallal nokitses või raadiot parandas, tundus see tütre jaoks harjumatu.

Väga tihti oli Kolbre sõitnud lühematele lähetustele, tõi lastele välismaalt kaasa kleepsusid ja ajakirju, see oli tore. Kuid nüüd hakkas Eesti lootma Euroopa Liiduga liitumise peale, välisministeerium valis välja oma parimad ning Priit Kolbre ütles ühel õhtul perele, et koos kolitakse mitmeks aastaks tuhandete kilomeetrite kaugusele, sest tema töö – Eesti riigi esindamine – lihtsalt nõuab seda. “Belgiasse kolimine oli minu jaoks väga valus teema,” ütleb tema tütar. Ta oli käinud kogu aeg samas koolis, neil oli kokkuhoidev klass, kogu tema elu oli siin – kuni ühel hetkel enam ei olnud.

Kui nad Brüsseli äärelinnas ühe vana eramu ees peatusid, ei tundnud ta eriti midagi. Järgmisel hommikul istus ta auto peale, isa viis ta kooli ning sõitis ise tööle. Koolis ei olnud kerge. Õppida võõras keeles matemaatikat või keerulisi füüsikavalemeid oli ainult üks tahk – hoopis teine asi oli üksindus.

Ta mäletab, kuidas helistas kord isale, nuttis ja palus, et ta koju tuleks, sest bioloogia kodutöö oli keeleliselt lihtsalt nii raske ning ema, kes oma karjäärist ei loobunud ja seetõttu sageli Eestis viibis, polnud tol hetkel samuti nende Belgia kodus (isa ei tulnud, ta ei saanud, Eesti liitumine Euroopa Liiduga ootas). Sageli võttis Kolbre tütar paberilehed, kirjutas neile pikki kirju sõpradele ja pani need teel kooli mõnda Belgia punasesse postkasti.

Vastus tuli tavaliselt kuu aja pärast, aga mingil kummalisel moel tegi säärane aeglane, kuid seda põhjalikum suhtlus teda kojujäänud sõpradega isegi lähedasemaks. “Mitte keegi ei läinud kaotsi,” ütleb ta. Tasapisi harjus ta ka kooliga, kõik hakkas sujuma, vahel tehti väljasõite ning kord tulid kaks parimat sõpra talle läbi Kölni bussiga külla. Oh, elu ei tundunudki enam nii halb ja isagi oli heas tujus, läbirääkimised sujusid ning Eesti liitumine Euroopa Liiduga muutus üha tõenäolisemaks, kuigi – midagi kindlat ei olnud endiselt. “Aeg oli väga ärev,” ütleb Urmas Paet, “inimesed tundsid väga suurt isiklikku vastutust ja kaalul oli Eesti elu ja surm.” Kella ei vaadatud. Töötunde ei loetud.

Ja kui Eesti lõpuks Euroopa Liiduga ühines, polnud see ametnike jaoks ainult töövõit – mitmed Eesti diplomaadid peavad seda oma elu suurimaks päevaks, unistuse täitumiseks, sest nende töö tähtsaim ja mitte kusagil sõnastatud eesmärk on lihtne: teha nii, et Eesti poleks enam kunagi üksi.

“Nende töö tähtsaim ja mitte kusagil sõnastatud eesmärk on lihtne: teha nii, et Eesti poleks enam kunagi üksi.”

Enne Soome siirdumist sai Priit Kolbre mõned aastad ka Eestis elada, ta oli välisministeeriumi kantsler ja proovis seal kokku sõlmida Kristiina Ojulandi ajal tekkinud leere. Kolbre ei tahtnud kantsleriks hakata, kuid välisministeerium polnud tema jaoks lihtsalt töökoht, vaid midagi enamat. “Ma istusin temaga kord Kopenhaageni lennujaamas,” mäletab üks toona Eesti riigi avalikke suhteid organiseerinud inimene. “Ojuland oli minister, Rüütel president ning Res Publica moodustanud valitsuse – see kõik oli Eesti välispoliitika jaoks katastroof, sest korraga kamandasid asjatundmatud poliitikud ametnikke.”

Seni oli olnud teistmoodi. Kuni Eesti liikus Euroopa Liidu poole, kuulasid poliitikud hoopis diplomaatide sõnumeid, võtsid neid kuulda, tegid nende näpunäidete järgi ja kujundasid sellest lähtuvalt mitte ainult välis-, vaid ka sisepoliitikat. “Merile või Laarile võisin nii mina kui ka teised suursaadikud helistada ja öelda neile kriitiliselt, kuidas mõni nende otsus välismaale paistab ja parem oleks nii mitte teha,” mäletab üks 90ndatel alustanuid. “Nad ei pidanud oma otsust tingimata muutma, aga vähemalt oli olemas kriitiline kanal.”

Surmanuhtlust ei kaotatud Eestis mitte seetõttu, et meis oleks ärganud uus eetika, vaid kuna suursaadikud ütlesid valitsusele jõuliselt: meie tee Euroopasse on võimalik vaid siis, kui ühtegi kurjategijat enam ei tapeta. Otsus langes. Surmanuhtlus kadus. Sest Euroopasse kuulub vaid see, kellel on euroopalikud väärtused. Need väärtused on olnud mitte ainult Eesti, vaid kogu Lääne rahvusvahelise diplomaatilise korpuse telg, aastakümneid kestnud sõnastamatu kokkulepe, mida enam-vähem kõik jagavad, isegi kui nad sellest kunagi ei räägi. “Me oleme liberaalid,” ütleb Harri Tiido, “aga me lihtsalt ei deklareeri seda kusagil.” (Ja tema arvates ei peaks seda ka kellelegi peale suruma.)

Kui Priit Kolbre läks Soome, jäid tema täiskasvanud lapsed koju, kuid käisid tal vahel külas. Ka tol nädalavahetusel olid nad seal. Koos käidi sugulaste juubelil, sõideti ringi, tehti nalja, kõigil oli kerge olla. “Oli juunikuu ja ma mäletan, et mul endal oli kerge päevitus juba peal,” ütleb tütar, “aga ma vaatasin oma isa välikohvikus päikese käes istumas ja ta näis mulle nii kahvatu.” Kui nad pühapäeva õhtul Helsingist tiiburiga lahkusid, seisis isa kai peal ning lehvitas. Lehvitas natuke, ja lahkus siis.

Mõned endised kolleegid mäletavad, et kahvatuks muutus Kolbre juba varem. Võib-olla võttis ta kõike liiga südamesse, ütlevad mitmed. Kui küsin ta tütrelt, mida luges tema isa oma elu suurimaks saavutuseks, ütleb ta, et “endamisi võis ta kõige uhkem olla selle üle, et Eesti liitus Euroopa Liiduga”. Mees, kes oli kogu elu pühendanud oma riigile – ja kurnas end selle riigi nimel töötades piirini, mil ta Vantaa lennujaamas ronis väsimusest korraks tagaistmele puhkama, ega tõusnud sealt enam kunagi.

Loe edasi siit: II osa “Pluss üks”