2. osa. Loodusemees Vahur Sepp – juba lapsena kiiniga metsas - Levila

2. osa. Loodusemees Vahur Sepp – juba lapsena kiiniga metsas

Vahurit ja loodust ei ole võimalik lahutada. Kui ta läheb valgustusraiet tegema, on see suur vastutus. Metsas võiks ka peale hooldusraiet vohada liigirikkus. Võsatöö ei ole rutiin ega pea selleks ka muutuma.

  • Tekst: Janno Zõbin
  • Fotod: Erik Tikan
  • Toimetaja: Hille Saluäär
  • Audiolugu luges: Kristo Viiding
  • Helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 06.2021

Eluaegse loodusesõbra, koolitaja, jahimehe ja pikka aega ka võsatöid teinud Vahur Sepaga (65) kohtun ühes Jõgevamaa taluõues. Vahuri väike maja Mustvee lähistel metsas on ehitatud üheksakümnendate alguses palkidest, ent näeb välja vähemalt poole sajandi vanune. 

See on metsaraiuja, Vahuri vanaisa Gotlieb Madi talukoht. Viimane käis just siit koos paarimehega metsa tööle, käsitsi kahemehesaega puid langetamas. Töö oli raske, ta suri ligi neljakümneselt ning Vahur teda ei näinudki. Vanaema Helene jäi üksi koos seitsme tütre ja ühe pojaga, kelle ta siinsamas üles kasvatas.

Just korilasest vanaemalt, kel oli kohalike seas ravitseja kuulsus, sai Vahur oma esimesed teadmised loodusest. Helenel olid paljude taimede jaoks omad nimed ja ta teadis, milleks mida kasutama peab.

Esimest korda raius Vahur võsa viiendas või kuuendas klassis, kui isaga metsa kaasa läks. Siis kasutati selleks kiini, 15–50 cm pikkust võsanuga.

Kiin oli poisile raske käsitseda ja pidevalt ühte liigutust tehes tuli kätte kidi (sõrmede, käelaba ja käsivarre kõõlusetuppede põletik). Ema arvas, et ega muu ei aita, tuleb vanaema juurde minna. Helene katsus lapselapse kätt nüri noaga, lausus loitsu ja sidus käele villase paela ümber. Vanaema juures läks noorukesel Vahuril valutav käsi meelest ja kui ta koju jõudis, oli käsi juba terve. Lapsepõlvest meenub seegi, et koolis ta veel ei käinud, kui juba hobust juhtis: küll viis ta hobust karja, kultiveeris temaga maad ja aitas loorehaga heina teha.

Ka pidi Vahur juba neljandast klassist alates usinasti kurke rohima, ent see talle ei istunud ega meeldi siiani. Vahur on rohkem metsainimene. Oma päriskodus Peipsi ääres Lümati lähedal on tal küll väike kilemaja ja jupp peenartki, ent need on tehtud muul otstarbel: lastelaste lõksuks, nagu ta ise ütleb: „Kui miniad tahavad maad sonkida, saavad nad seal suvi otsa toimetada.”

Vahur ei ela oma vanaema talukohas püsivalt, kuid võõrustab siin lasteaia- ja kooligruppe ning teeb neile looduskoolitusi. Õppematerjal kasvab, siblib ja lendleb siinsamas käeulatuses. 

Varsti pärast seda, kui oleme õues laua taga puupakul istet võtnud, osutab ta läheduses kadakapõõsale: „Iga kord, kui ma siia tulen, näen jälle uusi tegelasi. Näed seda lindu seal? See on aed-põõsalind. Ta ehitab siia pesa. Teeb järjest mitu tükki ja laulab vahepeal. Laul on just selline, nagu ta jutustaks midagi. Emaslind tuleb siis vaatama, milline neist kinnisvaradest talle sobib. Emane võib aasida mitut pesa, enne kui õige välja valib. Üsna pirtsakas pruut on teine,” seletab Vahur muigamisi.

Teisel pool sedasama põõsast on näiteks musträsta pesa ning pojadki on juba koorunud. Välja on ilmunud ka mets-lehelind ja ligi poole kilomeetri kaugusel häälitsev õõnetuvi. Läheduses suure kuuse otsas pesas kasvavad oravapojad ja ühe teise kuuse okstele on kodu loonud kaelustuvi, kelle munad nugis paar päeva tagasi pintslisse pistis.

Nii Vahuri tööaeg kui ka enamik vabast ajast möödub metsades. Aastakümnete jooksul on temast saanud vilunud vaatleja, kes loodust nagu ammendamatut, kordumatut raamatut loeb. 

Võsatöö moodustab vaid osalise, ent märkimisväärselt pika perioodi Vahuri elust. Ometi ei pea Vahur võsatööd tuimaks ega rutiinseks. Kui ta läheb metsa valgustusraiet tegema, on see suur vastutus. Sellest oleneb, milliseks metsatükk tulevikus kujuneb. „Kõhuke kasvab ja füüsilist on ju ka vaja teha. Kui sa üldse ei liiguta, siis lihas närbub ja võhma pole,” põhjendab Vahur. 

Võsatööd tehes liigutakse saega kiiresti. Kiire töö ei tähenda aga tingimata halba kvaliteeti. Vahur laseb enne võsalõikust esmalt pilgul üle noorendiku rännata. Tekib suur pilt, milline mets peale lõikust välja nägema peab. Heale tulemusele tuleb keskenduda, seepärast Vahur metsas raadiot või muusikat kuulata ei taha, sest see viib mõtted liiga eemale.

Vahur räägib, et tänapäeval tuntakse kultuurihooldust, valgustusraiet, harvendusraiet ja lõpp- ehk lageraiet. Nõukogude ajal, kui idablokis toodetud võsasaed olid kehvad ja seetõttu ikka veel kiiniga võsa lõigati, tehti kolmele esimesele etapile lisaks ka põimendusraiet (juba käsivarre jämeduste puude harvendust).

Harvendusraiega võetud puid ei jäetud aga maha vedelema, vaid neist tehti kaikapuid. „Oli hästi terav kirves, metsas pakk ja selle peal lõid puud 75 sentimeetri pikkusteks, panid riita ning need läksid enamasti koolidele kütteks,” selgitab ta.

Vahuri arvates kiputi taastatud vabariigi algusaastatel ära unustama, et harvendusraie eesmärk ei ole tulu saamine, vaid metsale paremate kasvutingimuste loomine. Kui harvendusraie oma kulu tasa teeb, on tema arvates hästi. Aga need, kes üritavad sellest tulu saada, rikuvad metsa hoopis ära. Võtavad liiga hõredaks ja paremad puud välja. „Sa pead hoopis kehvema ära korjama,” märgib Vahur.

Suvisel ajal kodust kaugemale jäävad võsatööd võtab Vahur vastu meelsasti ja kolib metsa lausa telgiga. Sätib end laagrisse ja teeb tööd nii kolm päeva jutti. „Maru hea on niimoodi kaugel olla, ükski muu probleem ja tegevus ei häiri. Kui keegi helistab, siis ütled, et praegu ei saa, kui tagasi tulen, hakkame toimetama,” seletab Vahur. Metsas ööbijaid on võsameeste hulgas siiski vähe. 

Vahur on töötanud Erametsakeskuses metsanõustajana ja näinud oma silmaga, et võsatööd satub tegema ka inimesi, kes pole enne sellega kokku puutunud. Hakkavad omapäi tegutsema ning rikuvad ilusa metsa ära.

„Sa ei või autot juhtida, kui sul pole lube, aga metsaomanik võid sa olla, kui sa metsast mitte mõhkugi ei tea. See, kes tahab võsa lõigata, peab tundma kõiki puuliike. Ka pärna, jalakat, künnapuud ja nii edasi,” räägib ta. Kui Vahur kümmekond aastat tagasi noori mehi tööle võttis, näitas ta neile 15 puuvõrset, millest vähemalt tosinat pidi tundma. Muidu jäi kaup katki või hakkas tulevane võsamees puid õppima.

„Sa ei või autot juhtida, kui sul pole lube, aga metsaomanik võid sa olla, kui sa metsast mitte mõhkugi ei tea. See, kes tahab võsa lõigata, peab tundma kõiki puuliike."

Vahur on erametsaomanikele, oma tööandjatele, selgitanud ja põhjendanud, milline mets lõpuks olla võiks. Just selline, kus vohab liigirikkus. Enamasti on omanikud Vahurit uskuma jäänud. Aga kui ta teeb metsa RMK-le, kehtivad seal enamasti teistsugused printsiibid ja loeb metsniku arvamus. On juhtunud sedagi, et metsnikule pole Vahuri tehtud töö meeldinud ja ta on pidanud selle üle tegema.

Vahur on nii-öelda vana kooli mees. Praegust RMK valgustusraie tegemist ta õigeks ei pea. Võsa lõigatakse liiga hõredaks, et saada ühe korraga võimalikult palju tehtud ja järgmine kord oleks vähem harvendamist.

Ta leiab, et kui teha valgustusraiet kümneaastases metsas, võiks kolme kuni viie aasta pärast uuesti teha. „Kui sa tahad saada kvaliteetset metsa, peab noorendik olema tihe. See on minu arusaam,” selgitab ta. Viljakandmiseas pihlakat ja lodjapuud maha võtma Vahuri käsi ei tõuse, just nende üle on ta RMK ülevaatajaga nii mõnigi kord vaielnud.

Kui ta enda metsas võsa teeks, jätaks ta haavanoorendikud üldse harvendamata. Muidugi juhul, kui neis ei kasva kuuske ega kaske, mis valgust vajavad. Kui lööd haaviku hõredaks, on peagi kohal põder, kes sööb allesjäänud üksikud haavad. Tihedasse tihnikusse ta aga puid mugima ei lähe. Isegi kui põdrast pääsevad, hakkavad hõredaks harvendatud haavad kasvatama külgoksa, mis kuivab ära. Sinna tuleb haavataelik sisse. See haava suurim vaenlane tekitab südamemädaniku, vastupanuvõime seenele on aga puul väike.

Ka leiab Vahur, et valgustusraieealises metsas tuleks kuusk üldse rahule jätta. Kui on looduslik külv ja hakata puid harvendama, tuleb arvestada, et puud on juurtega omavahel seotud. Järelejäänud kuusekännust läheb soojal ajal kuusejuurepess sisse ning tulemuseks on haige kuusik, mis tuleb ligi 40-aastaselt maha võtta. Ent kui kuuskedel üksteise kõrval suureks kasvada lasta, harvendavad need end ise ja laasuvad hästi.

Vahurile on oluline küsimus, kas kasvatada metsa või luua ja taasluua puupõldusid. Nõukogude ajal tehti rohkem esimest ja anti ruumi looduslikule valikule. Kõlab küll nagu mantra, mida on sadu kordi korratud: metsas on elukeskkond, mitte palk ja raha. Suhtumine on Vahuri arvates umbes selline, et meil on piisavalt looduskaitsealasid: las kõik need liigid kolivad sinna. 

“Metsas on elukeskkond, mitte palk ja raha. Suhtumine on umbes selline, et meil on piisavalt looduskaitsealasid: las kõik liigid kolivad sinna.”

Suurim lubatud lageraie maht langil võiks Vahuri sõnul olla kolm hektarit, just nii oli see ka Nõukogude ajal. Tegelikud lubatud lageraiemahud on suuremad, küündides RMK metsades kasvukoha tüübist sõltuvalt kuni seitsme hektarini. Kaitsemetsas ei tohi raielangi pindala olla siiski suurem kui kaks hektarit.

Praegu Vahur enam RMK-le võsatöid ei tee. Põhjus on muuhulgas selles, et siis peab tegema pakkumise korraga mõnekümnele hektarile ja nii suuri kohustusi ta endale võtta ei taha. Seega töötabki ta vaid erametsas ja teeb seda teiste tööde kõrvalt, vahetevahel.

Ta ei tegele alusmetsa raie ega lõppraie ehk lageraiega. „See jätab kehva ja tühja tunde. Sellise, et just mina keerasin siin jama kokku,” ütleb Vahur. Ta võib küll olla metsa hooldaja, kuid metsa mahavõtmine jäägu teiste südametunnistusele.

Ligi kümme aastat tagasi tegeles Vahur võsatöödega märksa enam. Pani kokku pundi oma poegadest ja nende sõpradest. Noortest, kes olid Luua metsanduskooli lõpetanud, aga ei tahtnud Soome tööle minna. Kõige rohkem töötas Vahuri juures korraga kaheksa võsameest. „Pärast palgapäeva juhtus meestega ikka igasuguseid asju ja mõtlesin, et miks mul seda hingehoidja ametit tarvis on,” muigab ta.

„Pärast palgapäeva juhtus meestega ikka igasuguseid asju ja mõtlesin, et miks mul seda hingehoidja ametit tarvis on."

Vahur tundis ka, et kui teha aasta läbi vaid võsatöid, kisub asi tüütuks. „Kui tülpinud oled ja võsa vastu hakkab, siis tuleb tegeleda muude asjadega,” arvab ta.

Ja nii läkski. Ligi 20 aastat tagasi astus ta uuesti Luua metsanduskooli, et õppida loodusretke juhiks. Koolis pidi Vahur, ise juba väärikas eas, ära tundma ja pähe õppima 60 puuliiki ladina keeles. Kui ta objektil töötades sae paagi täis pani ja võsa lõikama hakkas, kordas ta iseendale: Rhamnus cathartica, Rhamnus cathartica. „Tähendab – türnpuu. Järgmise paagitäiega võtsin uue,” selgitab ta oma õppemeetodit. Pärast kooli lõpetamist on Vahur hinnatud looduskoolitaja ja käib esinemas Eesti eri paigus.

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo

Vahuri poeg Mati Sepp on metsakaitsja, kes on pikka aega olnud seotud mittetulundusühinguga Eesti Metsa Abiks. Isa leiab, et poeg ajab õiget asja ning nende vaated loodusele ja metsale on sarnased. 

Mati muutub Vahuri sõnul üha tasakaalukamaks. Kuigi alul oli ta isa arvates oma väljaütlemistes liiga emotsionaalne. Ka Vahur on kindlalt seda meelt, et kogu Eesti pindala arvestades on raiemaht liiga suur. „Seda, miks tohib nii palju raiuda, osatakse maru kenasti ära põhjendada. Kui võtad mõne targa mehe kirjutatud artikli, loed läbi, siis jäädki uskuma, et tohib. Aga kui sa tahad päris pilti ette saada, siis mine majandusmetsa ja vaata ringi sellise pilguga, et palju siis siin veel raiuda saaks,” kritiseerib Vahur. Tal on hea meel, et paljud teadlased metsakaitsjaid toetavad. Ka metsakaitsjad põhjendavad oma seisukohti veenvalt.

„Seda, miks tohib nii palju raiuda, osatakse maru kenasti ära põhjendada. Kui võtad mõne targa mehe kirjutatud artikli, loed läbi, siis jäädki uskuma, et tohib. Aga kui sa tahad päris pilti ette saada, siis mine majandusmetsa ja vaata ringi sellise pilguga, et palju siis siin veel raiuda saaks."

Vahur toob näite, mis tal südamel on. Ei tohiks kindlasti raiuda metsise mängualasid. Ta on ise seiranud metsise mänge. Metsise mängupaikadest ja nende ümbrusest metsi maha võttes mängud hääbuvad. „Kui metsis saab meil Eestis elada, siis veel väga hull asi pole,” lohutab end Vahur. Ent analoogseid näiteid võib tuua ka teiste liikide kohta.

„Sellise majandamisega nagu praegu tekib küsimus, kuhu edasi. Lõpp paistab ja vibu on viimseni pingul, edasi hakkame tootma vaid biomassi,” kurvastab Vahur. Siiski usub ta, et praegu üles kasvavad noored hakkavad metsa suhtuma juba säästlikumalt. Veel on, mida hoida. Aga kauaks, seda Vahur tea.

Metsateemadel võtavad sageli sõna ka ebapädevad inimesed, mis teeb Vahuri arvates tegelikele metsakaitsjatele karuteene. Metsast võõrandumise ja elukauge suhtumisega puutub Vahur kokku ka oma koolitustel.

Tuleb teha vahet, mis on park ja mis on mets. Lamapuit on vajalik ja seda peab metsas olema. Metsas ei pea olema inimesel hea kõndida, aga pinnas peab siiski pärast raiet jääma korralik. „Harvesterid peaksid väiksemad olema. Need, mida meie metsades kasutatakse, on mõeldud Põhjamaade kaljuse pinnase jaoks,” rõhutab ta.

Vahur on korra metsas näinud noorendiku lähedal poegiva emise pesa. „Siis tuli see kant kaheks nädalaks rahule jätta, sest nii kaua on loom seal ja katsub sulle selgeks teha, et ära sa lähemale tule,” nendib Vahur.

Ükskord meeldis Sõõru metsas Vahuri sae hääl noorele karule. „Ta ei kartnud mind ja näitas end mitu korda. Hoidis 50 meetrit vahet, mis minu jaoks on natuke liiga ligidal,” tunnistab Vahur.

Karudega seoses meenub Vahurile, kuidas ta käis sigade Aafrika katku leviku kõrgajal, eelmise kümnendi keskel, ühel varahommikul noorendikku sisse märkimas. Tuul tõi raipehaisu ninna. Ja varsti sattus ta kokku karuga, kes oli lähedusest leidnud 12 lõpnud metssiga. Jahimeestel on kohustus need matta ja seda Vahur ka tegi. Karu ehmatas kohtumise peale muidugi ära, möiratas ja põgenes. 

„Järgmisel hommikul, kui ma samasse kohta tagasi tööle tulin, oli karu hulga käevarrejämedusi puid maha murdnud ja mulle sellega sõnumi jätnud. Kui ma oma sae käima panin ja päevaga tubli tüki võsa maha võtsin, võis ta tagasi tulles mõelda, et siin tegutseb tõeline murdja. Enam ma teda sel langil ei näinud, ilmselt otsustas lõplikult jalga lasta. Sellega kuulutasin ma need sead enda omaks,” jutustab Vahur.

Kas see nüüd päriselt karu loogika oli, seda Vahur ei kinnita. Kuid taolisi lugusid välja mõelda talle endale ajaviiteks lihtsalt meeldib.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!