60 sekundit: Noaga lõigatud lõuend ja lennukibensuga köetud haigla - Levila

60 sekundit: Noaga lõigatud lõuend ja lennukibensuga köetud haigla

Neljapäev, 22.09.2021

  • Autor: Levila toimetus
  • Illustratsioon: Joonas Sildre
  • Avaldatud: 09.2021

Eero 60 sekundit: põgenike maalid on teel tagasi

Seisan Stockholmi äärelinnas ilmetu majakese teisel korrusel. Minu ees laual lebavad kaks maali. Ühe peal on mustad pritsmed ja tema tagumine külg on kaetud paksu tolmukihiga. 

Ma kummardun teise kohale. Selles on midagi kummalist. Kunstniku signatuur ei ole tervikuna maali pinnal, vaid pool sellest on koos lõuendiga murtud alusraami peale. Ma olen seda varemgi näinud. Kui 1944. aasta sügisel pidid inimesed kodudest lahkuma ja üle mere pagema, ei olnud neil palju aega. Nad pidid kaasa võtma ainult kõige olulisema – ja kiiresti. 

Hämmastavalt paljud astusid tol hetkel seina juurde ja võtsid sealt maha mõne maali, et see endaga tundmatule teekonnale kaasa võtta. Ent vahel oli põgenemisega sedavõrd kiire, et astuti maali juurde koos noaga, lõigati maal mõne sekundiga raami seest välja, rulliti kokku ja viidi minema. Paljud asjad visati tee peal ära. Ent kümned inimesed hoidsid külma mere äärde jõudes ja paate vaadates rullikeeratud maale alles. 

Võtsid need endaga ja kusagil Läänemerel loksudes panid lõuendi kuhugi paadipõhja. Läksid aastad. Elud ehitati uuesti üles. Kaasavõetud maalid raamiti uuesti ära, kuid vahel tuli noaga väljalõigatud maalidel keerata ääred uuesti alusraamile ja signatuurid kadusid sinna. Seal nad olid, rippusid Stockholmis või Torontos või Aucklandis seinte peal ja meenutasid midagi väga-väga olulist. Paljud teosed, mis kunagi viidi paadi põhja peidetuna üle tormise mere, jõuavad uuemal ajal tagasi Eestisse.

Foto: Eero Epner

Janno 60 sekundit: kuidas pommitajate kütus haiglat küttis

Haiglajuht Arvi Vask (61) ei jää meie vestluse jooksul pelgalt ametlikuks ja asjalikuks. Kui palun tal meenutada esimesi iseseisvuse taastamise järgseid aastaid tollase Elva haigla peaarstina, elavneb ta hetkega ning muutub rõõmsaks ja jutukaks.

1991. aasta talvel tuli kütusekriis, tanklad olid tühjad. Elva haiglat köeti küttepetrooliga ja kui oli alles veel kahe-kolme päeva varu, pidi ühendust võtma Tartu maavalitsuse küttekriisi staabiga Kärknas, et sealt kütet eraldataks. „Kui ma tegin staapi järjekordse kõne, öeldi, et pole midagi eraldada. Oli veebruar, viisteist kraadi külma, ja ma küsisin, mis nüüd saab, patsiendid on ju haiglas sees. Staabi pealik Pušin ütles, et nüüd peab igaüks ise vaatama, mis saab.”

Kiiresti kutsus Arvi Vask kokku arstide koosoleku. Doktor Aime Seppius pakkus välja oma tuttava, Gennadi Arumetsa, kelle kaudu tekkis võimalus kütust sebida. Nagu selgus, arveldas see mees ainult sularahas, ehkki samal ajal oli ka sularahakriis. Haiglal pangas raha oli, aga seda oli võimatu välja võtta. Sularaha pidi kooperatiivilt ostma 11-protsendise teenustasuga. 

Arumets sõitiski, kilekott raha täis, Tartu Raadi lennuväljale, kus Vene sõjaväelased, kes polnud veel Eestist lahkunud, võtsid kaugpommitajatele mõeldud petrooli öösel salaja lennukipaakidest välja ja müüsid Arumetsale maha. Haigla mahutitesse tõi kütuse traktor. Haiglas maksis Arvi Vask juba Arumetsale ja nii sai hoone kevadeni köetud. „Ma olin noor mees ja nägin, millised võimalused avanevad, kui inimeste initsiatiiv vabaks lasta,” võtab Arvi loo kokku.

Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo