60 sekundit
60 sekundit: Hääletaja ja põgenejad
Teisipäev, 02.11.2021
- Autor:Levila toimetus
- Illustratsioon:Joonas Sildre
- Avaldatud:11.2021
Joonase 60 sekundit: uudishimulik hääletaja
Viljandi poole suundudes võtan peale hääletaja Imaverest, kes on seal ka varem hääletanud. Kõhetu, pika musta mantliga vanadaam, 60-70aastane. Ta räägib kiiresti ja palju.
“Käisin Tallinnas Keskturul lihtsalt jalutamas. Nii rahulik ja vaikne on Tallinn – uskumatu! Aga mida lõuna poole, seda hullemaks läheb! Tartu, Viljandi… Ei saa üldse olla, inimesed on pööraseks läinud! Ma elan õnneks linnast väljas. Sa õpid keelt?”
Olin mängima unustanud ingliskeelse podcasti. “Ah, ei, niisama kuulan.”
“Aga mida nad räägivad seal? Mu isa kuulas Ameerika Häält. Kas Ameerika Hääl ikka veel on?”
“Ei teagi, vist mitte... Kuulan kõike internetist ja pole ette sattunud.”
“Minul internetti pole, ei oska arvutit kasutada. Kui ma kuskilt sellise raha saaks, et arvuti osta, läheksin kohe koolitusele. Vaatan MTV-d mõnikord, aga seal pole ka midagi. Mustade muusika ainult, ei oska järgi laulda ega tantsida. Vaat, kuskil kahekümne aasta eest õppisin stepptantsu ära MTV-st ja kümme aastat steppisin.”
Proua naerab tihti oma jutu peale nooruslikku naeru.
“CNN-il on uudised, seda ma tean. Ja BBC, vanasti olid neil ka uudised, sa tead, kas praegu ka midagi on? Ma telekat eriti ei vaata, aga kord, kui see tunniks ära kadus, oli kõle küll. /naer/ Eesti kanalid teevad mind ikka väga närviliseks. Nüüd tahavad siis Kiige-poisi maha võtta… No, ega tema seda viirust levita!”
Ta kohendab tihti oma maski lõua all. Ise olin unustanud selle üldse välja otsida.
“Ma sain täna kolmanda vaktsiini,” saan vahele lisada.
“Aa, tõhustuse siis? Nägin ka seda telki Tallinnas, üks inimene oli seal sabas vist. Ma ei hakanud ka minema.”
Ma ei saagi teada, kas tõhustust või esimest doosi. Viin ta mööda külavaheteed sinnani, kust vana taluhoone paistma hakkab.
Danieli 60 sekundit: kadunud 60 sekundiga
Enne Levilat tegutses siin kontoriruumides üks väike reisifirma. Aastakäive nii umbes pool miljonit. Neist jäi järele päris palju IKEA kontorilaudu, mida sai kruvida seisulaudadeks. Seinte ääres kenad põrandalambid. Eesruumis suur Skandinaavia kaart. Sahtlid olid millegipärast täis väikeseid šampoone, ilmselt klientidele kingituseks.
Nurgas printer. Jah, printer, suur hulk läpakaid ning isegi mõned mobiiltelefonid vedelesid laudadel, kui me need ruumid üle võtsime. Just nagu oleksid inimesed põgenenud läheneva hiidlaine eest, aega vaid minut. Aga küllap oli asi siiski koroonas, sest eelmise aasta piirangute tipus nad minema läksid…
Eile just vaatasin äriregistrist, et firma on sealt lõplikult kustutatud.
Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?
