60 sekundit: Hanna läheb koroonaosakonda hooldajaks

Neljapäev, 11.11.2021

  • Autor: Levila toimetus
  • Illustratsioon: Joonas Sildre
  • Avaldatud: 11.2021

Hanna esimene 60 sekundit: “Sa kohe otsid …”

Nii ütles ema mulle pisarsilmil pärast seda, kui oli automaatse refleksi tagajärjel minust kolm sammu eemale astunud, kui talle manisin, et lähen COVID-i intensiivpalatisse tööle. 

Tema kardab mind kaotada, aga ka mina kardan ennast kaotada ja selle tõttu ma osaliselt sinna lähengi. Sinna, kus surm võib ringi hiilida. Kui mistahes hinnang mistahes objektile on loodud meie endi peas, siis sellest tulenevalt võiks olla võimalik ka surmaga sõbruneda. Või kui mitte päris sõbruneda, siis vähemalt mitte näha teda vaenlasena, kelle kõikehõlmav negatiivne mõju meie elule on ühel hetkel vältimatu. 

Hanna teine 60 sekundit: mida ma teeksin, kui oleksin sündinud teise perre?

Hiljem mõtlesin palju ema peale ja helistasin talle, et öelda: “Olgu, vaatame seda asja. Kui see sulle liiga palju kannatusi ja muret tekitab, siis ma ei lähe.”

Mu ema rääkis, et on enim endast väljas selle pärast, et mina riskin oma eluga (suures osas) nende pärast, kes ei ole ennast vaktsineerinud. 

Jah, aga … minul on vedanud, et ma olen sündinud sellisesse perre, kus me saame selle viiruse ohtlikkusest aru. Aga kõigil pole nii (hästi) läinud. Sama hästi oleksin võinud mina sündida perre, kus on teistsugused arusaamad … mingis mõttes ei ole ju keegi “süüdi” selles, et ta arusaamised maailmast on sellised, nagu need on (lähtudes arusaamast, et inimesed talitavad alati oma parima äranägemise järgi, mille on välja kujundanud senine elukäik) … ja ma arvan, et kui on võimalus, siis me peame ka neid aitama. 

Sest nad lihtsalt ei tea paremini. Kuidas me saaksime neid mitte aidata? 

Kas siis nõrgemaid ei peaks aitama? Võiks ju öelda, et nad on nõrgemad, kas mitte?

Hanna kolmas 60 sekundit: "See muudab teid ..."

Et saada tervishoiutöötaja tervisetõendit, pidin minema arsti juurde. Enne arstiga suhtlemist tehti mulle röntgen. Röntgenipilti vaadates ütles arst umbes midagi sellist, et no näete nüüd jah, süda ei ole vasakul, nagu räägitakse. Keskel on.

Osaliselt selleks, et valmistada talle rõõmu mulle millegi uudse näitamise eest, laususin, et jah, ei teadnudki varem. Selle peale aga arst üllatus ja küsis, et kuidas te siis seda varem ei teadnud, kui te meditsiinis töötate.

Ei töötagi. 

“Te rikute oma elu ära,” ütles arst peale seda, kui sai teada, et töötan hoopis teises valdkonnas ning et meditsiinivaldkonnas on see (COVID-3 osakond) minu esimene töökogemus. 

“See muudab teid … ehk saate alles kahe aasta pärast teada, mida ma mõtlesin täna seda teile öeldes, aga te hakkate elu teistmoodi nägema.”

Ta jätkas: “See kogemus võib olla nagu spiraal. Et alles hiljem saate teada,” selgitas ta, samal ajal näpuga õhku spiraali joonistades.

“Tagasiminekut ei ole, on vaid edasiminek. Isegi, kui arvate, et lähete tagasi, siis see koht ei ole ju enam sama, kui te sinna tagasi lähete.”  

“Jah, sest inimene on vahepeal muutunud,” ütlesin nõustuvalt. 

“See kogemus teeb teid suuremaks inimeseks … aga see ühtlasi muudab teid.”

Hanna neljas 60 sekundit: hirm ümbermõtestamise ees

Kas “suurema” inimesena ei ole mul võimalus olla ühiskonnale kasulikum? Kas elu rikkumise all mõtles arst, et vati sees elamine on kergem, kui suurema pildi nägemine? Et suurema teadlikkusega kaasneb suurem vastutus? 

Kas mu elu pole mitte rikutud, kui ma annan hinnanguid – hea ja halb –, selle asemel, et omada võimet näha adekvaatselt ja leppida sellega, et on nagu on? Isegi surma (olemasolu) teadvustamine millegi negatiivsena on minu enda nägemus, sest on ka inimesi, kes elavad nägemusega, et surm on illusioon ja loomulik osa elust. 

Kas hirmule lähenemine ja sellega silmitsi seismine ei võiks sillutada teed ratsionaalsusele ja hinnangutest loobumisele, mis omakorda võiks ju aidata mul olla kasulikum teadvuse osa selles tervikus, millesse me kõik kuulume?

Vestlus arstiga süvendas minus hirmu surma või pigem hirmu teadvuse nihke ees veelgi. See nihe võib teinekord osutuda üsna keeruliseks elu ümbermõtestamiseks ja kohanemiseks, mida toidab kartus, et ehk seekord ei suudagi sellest kaosest/pimedusest/segadusest välja tulla.

Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?