60 sekundit

60 sekundit: Hetk Afganistanis. Külapood lõpetab

Neljapäev, 26.08.2021

  • Autor:Levila toimetus
  • Illustratsioon:Joonas Sildre
  • Avaldatud:08.2021

Eriku 60 sekundit: külaline

2013. aastal teenisin Estcoy 16 jalaväekompanii ridades Afganistanis. Pärast baasist väljas käiku täitsin tavaliselt päevikut. Täna meenus mulle see sissekanne:

18. september 2013

“Soomuk peatub suure talu kõrval. Steven ja Pavel hüppavad maha, liituvad esimese jao meestega ja alustavad läbiotsimist. Mina jään soomukiluugile neid katma. Lastekari tuleb midagi rääkima, tutvustan end neile puštu keeles ja pakun välja, et võiks vahetuskaupa teha. Viskan neile kommi ja nemad toovad mulle mahlaseid granaatõunu.

Teistest eemal seina ääres seisab üks tüdruk. Ta hoiab süles oma venda. Millegipärast jään ma teda pikalt vaatama. Tema vaatab mind. Tunnen, et olen vaid hetkeline külaline seal, tema maailmas. Mul on privileeg minna tagasi normaalse elu juurde, kuid tema peab jääma sinna ja veetma terve elu selles ohtlikus ja keerulises riigis. Ta ei saa kunagi nägema teistsugust elu, maailma ilma sõjata. 

Võtan alt fotokaamera ja teen temast pilti. 

Steven ja Pavel koputavad vastu soomukiust, ärkan selle peale oma mõtetest. Avan ukse ja lasen nad sisse. Lehvitan lastele ja sõidame edasi.” 

Foto: Erik Tikan

Mari 60 sekundit: maapoodniku viimane mõõt

“Ma olen nagu tubakakiosk, vat see käib mulle kõige rohkem närvidele!” põrutab Tartumaa ettevõtja, kolmesaja elanikuga Ulila külas poodi pidav Leo Jäger. Poe sulgeb ta 1. oktoobrist. Kui keegi poe pidamist üle võtta ei taha, algab septembris tühjendusmüük. Ükski huviline pole end seni üles andnud.

Jägeril on poepidamisest villand, sest kohalikud käivad külapoes vaid hapukoort ja suitsu ostmas. “Ja siis tänavad jumalat, et see külapood ikka olemas on!” Suitsu hind on aga paki peal kirjas. Kasumit teenib ühelt pakilt kaks senti. Kui klient maksab suitsude eest kaardiga, lähevad kaks senti terminali rentimise eest pangale. “See on poe mängimine, mitte äri,” lausub ta.

Kümne aasta jooksul on olnud ka kasumlikke aegu. Allamäge läks kõik siis, kui tasuta bussid hakkasid inimesi 20 kilomeetri kaugusele Tartusse poodi vedama. Vaid hädapärase müügist ära ei ela. Jäger saab endale lubada vaid ühte müüjat. Kui müüja puhkab, on ta ise leti taga.

“Külapoe pidamine tasub võib-olla siis ära, kui ei oska muud teha. Ma oskan muud ka teha, kui inimestele kohvikoort müüa. Aitab küll.”

Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.