60 sekundit
60 sekundit: Kättemaksukontor sinu taskus
Neljapäev, 21.04.2022
- Autor:Levila toimetus
- Avaldatud:04.2022
Janeki tütre 60 sekundit: kättemaksukontor sinu taskus
Hästi on läinud – vargustele mõtleme aina vähem. Ühiskond on muutunud turvalisemaks.
Mulle tuli aga ootamatult kõne tütrelt, kellelt varastati kõrvaklapid. Talle oli see esmakordne pauk. Polnud ka mingid suvalised klapid – kinkisin talle märtsis sünnipäevaks Apple Airpods Prod. Mõtlesin seda tehes kunagisele endale – mul oli kehva heliga mono kassettmakk Elektronika-302 ja tütrele tahtsin paremat.
Ühes Tallinna koolis korvpallitrenni garderoobist läksid. Treener oli palunud kontrollida oma taskuid – teda oldi alarmeeritud, et kooli pikapäevarühmas on üks pikanäpumees. Tütar avastas aga klappide kadumise hiljem, koduteel.
"Kättemaksukontori" fännid aga ei kaotanud pead – tütar asus klappe ise jälitama äpi Find My kaudu. Ta nägi, et need on liikunud ühte suurde linnaossa. Tegime ka kõne üks üks kahte ja ütlesime aadressi, kus klapid on. See oli “Tänavanimi, majanumber, täht kaldkriips number". Politsei ütles, et me helistaks, kui oleme selle maja juures, nad saadavad patrulli välja. Olid ka imestunud, kust me teame nii täpset aadressi.
Maja ees olles selgus aga, et aadress ei vii sihile, moodsas majas on paarkümmend korterit ja aadress on majal, mitte viimane number ei märgi korterit. Politseiga nõu pidades saime aru, et reid on luhtunud ja patrullil välja sõita pole mõtet. Öeldi, et tehke avaldus.
Hommikul eradetektiivide jälitustegevus aga jätkus. Tütar saatis ekraanipildi sellest, et klapid on jõudnud taas kooli. Info läks ka treenerini, sealt edasi pikapäevarühma õpetajani, kes läks ja vaatas aadressi, kus me õhtul käisime – see klappis kahtlustatava õpilase elukohaga ja nii ta läks.
Saime klapid tagasi. Alguses oli tüdruk vastu põigelnud, et tema ei tea midagi, aga kui talle öeldi, et on info, et varastatud asjad olid tema kodus õhtul, seda näitab aadress, läks ta koti juurde ja tõi klapid alistudes tagasi.
Danieli 60 sekundit: õudne hetk
Neid õudseid hetki ikka juhtub. Seekord tütre tantsuetendust vaadates, kui avastasin, et minust eespool ridades istub umbes viis lapsevanemat, kelle lapsed parajasti ei esinenud ning kõik skrollisid mingeid täiesti suvalisi uudiseid mööda oma mobiiliekraane kiirusega meeter sekundis. Korraks pälvis miski nende tähelepanu, pidurdus, klikk, siis jälle skrollima. Ekraanid helendasid ja vilkusid.
Õudne polnud minu jaoks mitte see, et inimesed on nutisõltlased (ma ise olen ka). Õudne oli see, et ma sain aru, et Levilat ei lugenud seal reas keegi. Pean tunnistama, et mingi osa minust lootis, et äkki keegi vaatab meid ka :). Sest meil on videod, audiod, pikad lood, kuid me ei ole meelega teinud kiirtarbimise linke. Kas peaksime?
Mari ja Joonase 60 sekundit: mis teie meeskonna nimi on?
Üle pikale veninud ängistava talve mängis Levila Eestimaa väikekohtades kontvõõrana kohalikega mälumängu.
Joonase pilt Mari peagi ilmuvale loole tema ligi 20 mälumängust üle Eesti:
Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?
