60 sekundit: Kõik võidu nimel!
Neljapäev, 14.04.2022
- Autor:Levila toimetus
- Avaldatud:04.2022
Danieli 60 sekundit: kõik võidu nimel!
Kuna Erik saabus Ukrainast 17 videoklipiga, siis panin üleeile Facebooki üles kuulutuse, et vajame inimesi, kes aitaksid meil videotes kõlavat ukraina keelt tõlkida. Kohe lendas lahti mitu vestlusakent, Ukraina lipuvärvides profiilipiltidega inimesed küsisid: “Kuidas saan aidata?”, “Millal tarvis?”, “Kas õhtuks on okei?”
Paari tunni pärast saabus juba esimene tõlgitud video.
“Kas oleksite valmis neid veel tegema?”
“Jaa, ikka! Kõik võidu nimel!”
Iga tegevus on oluline. Kõik on võimalik.
Janeki 60 sekundit: nii need kuulatavad lood meil sünnivad!
Esimest korda on meie 60 sekundi lugude seas ka video! Janek räägib sellest, kuidas ta Levila audiolugusid salvestab.
Mari 60 sekundit: appi, ma annetan liiga vähe?!
Viimasel ajal olen vaadanud kodus vist pea kõiki asju sellise pilguga, et äkki on ukrainlastel neid rohkem vaja.
Selle ajel pakkisin näiteks ühe väga hea, aga millegipärast harva selga pandud vihmajope, mis mulle tegelikult täitsa meeldib. Aga tundus, et ukrainlased vajavad seda rohkem. Sealt edasi tekkis juba väike süütunne, et kuidas ma selle jope nüüd endale jätaksin.
Kui kodus hakkasid sellise pilguga vaadatavad asjad otsa lõppema, mõtlesin, et mis küll maal head on. Meenusid õmbleja tehtud kardinad, mis eelmises korteris nii lühikest aega akna ees olla jõudsid, aga nüüd maal jõude seisavad. Need võiks ju ka ära anda. Kõik sisustavad kodusid.
Paanika algas aga sellest, et mu vannitoakapis on seisnud sügisest kaks kreemi, mis on minu jaoks liiga tugeva lõhnaga ja ajavad mind aevastama. Pärast esimesi aevastusi neid rohkem ei kasutanudki. Aga need on nii korralikud, et mõtlesin nüüd – igal pool öeldakse, et Ukraina põgenikel on juba hea valik dressipluuse ja T-särke, vaja on hügeenitarbeid! Hakkasin vaatama, kuhu need kreemid viia.
Paljastus terve nimekiri, mida kõike võiks viia. Samal ajal mõtlesin, et kuidas ma need aevastama ajavad kreemid viin, äkki ajavad need teisi ka aevastama. Juba tekkis natuke patune tunne, et äkki ukrainlased mõtlevad, et viin neile oma kõlbmatut jura. Seadsin sammud poodi ja ostsin põgenikele annetamiseks kõike seda, mida endalegi – hambaharjad, -pasta, vatipadjad, näovett, šampooni ja muud.
Selle paki sisse julgesin kreemid ka ära peita. Siis vaatasin soovitusliku nimekirja uuesti üle ja kõige lõpus seisis “maiustusi lastele”. Appi, kuidas minusugune magusahammas viib põgenikele koti, kus pole komme sees? Tuli minna uuesti poodi kommi ja šokolaadi ostma.
Nüüd on kott koos ja seisab ukse ees. Vahepeal tuli peale ka nädalavahetus, mil annetuste vastuvõtupunktid on kinni. Oleks need kreemid kohe ära viinud ilma paanikata, saaks mõni ukrainlane end ilmselt juba ammu määrida kreemiga, mis ilmselt ei aja kõiki aevastama ning pigem teeb lihtsalt naha pehmeks ja tunde natuke inimväärilisemaks.
Suutmatuna normaalselt annetamist korraldada tasuks ilmselt jääda pangaülekannete juurde.
Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?