60 sekundit: Kuidas me leidsime unustatud ankeedid - Levila

60 sekundit: Kuidas me leidsime unustatud ankeedid

Teisipäev, 07.09.2021

  • Tekst: Levila toimetus
  • Illustratsioon: Joonas Sildre
  • Avaldatud: 09.2021

Mari 60 sekundit: kas te teate ka, kui kaugel te Tallinnast olete?

Valgamaa, Koikküla. 12 kilomeetrit Lüllemäelt, 13 kilomeetrit Harglast, 17 kilomeetrit Valgast, 99 kilomeetrit Tartust ja 254 kilomeetrit Tallinnast.

Koikkülas elab 129 inimest. Kahekümne aastaga on läinud ära üle saja inimese. Siin on mitu tühja paneelmaja. Ühes 12 korteriga majas elab ühes otsas üks inimene ja teises teine. Keskmise trepikoja uks on laudadega kinni löödud. See on tõeline ääremaa. 

Kohalikud ütlevad, et töö sai siin külas otsa koos sovhoosiga ja eraettevõtlust pole suurt pidama jäänud. Tööl käiakse Valgas või Koikkülast teisel pool, Hargla taga hooldekodus. Tallinnas ja Tartus vähem, sest siis käiakse pigem juba välismaal. Külas on kaks töökohta – poes ja raamatukogus. 

Aastal 2006 läks kool, 2017 läks lasteaed. Kolisid Harglasse. Üldse keeb Harglas elu rohkem. Seal on suurem pood ja seal käib kultuurielu. Tulevad esinejad Tallinnast ja mujalt. Kõikidel nendel muusikutel ja etlejatel on aga üks ühtemoodi komme. Nad kipuvad alustama oma etteastet ühe ja sama kurtmisega: “Kas te teate ka, kui kaugel te Tallinnast olete?” “Jah, teame küll,” on kohalikud tüdinud sellest lõputust imestusest.

Eero 60 sekundit: kuidas me materjali saime

Kui seda banaanikasti trepist üles tassida, tuleb toetada teda alt, et põhi ära ei langeks ja paarsada hinnalist ankeeti ei pudeneks mööda püstakut laiali. Selle kasti külgedele on trükitud Chiquita logod, nad on juba tuhmunud. Kast ei püsi enam hästi koos, tema küljed on niiskusest pehmed ja ei suuda enam jäika vormi hoida. 

Ühtlasi on see banaanikast hindamatu seif Eesti ajaloo senivalgustamata tahu kohta. 1990ndate alguses hakkasid Ajaloo Instituudi teadurid Teet Veispak ja Ivika Nõgel koguma vastuseid ankeetidele. Neid huvitas, kuidas elasid ja elavad geid ning lesbid Eestis. Keegi polnud varem selle vastu huvi tundnud. Ainult miilits, prokuratuur, naha- ja suguhaiguste dispanser, psühhiaatrid, vanglad ja hullumajad olid vahel ilmutanud põgusat uudishimu ning homoseksuaale karistanud, vangi saatnud või ravida püüdnud. 

Kuid keegi polnud varem küsinud, mida nad tunnevad. Mõtlevad. Kuidas nad ühiskonnas toime tulevad. Kus ja kellesse armuvad või mis oleks nende ideaalne peremudel. See banaanikast täis anonüümseid ankeete üle Eesti on säilinud tänaseni. Tänu ajaloolastele Uku Lemberile ja Rebeka Põldsamile jõudis see Levilani. Me lugesime neid. Ja kirjutasime neist.

Joonase 60 sekundit: “Inimesed, keda polnud”

Joonas Sildre valmimisjärgus illustratsioon meie peagi ilmuvale loole “Inimesed, keda polnud”.

Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo