60 sekundit: Kuidas me need lood tegemata saaksime jätta?

Neljapäev, 31.03.2022

  • Autor: Levila toimetus
  • Avaldatud: 03.2022

Eriku 60 sekundit: Levila on tagasi Ukrainas

Poole-Ukraina piirilinn Medyka oli võrreldes mõne nädala taguse ajaga nagu öö ja päev. Linnas polnud enam hordide viisi põgenikke. Vastuvõtukeskusest, kus enne olid suured riidehunnikud, keedeti suppi ning põgenikud muudkui tulid ja läksid, olid nüüd alles jäänud mõned telgid üksikute inimestega.

Sisenesin riiki koos Kuku Raadio peatoimetaja Madis Kimmeliga. Sõit Medyka piiripunktist Lvivi oli rahulik, kuna kõik kontrollpunktid olid suletud. Õhtul tuli meil siiski õhusireenide saatel varjendisse joosta. Tegevus, millest on saanud Lvivi inimeste jaoks rutiin.

Veetsime ühe öö Lvivis ning nüüd oleme teel Kiievi suunas.

Levila ajakirjanik Erik Tikan (paremal) koos Kuku Raadio peatoimetaja Madis Kimmeliga Ukrainas.

Janno 60 sekundit: me ei tee põgenikele liiga

Silmast silma kohtun ma Ukraina sõjapõgenikega esimest korda pärast seda, kui saan 9. märtsil teada, et nende Tartu majutuskeskus asub Raadimõisa hotellis. MTÜ Pagulasabi kuulutab sotsiaalmeedias, et ajakirjanikud ei pildistaks ega intervjueeriks sõjapõgenikke. Ka hotellis kohapeal pole see lubatud.

Ennelõunane ere päike paistab ja ma näen hotellist väljumas üht ema beebiga. Ta proovib last vaigistada ja läheb siis tagasi hotelli. Sealsamas õues seisavad sama pere lapsed: kaks suuremat poissi. Ema põhitähelepanu saab beebi, poisid peavad ise hakkama saama. Vaatan poiste poole, kes tunduvad ühtaegu tõsised ja asjalikud ning reaalsus lööb justkui labidaga: nende isa on vist jäänud Ukrainasse ja võib-olla sõdib praegu. Hakata neid artikli jaoks küsitlema tundub kohatu. Vähemalt siin ja praegu.

Tartu rongijaamas kohtan teist perekonda, kelle käest intervjuud palun. Nad ütlevad, et pole praegu selleks valmis. Arusaadav, lepin ma, ja ulatan enne rongi liikuma hakkamist tahvli šokolaadi. Üks neist, umbes 30-aastane naine, naeratab, ja mul on hea meel. Mis siis, et intervjuu ära jäi, ehk tegi maius sel äreval hetkel korrakski meele rõõmsamaks.

Ligi kaks nädalat hiljem saan kokku 25-aastase Ukraina naisega, kes on Eestisse tulnud koos oma viieaastase vennaga. Poisi isa, ema ja vanem vend jäid kodumaale. Räägime nende saabumisest ja elust seal. Naine ütleb, et hotellis mängivad Ukraina lapsed pommitamist. Nad on käepäraste vahenditega üles sättinud telgi. Ühed on sees, teised väljas ning viimased heidavad telgi katusele mänguasju. Ma ei küsi talt intervjuud. Olen temaga kokku saanud, et proovida aidata töö leidmisel nii palju, kui oskan.

Mulle tundub, et Eesti ajakirjanikud ei ole ukrainlasi ära kasutanud või neile liiga teinud. Ma loodan, et me ka edaspidi seda ei tee ja jääme taktitundeliseks. Ja et me mõistame, kui öeldakse kindel ei ja ei rakenda neid mõne intriigi ette, mille oleme meelega tekitanud. 

Ent kogu lugupidamise juures MTÜ Pagulasabisse, nende töösse: põgenike lugusid hoopistükkis rääkimata jätta ei saa. Kindlasti tuleb nendest kunagi mitu raamatut. Kuidas me saaksime end õigustada, kui need tegemata jätaksime? Kuidas?

Mari 60 sekundit: kes aitab aitajaid?

Kui ma aitasin ühel nädalal märtsis Tallinna ülikooli Ukraina staabis tudengitel Ukraina piirile ja riiki saadetavaid humanitaarabi kaste pakkida, olin üllatunud, tegelikult isegi pettunud, et vabatahtlikud peavad sööma kiirnuudleid. 

Kümned üliõpilased koondusid ukrainlaste jaoks head tegema. Pakkisid nii põgenike tarvis Eestisse saabuvatele bussidele hädapärast kui Ukrainasse saatmiseks kõike, mida Eestis annetatud. Kaupa toodi euroalustega. Aga ometi käsid tudengid riburadapidi poes pirukat ostmas, kohvile piima toomas ja lauale kommi ostmas. Mul tekkis küsimus, kes peaks aitama aitajaid. 

Rääkisin ettevõtetega, kes on Ukraina heaks annetanud ja meie staapi kraami saatnud, et kas nad võiksid ehk midagi ka tudengitele poetada. Vaid üks firma ütles kiire ja konkreetse ei, teised olid kõik rõõmuga nõus heategijaid omakorda toetama. Keegi polnud lihtsalt tulnud selle peale, et abiliste staap ise on varustamata.

Arusaadav, ukrainlasi aitavaid staape on mitu ja võrreldes näiteks koroonakaose ohjamiseks loodud kriisistaabiga on Ukraina rakukesed pihustunud. Ei teagi, kuhu täpselt torti saata. Aga kui näete kusagil ennastsalgavaid aitajaid, siis aidake võimalusel ka neid, tehke millegagi heameelt. Hea tujuga ulatuvad nendegi abikäed kaugemale.

Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?