60 sekundit: Kuidas saada presidendiks
Neljapäev, 19.08.2021
- Autor:Levila toimetus
- Illustratsioon:Joonas Sildre
- Avaldatud:08.2021
Danieli 60 sekundit: kuidas saada Eesti presidendiks?
Varakevad, 15 aastat tagasi. Presidendivalimised on mõne kuu kaugusel. Mitmele Eesti inimesele helistab üks Brüsseli number.
Mõnedel näitab ekraan sõna “Siim”. Mõnedel “Siim Kallas”. Mõnedel lihtsalt “Kallas” või “Volinik”. Kuidas keegi selle sisse toksinud on.
“Ma olen mõelnud,” ütleb Kallas sellele, kellele ta parajasti helistab, “et ükski erakond ei saa oma presidendikandidaati läbi surutud ning ma olen mõelnud, et sügisel saab olema jälle kole piinlik…”
“Me oleme kõik seda mõelnud,” ütlevad inimesed.
“Aga mul on idee,” ütleb Kallas, “on vaja ühiskandidaati.”
Vaikus.
“Ilves!”
Inimesed jäävad mõttesse.
“Polegi nii paha mõte…”
Kallas lõpetab, paneb telefoni kõrvale ning istub mõtlikult tugitoolis.
Nüüd on tarvis vaid Ilves nõusse saada. Võib-olla tuleb lausa koos Tarandiga veenma minna.
Sest Ilves ei taha ju üldse… “Aga need, kes väga presidendiks saada tahavad, ongi pisut kahtlased”, mõtleb Kallas, ja valib Ilvese numbri.
Ilves on Eesti president kaks ametiaega järjest.
Enne 2016. aasta presidendivalimisi käib kommunikatsiooniekspert Raul Rebane ringi ja veenab inimesi, et järgmine president peaks olema Kersti Kaljulaid.
Suve jooksul langevad erakondade kandidaadid ükshaaval ellujäämismängust välja.
Lavale astubki Kersti Kaljulaid, saavutab mitme erakonna toetuse ja kuigi EKRE teda ei toeta, ei ole nad ka tema vastu.
Presidendiks saamise saladus on seega kaheosaline:
1. Sul peab olema mõjukaid fänne (peale sinu enda).
2. Sinu VASTU peab olema kõige vähem erakondi.
Janno 60 sekundit: kirst
Lõik Janno varsti ilmuvast loost:
Katkestame vestluse õpetajaga peagi, sest kirikus algab matusetalitus. „Nüüd saab tulla ajakirjanik appi kirstu tassima,” nendib Vallo Ehasalu. „Oih,” hüüatab vahepeal kohale jõudnud organist Helve-Sirle Päid. Kui Rõngu koolimaja oli remondis, võttis just tema ühe klassi oma elutuppa õppima ja seda näidati Ehasalu sõnul koguni televisioonis.
Võtame koos paari inimesega puusärgist kinni, tõstame selle kirikusse ja sätime altari ette. Alles nüüd saan ma oma ärevuses veidi aimu koguduseõpetaja töö tegelikust olemusest. Kõik see, mis lähiminutitel aset leiab, on äärmiselt reaalne, minu kui surmaga vähe kokku puutuva keskealise jaoks koguni ülireaalsus. Lahkudes tajun, milline on tegelikult õpetaja vastutus ja kuivõrd oluline on, et ta just nendel hetkedel inimeste jaoks täielikult pühendudes kohal oleks.
Pool tundi hiljem, pärast intervjuud kõlab Nõo tee ja Tartu maantee ristis asuvas bensiinijaamas kõlaritest REMi lugu “Losing My Religion”. See jääb mind Tartusse tagasi jõudes painama veel tundideks.
Joonase 60 sekundit: usk tänapäeva Eestis
Joonas Sildre illustratsioon meie järgmisel nädalal ilmuva sarja “Usu võim” juurde.
Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?
Mida Eesti erakonnad sulle eelmisel nädalal Facebookis reklaamisid?