60 sekundit: Luik, haug ja vähk Lexust lükkamas

Neljapäev, 03.02.2022

  • Autor: Levila toimetus
  • Illustratsioon: Joonas Sildre
  • Avaldatud: 02.2022

Mari 60 sekundit: kust väljub Rakvere buss?

Reede õhtul toob viimane rong proua Tartust Tamsallu. Kolm tundi hiljem, natuke pärast südaööd kõnnivad kellegi rohmakad saapad mööda spordihoone hosteli koridori. On kuulda mehe häält ja naise häält, võtmete kõlinat.

Hommikul istuvad ööbijad ümber laua, suusapüksid juba jalas, kohvijoomine on lõpusirgel. Jälle hirmus klobin ühest toast. Kas oleme kellegi luku taha jätnud? Snepperlukud sulguvad siin pahaaimamatult. 

Kuni uksest väljub proua, kõnnib aeglaselt ühe käega seinale toetudes kööki. Istub laua taha ja hakkab vaagnalt viinamarju sööma. Käekoti paneb enda kõrvale maha. Kõik on kena, proual on küünedki lakitud. Ainult et tal on selline ilme, et ta on hirmsas segaduses.

Mis siin toimub? “Jah, ta poeg hakkas just Tartust sõitma. Äkki pakute talle teed ja ütlete, et ta kusagile ei läheks?” ohkab spordihoone töötaja. 

Proua on arst. Töötas vanasti Rakvere haiglas. Ta oli harjunud Tartust Rakverre tööle käima. Tänagi oli ta teel tööle. Ainult et öösel Tamsallu saabudes ei leidnud ta kohta, kust väljub buss Rakverre. Ta oli mures, et jääb ju tööle hiljaks. Ja siis sattus õnneks politsei juba tunde keset ööpimedust mööda Tamsalut õiget bussipeatust otsiva proua teele. 

Huvitav, kas tema poeg peab sageli Tartust Tamsallu või Rakverre sõitma? Hommikul päris proua, kust väljub Tartu rong, öövahetus oli ju läbi. 

Danieli 60 sekundit: täiesti tuksis koostöömudel

Eile läksin Tallinnas jooksma. Angerja peatuses oli üks Lexus risti trammiteele kinni jäänud. Rattad käisid peegelsileda rööpa peal ringi ning üldse oli auto kuidagi hangede vahele lohku jäänud. Ühelt poolt jõudis auto juurde üks pisut aurude all venekeelne härra suure pappkastiga ja teiselt poolt tuli filosoofi välimusega ingliskeelne härra. 

Läksime kõik Lexusele appi. Rattad käisid ringi. Meie tõukasime autot. Teatavasti on sellises olukorras tähtis autot edasi tagasi nõksutada, nii et ta üha kasvava kõikumise hooga libedast kohast üle saab. Peagi taipasin, et aurude all oleval härral pole rütmitaju. Samal ajal kui mina ja professor andsime autole hoogu, tõmbas ta hinge ning just siis, kui oleks tulnud lasta autol vabalt tagasi veereda, hakkas ta tegutsema nagu rabelev metsloom ning nullis sellega meie antud hoo. 

Lõpuks õnnestus siiski tüübiga sama rütm saada, kuid lõõtsutav professor teatas sellel hetkel inglise keeles: “Tüübid, ma olen väsinud!” See kõik hakkas meenutama valitsusasutuste tööd koroonakriisi alguses. Kaugelt paistsid läheneva trammi tuled. Auto oli ikka samas kohas. Rattad käisid ikka endiselt tühjalt ringi. Ütlesin autojuhile, et ta peab vist autoabi kutsuma. Hea, kui on, keda kutsuda, mõtlesin ma edasi sörkides.

Joonase 60 sekundit: Levila kriipseldused

https://pandeemia.memo.ee

Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?