60 sekundit: Miks te omade vastu sõdite? - Levila

60 sekundit: Miks te omade vastu sõdite?

Teisipäev, 31.08.2021

  • Tekst: Levila toimetus
  • Illustratsioon: Joonas Sildre
  • Avaldatud: 08.2021

Danieli 60 sekundit: üks punt

“Miks te omade vastu sõdite?” küsib keskealine kampsuniga naisterahvas minult pärast loengut Laulasmaal, kus tutvustasin Levilat teaduse populariseerijatele.

“Omade vastu?” 

“No te olite ju varem PR-mees, aga nüüd olete ajakirjanik. See on kõik ju ÜKS JA SAMA punt!” 

“Üks ja sah... ei ole! Need ametid on ikka väga erinevad!” 

“Minu jaoks on samad.” 

“Minu jaoks ei ole.”

“Kuidas ei ole?” 

“No PR on tegelikult ärinõustamine. Selle eesmärk on kellegi ärile kaasa aidata. Ajakirjaniku eesmärk on hoida silm peal avalikel asjadel, rääkida sellest, mis puudutab paljusid.” 

Sellel lool on kaks lõppu. 

Lõpp 1. “Aitäh, et selle selgeks tegite,” ütleb naine kuidagi rõõmsalt. “Tasus ikka kuulama tulla!”

Lõpp 2. “Naah,” venitab naine. Ta on selgelt selle vaidluse vastu huvi kaotanud. Mina sõidan ürituselt ära ning mõtlen, milline kuristik valitseb inimeste vahel.

Kumba usud sina?

Joonase 60 sekundit: balloon eelmisest sajandist

Kuu aja eest panin Facebooki Lõuna-Eesti gruppi kuulutuse: “Ära anda vana gaasiballoon. Kui palju sees on, ei tea.” Ja foto roostes balloonist. Nimelt olin otsustanud vabaneda maakodu kuurinurgas vedelevast eelmise omaniku varast. Lõuani ulatuval hiigelraskel balloonil olevast venekeelsest tekstist oli veel loetav vaid aastaarv: 1968. Tangidega ventiili keerates hakkas sellest gaasi tuhisema.

“Ma tõin natuke kuivaineid, maal kulub ikka ära.” Balloonile järele tulnud viiekümnendates kogukas mees ulatas mulle suure kilekotitäie herkulaid ja riisi.

“Ega sul kanasid pole?” Tal oli ka väiksem kotitäis munakoori kaasas. 

“E-ei ole,” vastasin igaks juhuks ka ringi vaadates.

“Siis neid pole vist vaja.”

“See on tööstuslik keevitusgaas, seda peab oskama kasutada!” selgitas ta ballooni päevinäinud Toyota universaali tagaluugist sisse lükates ja töömehe traksipükstesse käsi pühkides. “See teine huviline, kes sul oli, ma kirjutasin talle. Et ta end õhku ei laseks. Ta ei teadnud, mis see on. Seda ei saa ka vanarauda viia.” Tõepoolest, eelmine soovija oli ära kadunud.

“Te siis tegelete keevitamisega?”

“Jah, tegelen. Midagi muud pole äkki...?”

“Oot, on vist küll,” meenus mulle. Tõin kuurist paar kolbi. Guugeldades olin teada saanud, et need on keevitussüsteemi osad. Uuena paarsada eurot tükk. Need jupid olid aga ilmselt samuti pärit kuuekümnendatest.

“Need käivad vist asja juurde?”

“Käivad. Nende eest midagi tahad ka?”

“Ei. Hea, kui ära kasutada saad.”

Mees muutus mõtlikuks. “Ma võin roostekaitset panna su auto rattakoobastesse. Näed, ise just panin endale. Lätist toon seda odavalt. Viiekümnega saan ära teha, muidu küsitakse paarsada selle eest.” Tema sotsiaalmeedia profiil näitas tõepoolest, et elab piirist paarikümne kilomeetri kaugusel. Ütlesin, et kõlab väga hästi ja võtan ühendust.

“Ära siis neid unusta,” osutas ta murul lebavale kuivainekilekotile ja istus autosse. Mees ei naeratanud kordagi, kuid nägin, et tema alumine hambarida oli hõre.

Joonase teine 60 sekundit: “Tühimikega suu ikkes”

Joonas Sildrelt taas pisut teises stiilis illustratsioon meie peagi ilmuva loo “Tühimikega suu ikkes” juurde.  

Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?

Vastus: Lõpp 1 oli õige.