60 sekundit

60 sekundit: Milline president sa ise oleksid?

Teisipäev, 12.10.2021

  • Autor:Levila toimetus
  • Illustratsioon:Joonas Sildre
  • Avaldatud:10.2021

Eero 60 sekundit: teateid kellegi kodust

Selle mälupulga peal oli palju faile. Need olid fotod. Fotode peal olid näha ajad, mida enam ammu ei ole. Mustvalged pildid vanast raudteejaamast. Kaevuritest. Tehasest. Koolist. Inimestest. 

Mees, kes selle mälupulga andis, töötab juba aastaid Kiviõli Keemiatööstuses, kuid vabal ajal tegeleb kodulooga. Ta pole ainuke. 

Kohtume kaevuriga, kes ulatab meile käsitsi kirjutatud klade, kuhu on üles kirjutatud tema elulugu ja mälestused tööst kaevanduses. Inimestel on alles märkmed ja fotod nii enda minevikust kui ajast enne neid. 

Ida-Virumaa pole nende jaoks piirkond, kust ammutada maavara ülejäänud Eesti jaoks. See on nende kodu. Ja miski ei seo koduga rohkem kui mälu. Isiklikud mälestused. 

Me ei pea selleks tingimata ise Ida-Virumaal elama, et see kant oluliseks muutuks, aga millal me viimati käisime seal? Ekskursioonil lastega, väljasõidul sõpradega, niisama looduses hulkumas? 

Millal viimati avati seal uus koduloomuuseum, millal viimati kirjutati sellest kandist mõni mahukas romaan või tehti oluline mängufilm? 

Millal viimati mõtlesime, et nagu Võrumaa või Saaremaa on ka Ida-Virumaa paik minevikuga?

Danieli 60 sekundit: juustutest

Ma sain Kerstiga tuttavaks, kui me mõlemad töötasime nõunikena. Ma arvan, et kumbki meist teadis juba siis, et riigijuhid on eelkõige inimesed. Et mõned neist juhivad riiki mingit sorti ideede suunas, kuid mõned neist kaotavad sideme teiste inimestega, lähevad ennast täis ja muutuvad rahvale koormaks. 

Me teadsime, et tähtsais ameteis on inimesi, kes istuvad hilja ööseni üleval, et teha oma tööd hästi, kuid on ka neid, kes teevad kõike vaid näiliselt. 

Olime kõik ühel IMF-i või Maailmapanga koosolekul Washingtonis, peaministri büroo, rahandusministri kamp. 

Seal leidis aset pidulik vastuvõtt, kus ühe väiksema Aafrika riigi rahandusminister liikus igavlevalt mööda saali ringi, lüües jalaga enda ees juustutükki. Juust põrkas tähtsate tegelaste jalgade kõrvalt läbi, olgu selleks Venemaa rahandusminister või USA oma.  

Väiksema riigi minister triblas juustuga mingi 15 minutit ning ta oli selles väga osav. Jälgisime seda naeru kinni pidades rõdult koos Eesti Panga tolleaegse direktori Valdur Laidiga. 

Eelkõige oleme me kõik inimesed ning mõnel meist on antud ajaloos olla õiges kohas ja rääkida välja oma riigile või kogu maailmale mingi tähtis kokkulepe, kuid mõni jääbki lihtsalt juustu veeretama. Selle kõige üle on hea nõunikuna naerda, kuid millised oleksime neis rasketes ametites ise?

Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.