60 sekundit

60 sekundit: Noorte jootmine ja tartlaste ohutud lubadused

Teisipäev, 05.10.2021

  • Autor:Levila toimetus
  • Illustratsioon:Joonas Sildre
  • Avaldatud:10.2021

Joonase 60 sekundit: kaaperdatud kultuur

Eelmisel nädalal algas räpigrupi 5MIINUST omaloodud tegelaskujudega kampaania.

Esmaspäeval nägin nende uut videot Kopterid.

See haaras tehnilise taseme tõttu: sellist heas mõttes kommertslikku animataset pole siinmail varem nähtud!

Vaimustus uue põlvkonna ettevõtlikkuse ja töökuse osas kustus aga hetkega, kui mu Levila kolleegid, kes turunduse vingerpusse otsida oskavad (Daniel Vaarik ja Janek Murd), juhtisid tähelepanu sellele, et videos on siin-seal esindatud alkoholibrändid. 

Kiri siin, purk ja pudel seal. Põhimõtteliselt – kui korra seda juba näed, ei saa enam silma kinni pigistada – video puhul ongi tegu lihtsalt väga pika alkoreklaamiga.

Teisipäeval meenus mulle, et poole aasta eest otsiti joonistajaid ühe “suure salajase anime stiilis koomiksiprojekti” jaoks. Otsijaks oli üks mainitud video kaasautoreid. Ega ometi ole peagi lisa tulemas… ?

Kolmapäeval esines grupi liige, Estoni Kohver, kes vastutab bändis reklaami ja turunduse eest, Pealtnägijas ja mainis, et tõepoolest, kampaania on alles algamas. Ja toodete reklaamimiseks on neil põhimõtteliselt hinnakiri, klikkide alusel. Sest miks mitte, kui on teada vaatajaskond mingi aja jooksul.

Neljapäeval sõudis minust mööda tramm, kus olid need samad animetegelased peal koos bändi nimega.

Reedel sain aru. Olen viimase viieteist aasta jooksul väga erinevates Eesti osades teinud koomiksite töötubasid. 

Neid sadu noori ühendab üks: nad armastavad joonistada jaapanipäraseid animetegelasi. Anime, see on noorte koomiks. Aga ka tee kirjanduse ja kultuuri juurde. Tee suurde maailma.

Aga selle tee peal pakub neile seltsi mõni pudel siin või seal.

Janno 60 sekundit: parteid lubavad Tartus seda, mis juba on

Linnas säilitatakse võimalus jõuda igale poole 15 minutiga. Nii on kirjas isegi Tartu rattaringluse kasutajajuhendis.

Tean, et see lause meeldib väga ka ühele KOV-valimistel Reformierakonna nimekirjas kandideerivale noorele ja paelub teisigi kohalikke poliitikuid. Kas keegi üldse tahaks vastu vaielda? 

Üks valimisreklaam ütleb, et Reformierakond soovib tuua linna Emajõe kallastele. Aga linn on seal juba kohal: kohvikute, Autovabaduse puiestee, Delta keskuse terrassi, Emajõe vabaujula, Lodjakoja ja mõnede teiste rajatistega. 

Eesti 200 usub, et linn vajab muutust, aga samas: Tartu peab jääma roheliseks linnaks. Jääma? Ehk jääbki, kuid uut teilt on oodata?

Ka Keskerakond tahab kesklinna kaunid pargid säilitada. Vaatamata südalinna kultuurikeskuse ehitamisele pole minu teada plaanis parke hävitada. Või kas Tartu siis ei teenigi tartlaste huve ja on mõeldud ainult tallinlastele? Turuhoones on plakat, mis näib just nii väitvat.

Rohelised näitavad rohelist tuld. Toovad tagasi elurikkuse linna rohealadele ja parkidesse. Vabandust, aga sellega on juba alustatud ja see polnud alul päriselt teie vahendatud idee.

Isamaal on plaan teha Tartu pealinnaks. Nii see kui ka „plats puhtaks” on liiga loosunglik ja pole muidugi mõista realistlik. Välispoliitiliselt teeks sama välja taaselustada 1917. aasta mõte Eesti ja Soome ühisriigi loomisest.

EKRE lubab Tartus Eesti asja ajada. Mõni ütleks, et Eesti asja on siin aetud juba 1632. aastast. Mõni, et veelgi varem. EKRE on pisut noorem erakond, kuid armastab Tartut. Neidki, kellele linn kallis, on ka teistes erakondades ja mitmel pool mujalgi. Mõte üliõpilassöökla avamisest tundub esmapilgul 1985. aasta üleskutsena, kuid ei saa salata, et staažika üliõpilasena läheks sinna sööma isegi.

Võibolla on see juhus, aga sotsiaaldemokraatide valimisplakateid ma linnas ringi sõites ei märka. Pürgitakse mõnusaks ja ohutuks linnaks kõigile. Kuid kas kõigi huve on ikka võimalik esindada? Kuskil lähevad suusad ikka risti. Liikluse rahustamine kõlab tõesti mõistlikult, ei tea kuhu kitsastel tänavatel kiirustavad autojuhid on ka Tartu probleem.

Kas erakonnad on tõesti nii konservatiivsed, et kardavad muutusi? 

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.