60 sekundit: Pealkirjapõrgu ja kujuteldavad kaaslased

Neljapäev, 17.02.2022

  • Autor: Levila toimetus
  • Illustratsioon: Joonas Sildre
  • Avaldatud: 02.2022

Danieli esimene 60 sekundit: pealkirjapõrgu

See raamat tuleb Eesti presidendist. 

Esimesed peatükid hakkavad varsti Levilas ilmuma.

Kuid juba 6 päeva olen ma hädas pealkirjaga. Variante on olnud juba mingi 40, kuid mitte ükski ei anna õiget mõõtu välja. 

Ma olen muutunud hajameelseks, nagu ikka varem sellises olukorras. Hiljuti leidsin kodus näiteks soolatopsi külmkapist. 

Pealkiri on kuskil siinsamas käeulatuses. Kuid ei anna ega anna ennast kätte. 

Ma vaatan Amazonist raamatupealkirju, käin raamatupoodides, vaatan filme, seriaale, loen luuletusi. Kõike seda lootuses, et ühel hetkel ilmutab mulle mingi uus kujund, millest saab sellise pealkirja, millega ma lõpuks rahul olen. 

Ma mõtlen presidendi teema peale. Hõbevalge ... hm ... "Läbi tumevalge öö"? Liiga luuleline? "Võimu algosakesed"? Päris hea, kuid tuleb selgitama hakata, mis võim meie presidendil üldse on. Ühel hetkel olin ma täiesti kindel, et raamatu pealkirjaks saab "Homme tõuseb tuul", kuniks testlugejad selle kiiresti välja praakisid. 

Veel variante: "Inimeste riik" ja "Roosiaia kuninganna". Hea küll, see viimane oli tõesti nali.

Muide, kui sina kirjutaksid eelmisest presidendist raamatut, mis sina selle pealkirjaks paneksid?

Danieli teine 60 sekundit: kujuteldav dinosaurus

Mu vanemal tütrel oli aasta või paari jooksul kujuteldav õde, kellele ta tihtipeale viitas, kui ta millegagi nõus polnud. "Aga minu õde ütleb, et ei ole nii."

Tänaseks on kujuteldav õde minevikku jäänud, kuid see-eest tekkis nooremal tütrel mõni aeg tagasi kujuteldav tibu, keda ta hellalt peo peal hoides toast tuppa kandis. 

Eile tulin mõttele, et miks, kurat küll, ei võiks mul väljamõeldud kaaslasi olla ning ma kujutasin koheselt hoovi ühe dinosauruse. 

Esimese asjana läks see dinosaurus naabermaja hoovi ning röögatas seal klähviva koera peale. Seejärel lehvitas ta tiibu, muidugi, ta ju suudab ka lennata, ning lendas Tartu suunas. Tartu-Tallinn maantee kohal võttis ta hambusse ühe ülbe Dodge RAM kastika, mis tegi ohtlikke möödasõite ning viskas selle padrikusse. 

Siis tuli mul dinosauruse jaoks veel parem idee. Ma saatsin ta Ukraina piiri äärde, kus ta hakkas lammutama raketiseadmeid, tanke, loopis laiali laskemoona ja möirgas sõdurite peale, kes seepeale, käed üleval, alla andsid.

Ma ei tea, kas mu vaimne tervis on nüüd parem või halvem, kuid täitsa tore on olla ning tuleb tahtmine tsiteerida Bruce Willist: “Yippee ki yay, motherfuckers.”

Joonase 60 sekundit: Levila kriipseldused

Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?