60 sekundit

60 sekundit: Töövarjuna koroonaosakonnas pluss lühilugu vaksitrallidest

Teisipäev, 09.11.2021

  • Autor:Levila toimetus
  • Illustratsioon:Joonas Sildre
  • Avaldatud:11.2021

Töövarju 60 sekundit: minu tööööpäev haiglas

Kell on 9:45 hommikul ja käes on reede. Sean sammud haigla poole. Tean, et mind ootab ees põnev 24tunnine vahetus. Mingeid ettevalmistusi ma teha ei osanud. Kaasa ei võtnud isegi toitu. Kell 10:00 astun haigla uksest sisse. 

Varsti tuleb väike kena naisterahvas ja otsib “töövarju”. Mina see olen! Ega seal enam selleks ajaks kedagi peale minu polnudki. Ainult mina. Läheme sisse. Merle (oli ta nimi vist) juhatab mind kõigepealt koridori istuma ja ütleb, et enne, kui mind üldse kuhugi lubatakse, teeme testi – kas olen negatiivne. Olen! Siis suundume intensiivravi osakonda, kuhu ma ka sattuma pidin ja Merle teatab, et olen täna küll intensiivis, kuid COVID-i osakonnas. Ohoo! Natuke tekkisid vastandlikud mõtted, kuid suutsin teha kiire otsuse. Miks mitte? 

Ees ootas puhkeruum ja selle taga kiletatud osakond. Igas mõttes kiletatud. Seinad ja inimesed, kõik olid kiletatud. Sees liikusid valgetes kilekostüümides õed, hooldajad, arst. Silmad ainult pilkusid. Merle ütles, et nüüd on meie kord sisse minna. Hakkasime riietuma. Kõigepealt valged sokid pükste säärte peale, siis mustad prügikotid jalatsite otsa, valge kilekostüüm selga, sinised kilesussid jalgadele otsa, vannimüts pähe, mask ette, kapuuts pähe, visiir ette, kummikindad üle varrukate. 

Huhh... Kuna ma pole siiani väga edumeelne maskikandja olnud, sest ma pole suutnud sellega korralikult hingama õppida, siis mõtlesin küll – vot nüüd on alles väljakutse. Pidime sees olema kolm tundi. Vahva! Algul tekkis väike paanika ja hakkasin mõtlema, et mis siis saab, kui ma enam hingata ei jaksa. Siis võtsin ennast kokku ja õppisin hingama. Muud varianti polnud. Hakkasime pihta! Enne, kui kuhugi palatisse sisened, tuleb kätele peale tõmmata kilest kätised, ette kilest põll ja kummikinnaste peale veel ühed kummikindad. Nii tehti igasse palatisse sisenedes, sest vanad visati peale palatist lahkudes prügikasti. Tulid söögid. Jagasime kõigepealt need laiali. Kellele dieettoit, kellele püree, kellele tavatoit. Siis oli söötma vaja hakata neid, kes seda ise ei suutnud. 

Minule jäi üks vanaproua, kes suud väga lahti teha ei tahtnud ja vaatas tühja pilguga lage. Vaikselt lusikaotsaga proovisin siiski natuke meelitada, et midagigi süüa saaks. Sõi umbes viis lusikatäit, millega läks mul aega umbes pool tundi. Selle ajaga olid Merlel kõik teised söödetud… Edasi korjasime toidunõud kokku ja puhastasime lauad. Siis hakkas mähkmete vahetus. Neid oli umbes kümmekond ehk pooled patsiendid. Kontingent oli seinast seina. 

Umbes viis inimest olid elujõus noored mehed, 40. eluaastates, kes toimetasid iseseisvalt. Paar naist olid vanuses 40-60, kes said ka ise endaga hakkama ja ülejäänud, üle kümne, olid vanurid, kes vajasid igakülgset abi. Vahetasime Merlega koos mähkmed ja aluslinad. Tühjendasime uriinikotid. Vaatasime, et kõigil oleks juua. Ja nii need esimesed tunnid möödusid. 

Kolm tundi läks nagu niuhti! Polnud aega mõeldagi, et äkki ma ei jaksa enam hingata. Olin oma maskiga juba päris harjunud. Sisse tuli uus vahetus. Merle andis vahetuse üle ja rääkis igast patsiendist lühikokkuvõtte, mida kellegagi tehti ja mida vaja teha. Hakkasime ennast lahti koorima. Kest kesta järel. Kõigepealt visiir – puhtaks ja lauale. Siis kapuuts peast. 

Edasi hakkad koorima oma kilekostüümi ära nii, et see hakkab sisepool väljaspoole alla minema. Väliskülge puutuda ei või. Nagu kest tuleb ümbert ära ja see prügikasti. Siis vannimüts ja kindad. Mask läheb viimasena prügikasti, kui välja minnes ka jalatsi tallad on ära desinfitseeritud. 

Ette läheb muidugi kohe uus mask. Ei mingit avatud hingamist! Ja nii 24 tundi järjest! 

Töövarju teine 60 sekundit: minu tööööpäev haiglas jätkub

Puhkepaus, kaks tundi. Vahepeal toodi meile head ja paremat, et natukenegi meid motiveerida ja omalt poolt tänu avalda meie kangelaslikkudele meditsiinitöötajatele. Tõepoolest, COVID-i osakonnas töötavad ilmselgelt kangelased. 

Saime puhkepausi ajal natuke vestelda ja vaadata tagasi, kuidas läks. Merle oli väga tänulik, et ma siin olen. Kuidagi oli graafik nii tehtud, et ta oleks pidanud üksi 20 patsiendiga hakkama saama, mis tundus talle võimatu. Ta ei jõudnud ära tänada, et ma just täna seal olin, sest ta kordas pidevalt, et ta ei oleks teadnud, mis oleks saanud, kui ma poleks seal olnud. 

Ühesõnaga, COVID-i osakonnas on asi hull. Patsiente on palju, kuigi mitte ka nii palju, et aparaate ja voodikohti ei jaguks. Aga keda pole, on töötajad. Väga, väga on vaja hooldajaid ja õdesid, kes haigetega tegeleks.

Näiteks oli meie olukord selline, et kui me välja tulime ja uus vahetus sisse läks, siis ei jäänud mitte ühtegi õde valvelauda väljapoole COVID-i isoleeritud piirkonda, kes vajadusel telefonile vastaks ja abi osutaks.

Pidevalt helistati seestpoolt ja oli vaja mingit infot, millele meie vastata ei osanud. Me näeme, et seest helistatakse ja me lihtsalt laiutame käsi, et seal pole kedagi ja ei tule ka. Nad seest ka näevad seda. Lihtsalt pole inimest… 

Umbes niisamuti möödusid minu järgnevad tunnid. Kolm-neli tundi sees, kolm tundi väljas. Öö oli rahulikum. Kõik haiged magasid rahulikult ja hommikul olid kõik ilusasti elus. See oli tore, sest vastupidist ma kartsin kõige rohkem.

Üks õde sees olles rääkis, et tema kõige hullem kogemus oli eelmine aasta, kus hommikul ringkäiku tehes selgus, et surnuid oli neli tükki. Päris julm. 

Minu sealviibitud aja jooksul tuli juurde kaks patsienti ja lahkus Tapa haiglasse üks. Suri null! Jess! 

Töövarjuna töötanud Levila lugeja ei soovinud oma nime avaldada, kuid tema nimi ja isik on toimetusele teada.

Eno Raua ja Janno 60 sekundit: vaksitrallid

Loos on kasutatud „Naksitrallide” originaalteksti.

Kingpool rotte ei kartnud ja mõtles oma peaga. Ta ei olnud nõus end kaitsesüstima, kiitis põdrasamblateed ja vaidles meedikuga. „Katku puhul aitab teid põdrasamblatee niisama vähe kui kama või hapukapsasupp,” argumenteeris viimane.

Kontrollpunkti ülem oli vaidlust pealt kuulanud ja lõpuks kärsituks muutunud. „Aitab lorist,” ütles ta nüüd rangelt ja silmitses naksitralle hukkamõistval pilgul. „Kui te pookimiskorraldusele ei allu, siis keerake ots ümber ja sõitke minu pärast või otse surnuaiale.”

Valikut ei olnud ja Sammalhabe patsutas Kingpoolile rahustavalt õlale. „Las nad siis süstivad pealegi, kui seda nii tähtsaks peetakse,” ütles ta. „Ega see ära ikka ei tapa.”

„Mehejutt,” noogutas kontrollpunkti ülem. “Paistab, et habe saab asjast täitsa õigesti aru.”

Taamal orus, kus maapinda kattis juba sügisene värvidest kirev lehevaip, oli suurele kännule roninud üks teine habemega mees, peas torukübar. Ta rääkis valikutest ja vabadusest. Kõik kuulajad plaksutasid, siis hõiskasid ja lõpuks laulsid.

Torukübarakandja polnud kontrollpunkti ülemaga rahul. Veelgi enam. Ta arvas, et sellist ametikohta poleks üleüldse tarvis ja selgitas seda ka kohalolijatele.

Sammalhabe, kes oli viimaste päevade pingelistest sündmustest tüdinenud ja loid, võttis end siiski kokku ja loivas orgu. Ta palus viipega korraks kõigil tasa olla, lonkis torukübaramehe juurde ja sosistas talle kõrva: „Ega ma ülema pärast, ikka meditsiinitöötaja palvel.”

Rahvas vaatas kahtlustava pilguga Torukübarameest ja Sammalhabet. „Kas me peaks… ,” alustas üks priske kõhu ja õhetavate põskedega maamees. „Ei, mitte mingi hinna eest, mitte mingil juhul,” manitses kübarakandja.

Saabus piinlik hetk, mis kohalviibijad kohmetuma pani. Rahvas seisis vaikides, pead norus. „Mina võtsin selle loosi, igatahes ma riskisin ja võtsin selle loosi,” korrutas Kingpool kiledal häälel varbaga maapinda puurides. Muhv trummeldas närviliselt sõrmedega autoroolil ja oli kõik magustoitude nimed jälle sassi ajanud.

Keegi ei teadnud, mida edasi teha ja kuhu minna. Küsiti nagu ühest suust: kes võtab vastutuse? Rotid olid end järjekordseks rünnakuks valmis seadnud.

Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.